Igapäevane, mida ei juhtu iga päev …

Mul oli tänaseks igasuguseid plaane, sest 30 ei saada iga päev, aga nende plaanidega läks nii, et need jäidki plaanideks. Tänase ööpäeva sisse on mahtunud okset, lahti pakkimist, sisse seadmist, halba tuju, koristamist ja väsimust ehk hulgaliselt argielu, aga ka lilli, naeru, Daimi-torti ja tundide viisi laupäevaste piltide sorteerimist, sirgeks keeramist ning imetlemist. Ma ei imetlenud siis kvaliteeti, vaid inimesi – talutüdrukuid ja põllumehi, nii neid, kes olid end tõelisteks põllumeesteks riietanud kui ka neid, kes ongi tõelised põllumehed ega vajanud kostüüme. Kõik nägid väga vahvad välja ning laupäeva õhtu nende inimeste keskel oli nii eriline ja tore, et sellest pole midagi, et tänane päev tubaselt, perekeskselt ja tavaliselt möödus. Tegelikult on ka selles oma erilisus … et mul on Silver, kelle kõrval olen pea poole oma elust veetnud ja kellega oleme loonud oma mõnusa pere ning tavalise elu, millest enamat ma täna soovida ei oskakski. #30 #sünnipäev #minupere #argipäev #mulonkõikolemas

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Alustan taas Instagrami postituse jagamisega, mille kavatsen veidi pikemalt lahti kirjutada.

Minu sünnipäev algas juba kuupäeva esimesel tunnil, kui laps tuli meie tuppa teatama, et ta oksendas. Me olime Silveriga mõlemad läbi, mina peamiselt nädalavahetusest ja pikast sõidust, tema lisaks tervest maikuust, seetõttu ütlesin talle, et ma tegelen sellega ise, ta magagu edasi. Kui mul oli kulunud juba rull majapidamispaberit ja lõpp endiselt ei paistnud, siis tuli ka tema appi. See oli tõeline katastroof, mida lõpuni korda ei saanudki, sest toda haisvat kraami voolas ka uksepaku ja põrandalaudade vahele.

Tund aega hiljem ärkasime uuesti sügavast unest, sest laps oksendas tema voodi juurde asetatud ämbri kõrvale ehk jälle laudpõrandale ja taas ulatusid pritsmed meetri kaugusele. Kolmandat korda oksendas õnneks vetsupotti ja järgmine laps, kes hommikut oksendamisega alustas, tegi seda köögis kraanikaussi, sest ta parajasti ootas seal, et ma talle kraanist vett laseksin. Tõdesin, et ka pesamuna on meil ikka suureks kasvanud, esiteks ulatas ta kraanikausini, milleni veel eelmine suvi ei ulatunud ja teiseks hoiatas ta mind saabuvast olukorrast ette ning lahendas selle igasuguse liigse draamata. Paneb lausa heldima.

Ma ei tea, kas vanad lugejad mäletavad, et meil ei olnud siin Soome elamises oma vetsu, vaid jagasime esimese korruse oma naabrimehega? Igatahes nüüd on meil selline luksus nagu enda vets. Eelmisel suvel ei julgenud lapsed öösel ise vetsus käia, sest alumisele korrusele on siit tõesti pikk ja pime maa. Väiksemad ei julgenud ka päeval üksi alla minna ja isegi, kui oleksid julgenud, siis sel ajal olin veel mõlema pepupühkija, mistõttu pidin ikkagi kaasas olema. Nüüd on see minevik ja ma ei pane tähelegi, kui lapsed päeval või öösel vetsus käivad.

Ruumist, kus kuningadki jala käivad, mul ühtegi pilti ei ole ja ega seal midagi näidata olegi, kõik on võrdlemisi vana, aga õnneks siiski viisakas. Paraku dušinurgale sinna ruumi ei jagunud ja pesemas peame käima endiselt keldris. Kuna Silver käib töö juures duši all, siis pole ta keldris sügisvaheajast alates käinud, mis tähendab, et vahepeal pole seal koristatud ka, nii et enne pesema minemist tuli seal esmalt korda luua. See on veel väike asi, sest enne pesu pesemist tuleb uus pesumasin osta. Vana andis vahepeal täielikult otsad, mis Silverit ja naabrimeest iseenesest ei sega, sest nad saavad oma pesu töökojas pesta, aga mind küll, seega tuleb enda kulu ja kirjadega siia uus masin soetada.

Otsisin täna häid lahendusi meie elamisse pesemisvõimaluse loomiseks ja enda arvates isegi leidsin sobiva, kuid Silver tuli koju ja purustas kõik mu lootused, kui ütles, et lastetoas oleva kraanikausi äravool ei toimi. Dušikabiini ei tahtnud ma muidugi lastetuppa paigaldada, vaid teisele poole seina, kus on kasutu hiiglaslik katusealune, millest oleks saanud näpistada nurgakese nii kabiini kui ka pesumasina jaoks, ukski oleks kohe olemas olnud, aga nüüd jääb see ikka kasutu katusealuse ukseks.

Katusealustest rääkides, siis üks on mul just selja taga ja sellel on teisel pool seina meie kööginurk. Hea tahtmise korral saaks ehk seda kooslust ära kasutada, aga selleks peab tõesti hea tahtmine olema, sest torud pole teps mitte vaheseina juures.  mdeAinus pilt, mille enda 30. sünnipäeva viimastel minutitel tegin ja seda ka selleks, et näidata pimeda katusealuse klaasiga ust, mille ees ma istun. Silveri arvates kõige kõhedam koht, aga minul oleks kõhe just siis, kui ma oleksin näoga ukse poole ja silmaksin läbi klaasi paistvat pimedust. Nagu näete, siis toas on nii külm, et mul on kirjule kleidile kirju kardigan peale tõmmatud ja selle kombo olen omakorda voodikatte sisse mässinud. 

Minnes nüüd tagasi tänasesse päeva, täpsemalt selle lahti pakkimise osa juurde, siis tahan jälle kiita meie põhjatut autot, sest see kõik mahtus meie Chrysler Voyageri ära: sdrPilt ei anna ehk päris täpselt edasi, kui palju seda kõike tegelikult oli, aga kui me tuppa tassitud kraami vaatasime, siis imestasime isegi, et kuidas see kõik küll autosse ära mahtus. Ja see pole tegelikult veel kõik. Esimesele korrusele jäi kartulikast ja suur kott jalanõudega ning autosse kaks paari rulluiske. IMG_20180604_193327.jpgcofAlumine rotipuur on 50 cm sügav ja 80 cm lai, lisaks ka päris kõrge, mistõttu oleks see koos rottidega liiga palju ruumi võtnud. Läksime hoopis seda teed, et pesime suure puuri puhtaks, toppisime sinna 5 kotitäit asju ning matsime selle pakiruumi teiste kottide alla. Rotid võtsime pisema puuriga salongi ning autokülmiku, mille koha rotid ära võtsid, asetasime puuri peale.davPakiruum on asju maast laeni täis, salongis sees nii hull olukord ei olnud, lastele jäi isegi jalasirutamisruumi.

Ühesõnaga võtsime kaasa pool elamist ja see kõik tuli siin lahti võtta ning ära paigutada. Eile otsisime välja vaid voodiriided ja hambaharjad, midagi enamat ei jaksanud me kumbki teha. Isegi mitte vanainimeste asja. Ma viisakusest küll pakkusin Silverile, et kui ta tahab, siis tal on viimane võimalus nii noore naisega olla, aga tema leidis, et ta pole kunagi 30aastasega olnud ja eelistas seda ootama jääda. Mulle sobis.

Täna läks vähemalt nii hästi, et Silver jõudis juba kella 19 ajal koju. Seda puhtalt seetõttu, et nad poleks objekti täna nagunii valmis saanud ning siis ei näinud nad poole ööni rabamisel erilist mõtet ka. Alustasid nad juba kella 6 ajal hommikul, nii et võisid “varem” koju jõudmist lubada küll. Minu jaoks tähendas see seda, et mulle toodi lilled ja külmutatud Daimi-tort, sest see on parima hinna ja kvaliteedi (maitse) suhtega. Külmikus oli meil vahuvein ka, aga seda ma ei julgenud avada, sest see polnud Martini ega mingi muu Asti. Nii me külmutatud tordi kõrvale Coca-Cola klaasidest vahuveini ei joonudki, kuid pidulikkus ei kadunud siiski kuskile. Sest seda lihtsalt ei olnudki.

Kui Silver poleks koju lilledega tulnud, siis ma poleks isegi aru saanud, et mul sünnipäev on. Lihtsalt niivõrd tavaline ja argine päev on olnud, kui mitte arvestada oksendamisi ja järjekordset õpetaja Nääri helistamist … need õnneks igapäevased ei ole.

Kuna sünnipäev sai juba laupäeval ära tähistatud, siis tänane päev masendavalt ei mõjunud, las ta oli igapäevane. Muidugi oleks võinud tänase sisse mahtuda 30 km rulluisutamist, väljas söömine, mõni tore tegevus, et kokkuvõttes oleks päevast jäänud tore mälestus, aga jään siis mäletama rohkem laupäevast tähistamist ning omaette mälestuseks jääb ka see postitus. IMG_7621Minu kahekümnendate ärasaatmisele ei jõudnud 9 inimest ja koos minu tuppa unustatud vennaga on pildilt puudu 10 inimest. Sellest on kahju, et kõik ei saanud kohale tulla, kuid laupäevast meeleolu see õnneks väga ei muutnud ja ega nad pildile enam mahtunud ei olekski. Ägedad on nad kõik, nii pildile jäänud kui ka pildilt välja jäänud.

Mul ja väidetavalt ka kõigil teistel oli tore. Tõesti oli. Kuigi Silver hoidis mu plaanidest kuuldes peast kinni, siis tegelikult nautis ka tema seda õhtut ja oli järgmisel päeval isegi õnnetu, et ta ei jaksanud lõpuni üleval olla ning kahe lapsega varem magama läks. Pesamuna ei pidanud samuti lõpuni vastu, tema saatsin mingi aeg Silveri kõrvale ära, aga Teine saatis koos minuga veel viimasedki külalised koju.

Viimasteks olid idavirukad, kes meilt 2017. aasta veebruaris vana Voyageri ära ostsid. Tookord sai lubatud, et läheme neile külla, selle aasta kevadel lõpuks jõudsime ka nii kaugele ning endiselt oli nende seltskonnas tunne nagu me oleksime vanad sõbrad. Kuigi me olime vaid kolm korda kohtunud, tundus nende sünnipäevale kutsumine nii loomulikuna ja nende kohalolek tundus veel loomulikum. Lahe, eks!? Müüsime auto ja saime ostjate näol endale toredad sõbrad, kes muutsid ka mu sünnipäevapeo toredamaks. Nad meeldisid väga mu vanematele ja vastupidi, suurema osa ajast nad jutustasidki üksteisega ning juhuslikult said ka viktoriinis võrdse arvu punkte ja jäid esikohta jagama, nii et neil oli palju ühist.

Kõigil oli omavahel juttu ja möllamist nii palju, et planeeritud tegevused ja lastele loodud aaretejahid jäid korraldamata. Esimesest polnudki nii kahju, sest täpsusmängudeks soetatud noolemängu magnetnooled ei jäänud märklaua külge kinni ja sulgpalli reketid püüdsid palli kinni nagu pesapallikindad – mis mänge selliste praaktoodetega ikka mängida saab?! Täpsusviset pürgikasti?

Lastele loodud aaretejahi ärajäämisest oli küll kahju, sest esiteks nägin nendega palju vaeva ja teiseks oleks lastel olnud suur rõõm saada kaela šokolaadimedalid, aga mul ei olnud keset õhtut enam aega peita suurele territooriumile 21 vihjekaarti. Medaleid ma niisama jagama ei hakanud, kuid aareteks olnud üllatusmunad jagasin küll laiali ja lastele valmistas seegi juba rõõmu. Lapsed ise aaretejahist ilmselt puudust ei tundnud, sest nad leidsid endale suurepäraselt tegevust ja igavuse üle ei kurtnud keegi kordagi. Me isegi ei näinud neid eriti.

Viimased külalised läksid tegelikult pühapäeva hommikul ära, aga voodisse vajusid nad siiski enne idavirukate lahkumist. Kuna Silver võttis koristamise enda peale, siis pühapäeva hommikul tegin ma sõpradega veel viimased kohvid ja koogid ning edasi läksime juba koju pakkima.

Kokkuvõttes oli laupäev nii tore, et annab siiani tunda ja mul on hea meel, et otsustasin sellel aastal vananemist veidi suuremalt tähistada.

Teate, mille üle mul veel hea meel oleks? Kui te jälgiksite meid Facebookis ja Instagramis, et ma tunduksin koostööettepanekuid tehes vähemalt nii tõsiseltvõetav, et oleksin väärt eitavat vastustki.

Siin alles hiljuti tegin kahele ettevõttele ettepanekud, kellest üks ei vastanud isegi siis, kui saatsin mitu päeva hiljem järgmise kirja küsimusega, kas nad said esimese kirja kätte. Kui ma poleks pärast seda neilt uudiskirja saanud, siis oleksin arvanud, et kirjad läksid kaduma, mida pärast mulle väidetigi ja mida ma oleksin ehk uskuma ka jäänud, kui järgmises kirjas poleks omakorda öeldud, et omanik vastas mulle isiklikult eitavalt. Erinevalt uudiskirjast see omaniku kiri minuni ei jõudnud ning lõpuks selgus, et omanik tegelikul ei kirjutanudki mulle, aga teeb seda, kui koostöö osas ümber mõtleb. Minu jaoks oli see nii veider ja ebameeldiv kogemus, et mul kadus igasugune soov nende pakutavat teenust tarbida.

Kui antud ettevõte poleks viimasel ajal iga teise blogijaga koostööd teinud, siis ma seda nii isiklikult ei võtaks, aga praegu jäi küll tunne, et blogijana olen ma nii väärtusetu, et mu ettepanekule ei vaevuta isegi eitavalt vastama. Teine ettevõte küll küsis alguses lisainfot, kuid pärast seda kadus ka tema ega vastanud isegi siis, kui palusin teada anda, kui vastus on eitav, et saaksin soovitud tooted ära tellida. Pettusin ja tellisin need tooted mujalt kallima hinna eest.

Kõigi jaoks ma muidugi nii mõttetu ei tundu, eriti siis, kui ma ei küsi midagi endale, vaid teile, aga mõnikord tahaks miskit endale ka, mis siis, et ma ei ole staarblogija.

Ma ei oota, et mind hakkaksid jälgima inimesed, kes tegelikult mu blogi ei loe. Olen lihtsalt tähele pannud, et paljud, kes Facebooki postitusi meeldivateks märgivad, ei ole lehte ennast meeldivate hulka lisanud ning mingil põhjusel ei huvita meie pere Instagrami konto eriti kedagi.

Ühesõnaga, kui see tüli või häbi ei tee, siis oleksin tänulik ja motiveeritud iga uue ametliku jälgija eest nii Facebookis kui ka Instagramis. Teekside nii justkui hilinenud sünnipäevakingitusi, mis on tegelikult aasta läbi oodatud ehk ei tule kunagi liiga hilja ega vara. IMG_7709Muide, kingitustest rääkides, siis sain sünnipäevaks Kiviõli Seikluskeskuse kinkekaardi ega jõua ära oodata, millal saame seal ühe ägeda perepäeva veeta. Sellest rääkisime seltskonnas juba varem, et tahaksime minna ja see info pandi kõrva taha, nii et Kiviõli, siit me mingi aeg tuleme!

Eeee…

Kui ma ei teaks, et ma kuidagi rase ei saa olla, siis ma arvaksin, et olen rase. Täitsa müstika, mis kõik mind viimastel päevadel nutma ajab. Türgi seebikas. “Naabrist parem” finaal. Koolieelikute lõbusõit helikopteriga lasteaia lõpetamise puhul. Teadmine, et ma ei saa oma 30. sünnipäeval rullitada 30 kilomeetrit. Mitte miski. Just, mitte miski, mul läksid silmad märjaks, kui kuivatist välja võetud riideid sorteerisin ja ma isegi ei mõelnud sel hetkel millegi peale. Tuli lihtsalt tuju nutta.

Lisaks sellele olen viimasel neljal hommikul saanud oma hommikusöögi Konsumi saiakeste letist. See pole veel kõik. Eile oli lõunaks burger ja õhtuks kook. Vahepaladeks olid õunad, nii et vähemalt arsti juurde mul asja ei ole. Teate ju küll: “An apple a day keeps the doctor away!”

Ühesõnaga ei ole ma viis päeva trenni teinud, neljandat päeva järjest toitun saiakestest, iga asi liigutab või kurvastab ja toob pisara silma.

Kahjuks jätkan nii ilmselt nädala lõpuni, sest pole aega minna trenni tegema või pole ideid, mida vaaritada. Täna ongi üldse viimane päev, kui saaks kodus vaaritada. Laupäevaks, mil on mu kahekümnendate ärasaatmine, tuleb panna paika mängud, viktoriini küsimused, auhinnad, käia juuksuris, poes, teha ära kohapealsed ettevalmistused, mida ei ole üldse mitte vähe, käia uuesti poes, teha valmis tort, tuua ära tellitud söögikraam ja jätkata ettevalmistustega. Pühapäeval tuleb viimased külalised ära saata, koristada, vahepeal kodus pool elu kokku pakkida ja loomad laiali jagada, siis õhtul veel pildistamas käia ning esmaspäeval on väljasõit. Ühest küljest ootan nii laupäeva õhtut kui ka pühapäevast pildistamist, aga teisest küljest tahaksin, et see nädalavahetus juba möödas oleks. Väike stress on peal.

Muide, koos meie perega olen arvestanud laupäevaseks seltskonnaks 39 inimest. Kui olen selle numbri välja öelnud, siis on minult küsitud, kas ma olen hulluks läinud, keda kõiki ma nüüd küll kutsunud olen … aga reaalsus on see, et sõpru mul suurt ei ole, nii et selle numbri sees on vaid kaks sõbrannat oma peredega ning veel üks tore perekond, kellega me ei ole kaua tuttavad olnud. Ülejäänud kõik on minu ja Silveri pereliikmed. Ma olen enda pereliikmeks lugenud ka onu Tiidu, sest isa kaksikvennana, kes on igapäevaselt mu lapsepõlvekodus olemas olnud, on ta rohkem kui lihtsalt onu, pigem nagu teine isa.

Kui kõik tulevad, siis seltskonna hulgas on 13 last, kellele siin ka tegevusi ja mänge välja mõtlen ning seda mitte seetõttu, et nad ise tegevust ei leiaks, vaid seetõttu, et nad end kõrvalejäetuna ei tunneks, kui täiskasvanud oma jõu- ja ilunumbreid näitama hakkavad ning parimad neist autasustatud saavad.

Lastest rääkides, siis kohe tulebki kahele lasteaeda järele minna ning see osa ei tee ettevalmistusi eriti kergemaks. See osa siis, et mul on neli last, kellega on ka omajagu tegemisi. Ühed tuleb homseks aktuseks viisakaks viksida, teised tantsupeoks ette valmistada ja siis koos nendega sinna tantsupeole minna ka, et sealt kõigi neljaga otse Lehtse tormata ja tegutsema hakata, nii et mul ongi veel vaid tänane õhtu, mille sisse peab palju mahtuma. Kodus saan jalad seinale visata alles … septembris. Prr.

Üks asi veel. Mu arvuti kõvaketas on viimase piirini täis, nagu oli täis ka kaamera mälukaart (kus olid veel jõulude ajal tehtud pildid), nii et pidin leidma siin hetke, et sorteerida ja kustutada tuhandeid telefoniga tehtud pilte, et programmid saaksid teha vajalikke uuendusi ning oleks ruumi uutele piltidele. Selle käigus panin kõrvale ühe armsa jäädvustuse ja sellega kohe lõpetan ka, enne veel jagan vahvat hetke lasteaiast, kus kaks tüdrukut tulid minu käest küsima, kas ma olen Kolmanda ema või õde. Võite kolm korda arvata, mis mul selle peale juhtus. Loomulikult läksid silmad märjaks, sest see oli nii armas. IMG_20180423_185243_1.jpgKolmas mulle korjatud lilleõiega. Need on ilusaimad (ja ühtlasi ainsad) takjad, mis mulle kingitud on. 

Argine

Enamus teist mind vist Instagramis ei jälgi? Arusaadav, seal väga midagi jälgida ei olegi, aga kuna seal jälgijaid vähe ja siin lugejaid rohkem, siis kipun end kordama. Nii ka täna, sest muidu jääksite mu argielust ilma ja see oleks ju küll suur kaotus.

Kuidas teile viimaste päevade ilmad meeldivad? Ma olen endiselt talveinimene ega oska kõrvetavast päikesest lugu pidada, nii et ma olen veidi isegi rahul, et Neljas lasteaia jaoks liiga nohune on ja ma ise neelupõletiku käes vaevlen – toas istumiseks vabandus olemas.

Neljanda nohu pärast me tegelikult tubased ei oleks ja ideaalis ma oleksingi tahtnud esmaspäeval temaga kuuekilomeetrise jalutuskäigu teha, aga ma ise ei jaksanud. Mu enesetunne on kaks päeva olnud piisavalt kehv, et juua siin teist õhtut järjest Coldrexi teed, mis on muidu pärast antibiootikume viimane asi, mille järele ma tavaliselt käe sirutan. Silver jälle sellistest teedest alustabki, kui tunneb, et hakkab haigeks jääma ja seetõttu on need kodus alati olemas. Pean ütlema, et sümptomeid aitab hästi alla suruda ja seetõttu ma seda nüüd teist õhtut järjest joon ka – et saaks vähemalt pool öödki rahulikult magada.

Naljakas on see, et ma olin esmaspäeval omadega päris läbi, aga elementaarseid kodutöid tegema hakates jõudsin välja selleni, et tõstsin väikeste toas mööbli ringi, tegin seal totaalse suurpuhastuse alates aknapesust kuni riidekapi sorteerimiseni. Vahepeal panin veel kuid kapi otsas seisnud pildid seinale ja kardinapuu üles. Selle kardinapuu, mis seisis alates aprilli keskpaigast meie magamistoas, sest ma pidin selle halliks värvima. No ei tulnud tuhinat peale.IMG_20180514_144049.jpgcofTäna ma jätkasin samas vaimus, hakkasin koristama merisigade puuri, sest see haises väljakannatamatult, aga üks asi viis teiseni ja lõpuks tegin terves vannitoas suurpuhastuse (sest pesin seal puuri), koristasin põhjalikult poiste tuba (sest merisead elavad nende toas ja seal oli maas veidi saepuru), käisin esiku üle (sest seal selle puuriga tegelesin) ning sättisin panipaigas asju ringi (sest sealt võtsin sigadele heina, saepuru ja muud). Lisaks kõigele sellele siis see elementaarne koristamine, mida sain täna köögis kolm korda tehtud. Oleks ma tervena ka nii produktiivne …

Muide, selle asjade ringi sättimisega tõstsin panipaigast välja ka Silveri rulluisud, nii et kui keegi tahab endale ligi poole odavamalt selliseid rulluiske suuruses 42, siis meil on ühed üle. Ma nii lootsin, et ma suudan teda rulluisupisikusse nakatada, nagu tema nakatas mind suusapisikusse, aga ei, ta veeres nendega kokku umbes 5 kilomeetrit ja sellest talle piisas, rohkem ta neid jalga ei pane.

Rulluisutamisest rääkides, siis ma pole paar nädalat korralikult veerenud. Pühapäeva õhtul tegin pooletunnise sutsaka, sest kauemaks ei julgenud lapsi üksi jätta ja enne seda jäi ka viimane sõit poolikuks, nii et mu jalad on juba päris rahutud. Kui Neljas lasteaeda tagasi saab, siis lähen ilmselt esimese asjana rulluistutama.

Kui edasi minna Neljanda nohu peale, siis eelmise nohu ajal ostetud ninakannu kasutamine teda kiiremini terveks ei teinud, nohuga oli kodus ikkagi 3 nädalat, aga pärast seda oli 4 nädalat lasteaias, mis on tema absoluutne rekord … mis on veidi masendav, kui arvestada, et tal on käsil teise lasteaia-aasta lõpp.

Tahtsin tegelikult sellest ninakannust kirjutada, et päris hea asi. Neljandal oli eelmise nohu ajal pidevalt nii, et kuskil kaugustes midagi lurises, aga nuusates midagi välja ei tulnud, kuigi ta nuuskas korralikult. Loputusega tuli see jama sealt kaugustest välja ning lurin lõppes ära. Seekord oli tal nohu alguses kuskil kaugustes tropp ees. Õhk käis tal mõlemast ninasõõrmest läbi, aga vesi läbi ei käinud, nuusates ka midagi välja ei tulnud. Kolmandal katsel tuli vesi läbi, aga koos veega tuli ninast ka midagi väga koledat, suurt ja tihket välja, see oli tõesti tropp, mis kuskil ees oli. Nohu on tal igatahes juba taandumas ja seekord ma talle pikalt kodus olemist ei ennusta.

Esimese kõhugripp tundub ka ühepäevane olevat, aga lasen tal siiski veel ühe päeva kodus olla, igaks juhuks. Teine küll juba nördis selle peale ja ütles, et ta tahaks ka oksendada ja vaba päeva saada, aga ma siiski loodan, et kõhugripiga piirdub ainult Esimene. Naljakas mõelda, et üks tahaks vabatahtlikult oksendada. Ma hommikul hirmuga mõtlesin sellele, mis siis veel saab, kui mu neelupõletikule lisandub juurde oksendamine … ka neelupõletikuta on see nii hull, et iga kell käiksin selle asemel koolis.

Nohud, neelupõletikud ja kõhugripid pole ainsad asjad, millega siin kimpus oleme. Esimesel on nahk jälle korrast ära ja seekord haiguskolded kookosõlile väga alluda ei taha. Paremaks on küll läinud, aga kui võrrelda löövete tekkimise kiirust nende paranemise kiirusega, siis viimane võtab ikka kõvasti kauem aega. nahahaigus

Pildil tundub olukord tegelikkusest leebem, nukkide peal on ikka korralikud “soomused” ja terve käsi on selliseid pisikesi punnikesi täis. Kui see sama asi poleks saanud diagnoosiks ekseemi või dermatiiti, siis arvaksin, et tal on päikeseallergia, sest päikese tulekuga see jama jälle pihta hakkas. Tegelikult on tal samasugust asja leebemal kujul ka päikeseta esinenud, nii et ega ma lõpuni ei oskagi ette ennustada, mis tal haigust esile kutsub.
nahahaigus 2

Küünarnukkide “soomus” on juba tavaline asi, see tal mõned korrad aastas ikka välja lööb. See lööve on hästi kummine ja kõva, ongi katsudes nagu mingi looma soomustega nahk. Niisutuseta on see lööve kuiv, lõhenev ja valus, aga muidu lihtsalt häirivalt sügelev. Kuna nii karmi löövet lapsel enne ei ole olnud, siis läheme uuesti nahaarsti juurde, võib-olla siin seekord ainult kookosõliga hakkama ei saagi. Või siis arsti juurde jõudmise ajaks on kookosõli kõik juba korda teinud.

Kelle jaoks tuttav probleem, siis milliseid leebeid ravivõtteid kasutate? Saab alati üldse leebete variantidega hakkama? Esimesel oli siin märtsi lõpust alates põsel ka üks kolle, mille kutsus esile kloorivesi ja selle saime lõpuks ikkagi kookosõliga kontrolli alla.

Põsel olnud kolde pärast helistati mulle koolist, sest arvati, et tegu on kassihaigusega ja vastupidist väga uskuda ei tahetud. Korra olen samasuguse kõne ka lasteaiast saanud ja siis oligi laps nädalaid kodus, kuni saime nahaarstilt kinnituse minu sõnadele, et tegu on ekseemi, mitte kassihaigusega. Loodan, et sellised kõned ja tõestamised tavaliseks ei muutu. Eelkõige siiski loodan, et lapse nahaprobleemid ajaga vähenevad. Ütleb psoriaatik, kellel endal nahaprobleemid ajaga ainult süvenenud ja ilmselt liigestessegi edasi läinud. 

Et lõpetada vähe lõbusamatel teemadel, siis mul oli esmaspäevase suurpuhastuse ajal abiks väike piraat. Ja haldjas ja Spiderman ja luukere. Kuid hetkel, mil ma palusin oma abilisel kuivatist enda ja venna riided ära tuua, oli ta piraat. Ta pööritas korra silmi ja ütles, et ei jaksa seda teha, aga hakkas ikkagi minema … ja siis ta avastas: “Aga ma olen ju piraat! Piraadid ei kuula kellegi sõna, vaid teevad seda, mida ise tahavad!” Täitsa tõsi, nii et jäidki tal kuivatist riided toomata.IMG_20180514_124536_1.jpg

#MeToo #EndaSüü #OleÕnnelik

Loen Mangi uudiste kommentaare ja kuigi inimeste empaatiavõimetus ei tule mulle üllatusena, olen ikkagi sõnavõttudest häiritud. Naised, kellele Mang kätt püksi toppis, on ise süüdi, sest nad usuvad horoskoope. Päriselt?! Aga kui Mangi juurde läheb Statistikaameti esindaja vanemaealiste elamistingimuste kohta küsimusi esitama ja enne lahkumist krabatakse teda “sünnituskohast”, sest tal olla aura halb või midagi, kas siis on ikka naine süüdi? Mis ta siis läks sedasi üksinda mingi imeliku vanamehe juurde uuringut täitma?

See on ajuvaba, kuidas Mangi tegude pealt langeb fookus hoopis naistele. Mis siis on, kui mõni võtab neid horoskoope nii tõsiselt, et tahab tähetargalt personaalset aastahoroskoopi? Kas siis võibki käsi püksi ajada?

Me Silveriga hoiame ka igal aastal Mangi aastahoroskoope alles ja võrdleme aasta lõpus, kui palju sellest on täppi läinud, kuigi me ei usu nendesse ega ela nende järgi. See on nagu horoskoobi Bingo, mida korra aastas mängid. Raha eest ma personaalset horoskoopi ei telliks, aga kui keegi oleks selle kinkinud, siis oleksin ilmselt uudishimust Mangi juurde kohale läinud. Kui ta oleks seal hakanud mulle auradest ja tšakratest rääkima, siis oleksin viisakusest tema juhiseid kuulanud, olenemata sellest, kas ma ise sellistesse asjadesse usun või mitte. Ma oleksin teinud seda teadmisest, et tema nendesse usub ja soovist teda mitte solvata, sest ma poleks tulnud selle peale, et Eesti hinnatuima teadmamehe eesmärk on hoopis kättpidi püksi jõuda.

Mulle on tegelikult kunagi auradest räägitud ja see oli väga põnev. Ma olin siis laps ja juhtus see Raadi surnuväljal, kus üks mees kiitis mu aurat, rääkis midagi nende värvidest ja erilisusest ning minu võimest samuti aurasid näha, kui veidigi keskendun. Õpetas vaatama metsa aurat, mida olla kõige kergem näha ja ma võiksin vanduda, et tol hetkel ma kaugustes olnud puude aurat nägin ka. Minu jaoks oli tegu toreda onu ja põneva olukorraga, nii et kui nüüd aastaid hiljem oleks Mang hakanud mu aurast rääkima, siis ma oleksin võinud vabalt müüdud olla, aga nagu tuli Pealtnägijast välja, siis tema ei ole nii tore onu. Paraku ei oleks ma osanud seda ette näha, kuigi olen ka teiste mitte nii toredate onudega kokku puutunud.

Mulle tehti 17-aastaselt ööpäevane EKG ja vererõhu monitooring, milleks vajalikud seadmed paigaldas mulle keskealine meesarst. Ma ei olnud varem meesarsti ees palja ülakehaga olnud, mul oli nii ebamugav, et mul olid silmad märjad ja ootamise hetkel katsin oma rindu kätega. Mida tegi arst? Jättis oma tegemised pooleli, istus mu voodi kõrvale ja hakkas rääkima, et ta on arst, ta ei märka muidu rindu, aga kui mina neid sedasi peidan, siis see just tõmbab tema kui mehe tähelepanu ja tal hakkab imelik. Lasin käed vastumeelselt külgedele ning ootasin edasi end katmata, aga arst ei hakanud edasi tegutsema, vaid istus mu kõrval, vaatas mind ja rääkis, kuidas mul on ilusad rinnad ja kuna nibud läksid jahedas ruumis kikki, siis järelikult on mul väga tundlikud nibud, mistõttu saan kindlasti kergelt orgasme.

Kui ta seda kõike rääkis, siis ta toetas lösutades oma selga vastu tooli seljatuge, jalad olid laiali, püksiõmblus soonis kubemesse, kust vaatas vastu plekk, mis nägi välja nagu ta oleks nendes pükstes märga unenägu näinud. Tema olek ja tema jutt olid väga häirivad ning mu ainus soov oli saada need seadmed ja andurid kiiresti külge, et ma ei peaks tema ees pikemalt palja ülakehaga lebama. Ma tundsin end seksuaalobjektina, mitte patsiendina. Olin ka ise süüdi, et üldse arsti juurde läksin?

Jah, ta ei katsunud mind ebasündsalt ega ajanud kätt püksi, aga oma positsiooni ühe teismelise rinnapartii imetlemiseks kasutas ta ära küll, sest neid seadmeid oleks saanud edukalt paigaldada ka rinnahoidjaga kaetud ülakehale, mis on kusjuures mõne arsti tavapraktika, aga seda sain ma teada alles hiljem. Too arst oleks võinud samuti pisarateni traumeeritud 17aastasele tüdrukule öelda, et jäta rinnahoidja selga, see ei sega, aga ei, tema tahtis mu rindu vaadata ja nende tundlikkusest rääkida, mis ei olnud absoluutselt seotud mulle määratud uuringuga.

Mul on veel üks veider kogemus väidetavalt arstiga, milles ma tagantjärele sügavalt kahtlen. Ma üritasin oma elus kolmandat korda hääletada ja esimest korda pakuti mulle küüti, peatujaks oli viisaka välimusega väikest kasvu keskealine meesterahvas. Hindasin kiiresti tema universaalkerega uue Passati pereautoks ja habetunud sõbraliku näo isalikuks ning istusin autosse. Ta ise sõitis T-särgi väel ja palus mul jope ära võtta, sest muidu hakkab palav, aga ma ei tahtnud, tegin eest vaid luku lahti. Rääkisime maast ja ilmast, autodest, minu koolist, tema tööst ja ta hakkas rääkima, kuidas ta arstina näeb traumapunktis sageli, kuidas naistel on õnnetuste käigus rinnahoidja metallist tugikaared kehasse tunginud. Selle peale küsis ta minult, milliseid rinnahoidjaid ma kannan. Ma siis vastasin, et kuidas kunagi ja kuulasin õpetussõnu, milliseid rinnahoidjaid ma kandma peaksin.

Ma ei mäleta, kuidas läks jutt lihaste peale, aga mäletan, et ma olin enda musklite suhtes kriitiline ja tüdruku kohta olid mul sel ajal tõesti suured musklid. Selle peale ajas ta oma tugevalt rusikas käe õla kõrgusele püsti ja tahtis, et selle alla suruksin ja näitaksin, kas mu musklites jõudu ka on. Minu jaoks oli see naljakas ja puiklesin vastu, aga tema ikka ootas oma rusikas käega. Surusin siis oma vasaku käega tema paremat kätt kogu jõuga alla, päris maha seda ei murdnud, aga oma kohale see seisma ka ei jäänud. Siis imestas, et ma olen väikese naise kohta tõesti tugev ja ajas oma käe mu jope avatud luku vahelt pluusi alla, et katsuda, kas mul kõhulihaseid on ka tunda. Ma lükkasin ta käe eemale ja tema lükkas selle vägisi uuesti mulle pluusi alla, sõrmed kompisid mu keha ja jõudsid otsapidi rinnahoidjani, mille peale ta kommenteeris midagi selle kohta, et need tugikaartega olid. Ma lükkasin teda endiselt eemale, palusin ärritunult tal lõpetada ja ütlesin, et mul on ebamugav.

Samal ajal tekkis mul ka kabuhirm, et ta ei lasegi mind autost välja, vaid viib kuskile metsa. Minu sihtpunktini polnud enam palju maad jäänud, aga ta sõitis nii aeglaselt, et kohale jõudmine tundus mägede taga. Ma olin ebameeldivast olukorrast sedasi tardunud, et ma ei julgenud ka öelda, et tahaksin varem maha minna, ma lihtsalt üritasin viia jututeemasid mujale, kui tema üritas taas intiimsete teemadeni jõuda. Väidetavalt professionaalsest huvist. Olukord oli siiski piisavalt kahtlane, et otsida silmadega, kas autos on midagi, mida saab vajadusel enesekaitseks kasutada, ja palvetada, et asi sinnani ei läheks.

Ei läinud, aga mulle jäi sellest sõidust nii halb tunne, et ma hakkasin autost välja saades kergendusest nutma. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki tal tegelikult olid kurjemad kavatsused, aga selle “suru mu käsi maha” katsega tundis, et olen füüsiliselt liiga aeganõudev ohver ja loobus. Või siis oligi eesmärk lihtsalt korra noore naise ihu katsuda … professionaalsest huvist. Ei tea, aga liiale ta läks ja minu jaoks oli see ainus õnnestunud hääletamine piisavalt hirmus, et seda mitte kunagi enam teha.

Olin ise süüdi, et hääletasin? Et kui ma seda juba tegin ja autosse istusin, siis ise olin loll ja ta võiski oma käed mulle pluusi alla lükata?

Ma ei tea, aga ma siiski arvan, et need asjad nii ei käi. Arst on arst, ta võib teha oma tööd ja kui ta just seksuoloog ei ole, siis patsiendi tundlikud nibud ja orgasmid ei puutu tema töösse. Inimese auto on tema oma ja tema otsustab, kas ta võtab hääletaja peale või mitte, vägisi hoo pealt autosse hüpata ei saa. Hääletaja keha on tema oma ja tema otsustab, kes võib kätt pluusi alla panna ja kes mitte, seda ei tehta ootamatult ega vägisi.

Selliseid kahtlaseid onusid on masendavalt palju. Põhikooliaegsest kunstiõpetajast, kes oma suurerinnalistele õpilastele aktimaali võimalusi pakkus ja suvevaheajal mulle koju lilli tuli tooma, olen juba pikemalt kirjutanud, seda lugu kordama ei hakka, aga üks omamoodi #MeToo lugu oli seegi.

Kui mul rinnad alles kasvama hakkasid ja ma rattaga vanaema juurde läksin, siis peatas mind tuttav külamees, kes paar sõna juttu puhus ja siis korra kasvavast rinnast näpistades kapinupu nalja tegi. Minu jaoks ei olnud naljakas. Valus oli. Piinlik ka, kuigi tegelikult oleks pidanud temal piinlik olema, sest ükski normaalne täiskasvanud inimene ei katsu sedasi kellegi kapinuppe.

Kui mul veel kapinuppegi ei olnud, siis käisin koos vanaisaga küla kogunemispunktis, kus tema mängis teiste vanameestega kaarte ja mina jooksin mööda mõisahoonet ringi või klimberdasin klaverit. Selles hoones elas üks mees, maakeeli öeldes parm, kes kord peatas mind koridoris ja pakkus kommi. Ma ei tahtnud. Tema ikka pakkus. Läksin ettevaatlikult tema eluruumi uksele, aga sellest ei piisanud, ta kutsus mind aina lähemale, kuni ütles, et enne ma kommi ei saa, kui talle musi annan. Minu poolest võis ta oma kommid endale hoida, aga toast välja saamiseks pidin veidi rabelema, sest ta pani oma käed mulle külge ja hakkas ise musi tegema. Võib-olla isegi tegi selle põsele ära, ma ei mäleta enam hästi, aga edaspidi käisin tema eluruumi uksest suure kaarega mööda.

Ma ei tea, võib-olla onu Parm mõtles, et küll oleks tore, kui tal oleks ka väike lapselaps, kes talle musi teeks. Onu Külamehe jaoks äkki oligi kasvava rinna näpistamine naljakas ja midagi halba ta selles näha ei osanud. Onu Kunstiõpetaja kunstnikuhing ehk ei … ei, seal ei ole mingit vabandust ja onu Arstide teguviise ma ka kuidagi õigustada ei suuda. Nii et enne täisealiseks saamist olin kokku puutunud viie vähem või rohkem mitte nii toreda onuga. #MeToo

Teismeeas olen leidnud end ka olukorrast, kus ärkasin sügavast unest selle peale, et mu rindadega tehti lähemat tutvust. Me olime minu juures, meid oli viis ja me jäime ühes rivis alles varahommikul magama. Ma olin kaine, ma olin riides, aga piisavalt väsinud, et mitte tunda, kuidas keegi mu kallal askeldab. Kui ma lõpuks aru sain, mis toimub, siis ma ei osanud kuidagi reageerida, ma teesklesin, et endiselt magan, keerasin ringutades külge, küsisin kellaaega ning käitusin nii nagu midagi ei oleks olnud.

Hiljem väitis noormees mu sõbrannale, et ta arvas, et ma olen üleval. Seda on raske uskuda, sest kui ma olin üleval, siis ei olnud meie vahel midagi sellist, millele oleks võinud midagi veel intiimsemat järgneda, aga mine tea, tema oli joonud, äkki oli tal teine reaalsustaju. Igatahes ringiga ta minult vabandust palus, mina andeks andsin, omavahel me seda teemat ei puudutanud ning olime sõbrad edasi. Kuigi see oli ehk kõige #MeToom kogemus, võtan seda kui kõige vähem traumeerivat. Võib-olla seetõttu, et ta ei olnud mingi onu, vaid teismeline, kes eksis, kes tundis end hiljem ebamugavalt ja kes vabandas.

Keskealised “arstid” teadsid, mida nad teevad ja sealjuures ei tundnud nad end üldse ebamugavalt, vastupidi, nad käitusid nii mugavalt, et mul oli selline tunne nagu ma oleksin ise imelik, kui ma ei taha, et mu rindadest räägitakse või kätt pluusi alla pannakse. Ma kujutan ette, et Mang suutis ka tekitada naistes tunde, et nemad on imelikud, kui lähevad personaalse horoskoobi järele, aga keelduvad tšakrate avamisest. Mulle jäi Pealtnägijast nähtu põhjal mulje, et Mang oskab hästi enne tšakrate kallale minekut luua sellise “oleme vanad sõbrad” õhkkonna, milles pelgad äraütlemisega tähetarga tundeid riivata ja viimasel hetkel on juba hilja, sest selleks hetkeks on käed püksis.

Kunagi lugesin, et ahistada saab vaid neid naisi, kes seda teha lasevad. Erandeid kindlasti on, aga muidu usun, et selles on tõetera sees ja ahistajad oskavadki selliseid naisi ära tunda. Ma väldin konflikte, ma kardan inimeste tundeid riivata, ma ei tahtnud ka nendele arstidele ega oma õpetajale öelda, et nad on igavesed rõvedad perverdid, sest ma ei olnud kindel, et nad seda on. Ma üritasin minu jaoks ebamugavaid olukordi viisakalt lahendada, mistõttu polnud ime, et neil ebamugav ei hakanud. Ma võin praegu mõelda, mida kõike ma oleksin võinud teha või mida ma teeksin tulevikus sarnases olukorras, aga reaalsuses ei osanud ma peale tardumise muud teha ega ole kindel, kas tulevikuski oskaksin.

Tegelikult ma ei olnud isegi #MeToo tekkimise raames kindel, kas mind ikka on ahistatud, äkki mõtlen üle, aga kui asetasin vaimusilmas enda asemele oma tütre, siis ma ei lubaks temaga sedasi käituda, nii et jah, mind on ahistatud.

Mind on krabatud kannist, mulle on pandud käsi pealetükkivalt ümber, üritatud vägisi suudelda, kooris vilistatud ja “ksss-ksss-ksss” hüütud ning üheski sellises episoodis pole mul olnud keeruline jääda “pipraks” või kedagi hoopis pimedasse kohta saata, sest need on olnud üheselt mõistetavad olukorrad. Raskem ongi hinnata just neid olukordki, kus arst palub rinnad peidust vabastada, sest muidu hakkab tal imelik või teine puhtast professionaalsest huvist hakkab ilmsüütu ilmega kätt pluusi alla ajama, et kontrollida kõhulihaste olukorda … või kui Igor Mang hakkab pärast pooleteise tunnist maast ja ilmast rääkimist aura värve vaatama ning kinniseid tšakraid avama. Sellistes olukordades võib sisemine segadus nii suur olla, et ei saagi toimunust enne aru, kui see kõik juba läbi on.

Jüri Ennet võiks seda ometi teada, mitte niigi traumeeritud ohvreid süüdistada ja käskida neil õnnelikud olla. Jumal tänatud, et ma enda kogemustest mingeid ärevushäireid ei saanud ega tema vastuvõtul ei lõpetanud. #EndaSüü #OleÕnnelik

LightheartedApprehensiveJenny-max-1mb

 

PMS, HP, BPK, AS, EBA, BM, HÖ

PMS – premenstruaalne sündroom

Sümptomid:

Psüühilistest tunnustest esineb ärritatavus, masendus, unetus, pisaratevalmidus, mäluhalvenemine, keskendumisraskused. Kehalistest rindade paisumine ja hellus, kõhu suurenemine, tursete teke, peavalu, higistamine, peapööritus, kõhupuhitumine, akne intensiivistumine ja kehakaalu tõus.

Jep, kõik sümptomid olemas, mul on PMS ja seoses sellega oli täna HP ehk halb päev. Esmalt pidin olema varakult Rakveres ja ma avastasin poolel teel, et ma täpselt ei teagi, kuidas ma sinnani saanud olin. See oleks pidanud olema piisav ohumärk, et ma ei ole täna päris mina ise, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ja läksin … Vahet pole, kuhu läksin ja mida tegin, ma ei taha sel teemal isegi mitte vihjeid anda, aga igatahes mul juhtus midagi sellist, mida pole mitte kunagi juhtunud.

Jah, nii nõme on sedasi millestki kirjutada ja samas mitte midagi kirjutada, nii et võrdlen oma hommikust juhtumit ühe hiljutise juhtumiga, kus ma esimest korda rulluiskudega kukkusin – ma hakkasin pärast 20 kilomeetri edukat läbimist pingile istuma, aga rulluisud hakkasid veerema ja ma istusin mööda, täpsemalt kukkusin pingi ette tagumiku peale. Tänane olukord oli midagi sarnast, mul juhtus vaatamata kogemustele midagi, mis iseloomustaks pigem algajat või üldse esmakordset proovijat. Pealtnägijate ees oli piinlik ja endas olin pettunud.

Ühesõnaga algas hommik halvasti ja koju tagasi jõudes hakkasid igasugused emotsioonid üle pea käima. Ma meenutasin vanu asju, kütsin end üles, nutsin, sisendasin endale, et seda kõike teeb PMS ja see pole päriselt mina, ma olen sellest üle, aga nutsin ikka edasi. Kui olin emotsionaalselt juba nii läbi, et ka füüsiline energia kadus ära, siis tundsin, et mul on vaja mõtteid mujale saada ja ma läksin rulluisutama.

Heh … tuul oli vastu, tee kohati puusodi täis, jalalaba läks juba 3. kilomeetril krampi, paljad kõrvad hakkasid tuule käes valutama, puusad väsisid ära. Selle kõige kiuste ma ikkagi arvasin, et täidan oma eesmärgi ja uisutan 20 ära, mis muidu on olnud nagu nuusata, aga kui kärss läks iga kilomeetriga rohkem kärna, siis otsustasin piirduda 8,5 kilomeetriga ja tundsin end veel loobujana ka. Super!

Koristasin veidi, vahetasin riided, käisin poes, hakkasin ploomi sööma ja mõtlesin samal ajal, et oh, vähemalt midagigi head siin päevas, nii maitsev ploom, just nagu …ploomid.JPGMõnenädalane Neljas ja koduaia ploomid.

… ja olidki mõtted jälle kuskil kurvas minevikus. Nutma enam siiski ei hakanud, sest oli olulisematki teha, näiteks lapsed lasteaiast ära tuua.

BPK – banaanipannkoogid

Kuna banaanid küpsesid korralikult üle, siis tahtsin teha õhtusöögiks banaanipannkooke, aga need ei õnnestunud absoluutselt. Ma isegi ei imestanud, vaid lükkasin panni eemale ning ütlesin lastele, et õhtusöögiks on võileivad ja smuutid, laske heal maitsta. cofPeale selle, et pannkoogid olid lagunevad plönnid, maitsesid need ka veidralt, võimalik, et banaanid olid nii küpsed, et juba käärisid.

AS – Aura smuutid

Eile sain ma väikese kingipaki, mida paljud teisedki blogijad siin vahepeal said. Sellega oli ka nii, et mulle sooviti kingitus saata juba ligi kaks nädalat tagasi ja ma veetsin seetõttu ühe reede tubaselt, sest arvestasin, et iga hetk võib kuller tulla. Kuller ei tulnud ei reedel, esmaspäeval, kolmapäeval … Selleks ajaks olin juba teiste Instagrami kontode põhjal veendunud, et kingituseks oleks olnud Aura smuutid ja nendest ma tegelikult puudust ka ei tundnud, nii et tulemata jäänud kullerist oli suva, aga mõttetult tubasest reedest mitte, nii et palusin järgmine kord teada anda, kui kingituse osas ümber mõeldakse.

Eile tuli vabandus koos lootusega, et kingitus on nüüdseks kohal. Sel hetkel veel ei olnud, aga õhtuks jõudis – Aura smuutid, smuutitops ja ananass. cofÜtlen ausalt, et olin veidi pettunud, sest ma lootsin naiivselt viimase hetkeni, et mu sportlikud saavutused on kellelegi silma jäänud ja kingituseks tuleb kast Valio karamelli-latte proteiinijogurtijooki, mis on ainus jogurtitoode, mis mulle meeldib ja mille lapsed mul eest ära joovad.

Mis seal ikka, olin tänulik ka smuutide eest, sest tänu nendele jääb ehk paar päeva mu jogurtijook mulle. Ananassiga läks vist pahasti, ma pole küll ekspert, aga mulle tundub see käärinud, mis pole vast välistatud, kui see oli kulleri käes 3 päeva ja minuni jõudis päikese käes soojaks läinuna. Ananass seega kasutust ei leidnud, aga smuutid on peaaegu otsas ning pean ütlema, et mul olid nende osas suuremad eelarvamused. Ootasin näiteks lisatud suhkruid ja muud sellist. Tegelikkuses on vaid kiivi-ananassi-mango smuutile lisatud lõhna- ja maitseaineid ning toiduvärvi 0,01% ulatuses, nii et ei midagi hullu, täitsa söödavad. Jep, söödavad, sest smuuti on rohkem ikka söök.

Ma väga sageli smuutisid ei osta, sest need on üldiselt kallid ja me pole nii suured smuutisõbrad, aga kui ükskord jälle isu tuleb, siis Aura mango-apelsini oma on hea valik selle isu peletamiseks. Ka Frooshi valikust on apelsini-mango smuuti meie lemmik, aga hinnaerinevus on ikka tugevalt Aura poole kaldu.

EBA – Eesti Blogiauhinnad

Kui võtta ka kirgi kütnud teemal sõna, siis minu mitte osalemine ei ole kellegi ega millegi boikoteerimine. Kirjutasin juba eelmisel aastal, kuidas ma poleks pidanud end kirja panema ja kuidas ma ei maininud kellelegi poole sõnaga ka, et osalen, veel vähem kutsusin lugejaid enda poolt hääletama. Ma ei pea end päris blogijaks, sest ma kirjutan harva ja mõtlen korra kuus, et lõpetaks üldse ära. Viimase aastaga on mu lugejate arv ka oluliselt vähenenud, nii et blogimise osas toimub ainult taandareng ja ma ei oska seetõttu üritust enda jaoks oluliseks pidada.

Kui ma sellel aastal veel eesmärke või tingimusi lugesin, siis tundsin ka, et see üritus ei ole minu jaoks. Esiteks olevat üheks eesmärgiks viia ettevõtetele lähemale blogijad, kes tahavad teenida. Minu eesmärk ei ole blogiga teenima hakata, ma isegi ei ürita taandarengut peatada. Teiseks ei läheks ma auhindade jagamisele kohale, sest eelistan olla sel ajal Soomes Silveri juures ja sellisel juhul oleksin vist pidanud märkima, kes mind esindab, kui ma peaksin auhinna saama. Kes mind ikka esindanud oleks?

Minu otsus mitte osaleda sündis juba palju varem, kui boikoteerimine pihta hakkas ja ütlen siiralt, et mul on korraldajast kahju. Ta on ainus, kes midagi sellist üldse veab, nii et võrdlusmomendi puudumise tõttu ei saa ma öelda, et ta seda halvasti teeb. Minu jaoks ei ole üritusel tema nägu, sest ma olen tema blogisse nii harva sattunud, et ma ei tea, mis nägu ta on. Olgu, näo tunnen ära, aga inimesena ma teda ei tunne ega oska seetõttu tõmmata ka tema ja ürituse vahele paralleele. Loodan, et järgmisel aastal läheb üritusega paremini ja kui mu blogi uksed on siis veel avatud, ei välista ma osalemist.

Ma tean, et tahtsin millestki veel kirjutada, mul oli lausa märksõna siia postitusse lisatud, aga kustutasin selle enne kogemata ära ja enam meelde ei tule, mis see oli. Terve postitus on tegelikult sedasi märksõnade peale üles ehitatud ja need märksõnad panin kirja päeval. Mäluga on täna lihtsalt nii kehvad lood.

BM – Bon Merite

Tuletan meelde, et 10. mail läheb loosi kaks Bon Merite looduskosmeetika komplekti, nii et kes veel osaleda soovib, siis postitus on siinbon meriteKliendikaardi omanikele kehtivad Rimi soodushinnad 14. maini.

– head ööd!