Suure pere suur auto

Minult on korduvalt küsitud, miks just Chrysler (Grand) Voyager, miks mitte VW Sharan või Mitsubishi Grandis või mõni muu soodsam ja ökonoomsem mahtuniversaal?_MG_5987Chrysler Grand Voyager, millega neli aastat sõitsime.

Vastus on väga lihtne, teised mahtuniversaalid ei ole Voyageri alternatiivid ega vasta mitte kuidagi meie vajadustele või soovidele. Kui hakkasime kuus aastat tagasi Nissan Almera kõrvale suuremat autot otsima, siis meil olid kindlad tingimused:

  • Seitsmekohaline

Autot valides me veel ei teadnud, et ma rase olen, seega ei arvestanud me nelja lapsega, vaid sellega, et kolme turvatooli oleks mugavam paigutada ja vajadusel mahuksid ka Silveri vanemad peale. Kuna lapsed olid kõik veel nii väikesed, et keegi ennast ise turvavööga ei kinnitanud, siis oli meie tingimuseks mugav ligipääs tagumisele istmereale ja Voyageri istmete paigutus (kaks keskel, kolm taga) seda mugavust pakub.cofKolm turvatooli Voyageris, veel aasta tagasi oli neid neli.

Enam me küll ei pea käima lapsi rihmadega kinnitamas, aga see oli mitu aastat meie (rohkem minu) igapäev ja ma ei kujuta ette, et oleksin seda pidanud tegema läbi pakiruumi või keskmises reas seljatuge ettepoole alla lastes, mis on eriti ebamugav, kui samal istmel on turvatool.

Meil ei ole enam vaja viimase istmerea juurde ronida, aga laste mugavust peame samuti oluliseks, nii et teistsugune istmete paigutus ei tule endiselt kõne alla.

  • Mahukas pakiruum

Seda punkti täpsustades, siis tingimuseks oli seitse istet JA mahukas pakiruum. Sharani, Zafira, Galaxy ja teiste sarnaste puhul saab nende võimaluste vahel valida, aga Voyageri pakiruumi mahub terve elamine ka siis, kui kõik seitse istet on autos või põrandast väljas, oleneb mudelist.Voyageri pakiruumPilt ei ole ehk kõige kõnekam, aga esimese Chrysleriga suviti Soomes käies ei olnud probleem mahutada pakiruumi TFK kahekohaline vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja pea sama palju muid kodinaid kui pildil.

Praeguse Chrysleri istmed saab põrandasse peita, tänu millele on autol sügav pakiruum ja mahukad panipaigad keskmiste istmete ees. Suvel terve perega Soome sõites mahtus autosse ära selline elamine:

This slideshow requires JavaScript.

Piltidelt on veel puudu suur kott viie inimese jalanõudega (igaks ilmaks), kotitäis õuemänguasju ja rulluisud.

Kui viis istet on põrandasse peidetud, siis mahub autosse vabalt näiteks kummut, mis on meeter kõrge ja veidi üle kahe meetri pikk või hoopis selline diivan:kuldne diivan.jpgMe oleme oma Chrysleriga isegi kolmemeetriseid prusse vedanud ja seda kinnise tagaluugiga, aga tunnistan, et see oli juba tõesti napikas.

  • Liuguksed

See oli ehk isegi esimene tingimus, sest väikesed lapsed on autoustega sageli ettevaatamatud ja me ei taha, et meie omad parklates teisi masinaid mõlkide või kriimudega kostitavad.

See on nüüd küll puhtalt maitse asi, aga boonusena on Chrysler Voyager ka ilus.Voyager Town and CountryChrysler, millega oleme kaks aastat sõitnud ja plaanime kaks veel sõita.

Ainult kolm tingimust, aga Voyager on ainus, mis nendele vastab. Olgu, mitte päris ainus, kuid Eesti autoturult leitavad samaväärsed alternatiivid on tulnud samast tehasest (Dodge Grand Caravan, VW Routan, Lancia Voyager) ja toodetud Ameerika turule (v.a Lancia) või on lihtsalt toodetud Ameerika turule (Toyota Sienna) ning on sageli 200-kilovatised. Meie praegune Voyager on ka tegelikult Ameerikast toodud Town & Country, aga … põhimõtteliselt ikkagi Voyager ju.tenor-2Et mitte päris valeinfot levitada, siis Kia Carnival, Mazda MPV ja ehk veel mõni auto vastab samuti enam-vähem nendele tingimustele, aga nende kahjuks räägivad vanus, rooste ja loomulikult see, et need pole Voyagerid.

Meie jaoks on Voyager tänu oma mugavusele ja mahutavusele ideaalne pereauto, mis vaatamata oma suurusele ja kaalule on nii erk, et ees koperdavad bussid, veoautod ega isegi mitte kaitseväe kolonnid ei ole probleemiks (Almeraga tuleb Jumalat paluda, et jõuaks veokist mööda sõita). Voyager ei figureeri turvatestides küll esimeste hulgas, aga sellega sõites on turvaline tunne, sest me ei ole kui Eiffeli torni lifti pressitud (hullem kui kilukarp).DCIM100GOPROG0060195.JPGEi ole olemas plusse miinusteta ja Voyageri üheks miinuseks on kütusekulu, mis on keskmiselt 12-13 liitrit sajale (meil ligi neljaliitrine bensiinikas). Diisel võttis 9-10 liitrit sajale, aga remondiarved olid jälle suuremad, nii et mingit kokkuhoidu ei olnud.

Erandeid muidugi on, aga diiselmootoriga (2.8 CRD) Voyagere ei kiideta, samas bensiinimootoreid peetakse pommikindlateks. Enda kogemuste põhjal, siis esimesel autol oli kogu aeg vaja midagi parandada, kuid praegusega oleme tavapärase hoolduse najal sõitnud kaks aastat peaaegu muretult (juhipoolne aknaklaas kukkus kord ukse sisse ja üks jahutussüsteemi kolmik andis otsad, ei midagi erilist).

Kuna meie jaoks kaaluvad auto head üles kõik vead, siis ei näe me end seda nii pea väiksema ja ökonoomsema vastu välja vahetamas, pigem vastupidi … Kui majja (mitte korterisse) tuleb koer, siis tuleb ka suurem auto, näiteks VW Transporter või MB Vito, aga sinna on veel aega, seni kruiisime Town & Country nimelise Voyageriga.IMG_20180902_191142.jpg

Punkt G

Mäletate, ma kirjutasin eelmisel kuul, et lähen Ulaka Kaunitari G-punkti koolitusele? Noh, ma käisin seal ära, olen seda nüüd mõnda aega seedinud ja üht-teist praktiseerinud ning olen valmis muljeid jagama. Teen seda taas avameelselt, nii et kes ei taha midagi teiste intiimelust lugeda, siis …

comment2BWTH2BNope2Bclose2BcomputerAitäh!

Kes te jäite, siis mis teile esimesena pähe tuleb, kui mõtlete G-punkti koolituse peale? Mina kujutasin ette, kuidas naised istuvad valges ruumis ümber laua ning koolitaja räägib, räägib ja räägib. Minu ema ja Silver aga kujutasid ette, et me oleme koolitusel kõik alasti ning otsime oma G-punkte …bsiTegelikult ei olnud me ei hästi valgustatud auditooriumis ega kutsunud ringis istudes oma G-punkte, vaid istusime hubases ruumis diivanil, jõime vahuveini (mina ei joonud), sõime kommi (mõni ei söönud), rääkisime naistejutte, katsusime mänguasju ja nii edasi.sdrUlaka Kaunitari butiigi keldrikorruse ruum, kus toimuvad loengud ja muud üritused.

Mul ei olnud koolitusele ootusi, aga päris seda, mida see endast kujutas, ma ka oodata ei osanud – see oli tõesti rohkem nagu veiniõhtu sõbrannadega. Vahetult pärast koolitust olid mul kahetised tunded, ühest küljest mulle väga meeldis, teisest küljest tundus, et midagi jäi väheks, ma ei saanud märkimisväärselt targemaks.

Ma teadsin koolitusele minnes, kus mu G-punkt on, milline see on, kuidas seda puudutada, milliste poosidega pääseb sellele paremini ligi, mis viitab keha soovile ejakuleerida … Ma sain nendele teadmistele lihtsalt kinnituse, lisaks märkimisväärse koguse lootust, mõne idee ja kindlasti soovi katsetada edasi, katsetada uuesti. Seda viimast ma ja me nüüd teinud olemegi, katsetanud uuesti samme, mis varem pole mulle muljet avaldanud ja mis seetõttu ei ole kavas oma kohta saanud.

Aah, ma tahaks laskuda detailidesse, aga ma ei saa … Igatahes on edaspidi kavas midagi, mis osutus nii heaks, et ma peaaegu … Jah, ikka peaaegu, kuid seegi oli üllatav ja ma usun, et oleks võinud olla isegi midagi enamat, kui selle peaaegu momendini jõudmine oleks olnud pika juhendamise ja katsetamise asemel spontaansem. Aga see moment … ilma igasuguse abivahendita tundsin midagi, mida ma varem tundnud ei olnud … G-punkti puudutusi. See siiski elab!

See elab ka siis, kui kaasatud on Lelo Sona, selles ma enam üldse ei kahtlegi, aga tore oleks kogeda kõike seda, mida ma siin tänu Sonale viimase aastaga kogenud olen, mänguasja kaasamata. Too peaagu moment andis lootust, et see kogemus on lähedal.

Kui see ka ei ole lähedal ega isegi tule kunagi, oleks patt kurta, sest praegu kuuluvad minu ellu orgasmid, mis kestavad ligi minuti ja lõõgastavad nii põhjalikult, et kahte järjest ei taha. Teate, mis on veider ja mida kõik ei mõista? Endiselt ei soovi ma iga kord seda ühtegi ehk jätan Sona sahtlisse, sest oskan seksi nautida ka orgasmita, mis on minu arvates isegi väärtuslikum, kui võime kogeda mingit kindlat tüüpi haripunkti, milleta on seks tuim nühkimine. Minu jaoks ei olnud see seda varem ega ole ka nüüd, kus soovi korral võin orgasmi lihtsalt sahtlist välja võtta. tenor-1Kuigi ma ei ole kaotanud lootust, et orgasm võiks tulla ka mujalt kui sahtlist, ei pea ma tegelikult oluliseks, kust see tuleb või mis punkti oma see on. Kõik uus või täiendustega vana on minu jaoks põnev teekond ja nauditav protsess, mitte kinnisidee saada kindlal viisil see üks ja ainus õige haripunkt, G-punkti oma … nagu teised oleks valed, eks. Ma ei näe mõtet enda sellisel piinamisel, kui ma tegelikult olen oma sekseluga rahul. Seega ei lase ma tujul absoluutselt langeda, kui koolitusega kaasnenud ideed ja uued katsed kuskile ei vii, sest ma nagunii olen juba kohal.

Kui Kirki ei oleks mind koolitusele kutsunud, siis ma ise sinna kibelenud ei oleks, just seetõttu, et ma ei tundnud millestki puudust. Samas pole uudishimu patt, nii et võtsin kutse vastu ja mul on hea meel, et seda tegin. Ma ei saa koolituse sisu ümber jutustada, aga saan öelda, et kõik lubatud teemad käidi põgusalt läbi ja seda rohkem koolitaja kogemustele toetudes, mitte kuivalt teooriast rääkides.

Mulle andiski lootust koolitaja enda kogemus, sest temagi ei saanud aastaid vahekorra ajal orgasmi, nüüd aga saab ja oma teekonda selleni ta koolitusel jagabki, seda paralleelselt faktidega ajaloost, pildimaterjaliga, õpetustega, soovitustega ja nii edasi. Ei rääkinud ainult tema, vaid meie ka, mistõttu oligi see rohkem nagu sõbrannade omavaheline kogemuste vahetamine, erinevuste jagamine ja see oli see osa, mis mulle meeldis – õhkkond oli mõnusalt vaba, teemad põnevad ja naerda sai samuti.

Õpetusi oli nii- ja naasuguseid: midagi mediteerivat, mis ei ole minu teema ja konkreetseid näpunäiteid (hahaa, hea sõna antud kontekstis), kuidas G-punkti puudutada, kui pikalt seda kutsuda, kuidas tunda ära keha soovi ejakuleerida ja kuidas seda teha.

Ma olen ehk vale inimene muljetama, sest olen 14 aasta jooksul end nii palju harinud ja avastanud, et midagi uut ega rabavat ma teada ei saanud. Minu jaoks oli see rohkem tore vestlusõhtu, mis andis ideid ühendada kuuldu vanade katsetustega ja proovida varem proovitut veidi teise nurga alt. Nagu eespool kirjutasin, siis leidsime täitsa hea nurga, nii et päris niisama naistejuttude õhtuks see koolitus ei jäänud.

Ulaka Kaunitari G-punkti koolitust soovitan rohkem siiski neile, kes pole veel alustanud eneseavastuse teekonda või on seda alles teinud, kuid ma ei ütle, et edasijõudnutel seal midagi omandada ei ole, kindlasti on, isegi paaridel on.

Kellel on huvi, siis järgmine koolitus (ainult naistele) toimub juba 29. novembril kell 19.30 ja maksab 35 eurot. Soodsamalt saab siis, kui moodustate sõbrannadega vähemalt kuuese grupi ja broneerite endale sobiva aja, aga see muidugi eeldab, et sõbrannasid on nii palju. Minul ei ole ja need, kes on, omavahel ei suhtle, mistõttu ei saaks ma kokku isegi poole väiksemat sõbrannade gruppi, aga ma kujutan ette, et oma mõnusas seltskonnas võiks selline koolitus päris meelelahutuslik olla.cofMina oma sõbrannadega, meil on väga lõbus …

Koolitusel tutvustati ka erinevaid mänguasju ja muid abivahendeid, mille hulgast koju tulin kahega: Sensuva loodusliku G How I Adore You geeli (mis aitab avastada G-punkti ja juba avastatud punktiga tugevamaid orgasme kogeda) ja Lelo Gigi 2 G-punkti vibraatoriga.

Viimast olin ma soovinud suvest alates, sest kui mina jagasin oma kogemust Lelo Sonaga, jagasid mitu inimest oma kogemust Gigi 2 vibraatoriga, mille kohta vähemalt kaks kirjutasid, et nad said sellega esimest korda (vaginaalse) orgasmi. Ma arvan, et kuu on veel lühike aeg katsetamiseks, seda enam, et ma pole seda teinud kuigi sageli, nii et mina sama veel öelda ei saa, aga ma saan öelda, et külmaks ei jäta mind ei geel ega Gigi 2.

Muide, homme on must reede ja Ulakas Kaunitaris on hinnad all kuni 50%. Ma ei tea, millised tooted soodushindadega olema hakkavad, aga kui nende hulgas on koolitus, G-punkti geel, Gigi 2 vibraator, Lelo Sona või mõni muu teile meelepärane asi, siis kasutage võimalust …
6zI6JcVpG3Lõpetuseks tahan öelda, et ükski koolitus ega abivahend ei pruugi tuua tulemust minutiga, tunniga, päevaga, kuuga ega isegi mitte aastaga, aga see ei tähenda, et need pole väärt proovimist, vastupidi. Meenutan, et ma proovisin enne Lelo Sonat 13 aasta jooksul nii mõndagi, terve aja harrastasin ka masturbeerimist, kuigi viimane ei muutunud aastatega kuidagi kergemaks või paremaks, vaid jäi sellele hädisele tasemele, milleni jõudmiseks kulus juba iseenesest mitu aastat.

Lelo Sona on minu imevahend. Tagasisidest järeldan, et paljude teiste oma ka, aga paraku mitte kõigi ja minu soovitus on mitte loobuda, vaid proovida uuesti, proovida midagi muud, midagi uut, proovida end puudutada … Viimane ei olegi nii väga levinud, aga see tõesti on miski, mis on täiesti normaalne ja millest peaks eneseavastuse teekonnal alustama.

Mis kõige olulisem, ärge keskenduge eesmärgile, vaid keskenduge oma keha tundma õppimisele, juhendage oma partnerit, leidke sobiv nurk või abivahend, olge avatud uuele ja huvitavale ning nautige protsessi.

Minul hakkaks näiteks igav, kui mul ei oleks enam midagi uut ja huvitavat proovida, nii et ma kavatsen veel järgmised mitukümmend aastat protsessi nautida.

Ulakas Kaunitar 2Uut ja huvitavat uurimas.

Mõnus reede ja kiri Mallukale

Täna on küll juba teisipäev, aga ma ei avanud vahepeal mitu päeva arvutit, et oleksin saanud, jõudnud või üldse tahtnud vahepeal reedest kirjutada, sest Silver oli kodus. Enam ei ole. Eile läks ta sellel hooajal viimast korda ära, mis tähendab, et järgmisel korral tuleb ta koju terveks talveks ja see järgmine kord võib olla isegi paari nädala pärast. Võib ka olla kuu pärast, aga seegi pole enam pikk aeg, kui arvestada, et hooaeg on tänaseks seitse kuud kestnud.

Silver tuli reedel, seekord mitte kõige hilisema laevaga ja oli 21.30 juba sadamas. Samal ajal tahtsin minagi seal olla, aga ma ei olnud, sest mul oli nii tore õhtu, et mul kadus igasugune ajataju.

Terve reedene päev oli vahelduseks väga õnnestunud. Esmalt sain ma lõunaks kõik toad korda ja seda kolme tõbise sabotööri lapse kõrvalt, nii et ma võitsin! Pärast seda sain sõbrannaga tunnikese teed juua ja lobiseda. Poolest päevast sain üldse kõik oma sabotöörid lapsed emale viia ja ise rongiga linna sõita. See oli suur asi, sest viimasest sellisest lastevabast õhtust (kui jätta arvestamata need 33 voodis veedetud mitte kõige meeldivamat tundi) oli möödas poolteist kuud ja viimasest lastevabast tunnist paar nädalat, nii et väike vaheldus kulus ära.

Õhtu Tallinnas ei olnudki üldse väike vaheldus. Läksin vaatama etendust “Mida Talle Öelda ehk Tigu”, sest teisel sõbrannal on seal roll, aga enne seda tegin Ulakas Kaunitaris aega parajaks.

Lahe, kuidas ühest kirjast Ulakale Kaunitarile kasvas välja midagi sellist, et ma lähen butiiki kui sõbra koju ja täpselt selline tunne mul seal Kadiga oli ka, nagu me oleks vanad sõbrad. Igav igatahes ei olnud ja ajataju kadus juba seal sedasi, et lahkusin Ulakast Kaunitarist alles siis, kui tahtsin järgmises kohas kohal olla. Kuskile siiski hiljaks ei jäänud, ma lihtsalt tahtsin arvestada võimalusega, et ma ei leia õiget kohta (Polygon Teatrit) kohe üles, aga leidsin.

Etendus, mis võitis Harrastusteatrite riigifestivali peaauhinna, oli väga … Ma ei oskagi sellele sõna anda. Minu jaoks oli see teatrikunst, mis kohati oli keeruline, mõjus süngelt, tekitas küsimusi, aga samas oli see väga paeluv ja ma annan pea, et kaitseingli rollis olnud Robin Täpp on peagi igale teatrisõbrale tuttav nimi. Ta jättis mulle nii kustumatu mulje, et võimalusel lähen kindlasti vaatama järgmist tükki, kus ta mängib.

Kõik olid väga head, mitte ainult Robin, aga temas olid midagi erilist. Kui teised elasid rolli sisse, siis tema oligi kaitseingel ise ja tema valu oli nii valus, et tegi mullegi haiget. Kui “Mida Talle Öelda ehk Tigu” peaks millalgi kuskil veel etenduma, siis ainuüksi Robini pärast soovitan seda vaatama minna.

Kusjuures Robin teenis Harrastusteatrite festivalil parima meesnäitleja tiitli ning Alice Siil, kes mängis kaitseingli hoole all olnud noort prostituuti, parima naisnäitleja oma. Mõlemad on verinoored (alles gümnaasiumi lõpetanud) ja nad on tõesti väga andekad, aga Robinis on lisaks veel mingi eriline säde, mis pani mind temast vaimustuma.

Samasugust vaimustust tundsin kaheksa aastat tagasi, kui Peeter Rästas mängis “Tuulte pöörises” Soosaare sulast Jaani ning muutis oma erilise sädemega selle lavastuse minu jaoks unustamatuks.

Ehh, kus jäin nüüd lobisema, kuigi tahtsin kirjutada, et eelkõige läksin tükki vaatama ikkagi sõbranna pärast, kes alles liitus harrastusteatriga ja oma esimest suuremat rolli etendas. Ma alguses kartsin, et äkki ta muigab, kui ma esireast talle otsa vaatan, aga ei mingit muiet, ta oli oma tõsises rollis sügaval sees. Ma kiidaksin teda siin meeleldi pikemalt, kuid ta ei loe mu blogi, nii et piirdun nende kiidusõnade ja suure kallistusega, mille andsin talle pärast teatritükki. Mul on hea meel, et ta nii tubli on ja mul on hea meel, et ma tänu temale nii kõnekat etendust nägin.

Kui sõbranna oma lavagrimmi maha pesi, siis läksime Solarisse kohvile, kuigi alguses jäi jutt, et tema sõidab kohe pärast etendust koju ning mina jalutan sadamasse Silverit ootama. Sõbranna sai aga oma plaanid ümber teha ja meil olid kohvitassi taga nii põnevad jutud, et mulle meenus Silver alles siis, kui ta mulle 21.25 helistas, et küsida, kus me täpsemalt kohtume – ta oli juba autos ja ootas mahasõitu. Ups!

Kuna kohvid ja koogid olid nagunii otsas, siis jätsime sõbrannaga head aega ja ma hakkasin sadama poole jalutama, kuni Nautica keskuse juurest lasi üks selja tagant lähenev tüüp mulle signaali ja pakkus küüti küsimusega, mida minusugune naine õhtusel ajal sedasi üksinda väljas teeb. Vastasin, et tööd teen ja ütlesin oma hinna. Talle sobis, nagu alati.

Me mõlemad olime ülevoolavas tujus, mina eriti, sest mul oli selja taga nii tore õhtu ja kojusõit Silveriga oli kirsiks tordil. Tuhksuhkruks kirsil osutus aga Malluka postitus, kuigi mu esimene emotsioon oli ehmatus, kui nägin järsult suurenenud blogi külastatavust ja kümneid uusi jälgijaid näoraamatus. Enne Malluka postituse avastamist kontrollisin Perekooli ja kui sealt midagi ei leidnud, siis pakkusin, et kuskil Facebooki grupis lahatakse meid, mida ehk on samuti kunagi tehtud, kuid reedel tuli kogu suurem huvi Malluka blogist ja seda igati positiivse lahkamise peale.

Ma kopeerin tema sõnad igaks juhuks siia ümber, et oleks märk maas, kui Mallukas peaks avastama, et kirjutas need rasedushormoonidest vaevatuna ja oma meeltesegaduse kustutab või kui tema kaubamärk lõplikult kinni pannakse:

Näiteks ühel päeval hakkasin ma Liivi blogi otsast peale läbi lugema (kuigi ma olengi teda algusest peale lugenud) ja veendusin lõpuks, et vot just TEMA on selline naine, keda ma enda sõbraks tahaks. Muidugi nagu ma öelnud olen, siis ma olen jube sitt sõber, ma ei viitsi suhelda ega midagi, aga no igatahes mul oleks hea meel, kui ma saaks ta endale külla kutsuda, dinnerit pakkuda, vaadata, kuidas lapsed märatsevad ja ehk klaasikese veinigi juua (kuigi ma lugesin, et ta ei joo veini, aga Kerli ka kunagi ei joonud, tänu minule on ta nüüdseks suur joodik…(naliii)).

Teate miks? Inimene kirjutab ladusalt, mõnus on lugeda! Siiralt. Ausalt. Mulle meeldib, kuidas ta on minu jaoks nagu mingi näide ideaalsest suurperest. Jah, nende peres on mõned asjad nii, nagu ma ise olen kirjutanud, et elada ei tahaks (noh, mees välismaal), aga minu meelest on nii äge, et nad on selle täiega tööle pannud, et nad suudavad ajastada asju nii, et suved-talved koos ja kuidas nende suhe on terve aja olnud üsna harmooniline ja armastust täis. Ei ole midagi tobedamat kui need dramaatiliselt lahku-kokku paarid, keda mul paari on “au” miskipärast näiteks FBi sõbralistis omada. Iga mõne aja tagant minnakse lahku, teavitatakse kõiki dramaatiliselt, tuntakse ennast lõpuks “vabana” ja “õnnelikuna” kuni jälle “mina musiga” pilte üles pannakse. See on tänapäeva ühiskonnas nii tavaline, et lausa õudne näha.

Seetõttu ongi tore näha paari, kes on PÄRISELT koos, heas ja halvas. Mitte ainult sõnades ja piltides, vaid PÄRISELT. Ma ise tunnen ka, et ma olen väga õnnelikus suhtes ja seetõttu mulle meeldib ka teiste armastust näha. Eriti meeldib mulle, kuidas Liivi postitustest, kus ta mehest räägib, tõesti kiirgub seda armastust ja kirge. Ma tunnen, et mina nii kirjutada ei oska, selle pärast kõik arvavadki, et Kardo on siin vastu-tahtmist-teener 😂

Mulle meeldib veel, et ta on nii aus – paljud teemad on sellised, mida need suvablogijad iial ei arutleks. Hell, ENAMIK blogijad ei tihkaks ehk kirjutada asjadest, millest Liivi juttu teinud on, aga see osa meeldib mulle jällegi väga. Inimene ei tunne valehäbi ja suudab kaasahaaravalt kirjutada ka isegi kõige piinlikemast ja ebamugavamatest teemadest. Kommentaarides on näha, et kaasaelajaid on ja need teemad lähevad paljudele korda.

Niiet jah, äge oled, Liivi ja tulge külla! Ma luban olla väga kehva sõber, suhelda haruharva ja üldse käin ma vähe pinda!

giphyMina pärast postituse lugemist …

Armas Mariann, ma luban olla sama kehv sõber, sest dinnerile, kuhu ma meeleldi tuleksin, jõuan ilmselt alles aasta pärast – ma nimelt suhtlen samuti oma sõpradega harva ja seetõttu mul neid vähe ongi. Veini ma tõesti ei joo, aga klaasikese Martini Asti limonaadi võid küll pakkuda, kui aasta pärast kohale jõuan.

Mind väga liigutab see, kuidas meie suurperet ja abielu kirjeldad, sest täpselt sama tunnen isegi … et ma olen harmoonilises suhtes ja me oleme Silveriga loonud ideaalse pere. Meil on muidugi paremaid ja halvemaid aegu olnud, aga oleme tõesti olnud kõiges koos ja meile päriselt meeldib koos olla, igal võimalusel.

Ma ei ütleks, et sa ei oska Kardost sama armastavalt kirjutada, oled seda ju teinud küll, lisaks paistab teie veider harmoonia Kanal 2 ekraanil hästi välja. Meil on samasugune veider harmoonia, kus kõrvalseisjad ei pruugi meie mustast huumorist ja sinikateni möllamisest aru saada, kuid meil pole koos kunagi igav ja see ongi peamine.

Aitäh ka meenutamast, milline blogija ma kunagi olnud olen. Loen mõnikord isegi oma vanu postitusi tundega, et tahaks selle ägeda inimese sõber olla … Ma ei tea, mis igavasse udusse ma siin vahepeal mattunud olen, aga ma endiselt loodan sellest välja jõuda.

Tervitades

tumblr_mmauq4o0Bd1rp0vkjo1_400