20. aprill

Kui Silveril algab talvepuhkus, siis kirjutan rohkem. Kui Silver läheb tagasi Soome, siis kirjutan rohkem. Kui lapsed lähevad kooli, siis kirjutan rohkem. Kui lastel algab vaheaeg, siis kirjutan rohkem. Umbes nii ma plaane teen, aga nagu näha, siis ma kirjutan hoopis aina vähem ja vähem…

Nüüd mõtlesin ka, et koolivaheajal on rohkem aega ja võimalusi kirjutada, aga ilmad läksid nii ilusaks, et ma ei taha üldse toas arvuti taga istuda. Tahan hoopis vanemate juures õues olla, koertega metsas käia, Nõmmikul* tegutseda, saunas mõnuleda jne. Vihmaste ilmadega tahaks köögile viimast lihvi anda, pilte sorteerida, albumeid täita ja teha kõike muud peale blogimise. Mitte et ma ei tahaks kirjutada, tahan ikka ja mul on pikk nimekiri erinevatest sündmustest, tegemistest ja mõtetest, mida olen plaaninud teiega jagada, aga iga kord, kui ma arvuti taha istun, siis vahin tuimalt tühja ekraani ega oska kuskilt alustada. Isegi, kui oskan, kaob mingil hetkel mõttelõng käest ja nii mul ongi mustandite all hunnik poolikuid postitusi. Loodan, et see poolikuks ei jää…

*Nõmmiku on me “projekt N”, mida eile Instagramis jagasin. See on mu vanemate naaberkinnistu, kus on väga halvas seisus vana maja, sissekukkunud katusega laut ja kohe ümber kukkuv ait. Meil on selle kinnistuga erinevaid mõtteid, aga mitte ühtegi konkreetset plaani, esmalt katsume hoovi korda saada ja siis vaatame edasi. Võib-olla on järgmine samm aiamaja, võib-olla hoopis lauda tühjaks tegemine (alustuseks katusest), et sinna suvemaja rajada, ei tea. Vara sellele mõelda ka, sest suure tõenäosusega ei jõua me sellel aastal hoovist kaugemale.

Eelmisel aastal, kui omajagu oli juba tehtud, tänaseks on tehtud veel rohkem, aga endiselt on see alles algus.

Kes mu Instagrami ei jälgi, siis märtsikuu möödus meil köök-elutuba ja esikut uuendades ja ma väga tahaks sellest blogipostituse teha, aga mu uus (ülevärvitud vana) köök pole veel 100% valmis, sest kaua oodatud õhupuhasti paigaldamisega tuli selle kohal asuvalt riiulilt veidi värvi maha ja see pisike valge laiguke ei võimalda lõpptulemusest pilte teha. Päriselt, ma ei ole leidnud mitme nädala jooksul endas nii palju tahtejõudu, et see väike värviparandus ära teha.

Teha tahaks tegelikult rohkem, aga paarisajaeurosest köögimööbli värskendamise eelarvest sai niigi neljakohaline number, nii et uued rulood ja valgustid peavad veel veidi ootama ning mõned väiksemad detailid on ka puudu, näiteks rätikuhoidja, tassiriiul, konksud pajalappidele ja muu selline.

Protsess

Heh, ja nüüd ongi käes see hetk, kus ma vaatan tuima pilguga ekraani ega oska enam midagi edasi kirjutada.

Rohkem kui nädal hiljem…

Ikka vahin ekraani ega oska kuidagi jätkata. Vahepeal olen muidugi muid asju ka teinud, mitte kõik need päevad sedasi tardunud olnud, aga ei midagi sellist, mida jagada. Tegelikult… Lapsed olid päris elevil, kui ma lubasin neil Nõmmikul peldikut lammutada, nad tegid seda nii suure entusiasmiga, et ma jätsin maja ees enda töö pooleli ja läksin neile sama suure entusiasmiga appi peldikut ümber lükkama. Ei nemad ega mina üksi poleks jõudnud seda teha, kuid neljakesi saime hakkama ja umbes tunniga tõmbasime peldiku juppideks ning põletasime lõkkes ära. See on miski, mida just väga sageli ei tee.

Oli peldik. Enam ei ole. Õnneks oli see nii vana, et väljaheiteid täis augu asemel oli peldiku all pigem väike kuhi lisanditega (suitsupakid, hügieenisidemed, klaasikillud) kompostmulda, mille tõmbasin laiali ja riisusin sodist puhtaks, nii et see läks lihtsalt.

Märkate piltidel Dingot siin ja seal? Ta on alati keset tegevust, ise samal ajal sageli tegevusetu, aga truult meie lähedal. Tänaseks on ta üle kolme kuu meiega olnud, nii et äkki võin juba veidi rõõmustada, et hirmud, mis mul olid seoses koera võtmisega korterisse või üleüldse Austraalia karjakoera võtmisega, pole tõeks saanud. Tahaksin öelda, et oleksime võinud juba ammu koera võtta, aga sellisel juhul poleks meil Dingot, nii et aeg oli õige ja koer veel õigem.

Ma olen muidugi endiselt valmis selleks, et ta alles hakkab aktiivsemaks muutuma ja iseloomu näitama, kuid päris õpikunäide ta siiski ei ole. Olles lugenud tundide või lausa päevade viisi Austraalia karjakoerte kohta, siis võin öelda, et Dingo näol oleme saanud keskmisest suurema isendi, kellel on ka keskmisest suurem lähedusvajadus, ent kes on karjakoera kohta võrdlemisi rahulik ja üldse mitte nii suuline ehk erinevate asjade degusteerimise osas on ta jäänud tagasihoidlikuks ega ole kodus mingit erilist hävitustööd teinud. Unevajadus tundub tal ka keskmisest suurem olema, sest minu arvates ta suurema osa ajast ainult magab ja peeretab naeratab.

Harilik Dingo

Et siis jah, viimastel kuudel ongi mu aur läinud Dingole, kodule, distantsõppele, Nõmmikule ja samas mitte millelegi. Suurema osa talvest olen ma lihtsalt vegeteerinud ja Silver on hoolitsenud pea kõige igapäevase eest… Ei saaks öelda, et ta oleks seda iga jumala päev rõõmuga teinud, aga ta on päris kindlasti pingutanud, et olla minuga mõistev ja kannatlik. See on äkki see osa, kus antidepressandid pole mulle positiivselt mõjunud – olen küll rahulikum ja tasakaalukam, aga ka ükskõiksem ja laisem. Õigemini olin. Pikemad päevad ja päikesepaistelised ilmad on mind vahelduseks täitsa elama pannud. Või siis hakkab mõjuma see, et ma lõpuks võtan regulaarselt toidulisandeid, mitte ei unusta neid vahepeal päevadeks või isegi nädalateks.

Vahepeal ei võtnud ma korralikult ka antidepressante ja see mõjus halvasti nii mulle kui tervele perele. Ise ma sellest aru ei saanud, sest muutusin iga päevaga ebaadekvaatsemaks. Alguse sai see sellest, et karp sai tühjaks, apteek oli pühade pärast kinni ja ravimite võtmisse jäi paaripäevane vahe, mille järel tekkis juba ükskõiksus. Tõin küll uue karbi ära, aga viskasin selle remondikaosest segamini köögikappi ja sinna see jäi, kuni lõpuks tõi Silver mulle vaikiva toetusega antidepressandi ja klaasi vett, mis raputas mind üles. Ma ei hakka kirjeldama, mis enne seda toimus, ma tegelikult isegi ei mäleta seda, aga ma tean, et selle paari nädala jooksul hakkasin ma kõike aina isiklikumalt võtma, igale “rünnakule” vastasin rünnakuga ja lõpuks tundsin end kodus üleliigsena. Mitte ainult kodus, vaid üleüldse. Tänaseks on see möödas ja enam ma ei lase sellisel olukorral tekkida, aga siis olin kindel, et kõik mu tunded on põhjendatud ja mingid tabletid nende osas appi ei tule.

Ma jälle jõllitan ekraani…

Et postitus poolikuks ei jääks, tõmban otsad kokku ja lõpetan musta huumoriga:

Õiendasin mingi asja pärast Teise kallal ja Esimene küsis temalt, mida ta tegi. Teine: “Midagi ei teinud, emmel on lihtsalt rohud võtmata.” (Ei olnud.)

17 thoughts on “

  1. Praegu on mul see koht, kus vahin ekraani ja ei oska midagi kirjutada. Lihtsalt tundsin, et väga tahan.

    Ma kujutan ainult natuke ette, kui keeruline on depressiooniga võitlemine, aga mul on nii hea meel, et sa seda teed ja et su ümber on nii toetav pere. Toetus lähedastelt on kõige olulisem asi üldse…

    Tore oli sinust kuulda ja loodan, et ehk kunagi jõuad pisut tihemini blogi lehele tagasi. Tõmba või jälle Insta, et kasvõi natukenegi näha, mis te seal teete 😀

    Igatahes – saadan siit kuhjade kaupa häid mõtteid, soove ja elurõõmu. Ja pika pai!

    1. Sain kõik head soovid kätte, aitäh!

      Instas olen tõesti palju aktiivsem, aga seda ka vahelduva eduga. 🙂

  2. Mul on nii hea meel et sa üle pika aja postituse tegid! Olen seda kaua oodanud, võiksin isegi öelda et oled mu lemmikblogija.

    Muidugi ma mõistan et igapäeva elu kõrvalt maha istuda ja postitus valmis meisterdada pole mitte lihtne, aga ma imetlen et sa selleks siiski aega võtad ja meid aeg-ajalt oma mõnusate ja ladusate postitustega kostitad.

    1. Mul on hea meel sellise tagasiside üle – aitäh, et viitsisid kommenteerida, seda enam väga palju ei tehta. 🙂

  3. Aah. Ma tundsin ennast ära selle pere jaoks liigsena olemises. Ma ei teagi, kas ma liigun ka vaikselt tagasi depressiooni hõlma (kõlab nii armsalt) või siis on lihtsalt tavapärane madalseis, mis on tingitud tervisemuredest ja liigsest töötamisest, aga nõme tunne on küll. Ma ei ole kindlasti parim ema ega parim naine hetkel. Aga mul on nii hea meel, et Sinu mees Sind ikka toetab ja et Sa enda vastu (loodetavasti) liiga karm ei ole.
    Kas võib küsida, kas projekt N kuulub teile? Et seal ei ole mingeid hirme, et keegi tuleb pärast töö tegemist ja võtab selle teie käest ära?

    1. Ma kardan, et kes kord depressioonis olnud, see liigubki kergemini depressiooni hõlma tagasi, nii et asi ikka pigem selles, mitte et oledki pere jaoks päriselt üleliigne. Ära enda vastu ka nii karm ole. 🙂

      Nõmmiku on mu vanemate oma, kinkeleping on plaanis küll, aga enne tuleks krunt põllumaast eraldada ja keegi pole viitsinud sellega tegeleda. Pole sellega kiiret ja seda ei pea ma ka kartma, et vanemad Nõmmikule järsku rakendust leiavad. Nõmmiku ostsid nad ainult põllumaa pärast ära, hoonetega pole neil midagi peale hakata. Kellelgi ei ole, need on puhas (lammutus)kulu. 🙂

  4. Täna kõnetab see depressiooni teema kohe eriliselt… mul on lapsega keeruline, kaugsuhe niikuinii ja nüüd läheb üks inimene veel osakonnast ära + kogu see kaugtöö ja arvutis suhtlemine päevade viisi… reede lõuna ajal on tahtmine telefon vastu seina kildudeks visata ja kõigile ainult nähvata. No ei jaksa ainult arvutis ja telefonis suhelda. Aga õnneks on mul TMK tehnikad ja siis tulen jälle tagasi endasse.
    aga toidulisanditest veel – et mul hakkas ühest Zn sisaldavast tabletist paha ja hoolimata multivitamiinidest, siis ma ei ole kindel et see ZN põhjendatud iiveldus kogu seda muud võimalikku kasu ei pärsi. Nii et nüüd, mil ma neid enam ei võta, siis tunnen end hoopis paremini. St et vist lähen kompleksvitamiinilt tagasi eraldi vitamiinidele (seal tean ka, et osad Zn mulle ei sobi ja eeldangi, et just Zn on ka selles juuksekasvutabletis/kommis kurja juureks).

  5. Hehe, iga kord, kui ma teie tegemisi instagramis vaatan, siis salamisi mõtlen, et mis nipiga kutsuda teid minu maale asju korrastama? 😀

  6. Teemad pole küll kõige roosilisemad aga sinu uut postitust ootasin väga-väga ammu. Teotahtetus, tuimus ja apaatia on endalgi läbivad märksõnad aga küll ühel hetkel puhub klaariks.
    Ja loodetavasti tegi see postitusekene nüüd otsa lahti ja saab veidi tihedamini lugeda…

    1. Ära nüüd nii palju ka looda. 😀

      Mul tänu Nõmmikule praegu isegi täitsa klaar olla, millegi tegemine ja tulemuse nägemine annab vaimule ikka palju juurde. Sina aga vajad võib-olla hoopis puhkust, igatahes hoian pöidlaid, et su teotahe tuleks külapealt tagasi. 🙂

  7. Minul ka niiiii hea meel sinust kuulda. Juba ammu ootasin ja mõtlesin, et kus ja mis.
    Ja suur tänu sulle oma depressiooni ja antidepressantide teemal avatult kirjutamast. Minul on sellest suur abi. Ise olen ka just vaevu nina vee peal hoidmas. Oskan seda “kunsti” juba aastaid – et ise saan aru, et olen augus ja joonistan ümbritsevatele ilusa fassaadi, aitan teisigi kui vähegi saan. Aegajalt see fassaad siit-sealt praguneb ja siis ümberringi imestatakse, et “oi, sul TÄNA kuidagi kehv päev/nädal vist.” Jajaa, TÄNA, just…… (see TÄNA kestab juba mõned aastad, aga noh, kes neid aastaid ikka loeb, eksole). Ja juba aastaid mängin selle antidepressantide mõttega, aga ei julge. Nüüd järjest rohkem inimesi õnneks jagab oma lugusid ja see antidepressantidega seotud hirm ja valehäbi hakkab natuke tuhmuma ühiskonnas. Ehk julgen ka ise selle teekonna ette võtta mingil hetkel.
    Seni aga surun hambad kokku, joonistan naeratuse ette ja proovin veel ühe päeva üle elada.

    1. Depressiooniga ise maadelnud pole, aga oma ekside-pere-sõprade-tuttavate pealt vaadates ning lihtsalt netis blogisid lugedes tundub, et see on ikka vääääga levinud ning tänapäeval ka tõesti seda enam ei varjata-häbeneda, vähemalt nooremad inimesed mitte. Miks mitte abi otsida, psühhiaatri juures ära käia ja ravi proovida – see ei saa vast midagi just palju halvemaks teha, kui juba nagunii pidevalt s*tt olla on, aga kindlasti võiks elukvaliteeti lõpuks parandada. Elu ei pea koguaeg raske võitlus olema…

      1. Minu arvates on nüüd tekkinud teistpidine valehäbi, sest jääb mulje, et kõigil on “depressioon” ja selle “trendiga” ei taheta kaasa minna. Aga see ei ole trend, see on koroona- ja sotsiaalmeediaajastu, mis inimesed haigeks teeb. Ühelt poolt jääb puudud vajalikust inimkontaktist, kindlustundest, rutiinist, teiselt poolt tuleb peale liiga palju infot, võrdlusmomente, survet midagi saavutada, siis rohkem saavutada, olla enamat, olla ilusam ja targem… See kõik väsitab, organismi jõud raugeb, hormonaalne tasakaal läheb paigast ja sellega peab tegelema, et mitte jõuda punkti, kus enam ärgata ei jaksa.

        Aina enam hakataksegi pöörama tähelepanu inimeste vaimsele tervisele ja ma arvan, et selle taga pole mitte tunnistamine, et vaimne tervis on oluline, vaid see, et inimesed on pidevas info ülekülluses, saavutussurves ja tarbimisele keskendunud ühiskonnas õnnetumad kui kunagi varem. Inimesed on loodud elama looduslähedast elu, praegu me hävitame loodust ja iseennast ning seda on võimatu pidurdada.

  8. Ma ka täiega ootasin postitust, käisin ikka iga nädal blogi avamas, vahel ka mitu korda (ilmselt peaks uue postituse märguande meilile pigem tellima vms, aaaga noh) – Murca kõrval mu teine lemmik blogija 😉 loen blogisid tööpäeval väikse varaõhtuse kohvi-/chaipausi ajal, nii et ülemäära aega pole “raisata” ja pmst kunagi ei kommenteeri, kuigi teiste kommentaare ikka loen huviga 😀

    Mingi õuesolemise ja lammutamise-ehitamise projekt on kindlasti väga tore ja kasulik, vähegi okei ilmaga väljas müttamine teeb minu arust tavaliselt tuju palju paremaks, kui toas miski niisama nokitsemine ja uinamuinatamine.

  9. Meeldiv kuulda ja seda enam on mul kahju, et nii harva uute postitustega kostitan. Lubaksin end parandada, kui suudaksin seda lubadust täita. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *