B&M live chat

Ma eeldan, et enamus minu blogi lugejaid on kursis ka Briti (lifeaccordingtob) ja Mirjami (ourcuckoonest) blogidega ning saab hästi aru, kellest ma räägin. Ilmselt nii mõnigi jäi täna nende live chatti vaatama-kuulama. Mina samuti.

Ma tavaliselt videpostitusi ei vaata ning tänast live chatti ei plaaninud samuti vaadata, aga Mirjami uus postitus vaatas mulle Bloglovinis vastu, automaatselt avasin selle ja mõtlesin, et kuulan siis korra seda live chatti ka, kui see juba postituses olemas oli. Korra kestis veidi üle kahe tunni.

Aitäh teile, Mirjam ja Britt, et leidsite selle aja ja midagi nii vahvat korraldasite. Ma üldiselt ei viitsi selliseid asju vaadata, polegi kunagi ühtegi live chatti vaadanud. Kui mitte arvestada otseülekandena toimunud valimisdebatte, aga see on hoopis teine teema. 😀

Igatahes tänane otseülekanne oli nii haarav, et jäin ikkagi kuulama ja Härra pidi mulle vahepeal kõrvaklapid tooma, et ma ei peaks kogu aeg lastele “tšššš” tegema ning tema ei peaks seda chatti kuulama. Nii palju ta siiski kuulis, et sai öelda, et tema 32-aastasena küll ei tea, mida ta teha tahab, aga võib-olla oleme meie kaks need inimesed, kes ei tahagi midagi, sest mina ka veel ei tea.

Lisaks pidi Härra ise õhtust söönud laste järelt koristama, nendega tund aega mürama, nende hambad puhtaks pesema, nad magama panema, neid 100 korda palumas käima, et nad jääksid ka magama. Vahepeal viskas tema närv üle ning üleväsinud Kolmanda tuju muutus sellepeale väga nutuseks. Siis pidin küll korra end püsti ajama ning last lohutama, sest Härra ise poleks saanud oma kurjustamist kuidagi heastada. See laps lihtsalt ei lase endale ligi, kui ta on solvunud. Laps ei rääkinud ka minuga ühtegi sõna ega vaadanud otsa, aga vähemalt lasi oma pead paitada ning see lohutas ka.

Aga tagasi chati juurde. Ma olen tegelikult mõlema blogi üsna lühikest aega lugenud. Briti blogi üksikuid postitusi lugesin enne ja pärast tema pulmi ning püsilugejaks hakkasin vist pool aastat tagasi. Mirjami puhul olin mõnda üksikut lasteteemalist roosamannast postitust lugenud ning totaalselt üleväsinud närvilise emana ajas see roosamanna mind endast välja, kuid umbes 3 kuud tagasi hakkasin ka tema blogi püsivalt lugema. Siis ma enam nii totaalselt üleväsinud ei olnud ka.

Täna üllataski mind vist rohkem Mirjam, esiteks räägib ta kiiresti JA selgelt ning ladusalt. Mina räägin ka kiiresti ja tihtipeale ei saada aru, mida ma räägin, mõnikord ei saa ma ise ka, sest mul lähevad sõnad segamini, kohati kokutan ja kaotan mõtte ja vahetan keset lauset teemat ja nii edasi. Lisaks on mu hääletämber selline nagu oleksin heeliumi sisse hinganud. Mirjamil on aga ilus hääl ja veel ilusam lauluhääl. Viimast ei ole mul üldse, kuigi mulle nii meeldib laulda. See muidugi ei takistagi mul laulmist, aga seda ei ole lihtsalt tore kuulata. 😀

Mirjam rääkis just nii ladusalt ja mõjuvalt, et ta võiks vabalt tulevikus valimisdebattides osaleda. Oma vastustest oli ta juba praegu üsna diplomaatiline ja seda ilma igasuguse pikema mõtlemiseta. Arukad, konservatiivsed ja sümpaatsed on nad mõlemad. Lõbusad ka.

Britt üllatas avaliku imetamisega ja ma pean tõdema, et see osa pakkus mu Härrale huvi küll. 😀 Kuna me oleme mõlemad avaliku imetamise osas igati tolerantsed, siis see tegelikult ei šokeerinud ega häirinud, et pool rinda hetkeks paistis, aga üllatas küll. Mind siis, Härrat mitte, tema ei loe ühtegi blogi ja teab Britist ainult nii palju, kui ma rääkinud olen.

Mind šokeeris veidi hoopis see, et mõlemad on enne lapsi maa mustaks joonud. Kui neid praegu vaadata, siis seda ei usuks, aga no mul on mitu uut sõbrannatki, kellel on üsna raju minevik, mis tuli minule suure üllatusena, sest pealtnäha tunduvad küll nii ontlikud. Nagu mina. Igatahes on need ontlikud blogijad maad mustaks joonud ja sarved maha jooksnud ning enam seda pereelule eelnenud aega ei igatse… See oli see koht, kus ma oleksin tahtnud öelda, et ma ei ole kõvasti pidutsenud, joonud ega sarvi maha jooksnud, kuid laste kõrvalt igatsen välja küll. Mitte pidutsema ja sarvi maha jooksma, aga igatsen kino, teatrit, seiklusradasid, spaasid, vee- ja saunakeskuseid, mootorrattaga sõitmist, pikki jalutuskäike metsas, ujumas käimisi ja muid asju, mis lahutasid meie meelt enne lapsi.

Seal oli veel asju, mida tahtsin kommmmentaaaarida, aga enam pole pea ükski asi meeles. Ainult see, et nii veider oli vaadata saledat beebit. Britt, loodan, et see pole nõrk koht! Minu omadest on kolm olnud saledad vaid esimesel elunädalal ning üks oli juba sündides väga pontsakas. Ilmselgelt on nad emasse, sest Härra oli lapsena alakaaluline ning ka praegu on ta töö pärast nii palju alla võtnud, et riided on seljas suured. Oeh, oleks mul vaid tema probleemid…

Kuigi mu haugimälu ei mäleta chati teemadest enam suurt midagi, siis hetkeolukorras oli see täitsa vahva meelelahutus ja chattijad ise on veel vahvamad. Mulle hakkasid nad igatahes rohkem meeldima. Või siis pigem hakkasid meeldima, sest ma pole tegelikult ei nende ega ühegi teise blogija fänn, üsna külmalt loen postitusi ning kitsas ringis avaldan arvamust ka pigem siis, kui see on halb. 😀 Ma olen kiituste osas üsna tüüpiline ehk kitsi, aga laituste osas pigem lahke, sest kuidas see vanasõna oligi – kus viga näed laita, seal ava kohe sõbranna FB ja laida seljataga koos temaga, või midagi sellist.

Täna ei ole mul midagi laita. Live chat oli meeleolukas, Britt ja Mirjam toredad ning tundub, et ka kõik küsijad olid toredad, sest ühtegi halvustavat küsimust ega kommentaari ma ei kuulnud ega silmanud.

Ma vaataksin veel mõnda sellist live chatti ning sooviksin näha osalemas näiteks Marinat (vistadelmarista) ja Merjet (merje.ee), sest nemad on ainsad lasteta blogijad (keda mina jälgin) ja seeõttu oleksid jututeemad ilmselt hoopis teised. Või äkki ei oleks ka, sest küsimused tuleksid stiilis “millal lapsed tulevad, kui palju lapsi tahate, kuidas lapsi kasvatama hakkate, mida arvate Malluka lapsest” ja nii edasi. 😀

14 thoughts on “B&M live chat

  1. See on sinust nii uskumatult armas, et sa meile terve postituse pühendasid! Ja, et sa üldse meid vaatasid 🙂

    Mis puutub imetamisesse, siis ma lihtsalt olen seda usku, et pakun lapsele rinda siis kui ta seda ise soovib ja ma ei näe selles absoluutselt midagi tabu, sest vähemalt enda meelest suudan ma seda teha üsna kaetult. Jah, olid mõned hetked kui see rind oli ilmselt natukene paljam kui mulle meeldiks, aga mis seal ikka. Keegi vast eluaegset traumat ei saanud..ma loodan 😀

    Hehe, sale beebi pole üldse nõrk koht. Tegelikult on see naljakas, sest arsti juures käies selgus hoopis, et Ella on nii kaalu kui pikkusega kasvukõvera ülemises osas.. 🙂 Aga Leenu oli samasugune : pikk ja peenike (ja nüüd on va hamstripõsk)

    Ja selle maa mustaks joomise kohta, mnja, ma tegelikult ei ole seda teemat meelega blogis puudutanud, sest nagu ma ka chatis mainisin, siis ma tunnen, et suure lugejaskonnaga blogijal peaks olema lugejate ees teatud vastutus ja tuleks mõelda mida propageerida ja mida mitte.

    Kuna ma tean, et mul on ka palju 15-16 aastaseid lugejaid, siis ma lihtsalt ei leia, et ma peaks enda sellest eluetapist memuaare kirja panema ja meenutama kuidas ma võisin magama minna Tartus ja ärgata Viljandis..

    Samas muidugi eks selliste juttude lugemine annaks ehk lootusekiire hoopis mu natukene vanematele lugejatele, kel samas vanuses pubekad kodus, et ka nendst kõige peolembesematest võivad ikka rahulikud ja normaalsed inimesed saada 😀

    Igatahes aitäh sulle! 🙂

    1. Imetamise osas ma kellegi trauma pärast ei põe, nii hull see asi ei olnud. 🙂 Kuid sellele mõtlesin küll, et äkki sa lihtsalt hetkeemotsiooni ajal ei pane tähele, et kohati paistab soovitust rohkem. Peaasi, et sa ise traumeeritud ei ole! 🙂
      Päris liputamise mõõtu siiski välja ei andnud ja ma usun, et nii mõnigi ei pannud seda üldse tähele. Mind üllatas see lihtsalt seetõttu, et ma ise olen alastuse osas väga kinnine ning ma jõudsin alles kolmanda lapsega sinnani, et julgesin teiste emade seltskonnas sedasi last imetada, et rind võis korraks välkuda. Tavaliselt ehitasin endale hullu telgi ümber, et jumala eest keegi midagi ei näeks. Imetamist ise ma ei häbenenud, just hetkelist alastust, et äkki keegi näeb mu nibu. Teiste alastus minus ebamugavust ei tekita, kuid võib mõnikord üllatada.

      Seda märkasin ka, et laps on pikk, ilmselt saledus rõhutab seda veelgi. Mul on lapsed olnud kaalukõvera tipus, aga kasvukõvera alumises osas ning seda enam on nad tundunud lühikesed paksukesed. Nende kõrval tundusid saledad lapsed nii õrnad ja kerged. 🙂

      Ma ei usu, et teismelised seda mineviku osa propageerimisena võtaksid. Oleneb muidugi, kuidas kirjutada, kuid ma ei usu, et sa kirjutaksid sellest stiilis “oi, kui lahe oli end mällerisse juua”, pigem vastupidi. Saaksid kirjutamisega hoopis mõjutada noori alkoholiga piiri pidama. 🙂

      1. Hehe, tegelikult on sellel mittekirjutamisel veel selline kaunisproosaline põhjus, et mu vanemad loevad mu blogi ja kuigi nad mind ilmselt ingellapseks ei pidanud, siis nad saaksid siiski mõned miniatakid ja ma ei jaksa neile hilist südamevalu põhjustada 😀

        Eks ma sain aru jah, et aeg-ajalt paistis natukene rohkem kui vaja, aga mis seal ikka. Otseülekannet tagasi kerida ja uuesti teha ei anna. Vähemalt laps oli rahulik ja kui mõni kägu peaks hiljem leidma, et oli jubejube, siis mis seal ikka 😀

        1. Just, mis seal ikka. See nägi üldse selline välja, et sa võtadki imetamist nii vabalt ja loomulikult ning ma usun, et see pigem mõjus emadele toetavalt. Piinlikku ei olnud midagi, pigem eeskujulik. 🙂

  2. Ah! Terve review! Nii lahe 🙂 Ja veel positiivne ka 🙂 Aitäh, et sa vaatasid ja aitäh komplimentide eest ka!

    Muuseas – välja igatsen mina ka, justnimelt teatrisse ja kontserdile. Pigem käis vist jutt vabaduseigatsusest või soovist seiklusi otsida ja “hullu panna”… 🙂

    1. Jep, ma rebisin selle veidi kontekstist välja, sest just see jäi mu kõrvus kõlama. Küsimust ennast ma üldse ei mäleta. 😀

  3. Ma olin ka enne laste saamist hoopis teistsugune 😛 Ja blogi pidama hakkasin ma ammu enne seda, kui lapsed sain. Nii et keegi, kes algusest peale lugema hakkaks, satuks ilmselt parajasse segadusse. Ma pole viitsinud tegelikult neid alguse postitusi uuel lehel ka avalikustada – vaatasin, et alates 2007 juulist on kõik avalik, aga sealt üks aasta enne oli see kõige metsikum periood ka… Kui viitsiks, siis avalikustaks, ausõna – kui ükskord aega ja tuju on, siis teen seda ka. Ma arvan, et nende postituste lugemine annaks eelkõige inimestele lootust – igaühest võib asja saada 😀

    1. Jaa, ma sinu vanadest postitustest alustades sain aru, et päris kuivik sa ei olnud ja selliseid minu jaoks metsikuid asju oli huvitav lugeda. 😀

      Ma ei ole ka päris pai tüdruk olnud, aga ma olin teistmoodi mittekorralik – alkoholi ei tarbinud, suitsu ei teinud, olin pipar, aga olin väikestviisi liiklushuligaan. 😀

      1. Hehe. Tänu sellele kõigele mõtlemisele tuli mul üle hiigelpika aja tuju noid vanu blogipostitusi üle vaadata ja avalikustada, 484-st privaatsest postitustest on praeguseks alles vaid 400. Areng 😀 Nüüd on peaaegu kogu Londoni osa ka avalik. Eks näis, kauaks mul seda tuju jagub, enne kui selle teema uuesti unustan. Aga aitäh igatahes tõuke eest 😀

  4. Chati magasin maha 😀 ei tea, mis programmiga nad sellise asja küll blogisse said. Päris hea idee midagi uut teha.

    Igatahes tundub mulle ka vaikselt juba, et osadel Eesti blogijatel on nagu oma “ring”, kes kellega suhtleb 😀

    1. Ma ei suhtle ühegi blogijaga. Kui mitte arvestada seda, et sinuga täna suhtlesin ja mäletan sind ähmaselt ammusest ajast. 😀

  5. Pingback-viide: Avalikust imetamisest |

Vasta www.minajamuud.blogspot.fi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga