Ma vist ei taha enam Soomes olla

Kui kodus tundub osaliselt 12 aastat ja vanemgi remont juba kole (aga remondilaenu maksame veel paar aastat tagasi, nii et uue jaoks on vara), siis Soomes olles on mälestus korterist vaid helge ja hea. Eriti seekord, sest siin ei mahu kolm last korraga õppima ja siin pole head valgust ja siin on külm ja kole ja üleüldse ebamugav…

Mingi aeg kirjutasin, et siinsed tingimused hakkavad vaikselt väsitama, aga nüüd hakkavad need juba masendama. Me oleme ikkagi kolmekümnendates pereinimesed, meie “suvila” ei peaks olema eramaja teisel korrusel ja me ei peaks käima keldris pesemas. Seda veel läbi K köögi, kes Eestist tagasi tuli (viiekümnendates mees, kellega jagasime siin juba 2014. aastal elamispinda, seega ammu oma inimeseks muutunud, lihtsalt meil on nüüd jälle vähem ruumi), aga see on väike miinus selle kõrval, et tuulekojast alates on teekond keldrisse pea sama külm kui õues ja keldriski pole praegu rohkem kui 11 kraadi sooja (100-ruutmeetrisesse ruumi ei küta väikse puhuriga midagi juurde ka). Jah, kõigil pole selliseidki tingimusi, aga ma olen sooja vannitoaga nii harjunud, et külm kelder ajab kärsa kärna.

Ainsaks plussiks on siin olematu üürihind, mida tuleb maksta ainult siis, kui me pinda kasutame. Samal ajal on see miinuseks, sest meie teadmata elasid siin talvel mingid ehitusmehed. Seda pisiasja mainiti siis, kui sõitsime sadamast Pori poole, täpsemalt olevat nad elanud lastetoas, milles me juba eos kahtlesime, sest miks peaks kaks meest magama koos pisikeses toas, kui kõrval on palju suurem tuba koos suurema voodi ja televiisoriga. Meie voodi ja televiisoriga. Üleüldse on siin pool mööblist meie, samuti kõik tekstiilid ja sööginõud ja muu selline.

Kui kohale jõudsime, siis vaatasid meile õueuksest alates tolmurullid vastu, aga eriti masendav vaatepilt avanes meie poole peal. Esiteks ei oldud ainult magatud meie voodis, vaid ka meie lina peal (tekid ja padjad olid seina vastu rulli keeratud ning neil oli võõras lõhn küljes), samuti oli kasutatud meie köögirätikuid (värvi polnud enam näha), tehtud süüa meie panniga (ja jäetud see pesemata) ning ilmselgelt oli söödud nii kirjutuslaua taga kui ka teleri ees diivanil. Külmkapis valitses üldse täielik katastroof ja üllatus-üllatus, ka elamine ise (eelkõige wc) polnud ammu lappi näinud.

Meie esimene reaktsioon oli selline, et aitab, keerame autonina tagasi sadama poole ja sõidame koju. Me ärkasime kell 3 öösel, startisime poolteist tundi hiljem, reisisime kokku 9 tundi ega olnud valmis selleks, et enda sisseseadmise asemel peame hakkama koristama ja pesu pesema. Üldse valmistas kogu olukord nördimust. Omanikul oli plaanis siinsed ruumid kuni ümberehituseni (ehk aastateks) tühjaks jätta, aga Silver oli see, kes pakkus talle välja, et ta võiks seni siin tuba üürida, ja nüüd, kus me oleme tühjad ruumid muutnud elamiskõlblikuks, majutas tema siia oma juhutöötajad. Viimane meid tegelikult väga ei häiri, me pole kadedad inimesed, aga oleks olnud viisakas meie voodipesu ja rätikud seinakappi tõsta ning lahkudes kõik korda teha.

Koju tagasi me siiski ei sõitnud, vaid võtsime end kokku, tegime suurpuhastuse ära ja pakkisime vaid esmavajalikud asjad lahti, sest rohkemaks enam energiat polnud. Kõige suurema puhastuse tegi Silver, kes küüris külmiku ja pesi selle riiulid kraani all puhtaks, nagu ka vetsupoti prill-laua koos kaanega, olid need kõik ikkagi ühtemoodi mustad… Mina sain samal ajal tolmulapiga ringi käies tõdeda, kui vedanud mul ikka on, et mul on selline mees, kelle jaoks pole tööjaotuses mingit küsimust – tema võtab kõige ebameeldivamad enda peale ja vastu vaielda ei lase. Silver ei ole suurem asi romantik, kuid väga selgelt väljendavad tema armastust sõnad “ma teen ise!”, millele mina saan vaid vastata “mina sind ka!”.

Kui me tol päeval suurpuhastuse juba ette võtsime, siis ühendasime selle suurema mööbeldamisega ehk andsime suurema toa lastele ja ise kolisime väiksemasse, kuid see polnud sugugi parem lahendus, sest laste magamisasemeid polnud võimalik teisiti paigutada kui ainult üksteise kõrvale ja see voodirida algas kohe ukse eest. Mitte et väiksemas toas asi oluliselt parem oleks, kolm poissi jagavad 2 m laia voodit (kaks kokkulükatud jalgadeta kušetti, millel nad risti magavad) ja Neljas on oma voodiga neist vaid sammu kaugusel, nii et põhimõtteliselt on nad ka seal neljakesi reas, aga vähemalt mitte ukse all.

Lastetuba on nii kole, et ma ei taha siia suurt piltigi lisada. Ruumipuudusest hullem on määrdunud sein… Ostsime iluravi tegemiseks uue tapeedi, aga me pole kindlad, kas seda on mõtet seina panna, sest kõik mõtted on praegu lahtised ja me ei pruugi seekord suve siin veeta.

Vaatepilt on küll kui “Kodutundes”, aga lastele selline pead-jalad koos magamine meeldib, nad tegid seda siis ka, kui neil oli siin üks tuba rohkem. Koos olevat julgem. Vahepeal siin vahetavad Neljandaga kohtigi, sest tema kardab üksinda oma voodis magada, mis siis, et ta on vendadest vaid poole meetri kaugusel.

Ühesõnaga, mööbeldasime üsna ruttu vana seisu tagasi, sest laste vaatenurgast pole üks lahendus teisest parem, aga Silveri vaatenurgast on – kööginurk on ikkagi suuremas toas ja temal on seal varahommikuti mugavam tegutseda, kui lapsed samas ruumis ei maga. Üleüldse meeldib Silverile tema köök-elutuba-magamistuba rohkem ja väiksemast toast ei teeks ta endale eraldi magamistuba ka siis, kui ta oleks siin alati üksi.

Köök-elutuba-magamistuba, kus üksi või kaksi on täitsa hea olla.

Kui meid siin pole, siis töötab Silver kuue päeva asemel seitse päeva nädalas ja peseb end töökoja soojas duširuumis, nii et teda ei häiri ka keldris asuv dušinurk, sest ta ei kasuta seda peaaegu kunagi. Lapsi samuti ei häiri, nad on vaid paar korda hambaid plagistades öelnud, et külm on, aga pole teinud seda vinguval toonil. Mina olen ainus hädaldav külmavares, kes alguses ei taha duši alla minna ja pärast ei taha sealt ära tulla.

Rääkides veel pead-jalad koos magamisest, siis ma magasin enda lapsepõlves samuti venna kõrval, samas toas elades olid meilgi voodid kokku lükatud (vabatahtlikult, mitte ruumipuudusest) ja kui ta oma toa sai, siis öörahu saabudes hiilis tema minu juurde või mina tema juurde. Suvel magasime üldse lakas ja meid olid seal aeg-ajalt rohkemgi kui kaks või kolm, kõik magasime külg külje kõrval. Seetõttu mind magamise osa siin väga ei häiri, aga ruumipuudus hakkab siiski tunda andma, eriti nüüd, kus lapsed veedavad õues vähem aega, sest murulapp kahanes seal olematuks…

2018 (eelmine suvi kasvas batuudi alla ja ümber ka muru)
2020 (pole muru, pole liivakasti ega isegi päikest)

Kirjutasin üle-eelmisel suvel, kuidas alustasime siin hekitaguse platsi korrastamisega, sest pidasime sealset hooldamata kolmnurka selle maja omaks, aga hiljem selgus, et see oli tegelikult naabrimehe krunt, kes lubas, et jätab selle kolmnurga lastele alles, kuid ülejäänud alast teeb oma tööautode parkla. Tegelikult jättis ta alles kitsa mururiba kahe krundi eraldamiseks, kattis kogu platsi killustikuga, siis üritas maja müüa, aga keegi ei ostnud ja nüüd seisab suures parklas ainult üks roostes sõiduauto, mis pole siit kordagi kuskile liikunud. See on muidugi parem variandist, kus lapsed jookseks aias mersu kaubikute vahel, aga kadunud muruplatsist, millel lapsed paljajalu jooksid, on siiski kahju.

Ma ei taha öelda, et kõik on siin halb, sest enamasti on meil siin ikkagi hea olla, lihtsalt kodus on parem, seal on rohkem ruumi, pehmem pesu, soe vannituba ja kolm kirjutuslauda. Vaid Silverit pole seal nüüd kuni talveni ja sellega on pärast pooleaastast “normaalset pereelu” raske harjuda, aga me sõidame siiski koju, sest kohustused kutsuvad (minu kool) ja lapsed igatsevad vanavanemaid ja neil on maal palju rohkem teha kui siin ja mina pean saama sauna ja nii edasi.

Võib-olla tuleme pärast jaanipäeva uuesti mõneks nädalaks Soome (kui lastakse üle piiri), aga suurema osa suvest tahaksime veeta seekord Eestis, minu vanemate talus, sest lapsed pole sealset suve õieti näinudki. Viimaste lahutusuudiste varjus kinnitan, et meil Silveriga on endiselt kõik hästi, eriolukord meie suhteid sassi pole ei ajanud, vastupidi, see andis meile võimaluse olla poolteist kuud kauem koos ja meile meeldis sellest iga hetk. Samuti andis see meile võimaluse oma “Soome suve” kevadel ära teha, mistõttu on nüüd mul ja lastel kergem vahelduseks Eesti suve nautida. Loodan, et see ikka tuleb, mitte ei ole juulikuus ka lumi maas…

Igatahes, kell on nüüd nii palju, et viimane aeg on pakkima ja koristama hakata. See teeb mind samal ajal nii rõõmsaks kui ka kurvaks, sest üks osa minust igatseb koju, aga teine osa minust tuleb juba pühapäeval siia tagasi ja siis hakkan ma teda igatsema. Läheb küll lausa seitsmeteistkümnes aasta nii, aga kergemaks pole see ikka muutunud.

Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab

Lubasin siin alles suure suuga, et hakkan poolikuid postitusi riburada lõpetama ja avaldama, aga läks nagu tavaliselt, elu tuli vahele…

Tahtsin laste vaheajal võimalikult palju enda kooliasju ära teha ning blogile rohkem aega pühendada, kuid siin on ikka vaikus ja kooliasjadega tegelesin ma vaid nii palju, et vaatasin, kui palju on e-kooli x-e juurde tulnud. Ma ei jaksanud isegi uurida, mis sai enne vaheaega tehtud tööst, sest ka selle hinde asemel oli mul x. Siiani on, aga ma endiselt ei jaksa sellega tegeleda.

Ma siin alles väljun apaatsusest ja mustadest mõtetest, milles ma endalegi märkamatult üle kahe nädala olin. Ma isegi ei mäleta, millal (enne tänast) rääkisin viimati vanaemaga, kellele lubasin iga päev helistada. Tean, et see oli laupäeval, aga ei mäleta, kas nädal või kaks tagasi. Pigem kaks, aga tunne on selline, nagu oleks nädal möödas. Aeg ei ole läinud kiiresti, vaid see on lihtsalt kuidagi vahelt kadunud. Või olin ise kadunud.

Ma ei saa rääkida asjast otse… Ma ilmselt ei tahakski seda teha, sest paljud (kes pole olnud meie kingades) leiaks, et me oleme lambad. Mitte et vaatamata kantud kingadele me end ise lammastena ei tunne… Aga me teame, mis on meid viinud sinnani, et oleme jätnud õigel ajal õiged otsused tegemata – varasemalt kogetud ebaõiglus, ebaõnn ja nende tekitatud hirm muutuste ees. Kuhu see viis? Veel suurema ebaõigluse ja ebaõnneni.

Võib-olla kirjutan sellest kõigest kunagi raamatu, aga tõenäolisem on see, et kui see kõik ükskord läbi on, siis ma ei taha seda isegi meenutada, nii et detailideni ei jõua ma kunagi. Ütlen vaid nii palju, et me oleme aastatega kaotanud veel ühe maja. Selle, mis pidi tulema hiljemalt viis aastat pärast eelmise müümist ehk tänavu…

Ma tean, et igasugune mõistujutt on nõme ja parem oleks üldse vait olla, aga samas on see kõik üks põhjustest, miks ma olen mitu aastat siia harva jõudnud ja miks ma olen uuesti paksuks läinud ja miks mu psoriaas on ägenenud ja nii edasi. Ma olen stressisööja, aga viimaste nädalate sündmused ajasid sedasi iiveldama, et mul polnud üldse söögiisu… Ja mina olen kõigest kõrvalseisja… Silver on palju tugevam, võib-olla isegi kõige tugevam inimene, keda ma tean. Olukorras, kus mina oleksin pidanud olema tema tugi, oli tema pigem minu oma.

Silver küsis minult enne, kas mu pisarad on nüüd lõpuks otsa saanud. Ma arvasin, et on, aga pärast eelmist lõiku pugesin Silveri kaissu, sest pisaraid hakkas uuesti tulema. Neid tuleb vahelduva eduga ilmselt veel. Meil mõlemal. Silver on väliselt küll tugevam, kuid seesmiselt on ta veel katkisem, sest tema on alati andnud endast kõik ja rohkemgi veel ega ole mitte millegagi ära teeninud seda halba, mis teda aastaid saatnud on.

Eilegi (pühapäeval), kui ta töökoja juures masinaid parandas, astus talle ligi meesterahvas, kes kurtis, et tal ei lähe auto käima ja palus abi. Silveril oli tol momendil kiire ja ta oli üleni õline ning tolmune, mistõttu ütles ta esimese hooga, et ta ei saa aidata, aga hakkas seda kohe kahetsema. Jooksis siis abipalujale järele, et küsida, kus ta auto on ning sõitis sinna, kui oli end veidi puhtamaks teinud. Kahjuks ei aidanud seal ei krokodillid ega käimatõmbamine, ilmselt oli bensiinipump üles öelnud, kuid ta vähemalt üritas. Selline ta ongi. Alati abivalmis.

Paraku on elu näidanud, et headus ei tule ringiga tagasi, see-eest elavad väga hästi need, kes on seda headust ära kasutanud…

Ma leidsin meie olukorrale vaid ühe seletuse – kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses. Elu on kui õnnemäng ja selles meil tõesti ei ole eriti vedanud, aga meil on väga vedanud armastuses. Meil on vedanud teineteisega, lastega, õdede-vendade ja nende peredega ning loomulikult vanematega. Me kõik oleme terved (Silveri vanemad on küll vähe nõrgema tervisega, aga nad on seljatanud ikkagi vähi või kaks ja on endiselt meiega), meie peresuhted on terved ja meid annab tähtpäevadel ühte ruumi pressida, sest meid on palju ja meid tuleb juurde (juba sellel kuul saab Silver vanaonuks).

Meie suur pere (neli liiget on puudu) + kuus sõpra, kaks nendest päris pisikesed.

Meil on midagi, mida raha eest osta ei saa, ja see lohutab – kuni tragöödiad ei taba inimesi me ümber, vaid ainult rahakotti, seni on kõik korras.

Viimaste nädalate sündmused on ka viinud tegelikult sinnani, et edasi saavad asjad ainult paremaks minna. Kõige hullem on möödas. Lootusest sai küll pettumus ja unistustest kahetsus, aga teadmatusest sai teadmine ja segadusest selgus ning me ei pea enam ketrama aga-mis-kui küsimusi. Pinge pole muidugi päris kadunud ja mõned küsimused on endiselt õhus, kuid laias laastus pole meil pikka aega nii kerge olnud. Viimaste aastatega kaotasime palju, ent viimaste nädalatega oleme võitnud rahu, mida pole kaua tundnud…

Kui ostukorvi sisu räägib enda eest

Sarjast “vanad poolikud postitused”…

Meil sai ühel õhtul vetsupaber otsa, mistõttu pidime minema kella 21.30 ajal Grossi poodi varusid täiendama. Kuna me käime tavaliselt Konsumis, siis me ei leidnud kohe õiget riiulivahet, aga see-eest leidis Silver õhuvärskendaja, mida kasutati külaliskorteris, kus eelmisel koolivaheajal ööbisime. Silverile see meeldis, nii et ta viskas selle korvi. Mina nägin õhuvärskendajate lähedal aga pesuvahendeid ja kuna kodus oli pesugeel otsa saamas, siis võtsin uue varuks. Pesuvahendite juures märkasin veel sapiseepe, mida haarasin samuti juurde, sest need kuluvad alati ära. Lõpuks jõudsime ka vetsupaberini, mille pärast me üldse poodi läksime.

Kui kassasse jõudsime ja järjest läksid vetsupaber, õhuvärskendaja, sapiseep, pesugeel, siis mul tuli vägisi naer peale. Selline ostukorv võib jätta päris ühemõttelise mulje…

“Diarrhea, diarrhea everywhere!”

Olgu, korvis olid veel kohvikoor ja Toffifee kommid, need leevendasid üldmuljet, nii et teistele ei pruukinud ostukorvi sisu midagi kõneleda. Pole muidugi välistatud, et pärast meid pani müüja kassa kinni ja läks käsi pesema.

Vahemärkus: Mulle ei meeldinud mainitud õhuvärskendaja ei külaliskorteris ega meeldi nüüd kodus, head lõhna see ei anna, peavalu aga küll. Ma eelistan endiselt eeterlikke õlisid.

Selliste enda eest kõnelevate ostude peale meenub mulle alati üks Silveri naljakamaid ostukorve. Kui ma sõitsin esimest korda lastega tema juurde Soome, siis ma unustasin raseerimisasjad koju, aga mul oli neid juba samal päeval vaja. Kuna tol ajal oli valida, kas läheme poodi koos lastega või käib ainult üks meist ära, siis “kohalikuna” otsustas tema seda teha, nagunii oli kondoome ka vaja.

Võib-olla teevad müüjad oma tööd nii automaatselt, et nad ei pane tähele, mida nad läbi piiksutavad, aga võib-olla jääb siiski silma (ja paneb muigama), kui meesterahvas ostab tahvli šokolaadi, naistele mõeldud Satin Care raseerimisvahu ja Venus raseerija ning paki kondoome. Vaid lilled olid veel puudu… Koos oleme muidu ostnud lillekimbu, pudeli vahuveini, kommikarbi ja paki kondoome. Esimesed kolm läksid kingituseks, kondoomid olid lihtsalt vahelduseks meeles, aga kõrvalt vaadates võis jääda küll mulje, et meil on õhtuks plaanid tehtud. Mõnikordki ongi õhtuks plaanid tehtud ja ostukorv reedab seda: krõpsud, dipikaste ja coca-cola. Ilmselgelt filmiõhtu!

Kondoomidega seoses meenub, kuidas ma käisin põhikooli ajal korduvat neid külapoest sõbra jaoks ostmas. Tema oli minust mõned aastad vanem, aga häbenes seda ise teha. Ma ei teagi, kas asi oli selles, et kondoomid ei olnud seal kuskil riiulis, vaid neid tuli klaasi alt küsida ja alati oli keegi veel järjekorras või kuuldeulatuses, või oli asi lihtsalt selles, et tegu oli väikese kohaga, kus üks pluss üks võrdus kolm. Sõber sõitis mulle spetsiaalselt isegi koju järele, et ma teeksin tema eest selle vajaliku ostu ja ma tegin ka, polnud mingi probleem. Hiljem küll mõtlesin, et väikesele kohale omaselt sain tõenäoliselt ise mingi sildi külge, aga neid sain ma kondoomide ostmisetagi, seega vahet polnud.

Kindlasti on meil olnud veel veidraid oste, eriti Silveril, kes on käinud mulle sidemeid või tampoone ostmas.

Mõne jaoks on ainuüksi see juba veider, et mees neid ostab, aga ma pean silmas rohkem seda, et sidemed ja tampoonid on millegagi kahtlase koosluse tekitanud, näiteks ketšupiga. Viimane oli suvaline mõte, ühtegi elavat näidet praegu meelde ei tule, selle asemel meenub hoopis, kuidas Silver läks viimases hädas hommikul kell 8 lapikut ostma, kuid tuli tühjade kätega koju, sest nii vara alkoholi ei müüdud. Viinasokke oli aga vaja teha, nii et kaks tundi hiljem läks ta poodi tagasi ja ostis ainult pudeli viina. Müüja sai ka kindlasti aru, et häda on käes…