Mul oli eile hommikust alates kerge pingepeavalu, aga valuvaigistid olid otsas ja nii suur see valu ei olnud, et oleksin tahtnud laste valuvaigistavat siirupit juua. Ma suures hädas olen seda teinud küll, aga eile ei olnud esialgu nii suur häda. Pärast oli häda nii suur, et ma nutsin vanemate juures diivanil väljakannatamatu peavalu ja südamevalu käes…

Kui läksime lastele järele, siis käisime Tapalt läbi, sest ema palus meil torti tuua. Tordiga kassajärjekorda minnes vaatasin teadmata kohta ega märganud meest, kes mulle vastu tuli, aga kuulsin, kuidas ta minu kõrval kellelegi “ole vait!” käratas. Vaatasin taha ja sain aru, et ta ütles seda poekärus jorisevale lapsele. Järgmisel hetkel ta raputas seda käru, kiiresti ja tugevalt nii edasi-tagasi kui ka üles-alla. See kestis korra, aga laps oli siiski hetkeks nagu jahukott poekärus. Lapsel oli jorisemiseks täitsa mõjuv põhjus, ta oli kärusse valesti istuma pandud, jalad korvi poole ja tollel pealtnäha 3-aastasel paksus talvekombes olnud lapsel oli sedasi väga ebamugav.

Mees jõudis naiseni, kes ilmselt ütles, et laps on valesti kärus ja nad hakkasid tüdrukut õigesti istuma sättima, mees hoidis last kõrgemal ja naine juhtis lapse jalad õigetesse kohtadesse ning selle peale lasi mees lapse lihtsalt lahti ja laiutas agressiivselt käsi ning oli kael õieli lapse poole. Tüdruk põhimõtteliselt kukkus istumiskohale ja nina all oli tal ähvardav “katsu sa ainult…” kehahoiak. Taustaks käis pidev õiendamine, ma sõnu ei kuulnud, aga tooni küll. Viimase asjana nägin, kuidas mees lõi lapsele lahtise käega vastu pead ja hoidis kätt “panen veel, kui…” moega üleval.

Rohkem ma neid ei näinud, vaid läksin Silveri järel nutt kurgus autosse. Ma ei ole musterema, olen minagi kannatuse katkemise järel lastele käratanud, et nad oleksid vait, olen karjunud, olen kätt tõstnud, aga poes nähtu ületas minu taluvuspiiri. Mu peas oli küsimus, et mis toimub nende koduseinte vahel, kui teiste silme all koheldakse last sedasi… Laps oli sellega ilmselgelt harjunud, sest tema ei teinud teist nägu ka. Ta ei nutnud ega olnud seda nägu, et kardaks.

Kui tahate küsida, miks ma ei läinud midagi ütlema, siis vastan juba eos, et mul ei ole sellisteks asjadeks närvi. Silver ei näinud, mis toimus, tema maksis tordi eest, aga ka temal ei oleks ma lubanud midagi ütlema minna. Esiteks oli too asotsiaalse välimusega mees 2 meetrit pikk ja teiseks poleks ta suure tõenäosusega lubanud, et ta ei käitu enam kunagi oma lapsega nii, vaid oleks kodus lapsele korraliku õppetunni andnud, et too edaspidi rohkem jamasid kaela ei tooks.

Ma helistasin hoopis 112, sest ma ei osanud muud teha. Lootsin, et äkki saadetakse patrull välja, kes vestleb perekonnaga ning edastab info valla sotsiaaltöötajale ja lastekaitseametnikule. Ma küll ei tea, mida viimased selle infoga oleksid peale hakanud, sest ma olen veendunud, et too pere on ametnikele nagunii tuttav ja sellised vahejuhtumid ei tule neile uudistena. Väike koht.

Ma ei suutnud isegi häirekeskusega nii rääkida, et mu hääl poleks nutu tagasi hoidmise pärast värisenud. Nad lubasidki patrulli välja saata, aga enne nende jõudmist astus perekond poest välja. Helistasin uuesti, et teada anda, kuhu poole inimesed suunduvad. Teise kõne ajal tundsin, et ma raiskan vaid inimeste aega, sest naine teisel pool toru oli napisõnaline, järsk ja karmi hääletooniga. Ta pani mind vahepeal ootele ja jätkates ütles “jah”, mille peale mina küsisin kellega ma nüüd räägin, sest ma ei saanud aru, mis toimub ja arvasin, et mind ühendati Tapa patrulliga. Vastuseks sain ma tõstetud hääletooniga, et mina helistasin neile. See oli selline segane moment, kus ma ei saanud aru, mida ma ootama pidin ja mida ma oleksin pidanud edasi rääkima.

Lõpptulemus oli ikkagi see, et patrull oli hõivatud ja meil lubati “sündmuskohalt” lahkuda. Öeldi, et kui patrull poleks hõivatud, siis nad oleksid kohale tulnud, minuga vestelnud ja mu andmed kirja pannud. Milleks? Ma ei tundnud neid inimesi, ma ei tea, kus nad elavad, ma ei tea nende kohta midagi peale selle, et mees on pikk ja kandis eile õhtul sinist jopet ning naine on lühike ja kandis rohelist jopet.

Sisse jäi nii abitu tunne. Ma ei saanud ega osanud midagi muud teha ja hädaabinumbri jaoks ei olnud see ka eriti suur häda.

Nii me siis lahkusimegi sündmuskohalt teadmisega, et midagi ei saa teha. Võib-olla oligi nii parem, sest tõenäoliselt oleks tüdruk saanud kodus karistada ka politsei sekkumise eest. Mida viimasedki oleksid teha saanud? Laps ei olnud vigaseks pekstud ja poest väljudes nägid nad välja nagu täitsa tavaline perekond. Olgu, mitte päris tavaline, mees ja naine nägid ehk natuke liiga vanad välja, et olla tolle väikese tüdruku vanemad, aga nad nägid ka sellised välja, et võisid olla end vanaks joonud…

Pärast kogetud emotsioonipaketti kasvas mu peavalu sõrmenipsuga migreeniks. Ma ei suutnud enam istuvas asendis olla, lasin seljatoe alla ning püüdsin mõelda häid mõtteid, et mu pea ei lõhkeks ja iiveldus millekski enamaks ei kasvaks. Vaikides pidasin 15 kilomeetrit vastu ning ema juurde jõudes ruttasin läbi udu esimese asjana ravimikapi juurde, võtsin kaks valuvaigistit sisse, viskasin diivanile pikali ning lootsin, et need mõjuvad kiiresti ja ma ei lõpeta vannitoa põrandal peavalu välja oksendamas.

Ei lõpetanud. Valu läks üle, aga kurbus jäi. Kurbus, et ma ei saanud, osanud ega julgenud midagi teha. Kas oleks üldse saanud midagi teha…

8 thoughts on “

  1. Ega väga ilmselt saakski. Jääbvaid loota, et nad liiguvad ka seltskonnas, kus osatakse märgata ja leitakse lahendus, nt lasteaed.
    Ülemöödunud aastal oli meil rühmas laps, kelle pärast ma natuke südant valutasin. Ema oli ilmselgelt asotsiaalse ja joobes olekuga. Lapse riietest ja kapist õhkus kohutavat konihaisu. Laps oli ilmselgelt hooleta, iga kord oli ta minul jala küljes ja minuga suhtlemas, kui aeda läksin oma lastele järgi. Ilmselt ka teistel. Mina ei osand ega ka tahtnud sekkuda. Õnneks keegi (ilmselt õpetajad) oskasid ja tegid seda. Peagi käis lapsel järgi teine inimene, meiliaadress viitas sotsiaaltöötajale.

  2. Oeh, kui lugesin et südamevalu on siis hakkasin kartma kõige hullemat, aga saan aru et selline vaatepilt just nii mõjubki. Saan suurepäraselt aru sest kahjuks mõned kuud tagasi nägin ka taolist momenti, aga ma ei osanud kuidagi käituda. Minu juhtumi puhul oli üks muslimipere poes, väike tüdruk lihtsalt katsus näpuga mingit maiustust, aga emale see justkui ei meeldinud sest järgmisel hetkel sai see väike ca 3a tüdruk tohlaka vastu pead. Ma ei saanudki aru et mille eest? Laps lihtsalt puudutas korraks ja vastu sai litaka emalt. Pereema tundus väga noor olevat ja kuidagi väga külma kõhuga andis laksu ära. Ja eks see paneb mind nüüd mõtlema et kas oli ehk üks nendest peredest kes lihtsalt teevad lapsi aga suurt ei hooli neist kahjuks. See juba teine teema aga vaatepilt oli minu jaoks õudne. 🙁

    1. Ei ole väga teine teema. Kui olla eelarvamustega, siis ma pakuks ka, et minu nähtud perre ei tulnud väike tüdruk suurest armastusest. 🙁

  3. Ma saan väga hästi aru, et me ei oskagi sellisel juhul midagi teha, ega kuidagi käituda. Otsin hommikust peale sõnu, aga ega eriti ei leia. Järelepärimine politseisse ja kohalikku omavalitsusse?

    1. Ma alguses jõllitasingi tardunult ja oleksin tahtnud kassapidajale öelda, et tehke midagi, aga ei saanud sõna suust. Mehele ka vaid korrutasin segaseid repliike, ta ei saanud alguses mõhkugi aru. Ma teoorias arvasin, et ma sellistes olukordades ikka vähe emalõvilikum olen, aga ei…

      Ma ei oska väga midagi pärida, võõrad inimesed, võõras asula.

Leave a Reply to Marit Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *