Maalapsed

Seekord oli ka meie lastel kevadine lisavaheaeg ja kuigi see mõte mulle alguses ei meeldinud (ei saa enam varakult Soome sõita), siis tegelikult kulus see vaheaeg täitsa ära. Eelmine möödus lastel ju haigetena koduseinte vahel, ei saanud me ühtegi plaanitud väljasõitu ette võtta ega isegi maal aega veeta ja seda meenutavad lapsed siiani suure pettumusega.

Nüüd veetsime peaaegu terve vaheaja maal, aga igal hommikul ma vanematele putru ei teinud, kuigi lubasin neile selle väljakutse esitada. Keeruline oli seda teha, kui põllutööde ajal söödi hommikust nii, kuidas juhtus, mõnel päeval ei söödudki. Teine asi oli muidugi see, et ma ise sain silmad nii hilja lahti, et selleks ajaks olid kõik juba võileiba söönud…Heleni helbedVähemalt viiel hommikul ma putru siiski tegin, lisaks pildil olevatele ka neljaviljahelbeputru ja väga oleksin tahtnud teha veel enda lemmikut, jõhvika ja kookosega Helde putru, kuid Põhjakeskuse Rimis seda ei olnud ja ma ei viitsinud minna seda spetsiaalselt Selverisse või Maksimarketisse otsima. Selles osas on küll halb väikeses kohas elada, et poodides on valik piiratud, tunnetasin seda hästi, kui mõned nädalad toitumiskavasid jälgisin ja nüüd tunnetan seda oma lemmiku pudruga.

Muidu on maal aga mõnus, eriti päris maal, põldude, metsade, traktorite ja loomade keskel. Aeg liigub seal hoopis teises rütmis, tegemisi jagub õhtupimeduseni ja lapsed saavad veel vastu öödki onuga laudatoimkonnas käia või vanaemaga mune korjata. Või hoopis pilkases pimeduses batuudil hüpata.

Põllutööde aeg on üldse rütmitu, nagu ütlesin, siis süüakse, kuidas Jumal juhatab – hommikust süüakse enne lõunat, lõunasöök tuleb mingi aeg põllule viia ja seda mõnikord Kirsimarja ringiga, mida lapsed kõige enam ootavad, sest see tähendab neile friikartuleid. PõllumeesVasakpoolsel pildil viisime põllule minu venna ja lõunasöögi, parempoolsel ainult noa.TraktoristidVasakul juhendab vend mind, paremal segame meie (vana)isa.

Tahtsin põllutöödest osa saada – sain osa, seda nii isa kõrval kui ka juhiistmel, kui ühel ilusal päeval kultiveerisin venna juhendamisel 3-4 hektarit põldu. Pärast seda randaalisin onu juhendamisel 7 hektarit ja hiljem küsis isa, kas ma seal ühtegi posti maha ei sõitnudki. Ei sõitnud, võib-olla sellepärast, et põllul ei olnud ühtegi. Esimesel põllul oli, aga mõlemad jäid püsti.

Eks isal ole mu esimese kündmisega valusad mälestused, ta jättis mind liiga ruttu üksi, aga posti ümbert ma künda ei osanud, nii et sõitsin sellest lihtsalt sujuvalt mööda ehk jätsin posti ümber saarekese ning ühe otsa peal unustasin atra keerata, mistõttu kündsin kogemata mitukümmend meetrit kraavi ja “parandasin” selle olukorra oma peaga veel hullemaks. Selle meenutamine on meile nüüd aastaid nalja pakkunud, aga järgmisel päeval ei olnud ei isal ega minul naljakas.

Traktorikeeldu ma tookord siiski peale ei saanud, isa julges mind hoopis ka järgmisel korral omapead kündma jätta. Nüüd oleksin samuti olnud valmis järgmistel päevadel juhendajateta kultiveerima ja randaalima, aga kõik oli juba tehtud ning külvama, väetama ega pritsima keegi mind veel ei lase. RandaalimineVasakul randaalimise ajal tehtud pilt, paremal rahulolu ja väsimus pärast “tööpäeva” lõppu. 

Paar hektarit ma ikka randaalisin omapead, sest onul jäi plastmassist pingil istumisest tagumik haigeks ja ta ei viitsinud ka enam tegevusetult kõrval passida. Ta pikutas niisama murumätta peal, kuni vend talle auto tõi ja ise minuga jäi, sest ma ei oleks saanud traktoriga koju sõita, täismassi piirang oli mõnesaja kiloga üle. Hakka või ikka neid traktorilube tegema, mille vastu ma kutsekoolis protesteerisin, kuna ma ei hakka eales traktoristiks… Ilmselt ei hakkagi, sest meie perest üks juba on kevadest sügiseni teede peal, teine ei saa samal ajal olla põldudel, aga hobikorras oleks mõnikord tore traktoriga igasuguste piiranguteta sõita.TraktoridVeidi veel õhtuhämaruses olevaid traktoreid, paremal on Silveri isa traktor, mille ta ise ehitas. 

Vaheaja sisse mahtus rohkem igasuguseid masinaid, laste elektritraktorist tankideni välja.cofKaks helikopterit tiirutasid iga päev ringi, ilmselt Tapa lähedal elamise võlud. 

Tapa kaitseväelinnakus oli siin vahepeal lahtiste uste päev, kuhu me koos Neljanda rühmaga läksime, vaid Kolmas seikles samal ajal enda rühmaga Tuhala nõiakaevu lähedal. Suured poisid ajasid alguses küll sõrgu vastu, tahtsid rohkem vanaema juures olla, aga kui nad juba kohale jõudsid, siis neile väga meeldis. Minule ka meeldis.Tapa linnaku lahtiste uste päev2Lapses said ronida tankide peal ja sees, isegi signaali lasta ja seda võimalust kasutati ohtralt.Kaitseväe tehnikaNeljas oli kõige suurem tehnikahuviline, ta ei jätnud mitte ühtegi masinat vahele, kõigis pidi ta istuda saama. Tapa linnaku lahtiste uste päevSuured poisid huvitusid rohkem relvadest.

Ühest küljest on igasugune sõjatehnika põnev, aga seda ainult seni, kuni need ongi niisama uudistamiseks, mitte sõdimiseks. Ideaalis võiks üldse sõdimine ja sõjatehnika olemata olla ning ajateenistus võiks olla rohkem nagu skaudilaager, kus valmistutakse igasugusteks muudeks olukordadeks, kus tuleb tänapäevaste vahenditeta hakkama saada, aga me ei ela ideaalses maailmas.

Linnaku lahtiste uste päev oli selles osas küll positiivne, et kui enne tundus ajateenistus üks kole kohustus, mis mu väikeseid armsaid poisse tulevikus ees ootab, siis pärast see enam nii kole ei tundunudki. Tegevväelasi kõrvalt vaadates oli näha, et igav neil seal ei ole, ajateenijatel vast samuti mitte, süüa antakse hästi, aga kui ettenähtud portsust kõhtu täis ei saa, siis on võimalus teha endale burgerit või hot dogi. See pani poistel silmad veel rohkem särama…

Kui nad masinate ja relvadega tutvusid, siis rääkisid tegevväelased sinna kõrvale nii palju põnevaid jutte, et neil tekkis ajateenistuse ees elevus ja ootus. Kuna sinnani on neil veel aega, siis soovivad nad liituda praegu noorkotkastega ja see on minu jaoks igati tervitatav. Kui poisid peaksid tulevikus ajateenitusse samasuguse elevusega minema, siis on minu ema süda kindlasti palju rahulikum.

Silver ei ole ajateenistust läbinud, sest siis, kui ta oli valmis minema, teda ei võetud ja järgmise nelja aasta jooksul jõudis ta objektijuhiks tõusta, minuga kokku kolida, auto liisida ning üldse oma eluga sellisesse punti jõuda, et uus kutse ajateenistusse tekitas meis mõlemas ainult stressi ja muret, mitte elevust. Õnneks või kahjuks on tal alaseljaga probleemid, mis ta ajateenistusest päästsid (ja talle elu lõpuni liiga teevad).

Minnes edasi helgemate teemade juurde, siis vaheaja sisse jäi lisaks masinatele ka palju loomi ja linde. Nägime mitmel õhtul kitse ja jänest kõrvuti söömas, ööpimeduses veetsid koos aega kaks kährikut ja kaks jänest, keset päist päeva rappisid kolm tohutut kotkast vaest väikest hane ja see oli väga erakordne vaatepilt, sest me pole vanemate talu juures kunagi varem kotkaid näinud.

Hanesid näeb seal aga igal aastal, sellel aastal lausa eriti palju, kuigi helikopterid veidi peletavad neid.HanedNeljas ajab tuhandeid hanesid minema.Haned 2Kui terve see parv õhku tõusis, siis taevas oli must.Haned 3Imestan, et ükski hani Neljandale pähe ei kakanud, temast lendas neid ikka väga palju üle.

Lisaks arvukatele hanedele on sel aastal talu juures ka tavapärasest rohkem sookurgi. Sookurgede hääl on lihtsalt võrratu, üldse on nad väga kaunid ja graatsilised linnud, kuid seda avastasin alles hiljaaegu, lapsena pidasin neid hallideks ja ilmetuteks ning ootasin põldudele rohkem toonekurgi…SookuredVäike osa seltskonnast, kes põllul tutvust tegid ja tantsu lõid, mõlemale poole jäi neid veel sama palju ja nad kõik tantsisid vahelduva eduga, tõeliselt lummav vaatepilt.

Kodulinde nägime muidugi ka, söötsin neile “alles ostetud” helbeid, mida isa mulle näitas, kui ütles, et ta sööb küll hea meelega putru. Kaks pudrupakki olid juba kolm aastat tagasi aegunud, üks neist oli isegi avamata, lisaks veel venekeelsete kirjadega, mis pani isa mõtlema, et äkki see “alles” oli veneajal…Kanad ja jäätisedLapsed söötsid kanadele ära sepiku, mille vanemate juurde kaasa ostsin, aga mille esikusse unustasi ja mis sinna seisma jäigi. Kui lapsed andsid kanadele sepikut, kogunesid sulelised nende ümber, hetk hiljem kogunesid lapsed samamoodi vanaema ümber, kui see poest eriti rammusaid tõi. Eriti rammusad jäätised on ka miski, mis lastele seostub maal olemisega, sest seal saab neid palju süüa (vanaema ostab), kodus aga ei saa peaaegu kunagi (meie ei raatsi osta)LoomadVeel loomi – vasakul lastakse hirmunud mullikad karjamaale, paremal tassin hirmunud Millit.SabarakudSabarakk tassib sabarakku…

Kassid olid ka meiega maal kaasas (merisigu ja rotte käisin kodus söötmas), nagu ikka. Ruubil ja Robinil on väga vedanud, et neil on maakodu, sest alevis nad õue ei saa, kuigi väga tahaksid ja vaatavad aknast solvunult neid kasse, kellele see lubatud on. (Nagu lastega – kõigi sõbrad saavad kõike seda, mida nemad ei saa.) Kui neil jääb mõni nädalavahetus maal käimata, siis nad hakkavad iga päevaga aina rohkem aknalaudadel istuma ja nutma, lõpuks nutavad ka välisukse taga. Kui nad on aga maal ja saavad aru, et hakkame koju minema, poevad mõlemad peitu ega tule välja ka söögiga krõbistame peale.

Hoovi peal on mõlemad suured sabarakud, kuid pikematel jalutuskäikudel on kannul põhiliselt ainult Robin (ja koer Donna), kes on julge kass umbes poolsada meetrit majast eemal, sealt alates vaadatakse iga sammuga ühele ja teisele poole või hoopis selja taha, iga lendava linnu peale surutakse kõht vastu maad, iga krapsu peale aetakse karv turri ja nii edasi, aga maha jääda ei saa.Robini seiklusedDonna ja Robin, mõlemal võhm väljas. Väsinud kassRobin pärast jalutuskäike.cofRuubi hoiab rohkem madalat profiili, sellepärast jääb ta ka pildile harvem.

Maaelu juures üks miinus siiski on, jube kerge on mustaks saada – muld juustes või lehmasõnnik talla all on täiesti tavaline asi. Minu enda jaoks ei ole see iseenesest miinus, sest tänu sellele saangi sagedamini saunas käia, aga lapsi on ebamugavam kasida, eriti siis, kui nad ei taha pesemisest midagi kuulda ja maal nad ei taha. Kodus on lihtne, ütlen lapsele, et mingu pesema ja ta läheb peseb end puhtaks, aga minu vanemate juures tuleb enne dušinurgas ruumi teha ja veesurvega on seal jamasid, Silveri vanemate juures saab ainult saunas pesemas käia ning väiksemad seda veel omapead ei tee. Kurta oleks siiski patt, sest mõlemas kohas saab end ikkagi jooksva vee all pesta (v.a mu vanemate saunas).Pärast saunaPärast sauna, vasakul Silveri vanemate juures, paremal enda vanemate juures.

Käisin laupäeval vanaemaga saunas ja kui me mõlemad lavalt alla ronisime, nägin ukse all taarumas suurt uimast herilast. Vedas, et kumbki meist talle enne peale ei astunud. Ma ühe korra olen herilasele peale astunud ja nõelata saanud, mõlema jala alla, sest hüppasin valu peale üles ja maandusin siis teise jalaga herilase peale… Aga ma siiski herilaste peale vimma ei kanna, nii et tolle uimase herilase viisin kopsiku peal õue.MaalapsReamees muri, kes pesemisest väga kuulda ei tahtnud.

Kirjutasin üle-eelmises postituses, et “maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…”, kuid päris nii ei läinud, filmiõhtu ja lammutamise juurde me ei jõudnud. See eest jõudsime Valkla Forelli kala sööma ja ma sain ühel ööl üle pika aja isegi kaine rool olla, aga seda ainult tänu vanemate seltsielule. Mul seltsielu ei ole, nägin terve vaheaja jooksul vaid üht vana sõpra, kes Tapa kaitseväelinnakus töötab. Teda nägin mõned päevad enne lahtiste uste päeva ka, kui ta Silveri vanemate naabril külas oli ja mind (olin samal ajal lastega seal) õue kutsus. Õue kutsus, nagu vanasti need asjad käisid…

Tänaseks olen ma nii vana, et vanemate seltsielu on ka väga tore (tegelikult on see seda juba ammusest ajast) ja ma hea meelega lobisen nende sõpradega, kes on minust keskmiselt kaks korda vanemad. Kui isa korraks läbi tulnud sõbrale murekoorma leevendamiseks (või rohkem enda kahe kehva päeva lohutuseks) rummi pakkus, jagus neil juttu ja lõõpimist (ikkagi linnavurle ja maakas ühe laua taga) pea poole kolmeni öösel ning ma pean ütlema, et selles seltskonnas oli väga meeldiv olla. Rummi mekiti muidugi mõõdukalt, isa lihtsalt on loomult juba lõõpiva huumoriga ning sõbrad tema ümber on kõik samasugused. Selle eest, et vanemate sõber oma autoga koju tagasi saaks, hoolitsesime mina ja vend ning ma ei sõitnud võõra ühtegi posti pikali.

Praegu meenuski, kuidas ma pärast põllutöid ei osanud hetkeks autoga sõita (enne seda sõitsin 4-5 tundi traktoriga) ja tahtsin suunatule kangiga liikumist alustada (sest traktoril on roolist vasakul kang, millega saab muuta sõidusuunda – edasi või tagasi – ja põllul ma kasutasin seda iga otsa peal, nii et kokku väga palju). Üldse oli harjumatu autoga sõita. Umbes samamoodi on siis, kui rulluisutan 20 kilomeetrit, pärast seda ei tule kõndimine ka kohe hästi välja.

Ma olen kindel, et tahtsin millestki veel kirjutada, aga ei tule teema meelde, nii et tõmban otsad kokku paari pildiga.
cof
Minu lapsepõlvekodu läbi päikeseprillide.

Kokkuvõtteks ütlen, et vaheaeg maal oli nii mõnus, et me keegi ei tahtnud koju tagasi tulla, aga küll ükskord saabub aeg, kus me ei peagi kuskile minema, sest me kodu ongi maal. Mullikad.jpgMaalaps…

Talvepuhkus läbi, argielu jälle argisem

Silver plaanis siin küll juba märtsi lõpus paariks nädalaks Soome sõita, aga temal tulid siin ja teistel seal muud asjad vahele, nii et ta sõitis ära alles eile ja enam mitte paariks nädalaks, vaid terveks kuuks või kauemakski…

Algusest peale oli teada, et hiljemalt aprilli keskpaigast algab järjekordne hooaeg, aga siiski tundus see veel üleeilseni kauge tulevik. Reaalsus jõudis alles siis kohale, kui magama läksime – ongi kõik, viimane öö koos, hommikul jätame jälle head aega ega näe teineteist mitu nädalat. Nutsin selle peale Silveri padja märjaks.

Hommik oli üsna tavapärane, Silver ärkas varem, tegi lastele putru, sättis nende trennikotid valmis ja saatis suuremad kooli, pärast seda viisime väiksemad lasteaeda ning saime kodus veel tunnikese niisama kahekesi olla. Niisama, pakkides ja sättides… Kui ta ära läks, siis nutsin enda padja märjaks.

Seekord oli nii raske head aega jätta. Vahepeal juba nagu läks see asi kergemaks, Silver sai siit ja mina sealt pisarateta minema, aga eile vesistasime jälle mõlemad. Tekkis taas tunne, et peaksime ikkagi Soome kolima, aga see tunne kestis vaid päeva. Täna on temal seal ja minul siin kõikehaarav argipäev, mille jooksul pole aega teineteist igatseda ega igasuguseid hulle mõtteid mõelda, nii et kõige kurvem osa on juba möödas.

Eile läks mul siis ka silm märjaks, kui avastasin, et ta oli mulle viimase kohvikapsi jätnud ja ise lahustuvat kohvi joonud (kuigi see talle ei maitse). Nii väikene asi, aga nii hooliv, nii temalik. Ta koristas nädalavahetusel ka toad, pesi autot seest ja väljast, varus merisigadele kõvasti heina ja veel eile hommikul tegi nende puuris suurpuhastuse, et mul kergem oleks. Ma tõesti ei tea, millega ma sellise mehe ära olen võlunud, aga tema igatahes võlub mind jätkuvalt.

Eile õhtul ja täna hommikul andis tunda, et Silverit ei ole enam kodus. Ma ei ole terve talve laste trenniasju kokku pannud, nii et olen veidi roostes ja saatsin Esimese pärast tunde lisaujumisse ujumispüksteta. Õhtul andis ühel ja samal ajal lastega õppida, süüa teha, koristada, pesu pesta… Iga kord, kui koolipoiste toast mööda kõndisin, meenusid mulle merisead, kellel oli hein otsas, aga iga kord mõtlesin enne mingi muu asja ära teha ja nii see läks, lõpuks käisin poiste uneajal kikivarvul sigadele jääsalatit andmas, sest ei tahtnud enam heinakotiga sahistada. Hommik möödus samuti toast tuppa siblides, seda isegi siis, kui lapsed olid juba kooli ja lasteaeda saadetud, sest kassid ja merisead ja rotid ja kuivatist tulnud riided ja… Mitte et see raske oleks, lihtsalt harjumatu on jälle üksinda joosta, kahekesi kulges kõik aeglasemalt.

Heh, aeglasemalt… Need neli kuud möödusid nii kiiresti, et me ei jõudnud väikeste toas isegi seinu ära värvida. Praegu on seal muidugi veel veidi üleliigset mööblit ka ees, mille müügiga ma pole viitsinud aktiivselt tegeleda. Aeg on nimelt sealmaal, kus lastelaud koos toolidega läheb välja ning asemele tuleb kirjutuslaud, sellega seoses tuleb asendada ka väikene kummut ja riiul ühe suurema kummutiga, et ruumi juurde saada. Loomulikult tähendab see jälle mööbli värvimist, mis mulle väga meeldib. Silver siiani sellest meeldimise osast aru ei saanud (mitte et vajadusest oleks saanud), aga ta värvis Kolmanda tehtud kindluse korralikult üle ja talle hakkas see töö tänu Fusion mineraalvärvile täitsa meeldima. Sellega värvimine on tõesti puhas stressimaandus.cofLasteaia näituse jaoks piimapakkidest ehitatud kindlus, millele Kolmas lõppviimistlust annab.

Me alguses tahtsime mustast ja valgest guaššvärvist halli kokku segada, aga nädalavahetusel poest ostetud värvid osutusid kuivanuks. Mulle meenusid siis mu Fusioni mineraalvärvid, millega oligi palju parem värvida – need katavad hästi ja kuivavad ruttu, lisaks on need lõhnatud, nii et polnud kahju lubada lastel ise värvida.

Neljandaga meisterdasime pikajuukselise roboti, kellest sai lasteaia näituse suurim tegelane. cofNeljanda robot ja Kolmanda kindlus. 

Lastest rääkides, siis Nutrigeni vitamiinikuur hakkab neil läbi saama ja laatsaret ise on lõpuks päriselt läbi. Neljas siin küll vahepeal jäi nohusse, aga teised temaga ei ühinenud – ei korjanud Kolmas enda rühma uue haiguspuhangu ajal midagi üles ega jäänud keegi kõhugrippi, kui see siin ja seal levis. Aitas sellele Nutrigen kaasa või mitte, seda ei oska öelda, kuid kuur mööda külge kellelgi vast maha ei jooksnud.

Eelmise vaheaja veetsid lapsed haigetena toas, seekord on lootust veeta vaheaeg maal ja olla palju õues. Kaalusin küll ka Silverile järele sõitmise varianti, aga leidsime mõlemad, et me pole veel piisavalt pikalt üksteisest eemal olnud, et raatsiks sellele sõidule 250 eurot kulutada. Seda enam, et Soomes ootab meid ka vaid argielu, tegu poleks põneva vaheajareisiga. Maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…

PS! Kui ma siin juba kirjutan, siis kas kellelgi on mulle müüa sellist raamatut nagu “Aroomiteraapia pakub lahendusi”?

Puslebeebi ja allaandmine või edasiliikumine

Ma nägin paar kuud tagasi eriti veidrat unenägu, mida kavatsen siin jagada, aga esmalt hoiatan, et puslebeebi kirjeldus võib olla (rasedatele) veidi häiriv. 

Mäletan unenägu sellest hetkest, kus olin sünnituslaual kõige traditsioonilisemas asendis ja vaatasin, kuidas arst mu laiali jalgade vahelt mingi tombu võttis, seda hetkeks oma näokõrgusel uuris ja siis lauale asetas. See tomp oli suur lootekott, mille sisu ma eemalt ei näinud.

source

Ma tõusin püsti, astusin lauale lähemale, võtsin lootekoti kätte, keerutasin seda igatepidi ning nägin häguse vee sees beebit, kes elas ja hingas, aga oli lootekotis juppidena. Nägin tema tumedaid juukseid, pisikest armast nägu, tuksuvaid organeid ja tervet kätt, mis oli beebinuku jäsemele vastava kinnitussüsteemiga. Vaatepilt ei olnud minu jaoks hirmutav ega eemaletõukav, küll aga harjumatu, mistõttu küsisin arstilt, miks laps selline on. Tema vastas, et mõnikord lapsed sünnivadki nii. Ma sõnasin selle peale, et mul sündisid esimesed neli ühes tükis ja mul polnud aimugi, et teisiti on üldse võimalik.

Järgmisel hetkel valas arst lootekoti sisu lauale ning hakkas beebit kokku panema. Mina lasin silmadega juppidest üle, et leida vihje, kummast soost laps on. Ma ei leidnud seda enne, kui arst jõudis oma tööga alakehani ja sinna sobiva osa pani. Laps oli poiss ja mina olin veidi pettunud, sest soovisin tüdrukut, aga see pettumus läks kohe üle, kui ta oma rinnale sain, siis tundsin ainult puhast rõõmu. Muide, rinnale sain täitsa tavalise beebi, mitte vastsündinud Frankensteini.

Ma ei otsi tihti, mida üks või teine sümbol unenäos tähendab, aga selle ja ka paari järgneva peale tegin seda. Ma kahjuks ei mäleta, millised need järgmised unenäod olid, aga koos nendes nähtud sümbolitega mõtestasin puslebeebi unenäo enda jaoks lahti kui viite uutele võimalustele, millegi uue algusele, lihtsalt ma pean asjad enne enda jaoks kokku panema.

Nii narr kui see ka pole, andis see unenägu mulle viimase tõuke loobuda praegu koolist. See oli miski, millega ma ei liikunud absoluutselt edasi, aga mis on mind hoidnud kõiges muus tagasi, sest hääl mu peas on korrutanud aastaid, et esmalt keskharidus, siis muu. Tegelikult ei olnud tõukajaks ainult unenägu, oma osa oli ka leheküljel Financer.com, millega koostööraames üsna põhjalikult tutvusin ja kus sattusin “Kuidas teenida rohkem raha?” artiklile. Seal ei olnud küll midagi väga uut kirjas, aga ilmselt olin ma sel hetkel antud teema osas nii avatud, et kirjutaja isiklik kogemus mõjus innustavalt ja julgustavalt.

Unes nähtu, ilmsi loetu ja mõtetes seeditu viis mind lõpuks sellesse punkti, kus saatsin õppenõustajale kirja, tänasin teda toetava ja mõistva suhtumise eest ning palusin end nimekirjast kustutata. See ei olnud lihtne samm, vastupidi, sellega kaasnes palju erinevaid emotsioone – kahetsus, kurbus millegi lõpliku ees, oma saamatuse tunnistamine, häbi allaandmise ja läbikukkumise pärast…

Ma nutsin kirja kirjutades, mul läks süda pahaks, kui selle ära saatsin ja ma ei julgenud hiljem vastust avada, tahtsin selle hoopis kustutada ja kogu teema unustada. See aga ei tundunud lahendusena, nii et vältisin mõnda aega postkasti sisenemist ja kui seda uuesti tegin, siis võtsin südame rindu ning lugesin vastuse läbi. Seal oli taas vaid mõistev ja toetav suhtumine, mida oskasin tegelikult oodata, aga ikkagi ei olnud kerge kirja avada.

Mul pole olnud kerge ka e-kooli avada või kooli kohale minna. Olen nii palju kordi mõelnud, et nüüd teen seda, lihtsalt võtan kätte ja teen, veel hommikul ärgateski olen arvestanud sellega, et lähen kooli, aga ma pole sinna jõudnud. Mul ei ole Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumiga ühtegi halba kogemust (v.a arvatud “oi, mis üllatus, madam Sidron on ka kooli jõudnud” kommentaar, mis mõjus mulle – tõenäoliselt taas põhjusta – alandavalt), aga kõik varem läbielatud emotsioonid tõstavad endiselt pead, kui teemaks on kool.

Ma ei ole keskhariduse omandamise mõtet igaveseks maha matnud, aga ma tunnen, et mul on vaja selleks teekonnaks kõrvalist abi psühholoogi või isegi ravimite näol, mis hoiaks asjatut ärevust kontrolli all või kaotaks selle sootuks, sest tegelikult pole selleks mingit põhjust ja kuigi ma seda tean, tunnen ma end ikka ja jälle murust madalama 18aastasena, kes ei suuda kooli minna ja kes näeb kooliteemalisi õudusunenägusid. Seda esiteks. Teiseks oleks vaja päris motivatsiooni, sellist nagu on nendel, kes mitte ei omanda keskharidust, vaid parandavad nendes ainetes hindeid (ja teadmisi), mis on olulised soovitud erialale sissesaamiseks. Mina roomasin 11. klassi (vene keele, keemia, füüsika ja matemaatika) õpetajate armust lõpuni, sama teeksin 12. klassiga ja seda põhimõtteliselt selleks, et ma ei peaks enam üheski ankeedis oma haridustasemeks märkima põhihariduse ning vastaksin veidi rohkem ühiskonna normidele.

Võib-olla on need asjad omavahel seotud – mul puudub motivatsioon, sest kool tekitab minus ärevust, mistõttu tahaks sellega lihtsalt ruttu ühele poole saada või mul on ärevus, sest mul ei ole motivatsiooni ja ma pean end sundima koolis käima. Nii või naa on tegu surnud ringiga. Olgu, kuidas on, aga hetkeseisuga ei näe ma end uuesti koolile mõtlemas enne 2021. aasta sügist.

Pärast tehtud otsust ja saadetud kirja tundsin ma suurt kergendust, isegi vabadust ja see tunne on endiselt alles. Mul on nii palju uusi mõtteid, puslebeebi mõtteid – on, mida kokku panna. Naljakas on see, et pärast tehtud otsust on minu aastaid kordunud unenägu allakukkuvast lennukist asendunud õhkutõusva lennukiga. Kui lennuõnnetus sümboliseerib iseendale seatud liiga rasket ülesannet ja viitab vajadusele sellest vabaks lasta, siis õhkutõus on märk saabunud energiast alustamaks millegagi, mis on pikka aega mõtetes olnud. Kui lennuõnnetusi olen ma alati maa pealt näinud, siis õhkutõusvas lennukis olen istunud reisija või piloodina ja seda viimase kuu jooksul juba üsna mitu korda. Unenäod on olnud võrdlemisi erinevad, aga lennuki õhkutõus on alati olnud ühesugune, hirmuäratavalt vaevaline, kuid õhku on see tõusnud ja sellega on kaasnenud rahulik turvatunne.

Ma ei võta unenägude seletusi muidu väga tõsiselt, aga puslebeebi jäi mind tugevalt kummitama ning õhkutõusev lennuk lubab arvata, et tegin õige otsuse. Ma tõlgendaksin lendamise unenägusid enda jaoks nii, et tolle puslebeebi kokkupanemine saab olema vaevaline ja hirmutav, aga lõpuks hakkab asi sujuma.lilleke rohusVäga suvaline pilt, aga selle vaatamine loob minus alati hea tunde. 

Kui veel unenägudele mõelda, siis viimasel kahel ööl olen näinud, et ma sätin, silun ja imetlen oma juukseid, mis on hästi paksud ja tihedalt lokkis (mida need tegelikult ei ole). Nüüd lugesin, et juuste sättimine sümboliseerib uutele plaanidele, ideedele ja teemadele mõtlemist ning lokid sümboliseerivad keerulise olukorra lahendamist, küsimustele vastuse saamist, otsuste positiivset tulemust (samuti naeruväärsust, flirti ja ahvatlust, olenevalt siis allikast). Ilusad juuksed ja unenäo positiivne alatoon on ka märk kasvavast enesekindlusest.

Postitus jäi pooleli, eelneva pika jutu kirjutasin üleeile, vahepeal olen kaks ööd erinevaid unenägusid näinud.

Kui ma üleeile tundsin, et mu enesekindlus on tõesti kasvamas, siis täna võin öelda, et alateadvuslik ebakindlus ilmutas end juba järgmises unenäos. Nägin, kuidas sõitsin mootorrattaga politsei eest ära, kuid rattal oli jõudu vähe, ma ei saanud piisavalt kiiresti eest, mistõttu keerasin maanteelt kitsale käänulisele tänavale, et kuskile peitu pugeda. Kui jõudsin tupikusse, siis tahtsin üle aia ronida ja jala edasi põgeneda, aga politsei jõudis mulle järele. Sel hetkel mõtlesin, et milleks mul oli vaja põgeneda ja tuua endale rohkem pahandust kaasa, oleksin võinud kohe seisma jääda ja saada lihtsalt juhtimisõiguseta sõitmise eest trahvi. Kui põgenemise ajal tundsin hirmu, siis politseid nähes leppisin rahulikult oma saatusega. Mul pandi käed raudu ja järgmisel hetkel olin juba kodus ning avasin trahviotsuse, mille täpset summat ma ei mäleta, kuid tean, et see oli kolmekohaline ja algas kaheksaga. Pidasin seda unenäos väga kergeks karistuseks.

Politseiauto eest põgenemine ja selle ajal paanika tundmine sümboliseerib millegi tegemist, mida teised ei salli, tolereeri ega mõista, mida poolik kooliharidus ilmselt on. Ratta vähest jõudlust seletaksin ebaõnnestumise või selle hirmuga, sama sümboliseerib ka tupikusse jõudmine, arreteerimine tähistab aga vajadust elus muudatusi teha, samal ajal viitavad politseinikud sellele, et peaksin õigesti käituma. See ongi mu sisemine dilemma, hääl mu peas on aastaid öelnud, et õige oleks kool lõpetada, teine pool minust tahaks aga ujuda vastuvoolu ja teha teisiti. Trahv sümboliseerib kohustuste tekkimist, mis mind ärritavad ega sobi mu loomusele (ee, kohustused ei lähegi minu laiskloomusega kokku), kuid number 8 (mis ei olnud küll eraldiseisev number, aga ainus, mis meelde jäi) on jällegi märk peagi saabuvatest edusammudest, lisaks annab teada, et peaksin tegemistes kasutama täiel määral oma oskusi ja andeid.

Kindlasti annab seda unenägu sajal erineval viisil tõlgendada, aga minu lühikokkuvõte oleks selline, et ma tunnen end enesekindlamalt, kuid sisimas olen ebakindel ja kardan teiste avamust, sest ühiskonna silmis ei ole mu valikud õiged.  See hirm võib olla aga asjatu, nagu ka hirm ebaõnnestumise ees, sest mul on oskusi ja andeid, mida võiksin oma tegemistes kasutada ka põhiharidusest kõrgema haridustasemeta.

Ütlen taas, et ma ei võta unenägude seletusi muidu tõsiselt, aga praegu on need küll julgustavalt mõjunud või sees toimuvaga kokku läinud. Igale unenäole ma muidugi seletust otsinud ei ole, iga unenägu pole ka kordunud ega kummitama jäänud, pigem ei ole need päeva lõpuks isegi meeles. Kui viimase aja unenägudele mõtlen, siis ongi mul meeles vaid puslebeebi, lennukiga õhkutõusmised, lokkis juuksed, politsei eest põgenemine ja Vigala Sass, kellega seotud unenäo sisu ma ei mäleta, aga mehe enda pilt on selgelt silme ees. Tema unes nägemisele ei oska ma mingit seletust leida, sest ma pole kunagi Vigala Sassi tegemisi jälginud ega temale mõelnud, ma isegi ei tea, millega ta täpsemalt oma eluajal tegeles, aga mingil veidral põhjusel ta mu unenäos oli.

Õigus, täna öösel ma surin, aga sellele unenäole ei jaksa ma mingit seletust otsida, uurisin välja vaid selle, et enda surm võib olla hea enne, tähistada uut algust, uue eesmärgi tekkimist ja muud sellist, aga sellel võib ka hoopis teine tähendus olla, kui tõlgendada tervet unenägu. Unenäost endast, siis pidime minema üle silla laevale, aga ma läksin esmalt kontrollima, kas see tormise mere tõttu üldse võimalik on, sama tegi üks mees oma paariaastase lapsega. Silla juurde jõudes nägime, et selle asemel viis laevani lahtistest telliskividest hulpiv rada ja ma haarasin automaatselt võõra lapse sülle, sest kartsin, et too mees muidu proovib temaga üle vee minna. Hakkasime kiiresti tagasi minema, sest vesi tõusis, kuid kohale ma ei jõudnud, sest vajusin poole kõndimise pealt sügavasse vesiliiva, jõudsin veel vaid lapse üles tõsta ja tundsin, kuidas ta mu käte vahelt päästeti, aga mina sinna liiva jäingi. See surm oli väga rahulik, ma isegi ei kartnud, tundsin hoopis kergendust lapse pääsemise üle ning viimase asjana mõtlesin, et nii ma siis surengi ja pilt läks mustaks.

Lõpetuseks lingin Briti “Kui elu annab sidruneid, siis …” Instagrami postitust, mis mõjus kinnitavalt – see on tõesti minu elu, minu valikud, minu rõõmud, minu vead, minu kogemused ja õppetunnid.