Armastuse aeg

Lugesin Delfi naistega artiklit, mis jagab lühidalt tuntud eestlaste teineteise leidmise lugusid. Tegu on katkenditega raamatust “Armastuse aeg”, mida minul on nüüd vaja, sest sellised lood lähevad minusugusele romantikule väga peale. Juhtumisi on mul kahe nädala pärast sünnipäev. (Emme, väike vihje Sulle!)

Sellised “armastus esimesest silmapilgust” lood on hästi vahvad, nagu M. Avandi puhul:  “Mina armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.” See oli tõsi. Samal õhtul kaotasin oma telefoni ka ära.”

Meil Härraga ei olnud sellist äratundmist. Ühe kandi inimestena oleme teineteist justkui alati teadnud, kuigi me kumbki ei mäleta teineteist kooliajast. Kui mina läksin kooli, siis tema käis juba 6. klassis. Vanusevahe tõttu me kokku ei puutunud.

Küll suhtlesin ma tema naabripoisiga ja sealt on pärit ka esimene mälestus Härrast. Poisid parandasid autot ja mingi hetk otsustati masin Härra juurde kanali peale ajada. Seal oli nende pere salakaval bokser, kelle pärast ma ei julgenud autost välja tulla. Tookord olid Härra ainsad sõnad, et Roy ei tee midagi.

Ma olin siis umbes 13-aastane ja selline “teame nägu- ja nimepidi ning satume samasse seltskonda, aga omavahel ei räägi” suhe kestis veel paar aastat. Mingil ajal hakkas tema isiksus mulle huvi pakkuma, sest tema oli seltskonnas ainuke, kes minust absoluutselt välja ei teinud ega võtnud vedu, kui mina üritasin temaga jutu peale saada. Pigem oli minu suhtes tõrjuv.

Mäletan, kuidas jalutasime väikese seltskonnaga alevi vahel ja Härral kukkusid võtmed maha, mina haarasin need enda kätte ja tagasi ei tahtnud anda. See samm ei viinud paraku kuskile, Härra sai hoopis tigedaks ja mina tundsin end täieliku titena.

Mul on temast veel erinevaid mälestusi, aga need pole meie ühised, sest tema mind ei märganud. Ükskord pidin tema naabripoisiga alevi vahel kokku saama, kutsusin ta endale vastu jalutama, aga tema tuli hoopis koos Härraga mulle järele. Härra autoga. Paraku Härra endaga ei rääkinud me tookord peaaegu mitte midagi. Ma küll üritasin juttu teha, aga tema oli väga napisõnaline. Temale ligi pääsemine tundus lootusetu üritus.

Aga siis tuli aastavahetus ja mu vanemad lubasid mul esimest korda terveks ööks välja jääda. Mul oli kõrge palavik ja põskkoopapõletik, aga ma ei saanud jätta seda võimalust kasutamata ning läksin sellises olekus sõbra juurde peole. Härra oli ka seal, külm ja eemalehoidev nagu alati, kuigi me sattusime kõrvuti istuma. Minul ei olnud mingil põhjusel enda klaasi, aga temal oli neid kaks, ühes oli kangem kraam ja teises ploominektar. Küsisin, kas ma võin tema klaasist mahla juua. Ta lubas, kuigi hoiatasin, et ma olen haige.

Nii meil siis oli ühine mahlaklaas ja istusime kõrvuti, aga käitusime nagu võõrad. Palavikuuimas, nagu ma olin, panin kahel korral käe Härra põlvele, kui hakkasin püsti tõusma. See juhtus tõesti kogemata ja oli veidi piinlik, aga keegi leidis, et see on saatus. Võib-olla oligi.

Ülejärgmisel päeval sain teada, et Härra jäi haigeks. Ma pidasin ennast süüdlaseks ja tahtsin talle külla minna, aga enne pidin saama tema telefoninumbri. See ei olnud raske, aga helistamine ise oli küll, mu süda pidi rinnust välja hüppama. Üllataval kombel ei olnud Härra väga tõrges ja leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval.

Hiljem sain teada, et tema jaoks olid minu kõne ja küllasurumine imelikud. Leidis, et ma olen hirmus tüütu ja pealetükkiv pätakas, kellega ei ole millestki rääkida, ega mõistnud, miks tema juurde ronin. Ta ei mõistnud ka seda, miks teised temavanused minuga läbi käisid, tema silmis olin ma laps. Eks ma seda olin ka – mina olin siis 15 ja tema 20.

Tegelikult läks nii, et sel päeval armus Härra kõrvuni sellesse tüütusse “suurte poiste sabarakku”. Meil oli nii palju rääkida, meil oli koos väga lõbus, me vaatasime tema lapsepõlvepilte ja jõime mitu tassi teed, aeg lihtsalt lendas. Õhtupimeduses viis ta mind koju ja mina kutsusin ta sisse enda pildialbumeid vaatama. Olime olnud terve päeva koos ja tunne oli selline nagu oleksime teineteist terve elu tundnud.

Sellest päevast alates hakkasime väga palju koos olema, aga me ei olnud KOOS. Me kumbki ei saanud päris täpselt aru, mida teine soovib. Tema ei olnud ainus, kes mul “niisama külas” käis, aga tema oli tagasihoidlikkus isiklikult. Lisaks ei olnud ta välimuselt minu jaoks üldse atraktiivne. Seega mina ei olnud esimesest päevast alates kõrvuni armunud, aga midagi ma siiski tundsin…

Kui olime umbes kuu aega suhelnud, siis ta jäi sunniviisiliselt minu juurde ööseks. Ta tuli mulle joogisena külla. Autoga! Mina peitsin tema autovõtmed ära ning keelasin tal sellises olekus ära sõita. Mingi aeg ta väsis vaidlemast ja jäi minu voodis magama. Mina pugesin riietes tema kõrvale ja sel õhtul tundsin küll liblikaid kõhus, kui ta (ilmelt meeltesegaduses) mind kaissu võttis ja hellalt minu õlavart silitas.

Hommikul ärkasime tema ema kõne peale, kes muretses oma poja pärast. Kuuldes, kus Härra on, küsis ta pahaselt, kas ta elabki nüüd minu juures. Härra vastas: “Jah, homme toon oma asjad ka ära!”

Vaatasime teineteisele säravate silmadega otsa ja naeratasime, aga oma asju ta muidugi ära ei toonud, hoopis käitus edasi nii nagu poleks midagi olnud. Ükskord ma küsisin temalt, kas ta käib minu juures tagamõttega. Tema vaatas mulle muiates otsa ja ütles, et võib-olla käibki. Edasi ta seda mõtet ei arendanud.

Nii kestis see mitu kuud – midagi nagu oli ja samas ei olnud mitte midagi. Kord istusin tal süles või vedelesin autos tema kaisus, kord olime jälle nagu lihtsalt sõbrad. Saime mõlemad aru, et me ei ole teineteise suhtes ükskõiksed, aga samas me kumbki ei teinud seda esimest sammu.

Volbriööl jäin mina tema juurde ööseks, aga tol ööl keerati mulle selg. Enne uinumist ta ütles segaselt: “Midagi toimub, eks?!” Küsisin mis mõttes ja ta vastas: “Ma saan aru küll, et midagi toimub…” Järgmise asjana ta juba nohises.

Ka edasi jätkus kõik samas vaimus.  Ükskord tema juurest ära minnes norisin väraval kõõludes musi. Mitte otse, aga enda arvates vihjasin päris selgelt, mida ootan. Tema ei saanud aru.

Lõpuks olin ikkagi mina see, kes suu lahti tegi. Vedelesime taas tema autos, olin tema kaisus, minu pea oli tema rinnal ja tema käsi minu puusal. Ma küsisin otse, kas meie vahel on midagi.  Tema küsis vastu, kas ma soovin, et oleks. Ma vastasin jaatavalt. “Siis on!” vastas Härra. Ei, edasi ei tulnud esimest suudlust, vaid jätkasime pooleli jäänud teemal.

Meie suhe arenes väga aeglaselt, päris tõsiseks muutus see alles aasta lõpus, kuigi teineteisele panime silma peale juba aasta alguses. Aga me olime noored teod ka…

Seetõttu ei ole meil ka seda päeva, mille kohta saaksime öelda, et just siis sai meist paar. Mul on selle üle vist isegi veidi hea meel, sest ma väga kartsin, et minu uje Härra võib tulla lagedale küsimusega, kas ma tahan temaga käima hakata. Õnneks ei tulnud. Pärast seda vestlust autos ei ole me puudutanud meie suhtestaatust, meist lihtsalt sai ühel hetkel kindel paar. Või olime südames seda juba siis ja varemgi veel.

Me peame toda aastavahetust kõige alguseks, aga päris sellist päeva meil ei olegi, mille puhul võiksime aastapäeva tähistada. Peale pulma-aastapäeva. Küll käib meie aastavahetuse juurde ploominektar, mida tol saatuslikul päeval samast klaasist jõime. Ma tegelikult arvan, et nii või naa oleksime ühel hetkel teineteiseni jõudnud, ka selle ploominektarita, aga siiski on tore toda päeva meenutada.

Kuna meie lugu arenes nii aeglaselt, siis mulle väga meeldivad teistsugused lood, kus äratundmine toimus esimesel kohtumisel ja järgmisel päeval koliti juba kokku. Tegelikult meeldivad igasugused lood, seega palun jagage, kuidas teed teid kokku viisid. 🙂

15 thoughts on “Armastuse aeg

  1. Meie lugu siis. Sõbranna kutsus mind ühele autospordi üritusele kaasa, pidime õhtul minema koos linnapeale flaiereid jagama ja arutasime parasjagu omavahel, et kas julgeme kahekesi hämaras linnas ringi tuiata. Mingi hetk imbus meie ligi üks noormees, kes teatas, et võib vabalt kaasa tulla. Jagasime siis flaiereid, mingi hetk sõbranna tegi promotööd ja meie noormehega vestlesime tänavanurkadel. Järgmisel päeval üritusel tuli noormees veel mitmeid kordi minuga vestlema, teadsin teda ka kaudselt, olime ühes koolis käinud (tema minust 5 aastat noorem). Kui üritus lõppes siis sõbrants küsis, et kas ma kuti numbri ikka küsisin. Mina ei saanud aru miks, sõbrants valgustas, et kutt oli mulle ju üsna otseselt külge löönud. Mina seda igatahes tähele ei pannud, isegi silma ei vaadanud korralikult kuna meil noormehega umbes 24 cm pikkusevahet (171 vs 195). Mingi hetk hakkas kripeldama, et miks mingi noor kutt mulle ligi ajab, sotsiaalmeedias tal kontosid polnud. Mõni kuu hiljem nägin sõprade FB seintelt, et noormees on endale konto teinud. KIrjutasin siis talle, et kas ta sellesama ürituste sarja järgmisel üritusel ka käis ja hakkasime niisama lobisema. Mingi hetk läks jutt selle peale, et minu elus on peamiseks seltskonnaks mu 2 kassi ja ta kutsus mu välja jalutama. Esimese jalutuskäigu lõpus leppisime kokku teise, teise lõpus võttis ta mul ümbert kinni kui külm hakkas. Olin juba kodus voodis kui saatsin talle sms, et see kuramuse külm on ikka kontides mille peale istus ta jalgratta selga ja sõitis läbi linna tagasi minu juurde ja puges mulle kaissu. Kaissu ta jäigi. Umbes 2 nädalat peale päriselt suhtlema hakkamist ja esimest korda ööseks jäämist jäi ta päriselt. Hiljem selgus, et tegelikult oleks ta juba meie esimesel kohtumisel rohkem initsiatiivikas olnud aga kuna ma mainisin oma kassi siis ta mõtles, et see on mingi mees mu elus ja hoidis distantsi 🙂 Meie esimese kohtumise aastapäev on järgmisel nädalal, meiega on ka mu isane kass ja meie pisipoeg saab suve lõpus 2-aastaseks. Vanusevahe pole siiani probleeme tekitanud 🙂

    1. Kassil on mehenimi? Täitsa naljakas, kuidas selline asi võib lausa eluarmastusest ilma jätta. Tutvud toreda mehega, kes üldse ei hakkagi numbrit küsima, sest jõuad enne mainida, et Mati ootab kodus, aga unustad mainida, et Mati on kass. 😀

      1. Nii oligi, et Miku ootas kodus ja noormees otsustas distantsi hoida. Aga õnneks saime siiski oma võimaluse 🙂

  2. Süüdi on laupäev, lugeda jõudsin, kommenteerida mitte 🙁 Teil on väga mõnus tutvumislugu. Vahel olen mõtelnud, et endal oleks võinud ka selline olla 🙂
    Mina kohtusin oma mehega töö juures. Ei mäleta seda päeva, kui teda esimest korda nägin :D, aga mäletan päeva, kui tema nime esimest korda kuulsin. Tööalaselt suhtlesime väga põgusalt ja ega kumbki meist ei vaadanud ka, et “ohh, kena kutt” või “oo, kui ilus tüdruk” 😀 Kõik sai alguse juhuslikult Rootsi kruiisil. Mina olin seal oma sõbrannadega ja tema oma sõpradega. Nägime teine teist tantsupõrandal- kuna oma olen lühinägelik, siis ei saanud kohe aru, et kas see on tema või mitte. Kuna tema vaatas ka mind, siis ta lehvitas mulle ja mul hakkas kohe kergem, et ma ei jõllitanud kedagi täitsa võõrast 😀 Läksin siis tema juurde, paar sõna me vahetasime ja see oli kõik. Mina läksin oma sõbrannade juurde tagasi ja tema oma sõprade. Rohkem ma teda selle reisi ajal ei näinud. Küll, aga käis peast läbi mõte, et peaks sms’i saatma, aga loobusin, kuna ma ei teadnud temast midagi (kui vana ta on, kas tal on naine ja lapsed jne). Tema nägi mind järgmisel hommikul, aga läheneda ei julenud. Kuuaega hiljem toimusid firma talvepäevad ja seal hakkas asi edasi arenema. Esimesel õhtul ja teise päeva päeval me väga ei suhelnud (kuigi olime ühes võiskonnas- toimusid viktoriin ja mängud), aga õhtul muutus kõik. Me istusime temaga kõrvuti (teised töökaaslased olid ka seal) ja rääkisime. Ühel hetkel avastasime, et olime laua taha kahekesi jäänud 🙂 siis sain ka teada, et ta on vallaline ja lapsi pole 🙂 mingi hetk me kallistasime (ta on suur kallistaja :D), aga see polnud tavaline kallistus, vaid samal ajal ta musitas mu kaela. Ma tundsin enda sees suurt soojust ja see nii meeldis mulle. Siis me rääkisime edasi ja ühel hetkel juba suudlesime 🙂 ja see oli nii hea. Aga veidral kombel pärast suudlust me läksime lahku. Ehk tegime nö omi asju. Järgmisel päeval sõitsin koju ühe töökaaslasega ja terve see aeg mõtlesin, kui hea oli ikka see kallistus. Tema sõitis teistega minema ja kuulas Mia laulu (nime ei mäleta, aga räägib armastusest). Esmaspäevast hakkas mul puhkus, et saaksin lõputööd kirjutada. Kuna ilma FB ei saa, siis märkasin, et ta on online ja hakkasin temaga rääkima. Me suhtlesime temaga 2 nädalat netis ja telefonis, enne kui saime päriselt kokku. Hiljem käisime tema autoga sõitmas ja kudrutamas. See oli nii tore aeg 🙂 Meil on kindel kuupäev, millal tähistame oma suhte algust, see on 24.03, 21 päeva pärast esimest suudlust 🙂 Kokku kolisime 3.06 ja nüüdseks oleme 3 aastat koos olnud. Meil on väike poeg ja loodan, et ta ei jää ainsaks 🙂
    Nüüd tuli pikk teks, ehk viitsid lugeda 😉

    1. Muidugi viitsin lugeda, muidu ma ei ju ei paluks oma lugusid jagada. 🙂 Me käisime ka pidevalt autoga sõitmas ja kudrutasime, tihti seisime emajõe kaldal või lihtsalt minu vanematekodu hoovi peal. 😀

  3. Mul on väga suur respekt selliste suhete ees, mis on alguse saanud nii noorelt ja kestavad ka aastaid-aastaid hiljem. Rääkimata lastest ja abielust. Mõnes mõttes teeb kadedaks, teisalt mitte, sest siis ma poleks ju oma mehega koos. 🙂 Ma pidin kaks korda kauem elama kui sina (jeerum, see kõlab, nagu ma oleksin hiidvana), et oma mehega kohtuda. 😀
    Tuttavaks saime läbi ühiste tuttavate keti (üks tundis ühte, teine teist jne) Pärnu ööklubis Sugar. Sõbrannaga Pärnusse sõites vandusin kes teab, mille nimel, et mul on nüüd mõneks ajaks meestest kopp ees ja ma ei taha ühtegi sellist isendit enda ellu. Aga noh, siis juhtus elu ja plaanid muutusid. See tutvumislugu on veidi naljakas, sest kui me reedel peol esimest korda nägime, ei rääkinud me üksteisega ühtegi sõna, ainult tema sõbraga. Mina vaatasin, et mingi kummaline tegelane, üldse midagi ei räägi. 🙂 Kumbki pidas oma pidu ja unustatud ta oligi. Laupäeval tahtsime minna sõbrannadega mujale peole, aga mitmel põhjusel lõpetasime ikkagi Sugaris ja seal oli tema ka oma sõbraga. Mäletan, et ütlesin sõbrannale, et appi, me peame kähku mingid tüübid sebima, kellega tantsida ja juttu ajada, et need ei arvaks, et jälle meie seal ja jälle üksi. 😀 Aga kuidagi juhtus ikka nii, et hakkasime hoopis selle ühise tuttavaga ja minu praeguse mehega juttu ajama ja siis mingi hetk õhtu edenedes vaatasin, et ta käib mul sõna otseses mõttes järgi. Mees väidab küll, et nii see polnud. 😀 Tegin veel sõbrannale nägusid, et miks ta mul järgi küll käib, sest mul puudus tema suhtes igasugune huvi. No ja siis mu sõbranna “peedistas” teda seal veidi ja mul hakkas temast kahju, nii et kui ta lõpuks mu käest tel. nr küsis, siis andsin, aga ise mõtlesin, et ah küll ma pärast ennast välja vingerdan või heal juhul korra temaga välja lähen. Aga midagi temas mind siiski köitis, sest enne esimest kohtingut, mis oli järgmisel kolmapäeval, me suhtlesime tel. teel ja ta oli endiselt vähese jutuga, aga samas ma siiski temaga välja läksin. Ja nii see läks. Saime sellest vaikusest üle ja selgus, et meil on väga sarnane, veidi must ja kiiksuga huumorisoon, mis meid siiani ühendab. Me naersime igasuguste asjade üle ja vaatasime koos Sõpru, mis meid mõlemaid siiani naerma ajab ja ikka-jälle koos vaatame. Samuti juhtus meil selliseid totakaid “situatsiooninalju”, mis mõlemaid naerma ajas. Ja kuidagi õhkus temast kohe esimesest kohtingust alates sellist head turvatunnet ja usaldust, millest mul väga pikalt puudu oli olnud. Igatahes nii see läks, et umbes peale kahenädalast tutvust hakkasime suurema osa vabast ajast koos veetma ja peale 5k tutvust otsustasime, et riskime ja proovime selle kooselu siis järgi, sest iga õhtu asju kotti toppida ja üksteise juurde sõita hakkas veidi ajudele käima. Ja siin me oleme, viis aastat ja kaks last hiljem. Elu parim otsus! 🙂

    1. Meil on ka sarnane must huumor, mida rakendame peamiselt omavahel, saame vabalt teineteise üle naerda, iseenda üle naerame samamoodi. 🙂 Vaatamata oma noorele eale hindasin ka mina tookord Härra juures turvatunnet, mida ta tekitas. Temas oli midagi, mille põhjal ma tookord, 15-aastasena, leidsin, et just selline on üks hea abikaasa ja hea isa. Ma arvan, et miski temas meenutas minu isa. 🙂

      Mina jälle kadestan veidi suhteid, mis on loodud veidi hilisemas eas. Eks ma ikka elasin mõnikord oma pubekatujusid Härra peal välja, lisaks elasime ju mõlemad vanemate juures, mina jagasin veel vennaga tubagi. Ei olnud väga mugav. 😀

  4. Meie lugu algab väga “armasalt”. Tegelikult oleme ka ühekandi inimesed ja ilmselt olime üksteist mitu korda varem ka näinud, aga too hetk ei teadnud nimepidi. Näiteks leidsin oma arvutist tantsupeo pilte, kus ka noormees peal on. 🙂 Aga lugu selline, et olime noormehega ühise tuttava sünnipäeval, tema toanaaber, minu sõber. Ja seal tantsuhoos kukkusin mina pikali, aga tema arvas, et on hea mõte minu jalast kinni võtta ja mind natuke mööda põrandat lohistada. Sinna see tolleks õhtuks jäi. Järgmine hommik viidi meid kõiki ühe autoga koju, tema rääkis telefonis sõbraga. Minu nime ta eelmisest õhtust ei mäletanud, nii et kui sõbrale rääkis, kes autos on, sain mina nimeks l*ts, armas eks. Sealt me ilmselgelt suhtlema ei jäänud. Mõned kuud hiljem kohtusime klubis ja selleks ajaks oli minul solvang unustatud ja tantsisime Härraga terve õhtu . Ka sealt ei jäänud suhtlus püsima. Aga sama kuu lõpus kohtusime uuesti, ta küsis mu numbrit, helistas juba samal õhtul. Järgmised päevad saatsime sõnumeid, käisime jalutamas ja nädala pärast tuli ta mulle külla. Sellest päevast saigi meist ametlikult paar. Nüüd oleme juba rohkem kui aasta koos olnud ja sügisest kolime kokku. 🙂

    Liivi, sul on väga armas blogi. Iga õhtu loen ja ootan, et oleks uusi postitusi. 🙂 Jõudu ja jaksu!

    1. Tõesti armas algus. Vähemalt on, mida lastelastele rääkida! 😀

      Aitäh! Annan endast parima, et oleks iga õhtu midagi lugeda. 🙂

  5. Kohtusime tööalasel kohtumisel. Rääkisime küll omavahel, aga tööasjadest ja tegelikult ma isegi ei mäletanud seda, et oleksin just temaga rääkinud, see tuli hiljem alles välja. Olin tol ajal ka hõivatud.

    Kohtusime uuesti pool aastat hiljem, suhtlesime juba veidi ka muudel teemadel, aga ikka ei midagi. Aasta peale esimest kohtumist, olime jälle tööalasel kohtumisel. Seal tegi tema juttu. Kuidagi läks nii, et mõned päevad hiljem läksime kohtingule ja sealt edasi arenes kõik väga kiiresti edasi. Aasta hiljem kolisime kokku. Nüüd on sellest kohtumisest juba üle 10 aasta. Kui ma poleks sellel töökohal olnud, siis oleks meie kohtumine olnud väga ebareaalne ja ilmselt oleks elu ka läinud hoopis teisiti. Olen väga õnnelik, et tuttavaks saime. Ta tuli väga õigel ajal, ma polnud enam noor plikake ja teadsin, mida tahan ja mida mitte.

  6. Mäletan et tegemist oli laupäevase päevaga ning seljataga oli pikk ja raske reede. Mul olid õhtuks igasugused põnevad plaanid tehtud aga elu mängis kuidagi nii kätte et sattusin hoopis ühele tuttavale külla. Mingitel teistel külasolnud inimestel said suitsud otsa ja plaani sai võetud kambakesi ühte lähedalasuvasse kohvikusse (vms) minek, et sealt saaksid suitsumaiad suitsu osta. Mingihetk liitus seltskonnaga veel mingi kamp tuttava-tuttavaid. Olin põhimõtteliselt seltskonnas, kus suurem osa inimesi minujaoks võõrad.
    Igaljuhul olin baariletiääres uut kokteili valimas kui ta sisse astus. Silmanurgast nägin ja esimene mõte oli “issssssand, milline mees!” millele kohe järgnes “lollakas, ära unistagi, vali oma kokteil välja nüüd!!! Way out of your league!”. Sundisin end siis uuesti kokteilikaardiga tutvuma. Härra jalutas baarileti äärde ja jäi baaridaamiga juttu tegema (sain hiljem teada et tegemist oli ta klassiõega). Ma küll üritasin pingsalt järgmist kokteili valida aga ühe kõrvaga ikka kuulsin kuidas nad kahekesi “misteed-kuidasläheb” vestlust pidasid. Mingihetk härra mainis, et oli just tsikli ostnud. Tol ajal tegin ka ise A-kati lubasid ja seega järgnes minu aju poolt kohe “apppppiii SIUKE mees ja sõidab tsikliga ka!!!! Oioioioioii!!!” millele järgnes taas midagi stiilis et opakas võiks ikka maapeale tagasi tulla ja mitte siin mingit ilusmeeste järgi õhata 😀 Lõpuks suutsin siiski kokteili välja valida, ära tellida ja meie laudkonnaga taasliituda.
    Mingiaeg nägin et Härra oli baaridaamiga vestluse lõpetanud ja otsis silmadega seltskonda. Pidin peaaegu ära minestama kui ta meie lauda istuma tuli ning minu kõrval istet võttis. Selgus et üks tuttava-tuttavatest oli tema vend. Kuidagi väga smoothly (reaalselt raudselt mega rohmakalt) suutsin teema tsiklite peale ajada ning pressisin talt kuidagi välja lubaduse mind enda rattaga järgmisel päeval sõitma viia ning vahetasime ka numbreid. No ma ikka tõesti ei suutnud oma õnne uskuda 😀
    Mida aga ei tulnud oli kõne järgmisel päeval.
    Kuna nimi oli teada siis oli muidugi vaja Orkutisse stalkima minna 😀 Seal olid teatavasti sellised asjad nagu testimonialid ehk sõprade iseloomustused. Mingi sõbrants oli talle sinna nii kahemõttelise jutu kirjutanud et hakkasin arvama et äkki ta on natuke gei või nii 😀 Et ikkagi (minujaoks) ebareaalselt ilus mees ja oli nii maitsekalt riides ja viisakas ja nii tore.. Ei tundunud nagu selline tüüpilise eesti mehe moodi.
    Paar päeva hiljem sai üks meie vähestest ühistest tuttavatest kuidagi teada et olime omavahel tuttavaks saanud ja siis hakkas ka täiega ässitama et me ikka kõik koos tsiklitega sõitma läheks. Minu sünnipäeva õhtul see lõpuks juhtus ka 🙂 Siuke väga awkward esimene “kohting” oli. Kui sõitmisest pausi tegime siis olime seal meie kahekesi nagu niiöelda tuttavaks saamas ja siis see ühine tuttav seal juures niisama tolknemas 😀
    Nädal peale meie esmakohtumist tähistasin oma sünnipäeva ja sinna kutsusin ka tema. Õhtu läks nagu läks ja selle kuupäeva oleme ka “meie” päevaks jätnud.
    Sellest loost sai nüüd nädalapäevad tagasi kuus aastat 🙂

    1. Oh, kui lahe lugu! Mul oli just vastupidi, ma olen Härrat vaadanud pilguga, et nii kole poiss, temaga küll ei tahaks koos olla. 😀 Muide, ma olen ka suur tsiklifänn, aga minu mees nii suur fänn ei ole. Minu utsitamisel ta küll tegi load ja ostis baigi, aga aasta hiljem müüs selle juba maha, sest hooajal oli ta suurema osa ajast tööl ja mina olin nii noor, et ma ei saanud sellise isendi jaoks lubegi teha. Sain sellega vaid vanemate juures kruusateel end narrida. 😀 Nüüd ma pole juba aastaid mootorrattaga sõitnud, aga igatsen seda väga. Kui kevadekuulutajad sõitma hakkavad, siis mul on jube ahastus sees, et mina ei saa. Suveks see õnneks vaibub ja nahast enam välja ei taha pugeda, kui kaherattalisi näen või kuulen. 🙂

Leave a Reply to Karin Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *