195 lugejat ja 1 kommentaar

Teate, kui ma kirjutan pikalt ja laialt ning palun, et jagaksite oma lugusid, aga ei saa mingit tagasisidet, siis mul on tunne, et kedagi ei huvita ja räägin iseendaga. Vaid Tikril hakkas minust nii hale, et jagas linki oma loost.

Kas asi oli selles, et eile oli laupäev, magasite lõunani ja edasi vegeteerisite ega viitsinud kommenteerida? Või kirjutasin nii pikalt, et te ei viitsinud lõpuni lugeda ega teagi, et jäin teie lugusid ootama? Või lugesite lõpuni, aga jäite peale seda magama?

Mu tuttavad, sõbrad ja sugulased, ka paljude teie lugusid ma ei tea, aga ma tean, et käite lugemas, jätke julgemalt endast märk maha. 🙂

Kutsun teid kõiki üles julgemalt kommenteerima. Mulle väga meeldib saada vastukaja oma postitustele, ma ei oota, et nüüd tagantjärele seda tegema lähete, aga edaspidi üritage teemadest osa võtta. Ma väga palun.

23 thoughts on “195 lugejat ja 1 kommentaar

  1. Ma kahtlustan, et põhjuseid on kolm.
    Lugejaid võib palju olla, aga paljudel pole kirjutamissoont ja ega ikka tutvumislugu väga lühidalt ju kokku võta.
    Teiseks paljud vast ei taha jagada selliseid asju.
    Ja kolmandaks pole paljudel arvatavasti mingit erilist ja huvitavat lugu rääkida. Mina näiteks meie tutvumislugu ei pea väga põnevaks ja jagamisväärseks 🙂

  2. Saab ikka lühidalt kokku võtta, meie lühilugu oleks, et elasime samas kandis, liikusime samas seltskonnas ja nii ta läks. 😀 Ma seda ei usu, et paljud ei taha jagada, pigem ei viitsi, aga mingi saladus see ka ei ole. Kommenteerida saab ju anonüümselt ja detailidesse ei pea laskuma. Kindlasti on neid, kes ei taha oma lugu jagada, aga kui vaadata näiteks igasuguseid naistefoorumeid, siis sellised teemad on pigem populaarsed. 🙂

  3. Ma arvan, et kõige lihtsam põhjus on laiskus 🙂 Minagi poleks viitsinud kogu seda lugu kirja panna, kui see poleks juba olemas olnud 😀

  4. No aga sellist lühidalt kolme lausega kokkuvõetud kirjeldust pole ju huvitav lugeda, mis tast siis ikka kirja panna. Detailid teevad ikka loo huvitavaks 🙂

  5. Ma jätkuvalt loen kõiki su postitusi suure huviga, aga enamasti teen seda poja söötmise ajal! Siis on trükkimine keeruline. 🙂 Aga ma arvan, et kuna su blogi on alles uus, siis see kommenteerima hakkamine vötab oma aja. Kuni tekib see nö omainimese tunne. 🙂
    Samas nt ma kogu aeg imestan, et kõigi Pere ja kodu blogipostituste juures on megavähe kommentaare. Kuigi teemad millest kirjutatakse, on ju huvitavad.

    1. Sa oled siiani mu kõige aktiivsem kommenteerija, sa ei pea üldse end välja vabandama! 🙂 Pere ja Kodus on kommenteerimine ehk liiga tüütu. Mis ongi hea, sest muidu ilmselt oleks nii mõnegi minu postituste all kägude sapipritsimist. 😀

  6. Liiviiii, mina olen ka pidev piiluja ja lugeja! Aga minusugusel pole küll midagi vastu jutustada 😀

  7. Hih, ma, võiks öelda, olen ikka verivärske lugeja, max kuu aega olen su tegemistele vist kaasa elanud 🙂 Sattusin su blogi peale juhuslikult mingites kommentaarides kolades ja tuleb tõdeda et esimene klikk juhtus lihtsalt seetõttu et meil on sama eesnimi ja siukesi “ümardades” 30 Liivisid ma üldse väga ei tea. Aga sattusin ja, piinlik lugu, lugesin kohe kõik postitused läbi ka 😀
    Üldiselt mul kommenteerimiskommet ei ole aga kuna ma olen ikkagi kohusetundlik inimene siis lähen kommenteerin kohtumispostituse alla ka 😛

  8. Ma ei tea üldse ühtegi teist Liivit. Ainult meie maja endise perenaise teine nimi oli Liivi, aga rohkem pole ma samanimelistega kokku puutunud. Seega on mul väga hea meel lugeja üle, kellel on sama nimi! 🙂

    1. Minuarust “meie nime” iseloomustab kõige paremini tõsiasi et mul on paaril sõbral Liivi-nimelised emad… Aga tegelt ongi lahe et ta “meie vanuses” siuke haruldane on 🙂

  9. Eks ma üritan ennast parandada ja võtan rohkem sõna 🙂 Olen sinu blogi suur austaja. Juba alates esimesest postitusest mis sa Pere ja Kodu blogisse tegid avastasin et meie arusaamad ja põhimõtted on väga sarnased. Kõige rohkem meeldib mulle see et sa kirjutad siiralt kõigest, ka sellest et alati ei ole kõik lust ja lillepidu.
    Siin on meie lugu: http://geiu.blogspot.com/2015/05/meie-lugu.html
    Head lugemist 🙂

  10. Pole blogi kuhu lugu postitada 🙂

    Aga noh, lühikeselt võib ju siia ka kommenteerida. Juhtusime mõlemad samal ajal välismaal olema, samas kohas – kui suur on võimalus, et ühes rahvusvahelises projektis (mis oli üsna väikene), on samal ajal kaks väikesest rahvusest inimest? Võhivõõrad nagu me olime, natuke sai jutustatud, terve projektitäie inimestega koos väljas käidud ning puhkeajal sõitsime mööda projektiriiki ringi, muidugi koos teistega. Kuniks projekti lõppedes aru saime, et me ikka nii väga ei tahaks üksteisest lahku minna aga pidime – mõlemal ülikoolid erinevates riikides lõpetamata.

    Mööda läks aastat-paar kus kord pendeldasin mina ühte Euroopa otsa, kord tema – kui mõlemal diplom käes, pöördusime koju tagasi aga seekord koos ja lõplikult 🙂

  11. Mina loen ka, ausalt öeldes on see üldse ainus blogi, mida ma viitsin järjepidevalt lugeda 🙂

    1. Minu jaoks väga armas, et mu lugeja oled. 🙂 Ma ei tea, kas Sina mind foorumiaegadest mäletad, aga mina Sind mäletan ja elasin omal ajal teie perele väga kaasa. 🙂

  12. Kui lugesin nüüd, pea aasta hijem, su eelmist postitust, tuli isu meie lugu jutustada. Jätsin jutustamata, sest imelik tundus nüüd veel kommenteerida. Aga kui sa nüüd siin niimoodi r6hutad, kui olulised sulle kommentaarid on ja mul ju ikkagi on isu jutustada, siis ma jutustan.

    Läksin stipendiumiga Saksamaale üheks semestriks ülikooli. Oli sügis. Esimese nädala l6pus veeti meie stipendiaatide grupp ülikooli arvutikeskusesse end registreerima. Seisime seal grupis, lobisesime ja ootasime. Ruumi astus kena mustanahaline poiss ja küsis, kes järjekorras viimane on. Mina vastasin, et me k6ik oleme viimased (me polnud veel j6udnud järjekorda moodustada). Ta siis uuris veidi meie käest, kes me sellised oleme ja sinna paika asi jäi.
    Samal 6htul käisin ühika k6rtsus, aga sättisin end üsna varakult “koju” minema. Hoovi peal tuli vastu ei keegi muu, kui see mustanahaline noormees (milline kokkusattumus, et ta just samas ühikas elas!), kes mu ära tundis (hiljem sain teada, et mu patside ja tema arvates kohatu villase kampsuni t6ttu (kusjuures minu arust oli see kampsun väga m6nusalt lohvakas ja cool)). Ta siis uuris, kuhu minek ja veenis mu k6rtsu tagasi minema, sest 6htu olevat ikka veel väga noor. Vestlesime siis k6rtsus veel veidi ja ta andis mulle oma toanumbri (mitte telefoninumbri!) ja kutsus külla. (See sedel on mul toonase reisipäeviku vahel siiani alles.)

    Ma nägin esimesest pilgust, et ta on minust paar aastat noorem ja kuna mul polnud vähimatki kavatsust mustanahalisega mingit suhet arendada, siis ma selles liinis üldse ei m6elnud. Aga ma lootsin, et meist saavad head s6brad, sest ta oli mu esimene mustanahaline tuttav üldse ja kus siis veel erinevaid inimesi-rahvusi tundma 6ppida kui mitte sellise välislähetuse ajal.

    Kui ma talle siis paar päeva hiljem kokkulepitud ajal külla läksin, näis nagu ta oleks oma kutse unustanud. (Hiljem selgus, et nii oligi.) Aga veetsime sellegipoolest m6nusa 6htu ja jäimegi s6bralikult suhtlema. Mina ikka veel mingeid tundeid ei tundnud. Kerge murega vahel aimasin, et tema vist tahaks rohkemat kui s6prust, aga kindel ma ka ei olnud.

    Siis oli mul vahepeal hispaanlasest austaja ja kui too mul kord külas oli ja mu praegune abikaasa korraks läbi astus, siis hispaanlane jälgis meid ja väitis mulle pärast, et ma olevat käitunud nii, nagu ma oleksin tollest tüübist veidi sisse v6etud. Mina naersin ta välja ja käisin sama pimedalt ringi nagu ennegi.

    Kui siis Valentinipäev lähenes ja mina oma praegusele abikaasale S6BRApäevaks kingituse tegin, selgus, et tema jaoks pole see mingi s6brapäev vaid armastajate päev ja siis saigi selgeks, et tema ootab enamat. Mina t6mbusin selle peale ehmunult tagasi ja me isegi riidlesime selle fakti üle, et mis päev see 14. veebruar siis ikkagi on. Nädal vaikust pani mind koledal kombel tema järgi igatsema ja ma üritasin meie “s6prust” taastada. Kutsusin ta endale 24. veebruari (vabariigi aastapäev!) 6htuks külla. Tegin eesti kartulisalatit ja tema vastas laua taga istudes ja talle otsa vaadates sain l6puks ometi aru, et tollel kuramuse hispaanlasel oli juba paar kuud tagasi 6igus: ma olin temasse k6rvuni armunud!

    See oli minu jaoks väga imelik lugu, sest tavaliselt saan ma oma tunnetest üsna hästi aru. Eks vist sel korral m6istus üritas südant vaigistada, sest suhtel teiselt kontinendilt pärineva inimesega ja vaid ühe semestri pikkuses ei näinud ma mingit perspektiivi. Kuna ma aga lisasin l6puks ühele semestrile veel teise (temast mitte olenevalt, sest toona veebruaris see m6te juba niigi küpses), siis suveks oli mulle selge, et seda inimest ma enam käest lasta ei taha.
    Need kaks aastat, mis ta minust noorem on, ei mängi mingit rolli. Mu toona parim s6branna ütles meie suhtest teada saades otse, et ta ei usu, et see püsima jääb. Peaksin ta netiavarustest üles otsima, et öelda, kuidas ta eksis. Tänaseks oleme pea 14 aastat abielus. Meie esimene (kauaoodatud) laps siputab mul siin kirjutamise ajal m6nusasti k6hus. Kartulisalatit armastame m6lemad siiani. 🙂

    Oi, kui pikk lugu sai. Aga nii ilus oli meenutada.

    Tahtsin veel lisada, et loen hetkel su blogi kronoloogiliselt ja suure m6nuga. VÄGA hästi kirjutad ja teil on niiiiii tore pere ja te mehega olete nii tublid. Mulle väga meeldib, et te oma lapsed just nii järjestikku saite. Neil on ikka väga m6nus koos kasvada ja nad jäävad kindlasti üksteisele kogu eluks väga lähedasteks.
    Olen endale ise 3 last soovinud ja tahaksin nüüd kohe takkajärgi veel VÄHEMALT ühe lapse saada, aga 38-aastasena ei pruugi see enam klappida. Aga ma siis vähemalt naudin teie vahva seltskonna lugusid.
    Palju terviseid Saksamaalt!

  13. Väga lahe lugu! Kui lugesin, et pärast nii pikka abielu ootate kauaoodatud last, siis tuli kananahk ihule. Palju õnne! Kujutan juba ette, kui armas laps teil tuleb. 🙂

    Kunagi ütles minu ema Härra emale naljaga sugulane, tema ütles vastu, et mis sugulane, kaua see noorte armastus ikka kestab. Aga näe, kestab!

    Aitäh heade sõnade eest! Loodan, et teie kolme lapse unistus täitub ka, sest vanusega kasvab võimalus saada kaksikud ja kui te üritate kohe takkajärgi vähemalt ühe lapse veel saada, siis võib vabalt kaks korraga tulla. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *