Lisa Pere ja Kodu postitusele

Oma tänast postitust kirjutasin ma väga pikalt, sest tegu on võrdlemisi delikaatse ja valuliku teemaga, milles ei tahaks jätta valemuljet ega kellelegi liiga teha, kuid milles tahaks olla võimalikult aus. Ma jätsin kirjutamise eile õhtul pooleli, sest esiteks oli mul peavalu ja teiseks tulid vanavanemate meenutamisest pisarad silma.

Kuigi ma juba õhtul proovisin hoolega sõnu valida, et mitte kõlada nagu ma heidaks oma maailma parimale vanaisale ja vanaemale midagi ette, siis hommikul oli tunne, et ma üldse ei avaldagi postitust. Ma nägin nimelt vanaema unes, küll vaid viivuks, aga see pani mind kahtlema, sest viimane asi, mida ma soovin, on teha oma vanavanematele ülekohut.

Unenägu ise oli tegelikult väga veider. Ma sorasin vanaema peeglikapis, jälle! Nagu ka eelmises unenäos, kus vaatasin pildialbumeid, mis asusid samas kapis. Seekord imetlesin punaste kividega prossi, mida imetlesin viimati palju aastaid tagasi. Leidsin ka tema vanad prillid, vaatasin end peeglist ja panin need endale ette ning momentselt vaatas mulle peeglist vastu vanaema. Riided jäid samaks, kehahoiak ja kõik muu ka, aga minu asemel oli järsku vanaema. Ma ehmusin, võtsin prillid eest, ja panin need aeglaselt ette tagasi, et teda uuesti näha, kuid nägin vaid ennast vanaema prillidega.

Võib-olla oli unenäol tähendus, võib-olla nägin seda vaid seetõttu, et enne uinumist mõtlesin temale. Igatahes ma muutsin oma postitust mitu korda ja otsustasin selle ikkagi avaldada, kuid tahan rõhutada, et oma vanavanematele ma tõesti midagi ette ei heida. Olen hoopis tänulik, et nad mul olemas olid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga