Ära maga maha – 5 lugejat saavad jõulukingiks 3 lauamängu!

Ma valisin Rahva Raamatu e-poes välja suure koguse huvipakkuvaid laua- ja kaardimänge, aga enne tellimuse tegemist küsisin hinnapakkumist otse kirjastajalt ja samas üritasin neid mänge teile ka sebida. Nagu pealkirjast juba aru saite, siis mul läks nii hästi, et ma sebisin teile neid kokku lausa 15! Lisaks sellele sain ka enda soovitud mängud kingituseks, kuigi ma olin igati valmis nende eest tasuma ja soovisin vaid teile rõõmu valmistada mängudega, mis meie perele hästi peale lähevad!

Loosist kirjutan lõpu poole, esmalt tutvustan neid mänge, mille ma meile välja valisin ja mis on meil juba varasemast Dada Fun tootevalikust olemas. Kuna kirjastajalt üksikult neid mänge osta ei saa, siis jagan Rahva Raamatu e-poes hetkel kehtivaid hindasid, aga samas annan tekstis ka Dada Fun kodulehe linke, sest need on kohati informatiivsemad.

Ma ei tee nendele mängudele niisama reklaami, vaid püüan ka näidata, mida saab umbes 10 € suuruse kingieelarve juures, mis on minu arvates igati mõistlik eelarve, kui teemaks on kinkide tegemine näiteks laste rühma- või klassikaaslastele. Ma olen üritanud piirduda 10-15 € suuruse eelarvega, aga olen korduvalt näinud, kuidas kingitakse lastele 20 € suurune rahatäht, endagi lapsed selliseid kinke saanud. Minu arvates on seda palju, eriti olukorras, kus miinimumpalga saajad peavad sellise summa teenimiseks terve päeva töötama. Isegi 10 € on juba võrdlemisi suur summa, mida näiteks 5aastasele kinkida, kuigi samal ajal tundub, et selle raha eest ei saa tänapäeval enam midagi. Saab küll, isegi täitsa vahvaid asju saab.

Kolmas sai kord sedasi kingiks Taibu kaardid, mis mängiti paari aastaga ribadeks, neid meil enam ei ole, aga on nüüd uus pakk, mille ostsin Rahva Raamatust ja millele sain juurde kaks sõpra.Need kaardid lähevad meie väikesele taibule järgmisel kuul sünnipäevaks, seetõttu ma ei saa öelda, kas Taibu 2 ja ameteid õppiva Taibu kaardid lastele sama hästi peale lähevad, aga ma olen veendunud, et lähevad, muidu ei oleks ma neid ostnud, või siis osta soovinud. Kõik Taibud on pigem sellised, millega lapsi arendada, mitte millega jätta neid üksinda teise tuppa arenema. Kui need kaardid on juba korduvalt koos läbi vaadatud, siis oskavad nad omavahel ja omapead nendega mängida küll.

Väike Taibu (9.26 €) – Kaardipakis on kokku 50 rõõmsavärvilist pildikaarti: 25 küsimuse- ja 25 vastusekaarti. Iga kaardi pöördel on lisaks erinevad ülesanded, mis aitavad arendada lapse tähelepanu, mälu, mõtlemist ja loogikat.
Sobilikuim mängijate arv on 2-4, kuid mängida saab ka üksi või suurema hulgaga. Hea oleks kui lapsega koos mängiks ka lapsevanem.

Väike Taibu 2 (9.26 €) – Kui Väike Taibu loovkaardid vastasid küsimusele “Millal?”, siis selle kaardipaki kaardid küsimusele “Mida?”. Kaardipakis on 48 kaarti, millega saab läbi viia 4 erinevat mängu. Mängude eristamiseks on kaardid kolme eri värvi. Rohelised ja lillad kaardid: Ühe tegelasega kaardile (Mida teeb …?) tuleb juurde leida 3 tegelasega seotud tegevuskaarti, mitme tegelasega kaardile (Mida teevad …?) 4 tegevuskaarti. Sinised kaardid: Paariskaartidel tuleb leida vastusekaart küsimuskaardile, mis algab sõnadega “Mida tehakse…?”. Lisaks annavad sinised kaardid võimaluse õppida ainsuse ja mitmuse moodustamist.

Väike Taibu õpib ameteid (11.88 €) – Kaardipakis kirjeldatakse tegelaskuju, töövahendite ja omadussõnade kaudu 25 erinevat ametit. Mäng arendab lapse loogilist mõtlemist, lugemisoskust ja käelist tegevust. Pakis on 50 pildikaarti (50 loovülesannet, 25 erinevat ametit) ja võlupliiats.

Kingivaliku hulgas on Väike Taibu 2 ja Väike Taibu õpib ameteid.
Joonistuskaartidega saab jätta lapsed teise tuppa arenema, nende ülesanded on üsna selged ka nendele lastele, kes lugeda ei oska. Ja isegi, kui ei ole, siis nendel kaartidel ei ole õigeid ega valesid joonistusi, nii et lastel on vaba voli lasta fantaasial lennata. Meil on “Kollid, nõiad, vampiirid” joonistuskaardid olnud paar aastat ja kuigi nende karp on ammu ribadeks, on kaardid täitsa heas korra. Need kaardid on täpselt nii jubedad nagu nimi ütleb, aga samas armsalt jubedad ja lastele läheb selline teema hästi peale. Ühe 4aastase tüdruku stiilinäide oma kolme venna pealuudest:Kollid, nõiad, vampiiridKirjastaja sõnul hakkavad Kollid, nõiad ja vampiirid (9.26 €) peagi poodidest otsa saama, aga olemas on veel küllaga “Loomad, linnud, putukad” (9.26 €) joonistuskaarte: Pakist leiab 50 toredat kahepoolset kaarti, millel olevad loomad, linnud ja putukad vajavad sinu abi. Kaunista markeriga ära liblika tiivad, tõmba sebra seljale triibud, joonista öökulli kõrvale teisik või aita jänesel leida tee porgandini – joonistmist ja tegevust on kuhjaga!

Kingivalikus on “Loomad, linnud, putukad” joonistuskaardid.Kellele meeldivad rongid, siis neile on olemas ideaalsed tegevuskaardid rongi eri näol ja sealt edasi leiab nuputamisülesandeid juba edasijõudnutele.

100 tegevust lapsele rongi eri (9.98 €) – See kaardipakk on täis ohtralt rongiteemalisi põnevaid ülesandeid, mida saad lahendadad autos, rongis, lennukis või lihtsalt vabal hetkel.

50 ülesannet nutikale lapsele (9.98 €) – Lahendust ootavad 50 erinevat nuputamisülesannet, millega saad testida nutikust ning arendada loogilist mõtlemist.

Mõlemad tegevuskaardid on kingivalikus.Veidi nuputamist ja lahendamist veel nutikamatele.

Nuputa ja lahenda (9.26 €) – Rõõmsast kollasest karbist leiab 72 ülesannet – nende hulgas on nii matemaatika-, loogika- kui keeleülesandeid. Lisaks on kaasas vastustekaardid, millelt oma nutikust kontrollida saad! Ka seekord on kaartidega kaasas võlupliiats – kaarte saab puhtaks pühkida, nii et neid saab korduvalt kasutada.
„Nuputa ja lahenda. 72 põnevat ülesannet“ kaarte soovitame
nuputamiseks neile lastele, kes juba koolijütsi vanuses.

Nuputa ja lahenda 2 (9.98 €) – Tegevuskaardid sisaldavad hulganisti uusi mõistatusi (ilmselt ka raskemaid, sest vanus on 9+) ja mänge, mis panevad su nutikuse ja loogilise mõtlemise proovile.

Mõlemad tegevuskaardid on kingivalikus.100 mängu õues ja toas on meil 2016. aasta suvest olemas, kui mul oli vaja leida lastele Esimese sünnipäeva ajal tegevust. Nad leidsid seda tegelikult ka igasuguse abita, aga samas jäid mängitud mängud neile külge ja minu lapsed on hakanud neid omavahel mängima, kui neil on igav olnud. qUwa3if Pakis on palju lihtsaid mänge, mida ma ise lapsena mängisin, nii et ka minul tekkis nende mängudega palju äratundmisrõõmu. Teaduskaardid ostsin nüüd Rahva Raamatust lisaks, need lähevad teadmiste- ja teadushuvilise Esimese jõulupakki. Fun Dada laos neid enam ei ole, juurde ka ei tule ning poodides on alles üsna väike kogus. Vaatasin järele, et Rahva Raamatu e-poest ei lase neid üle 8 ostukorvi lisada, nii et tõesti võivad peagi otsas olla.

100 mängu õues ja toas (9.98 €) – Kaardipakist leiad toredaid mänge, mida mängida üksi, kahekesi või veel suurema seltskonnaga näiteks sünnipäeval. Hüppa, jookse, joonista, arva! Tegevust jagub kuhjaga. Igal kaardil on mängu täpsed juhised (koos joonistega).

50 teaduskatset õues ja toas (9.26 €) – Kas tahad teada, kuidas meisterdada vahukoletist või soola-ja suhkrukristalle? Kuidas panna kahvel helisema? Kuidas päikese paistel muna praadida?
Tegevuskaardid „50 teaduskatset õues ja toas“ pakuvad rohkelt avastamisrõõmu.
Helesinisest pakist leiab 50 lahedat teaduskatset. Kaartidel on katsed, kus on samm-sammult kirjeldatud, kuidas katseid läbi viia ja mida iga katse läbiviimiseks vaja läheb. Lisaks on iga juhise sammu juures pilt, mis aitab veelgi paremini aru saada, mis täpselt iga punkti juures tegema peab.

Neid tegevuskaarte kingivalikus ei ole.Neid tundekaarte soovisin ühe kidakeelse ja kinnise (ilmselgelt isasse) lapse pärast, kes on algusest peale oma emotsioone pigem sissepoole elanud ja kes vaikib trotslikult, kui üritan teada saada, mis tema sees toimub. Äkki mängulise tegevuse keskel ta avab end rohkem. Nagu näha, siis ma juba sobrasin nendes kaartides ning leidsin head variandid millega kirjeldada oma igapäevaseid olukordi, emotsioone ja reaktsioone.

Tundekaardid (9.22 €) – Tundekaardid on mõeldud selleks, et julgustada last oma emotsioone jagama. Kaartidel on kujutatud igapäevaseid olukordi, emotsioone ja reaktsioone, mis võivad sellistes olukordades tekkida. Kaartidel on 10 olukorda, 10 emotsiooni ning 10 võimalikku tegevust. Siin puuduvad valed ja õiged vastused, laps teeb ise temale õigena tunduva valiku.

Tundekaarte kingivalikus ei ole.cofNeed lauamängud läksid meil kohe esimesel õhtul käiku ja need on just sellised, mida on tore koos lastega mängida ja mis on piisavalt lihtsad, et nad saavad neid ka omavahel mängida.

Bandido on selles osas hästi hea, et võidavad või kaotavad kõik, nii et ei teki olukorda, kus võitja särab ja kaotaja jookseb nuttes teise tuppa. Kõige toredam on see, et seda saab ka üksinda mängida. Stardikaardil on kaks poolt, kergem ja raskem, ma tegin lastega mõlemad läbi – esimene sai kiire lõpu võidu näol ja teine venis aeglaselt kaotusesse.mdeKergema stardikaardiga.mdeRaskema stardikaardiga.

Lapsed on seda juba mitmeid kordi omaette mänginud ning see on täiesti paras ajaviide ka meie 4aastasele, kes küll võtab seda mängu rohkem puslena, mitte ei ragista ajusid, kuidas bandiidi tee blokeerida ja mäng võita.

Võlumets on juba veidi raskem mäng, milles on võitjad ja kaotajad ning mille mängimine on meil juba uste paugutamiseni viinud. Samas meeldivad lastele need kaardid rohkem, sest need on väga ilusad (mida kahjuks mu kehva kvaliteediga pilt ei edasta). Mängus tuleb koguda nelja erinevat tegelast, aga igasuguseid üleliigseid tegelasi on kaartidel omajagu ja need muudavadki metsa põnevaks võlumetsaks.mdeSuvaliselt ritta seatud pildid, et lihtsalt näidata, milline mets välja näeb. Mängus oleksid enamus kaardid ammu ära korjatud, sest öökulle on kõvasti rohkem kui 7. 

Bandido (9.99 €) – Mängu eesmärk on asetada oma kaardid nii, et kõik tunnelid oleksid blokeeritud ja Bandido ei saaks vanglast ära põgeneda. Kui see õnnestub, olete kõik koos mängu võitnud, kui aga üks või rohkem tunnelitest jääb blokeerimata ja kaardipakk saab otsa, siis Bandido põgeneb ja te kõik olete kaotanud.

Võlumets (10.55 €) – Mängu eesmärk on leida esimesena lauale asetatud kaartidele peidetud seitse väikest tegelast. Igal kaardil võid neid leida kuni neli. Märkama peab öökulle, jõuluvanasid, konni ja haldjaid. Kõik kaardid moodustavad lõpmatu muinasjutulise metsamaastiku. Kel rohkem kaarte, on võitja.

Kingivalikus on Bandido.cofNeed mängud vajavad vist kõige vähem tutvustamist, või on keegi, kes nendest midagi kuulnud pole? Reaalsuskontroll ja Reaalsuskontroll 2 on meil ammu olemas ja sõpradega korduvalt läbi ka käidud. Samade sõpradega ei ole see enam huvitav, uusi oleks vaja. Kui neid ei teki, siis saavad varsti lapsed oma sõpradega lõbusalt aega veeta. Igatahes nüüd saan oma pereliikmeid ka reaalsusega piinama hakata ja kui jõululauas ei passi seda teha, siis aastavahetusel ikka. Neid seltskonnamänge on hästi tore mängida sõprade või pereliikmetega, kes oskavad enda üle naerda. Mind on õnneks sellistega ümbritsetud.cofKogu pere reaalsuskontroll (9.98 €) – Oled Sa kindel, et tead, mida Su pere Sinust tegelikult arvab? Võib-olla oled just Sina pere kõige säravam naljanina või hoopis kõige suurem tuulepea. Mängu käigus saate teada, mida üksteises märkate ja hindate ning kui hästi üksteist tegelikult tunnete! Sobib humoorikaks ajaviiteks pere seltsis. Eeldab ausust, head üksteise tundmist ja kasuks tuleb hea huumorimeel.cofReaalsuskontroll (9.98 €) – Seltskonnamängu “Reaalsuskontroll” eesmärgiks on lõbus ajaviide, mille käigus saad mõelda kaasmängijate eripärade peale. Mängu lõpuks saad teada, mida mängijad üksteisest tegelikult arvavad.
Komplektis on 111 kaarti, millest igaühel kirjas erinev omadus. Iga kaart algab sõnaga „kõige“ ning kaart tuleb seltskonnas anda sellele inimesele, kelle kohta see omadus kõige enam käib. Mängimiseks on vaja vähemalt kolme inimest. Mida paremini mängijad üksteist tunnevad, seda sujuvamalt mäng kulgeb.cofReaalsuskontroll 2 karm versioon (9.98 €) – Kes on varem mänginud Reaalsuskontrolli, see teab, et miski ei jää enam saladuseks. “Reaalsuskontroll 2” on aga karmim, julgem ja hullem. Mängu lõpuks saad teada, mida teised Sinu ja Su saladuste kohta tegelikult teavad. Raudseid närve ja mõistlikku meelt. Võib-olla oled just Sina kõige suurem hurmur või hoopis suurim pehmo?

Kingiavalikus on Reaalsuskontroll ja Kogu pere reaalsuskontroll.

Dada Fun tootevalikus on veel palju vahvaid tegevuskaarte, lauamänge ja raamatuid, millega saate nende kodulehel tutvuda.

Aga nüüd nende mängude juurde, mida on mul teile kinkida. Kuna kõigile neid ei jagu, siis tuleb valik teha loosi teel ja loosis osalemiseks on kaks võimalust:

1. Vali kingivalikust välja need 3 mängu, mida sa võidu korral eelistaksid ja anna oma valikust kommentaarides teada. Kommenteerijate hulgast loosin välja 2 võitjat.

2. Mine Kuus Sidrunit Facebooki lehele ja jaga seal auhinnamängu. Jagajate hulgast loosin välja 3 võitjat.

Võitja saab valida 3 jõulukingitust järgmisest valikust:

  1. Loovkaardid “Väike Taibu 2” 
  2. Loovkaardid “Väike Taibu õpib ameteid”
  3. Joonistuskaardid “Loomad, linnud, putukad”
  4. Tegevuskaardid “100 tegevust lapsele – rongi eri”
  5. Tegevuskaardid “Nuputa ja lahenda”
  6. Tegevuskaardid “Nuputa ja lahenda 2”
  7. Tegevuskaardid “50 ülesannet nutikale lapsele”
  8. Koostöömäng “Bandido”
  9. Seltskonnamäng “Kogu pere reaalsuskontroll”
  10. Seltskonnamäng “Reaalsuskontroll”
  11. Teistmoodi memoriin “Smuuti – maasikas”
  12. Teistmoodi memoriin “Smuuti – arbuus”
  13. Tikumäng “Värvitikud”
  14. Tikumäng “Kuus tikku”
  15. Tikumäng “Tikuvise”

Kingisaajad loosin välja juba 20. detsembril kell 11.00, et teil oleks lootust kingitused jõulude ajaks kätte saada.

20. detsember: Facebooki jagamismängu võitsid Madli M, Karoliin T ja Piret A ning blogi kommenteerijate seast jäid sõelale Merilin M ja Liis, kelle e-mail on liis.jaanim…@… Palju õnne!

Mina ütlen meie kõigi poolt Fun Data meeskonnale aitäh!

 

Spaajutud

Tuleb välja, et spaaraha oli lihtsam koguda kui seda kulutada. Esiteks on vähe kuupäevi, mil Liis saab puhkama minna ja teiseks on Aqva spaa nii nõutud koht, et kaheks järjestikuks ööks oleks paketi saanud alles aprillis.Vahepeal läks see kuupäevadega klapitamine nii segaseks, et Liis hakkas mõtlema muude variantide peale, vaatas läbi vist kõik Eesti spaahotellid ja kaalus minekut Tervise Paradiisi. Kusjuures nende kahe spaa võrdväärsed perepaketid on ka võrdväärses hinnaklassis, kuigi ma eeldasin, et Aqva on oluliselt kallim kui Tervise Paradiis. Igatahes viimane jäi siiski vaid mõtteks ja erinevate variantide kaalumine ning pikk kalkuleerimine päädis sellega, et Liis läheb perega vaid üheks ööks Aqva spaasse, aga see eest klass kõrgemasse tuppa ja juures on ka paar lisahoolitsust. Paketi hinnaks kujunes 359 € ning alles jäi 77 €, mille kandsin talle üle. Läheb ta selle eest teatrisse, kompenseerib transpordikulud Rakverre, likvideerib mõne murekoha või tuleb selle eest ühel ilusal pühapäevasel päeval Aqva spaasse tagasi, eks ta seda otsustab ise.

Miks pühapäevasel päeval? Sest 10-eurose kliendikaardi soetamise järel maksab Aqva spaa standardtuba kahele pühapäevase saabumisega vaid 65 € ja XL tuba 78 € (tavahind 119). Sellise hinna eest külastaksin isegi seda naljakalt lähedal spaahotelli ja kindlasti XL toas. Täpsemalt lillas XL toas.1604680_468088416635362_1088120143_nVeidi konservatiivsemates toonides XL toad on samuti olemas, kellele too lilla romantika on liig.XL-1_0Liis ja tema pere peatuvad XL peretoas (kaks vaheuksega ühendatud tuba), mis on ilmselt üks ilusamaid peretubasid üldse, nii et ma ei kujuta ette, kuidas nad raatsivad sealt vee- ja saunakeskusesse, sööma või hooldustesse minna. Või koju! See hetk tuleb alati liiga kiiresti kätte, kui piirduda vaid ühe ööga. 1560516_468088513302019_1921763777_nSnoob, nagu ma olen, siis eelistaksin samuti just XL peretuba, sest standardtuba on kuidagi ajast ja arust, või vähemalt vaip on. Maitse asi ilmselt.standard-1_3.jpgKõik pildid on võetud Aqva spaahotelli kodulehelt või nende Facebookist.

Aqva spaas oldi vastutulelikud ja tehti ka väike hinnasoodustus pakkudes nädalavahetuse ööbimist nädalasisese öö hinna eest ning kindlasti annavad nad endast parima, et Liisi esimene taoline puhkus mööduks ideaalselt. Et see nii läheks, siis anti ka soovitusi stressi ja depressiooni leevendavatele protseduuridele, aga ma usun, et isegi nendeta oleks see vaheldus hingele üks väga suur pai. Imeilus tuba, kõige kallimad inimesed ümber, veekeskus, mullibassein, saun, massaaž, muretu õhtu- ja hommikusöök, luksuslik voodi, mina kaameraga. (Kui viimane kõlab nagu porr, siis see ei ole seda, vaid tahaksin kinkida Liisile perepiltide näol mälestused sellest unistuste päevast.)

Ootan juba Liisi muljeid ning loodan, et vähemalt Aqva spaas olles tundub elu paar grammi ilusam kui praegu ning saadud energialaenguga jõuab ta oma kooliasjadega võiduka lõpuni. Pärast seda muutub ajakasutus ehk nii tulutoovaks, et ta saab aegajalt käia kustutamas spaa maitset, mis kindlasti suhu jääb.

Meil on pidevalt spaa maitse suus ja kui Aqva spaa katus ei paistaks meil aknast, siis veedaks isegi sellise perepuhkuse seal!

Me Härraga oleme muidu spaades käinud küll, enne lapsi ja pärast lapsi ja lastega koos ka, aga viimast 6 aastat tagasi, kui Esimene ja Teine olid pisikesed põnnid. Lastega spaatamise peale ei mõelnud me vahepeal mitu aastat, sest palju väikeseid lapsi ei tekitanud eriti soovi nendega sedasi “puhkama” minna. Nüüd aga on meil juba nii asjalikud ja suured lapsed, et puhkus nendega oleks tõesti puhkus ja tore vaheldus meile kõigile.

Mõnda aega tagasi mõtlesime, et läheks millalgi Viimsisse, ühendaks peretoas ööbimise kino ja mängutoaga, aga see enam väga ei kutsugi, tahaks veidi aktiivsemat puhkust. Seetõttu plaanime sõita kaheks ööks 200 km kaugusele spaasse ja ööbida sviidis, kus on küll vähem luksust kui Aqva spaa XL toas, aga see eest on seal omajagu mugavusi suurele perele ja ruumi pea sama palju kui meie 4-toalises korteris. Käiksime sviidi saunas ja mullivannis. Ja telliksime hommikusöögi tuppa, kus on ka kööginurk koos kahe laua ja rohkem kui kuue tooliga, nii et mahuksime terve perega sööma. Kui õhtul on veel energiat, siis saaksin sviidi juurde kuuluvas kabinetis isegi blogida ja muljeid jagada. Päeval käiksime tuubirajal, kallistaks Tamme-Lauri tamme, jalutaks Rõuge ürgorus. Kas ei kõla ideaalselt? See ei ole tegelikult päris plaan veel, pigem unistus, mille teeme teoks, kui selleks on paremad võimalused. Praegu nagunii õiget talve pole, et tahaks kohe homme minna, aga ehk veebruari teises pooles on nii lund kui ka võimalusi. Viimase osas tegutseme ja võimaluste taha midagi ei jää, rohkem peame ikka talve järele ootama.

Aitasitegi ära teha!

Aitäh teile Katrin, Leila, Piret, Mai, Anu, Kaur, Silver (tegelikult see olen mina, kandsin Härra viimased eurod Liisile, talle nagunii tuleb neid kohe juurde), Riina, K**** P**** (Nii huvitav nimi, et ma ei tea, kumb on eesnimi, kumb perekonnanimi), Kerttu, Ave, Katrin, teine Anu, Maile, Anna, Inga, Maria, Killu, Kaia, Kaie, teine Katrin, Terje, Liisa, Eveli, Triin, Birgit, Mariann, Silja, Riin, Mairi, Jelena, Eveliis, Hanna ja Kai-Epp!  giphyTänu teile läheb Liis kaheks ööpäevaks perega Aqva spaasse! Ta ise on sõnatu ja see olukord on tema jaoks nii ebamugav, et ta vist isegi kahetseb, et ei saatnud mind kohe pimedasse kohta, kui ütlesin, mida ma teha kavatsen. Ma tean ise ka, kui ebamugav on sellist asja vastu võtta, aga ma loodan, et ta saab üle, sest järgmisel nädalal kavatsen talle Aqva kinkekaardi ära saata ning nimetan seda varaseks sünnipäevakingituseks ja sünnipäevakingituse pärast ei peaks ometi kellelegi ebamugav olema!

Miks Aqva spaa, miks perepakett… Sest kui ma ääriveeri püüdsin teada saada, kuhu ta spaasse läheks, kui saaks seda endale lubada, siis ta vastas pikemalt mõtlemata, et Aqva spaasse ja teatris käiks ka. Ilmselgelt on see miski, millest ta on ennegi unistanud.  Kui meilt oleks pool aastat tagasi küsitud, kuhu me reisida tahaks, siis me oleks vastanud pikemalt mõtlemata, et Pariisi. Nagu teate, siis me võitsime tänu teile reisi Pariisi, mis on siiani nii uskumatu. Tegelikult oli võiduks kinkekaart, mida oleksime võinud suvalise reisi puhul kasutada, aga me tahtsimegi Pariisi minna ja jäime sellele kindlaks, kuigi reisikorraldaja soovitas meile rannapuhkust soojal maal. Jah, oleks olnud võib-olla omaosaluse poolest soodsam, oleks olnud äkki lihtsam, soojem kindlasti, aga see ei olnud see, millest me oleks omavahel rääkinud “kuhu me läheksime, kui saaksime minna” vestluste ajal… Pariis oli! Seetõttu ei hakanud ma ka võrdlema Aqva spaa ja Narva-Jõesuu sanatooriumi hinnakirja, et Liis soodsama hinna tõttu hoopis viimasesse saata. Liis läheb esimest korda spaasse (ja üleüldse hotelli ööbima), las olla see unistuste kogemus koos kõige kallimatega, sellepärast Aqva, sellepärast perepakett.

Me ei ole Aqvas puhanud, sest see on meie jaoks tiba kalliks jäänud (veidi naljakalt lähedal on ka), aga mul ei ole teps mitte kahju, et Liis saab sinna terve perega minna. Vastupidi, mul on väga hea meel ja ma loodan, et Liis suudab mõelda endale seal sünnipäevameeleolu ja naudib puhkust täiel rinnal ning tuleb tagasi värskema ja rõõmsama inimesena. See kajastub kindlasti ka tema blogis.

Aitäh, et olete nii avatud, isetud ja lahked, et aitasite mul vaid päevaga täita Liisi ühe väikese unistuse ja seda kordades uhkemal moel, kui ta tegelikult unistada oskas! Kõik hea tuleb teile varem või hiljem ringiga tagasi!

Minu ring jõudis vist juba hommikul kohale. Nädal tagasi sain kirja, et suurperedele on tasuta kinoseansid koos popcorni ja joogiga, me Härraga arutasime, et kas paneme end kirja või mitte, pärast jääb meie pärast keegi teine seansist ilma. Otsustasime, et paneme end kirja ning kui tahtjaid on rohkem kui kohti, siis loobume. Me siiski kinos käimist saame lubada, popcorni küll ei raatsi osta, aga kinos käimata ei jää, samal ajal mõnel perel kindlasti jääb. Kuna lubati, et nädala alguses võetakse ühendust ja me nädala alguses kirja ei saanud, siis eeldasin, et tahtjaid oligi rohkem ja me ei osutunud valituks, unustasin selle kino.

Täna hommikul helistati, et kas me oleme kirja kätte saanud, meile on homseks 6 kohta broneeritud, aga nad pole kinnituskirja saanud ja neil on vaja teada, kas tuleme või mitte. Ma ei teadnud, mida vastata, sest olin selle asja üldse unustanud, suutsin vaid kokutada, et ikka tuleme. Vaid kohad muudeti 5 peale, sest Neljas tahab nagunii süles olla. Pärast sain teada, et 300 inimest jäid piletitest ilma, nii et korraks tekkisid süümepiinad, aga kuna neid üritusi tuleb veel vist 3 korda ja iga kord on kohti üle 600, siis kindlasti saavad kinno ka need, kes seekord ei saanud. Meie rohkem tasuta popcornile ei kandideeri, aga homme selle aasta esimese kinopäeva võtame siiski vastu.

Mul on hea meel, et tänane päev läbi on. Emotsionaalselt olen käinud täna ühest äärmusest teises, elevus Liisi pärast, hirm Härra venna pärast, pulsi kolmekordistumine paari negatiivse kommentaari pärast, taas elevus Liisi pärast. Nüüd on juba kõik selge, Liis läheb spaasse, Härra vend on haiglas arstide hoole all ja loodetavasti paraneb kiiresti ning minu pulss on ka ammu normis tagasi ja uus norm on 10 lööki minutis vähem kui paar kuud tagasi, nii et olen võitnud endale veidi elupäevi juurde!

Ma lähen maastikuehitust õppima!

Ma ei olnud kuni tänaseni kindel, kas ma olen Räpina Aianduskoolis sees või ei ole ja kui olen, siis kas ma ikka lähen… Kui nägin vastuvõetud õpilaste nimekirjas enda nime, siis hakkas süda elevusest kiiremini lööma – ma olen kindel, et lähen õppima!

Kindel ei ole ma selles, kas saan hakkama paralleelselt kahes koolis õppimisega, mis on ühtlasi peamine põhjus, miks ma kahtlesin õppima minemises. Olen küll algusest peale olnud seda meelt, et proovida ju võib, aga ma ei taha proovida kellegi arvelt. Kuid tundub, et paar kohta jääb isegi üle, mis tähendab, et minu proovimise pärast ei jää keegi ukse taha.

Õppima lähen muidugi eesmärgiga lõpetada, kuid kuna ma olen alustanud neli korda kooliteed, mis on jäänud poolikuks, siis ma endas 100% kindel ei ole. Suur tükk ajab suu lõhki ja võimalik, et pärast 9-aastast koduseinte vahel molutamist, on kahes koolis õppima asumine liiga suur suutäis, aga seda enne teada ei saa, kui suu on juba täis.

Kuidas ma üldse maastikuehituse peale sattusin? Aitäh küsimast, seletan hea meelega kõike päris algusest. See oli millalgi juunis, kui ema rääkis, et tema plaanib sõbrannaga minna Räpinasse aiandust õppima. Ma küll ei tea, mida temal sellel alal veel õppida on, ei jää tal aias ükski töö tegemata ja mina olen saanud temalt palju kiiremini vajalikku infot kui Google otsingust. Näiteks olen talle helistanud ja kirjeldanud mõnda taime, et teada saada, millega on tegu ja kuidas ma selle eest hoolt pean kandma.
Igatahes teadsin, et tema tahab minna aiandust õppima ning jupp aega pärast meie jutuajamist läksin õhtusel ajal kooli kodulehele, kus avasin esimese asjana maastikuehituse eriala ja nägin enda üllatuseks, et õppima asumiseks ei ole keskharidus nõutud. Mul hakkas mõte kohe liikuma ja õppekavaga tutvudes tundsin, et see on täpselt minu jaoks. Juba samal õhtul olin ma seda meelt, et ma lähen Räpina Aianduskooli ja me vestelesime sellest emaga Facebooki vahendusel poole ööni. Järgmisel päeval ütlesin Härrale, et ta ei arva kunagi ära, mida ma teha tahan ja tema vastas kohe, et emaga koos kooli minna. Mul oli arvutis kooli koduleht lahti, nii et tal ei olnud raske pakkuda, kui ma juba sedasi küsisin, aga päris täppi siiski ei läinud, me läheme emaga samasse kooli, aga me ei hakka koos koolis käima.

Tegelikult olen varemgi maastikuehituse erialale mõelnud, täpsemalt isegi maastikuarhitektuuri peale, sest see oli üks vähestest Maaülikooli erialadest, mida oleksin tahtnud õppima minna, kui oleksin lõpetanud Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli põllumajanduse eriala. Siis tahtsin olla see, kes visiooni paberile paneb, nüüd see, kes käed mustaks teeb ja paberil näidatu reaalsuseks muudab. Selle osa endast avastasin, kui maja ostsime. Lisan lõigu motivatsioonikirjast, sest ma ei viitsi põhimõtteliselt sama juttu uuesti kirjutada:

Kandideerima ei ajenda mind mitte võimalus õppida, vaid soov õppida just maastikuehitust, mille suunas olen varemgi äratundmisrõõmu tundnud. Ma teiste erialadega üldse ei tutvunudki, sest maastikuehitus on ainus, mida õppida tahaksin. See ei ole eriala, mille kohta saaksin öelda, et unistasin sellest juba lapsena, sest seda ma kindlasti ei teinud. Vastupidi, mulle ei meeldinud aias tegutseda ja ma ei tundnud selle vastu vähimatki huvi veel viis aastat tagasi.                                

Olukord muutus, kui soetasime aastaid hooldamata aiaga vana maja, kus esmalt avastasin remondi ajal, et mulle meeldib luua oma kätega, mulle meeldib mõelda välja uusi ja huvitavaid lahendusi, mulle meeldib mõõta, joonistada plaane, uurida ehitusmaterjalide kohta, küsida spetsialistidelt nõu, koostada hinnapäringuid ja ise ehitada.

Samal ajal olid kõik need asjad mu abikaasale vastumeelt ja seda enam oli mul vabadust tegutseda ja ise otsustada. Tööde käigus avastasin, et mulle meeldib kasutada nurgasaagi, tikksaagi, akutrelli, lööktrelli, taldlihvijat ehk tööriistu, mida ma varem kartsin ja mille puhul arvasin, et ma ei oska nendega midagi teha. (Päriselt ka kartsin. Kui esimest korda nurgasaagi kasutasin, siis saagisin ja karjusin ning hirm kadus ära, sest selgus, et see polnudki üldse hirmus. Umbes sama lugu oli palju aastaid tagasi, kui ma lapsena kartsin traktoriga väikesest kallakust alla sõita, aga onu sundimise saatel keerasin karjudes rooli ja sõitsin alla, pärast mida ma väikeseid kallakuid enam ei kartnud. Suuri kardan endiselt.)

Majaremondiga omandatud oskused aitasid, kui järg jõudis kätte aiani, kus üllatasin end taas ja avastasin, et mulle meeldib ka aias tegutseda. Teha plaane, istutada põõsaid ringi, tasandada maad, külvata muru, rajada peenrakaste, ehitada sügavimmutatud puitmaterjalist kompostikaste või vanadest tellistest põrandaid. Mulle meeldis loomise protsess ja meeldis näha oma kätega loodud tulemust. Ma ei oska heegeldada, kududa ega õmmelda ja ma ei igatsegi neid oskusi. Mulle meeldib ehitada ja maasitukuehitaja eriala õppekava struktuuriga tutvudes tundsin ka vaid elevust – ma tahan õppida kasutama kivigiljotiini, pinnasetihendajat, segumasinat, ma tahan osata laduda müüri, ma tahan osata rajada piirdeaedu ja sillutisi. Mulle meeldib planeerida, mulle meeldib organiseerida ja mulle meeldib luua ning mulle väga meeldiks kõiki neid asju ka päriselt osata teha.

Ütlen ausalt, et ma olen algaja aednik, ma sain oma aias vähe tegutseda, ma ei jõudnud õppida ilutaimi tundma, ma ei jõudnud õppida isegi ilutaimi ja umbrohtu üksteisest eristama, aga ma õppisin iseennast rohkem tundma ja avastasin endas oskusi ja huvisid, millest mul polnud varem aimugi.

Olgu, see oli tõesti lõigust natuke pikem osa, see oli peaaegu kogu motivatsioonikiri._MG_0354 (3)Kui nüüd rääkida, kuidas see kahes koolis käimine hakkab välja nägema, siis Räpina Aianduskooli puhul on see pluss, et õppesessioonid toimuvad kuus korda aastas esmaspäevast reedeni, mis tähendab, et täiskasvanute gümnaasiumist puuduksin maksimaalselt kaksteist päeva, mis ei ole õppeaasta jooksul suur arv. Iseasi on see, kas ma tulen toime koduse õppimisega, mida ilmselgelt hakkab olema kahe kooli peale palju.

170 kilomeetri kaugusel õppimine tähendab loomulikult ka seda, et ma olengi esmaspäevast reedeni Räpinas ja see tähendab, et mul on vaja omajagu abi. Muidu ei oleks muret, viiksin kõik lapsed Lehtse, aga üks hakkab meil nüüd koolis käima ja tema peab kuidagi kooli saama. Sellele murele on iseenesest lahendus olemas, ta saab seni meie suure ja õnneliku pere teises pooles elada ehk siis meie peresõprade juures, aga järgmisel aastal on mul koolilapsi kaks, mis muudab olukorra veidi keerulisemaks. Esiteks pole see teine koolilaps sugugi lihtne laps, teiseks ei ole sõprade autos nii palju kohti, et nad kõik ära mahuks, kolmandaks on endal ka paha tunne jätta täiskoormusel töötavate sõprade õlgadele kaks algklassilast, kui neil on enda kahe lapsegagi tegemist.

Muide, ma ei ole kunagi ühestki lapsest olnud eemal viis päeva ja kuigi ma tean, et Räpinas ootavad mind ees pikad ja töökad päevad, siis see tundub ikkagi puhkusena. Tahaksingi loota, et see osa on mulle hoopis vaheldus, mis annab uut energiat, mitte lisakoormus, mis hirmsasti väsitab. Aimu saan sellest juba kuu aja pärast, sest siis on esimene sessioon ja kui hästi läheb, siis on Härra tööandja just sel ajal reisil ning Härra saab samal ajal kodus olla. Talviste õppenädalate ajal saan kindlasti Härrale loota ega pea lapsi küla peale laiali jagama, mis tähendab, et ema ja sõprade abi läheb vaja vähem kui kuus korda aastas, nii et loodetavasti saame kõik hakkama.

Olen täna terve päeva ootusärevust tundnud, lihtsalt uskumatu, et ma lähen maastikuehitust õppima. See tuli täiesti äkkideena ja kuigi arvasin, et see mõte võib sama kiiresti kaduda, siis ei kadunud see kuskile, on hoopis aina enam meeldima hakanud. Nii et sügisest lähen 11.klassi ja maastikuehituse 1.kursusele ning loodan kahe aasta pärast lõpetada kaks kooli korraga, et siis minna kolmandasse, aga kuhu, seda ma veel ei tea.

Kaks kassi on parem kui üks

Meie punast kassi Ruubit te juba teate. Nüüd on meil ka Robin, kes sai eile ametlikult meie pere liikmeks, kuigi minu jaoks on ta olnud pereliige juba esimesest hoiukodu päevast peale.

Ta sattus meie juurde hoiukodusse üsna planeerimatult. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas oleksin tahtnud Belle koju tuua, aga kahjuks meie pere ei olnud temale see õige. Robini puhul saigi saatuslikuks see, et ta meenutas mulle Bellet. Nägin Facebookis varjupaiga kuulutust, kus otsiti kassipoeg Pätule kodu või hoiukodu ja ma pikemalt mõtlemata kirjutasin, et pakun talle viimast.

12373381_1645389822394899_8186595521047636268_n

(Pilt on võetud Virumaa kodutute loomade varjupaiga Facebooki lehelt.)

Miks hoiukodu? Sest Härra ei olnud vaimustuses teise kassi ideest ja seetõttu tuli esialgu proovida, kuidas kooselu sujub, nii kasside endi kui ka uue kassi ja perepea vahel.

Kui ma Robini (endise nimega Pätu) kätte sain, siis olin üllatunud, sest ta oli palju väiksem kui pildi järgi arvaks. Ta oli lausa niru! Härra heldis kohe, kui nägi, millise armetu emapiimast ilma jäänud kassipojaga meil tegu on. Ka nägi ta seda, et kassi silmad olid imelikult kissis ja vesised ning minagi hakkasin märkama, kuidas kassipoeg ei talunud valgust ja kuidas ta turtsus ja turtsus ja turtsus.

_MG_2046

Järgmisel hommikul läksin kassipojaga kohe arstile ning tuli välja, et pisike oligi haige. Tal oli kõht parasiitidest punnis, tal oli nohu ja ta oli ilmselgelt kannatanud palju tühja kõhtu, sest ka arst ütles, et kassipoeg on tegelikult vanem kui kasvu põhjal eeldaks. Nii Robin kui ka Ruubi said ravi peale, sest nohu pidi väga nakkav olema ja Ruubil tegelikult oligi juba ninaots vesine, olid nad ju eelneval õhtul terve aja ninapidi koos.

Ruubi ja Robini esmakohtumine oleks olnud väärt filmimist, sest see lihtsalt oli nii naljakas. Ruubi ei näinud, et ma panin elutuppa ühe olematu kassiniru, kes hakkas kohe laste järel ümber tumba jooksma. Küll nägi, et lapsed jooksevad tema mänguasjaga ringiratast ja ta hakkas seda taga ajama hetkel, mil Robin korra seisma jäi. Robin jäi suurte silmadega Ruubit vaatama ja kui viimane ühe ringi ajal temast liiga lähedalt möödus, siis ta susises ähvardavalt, mille peale Ruubi susinal püsti hüppas ja turris karvaga teda vaatama jäi. Jep, kirjutades ei tundu midagi erilist, aga kõrvalt vaadates oli väga naljakas.

Järgmisel hetkel nad juba nuusutasid teineteist ja siis hakkas möll pihta, nad jooksid ja mängisid terve õhtu ning magasid sügavalt terve öö. See oli üle pika aja esimene kord, kui Ruubi meid öösel kiusama ei hakanud. Siis oli ka esimene kord, kui Ruubi koos minuga magama ei tulnud, tema jäi hoopis Robini kõrvale diivani peale. Küll tulid nad kahekesi keset ööd teisele korrusele meie kaissu, aga minu lojaalne sabarakk kadus siiski päeval, mil Robin majja tuli.

Ruubi ja Robin saavad üldiselt omavahel hästi läbi, aga Ruubil oli vahepeal 2-3 nädalat nii halb olla, et väikesegi jõuvaru korral andis ta Robinile tappa, kui too temaga mängida tahtis. Ruubi nimelt korjas mingi koleda bakteri üles – päevadega vähenes tema isu nullini, karv muutus koledaks ja kass ei nurrunud enam. Järgmisel hetkel ta oksendas sapivedelikku ja oli kõrge palavikuga nii loid, et ta ei liigutanud ühtegi lihast, kui Robin teda murdis. Siis ta käiski kaks päeva tilgutite all, sai kolm päeva sundsöötmist ja -jootmist, sest ta ise ei vaadanud toidu ja vee poolegi, aga vähemalt ta hakkas teisel päeval ringi liikuma ning kolmandal juba nurruma. Ma olin nii rõõmus, kui tema nurrumist kuulsin – Ruubi oli tagasi! Päris tagasi ta tegelikult ei ole siiani, ta sööb nüüd vähe ja on söögi suhtes väga pirtsakas. Nii pirtsakas, et see, mis viis eile keele alla, ei kõlba täna enam üldse süüa. Aga nii palju ta siiski sööb, et hakkab vaikselt kosuma ja teda paitades ei ole enam tunnet nagu oleks käe all nurruv kassi skelett.

Vähemalt mänguisu on tal päris tagasi ja nad lasevad Robiniga nagu hobused mööda korterit ringi, kappadi-kappadi-kappadi nii öösel kui ka päeval. Kui nad just ei maga.

_MG_2386

Nurrumisest rääkides, siis Robin ka alguses ei nurrunud ja ma arvan, et ta lihtsalt ei osanud või tal polnud kunagi põhjust seda teha. Oli ta tänavalt leitud ja mul on tunne, et eelmises hoiukodus oli ka midagi puudu, sest ta sõi meil esimestel päevadel nii nagu poleks kunagi süüa saanud. Ta sõi ahnelt oma kõhu nii punni, et me ei julgenud teda süllegi võtta ja ta tegi seda urisedes, et jumala eest Ruubi suutäitki kõrvalt ei pätsaks. Paari päevaga sai ta küll aru, et kõike ei pea vägisi sisse ahmima, sest söök ei kao kuhugi, kuid täitmatu isu on tal endiselt. Nirust kassipojast on saanud veidi paksuke noor kass.

Clipboard

Aga ma tahtsin tema nurrumisest kirjutada. Esimene hale nurrumine tuli pärast pikka kõrvataguse sügamist ja see oli nii õrn, et kõrval pikutanud Härra seda ei kuulnud. Aga mina kuulsin ja see tegi seest nii soojaks. Selleks ajaks oli Robin meil umbes 3-4 päeva olnud, sealt edasi hakkas ta aina rohkem ja valjemini nurruma ning nüüd teeb ta seda iga pisiasja peale. Nagu Ruubigi.

_MG_3476

_MG_3489

Kasside omavaheline kooselu sujub hästi. Käivad sama kasti peal (Ruubi enam vooditesse ei pissi), söövad koos, magavad koos või siis samal ajal erinevates kohtades, mängivad koos, teevad pahandust koos ja jooksevad meile koos uksele vastu, kui koju saabume. Ükskõik, kas oleme olnud ära 15 minutit või terve päeva, alati tulevad nad uksele vastu selliste nägudega nagu oleksid just pärast rasket hiirepüüdmist korra tukastanud – ringutavad ja ohkavad tähtsalt ning on ootusärevad, et kas neile midagi preemiaks ka tõime.

Robini ja Härra kooselu nii harmooniline pole. Mõnikord, eriti öösiti, pole Härra kummastki kassist üldse vaimustuses, aga Robiniga on tal rohkem selline armastuse ja vihkamise suhe. Ruubi ei käi eriti köögikappide ja laua peal, aga kui ta seda reeglit rikub, siis laseb kohe jalga, kui käega vastu lauda patsutada. Robin ei jookse kuskile, patsuta ja riidle palju tahad – kui tema tahab saada singiviilu, siis ta peab selle saama. Kui laua pealt ei saa, siis lapse käest saab ikka ja siis juba koos leivaga. Enam ei saa toitu hetkekski järelvalveta jätta, ka köögitükki mitte, sest Robin on kohe selle kallal ning Härral ihukarvad püsti. Aga kui sama teeks koer, siis… No kuule, ta on ju koer! Ühesõnaga on tema rohkem koerainimene. Mina lihtsalt loomainimene.

Robin õnneks teab, kuidas häid suhteid hoida ja ta on esimesest päevast peale rohkem Härra poole hoidnud, tema sülle, kõrvale ja peale magama kippunud ja seda väga pealetükkivalt. Kui Härra ta ära tõstab, siis ta läheb kohe sülle tagasi ja tõmbub nurrudes kerra, et edasi magama. Isegi koerainimese süda sulab sellise asja peale!

_MG_3082

See pole fotolavastus, vaid täitsa päriselt jäi Härra korteris keset kolimiskaost tukkuma. Seda ta ei tundnud, kui kass tema rinnale magama läks, aga ärgates oli Robin veel samal kohal ja Ruubi oli külje alla pugenud. Kassid teavad, kellele pugema peab!

Kuigi Härrale tihti Robini krutskid ei istu, siis on ta kassi poolt ikkagi sedasi ümber käpa keeratud, et Robinit ta ära anda ei tahtnud, kui kassipojale oli kodupakkuja olemas. Õigemini oleks kodu samaks jäänud, vaid pererahvas oleks muutunud. Siis saingi Härra poolt nõusoleku muuta hoiukodu kassi ametlikuks koduks, aga selle vahepealse kolimiskaose ja kohanemise keskel ei jõudnud sellega tegeleda. Kuni siis eilseni.

Ma tunnen, et meie kodu on tänu kassidele kohe palju kodusem ja ma olen lihtsalt nii rahul, et mina , kes “ma ei taha elamisse ühtegi karvakera”, need kaks karvakera siiski koju tõin! Kahe kassiga on see tunne veel tugevam ja mul on hea meel, et nad on teineteisel olemas, kui meid pole kodus. Igavust nad meie äraolekul ilmselgelt ei tunne, sest muidu ei ripuks kardinad hiljem üksikute aasade küljes…

IMG_3720

IMG_3737

Edit: Meie teised karvakerad, keda ei saa võtta tuppa elama, on kolinud oma majaga Härra vanemate õuele. Facebookis küll jagasin seda, aga kõik sinna ei satu ja ma ei taha, et keegi arvaks, et me tegime Lottest ja Millist küülikupraadi. Nad on täitsa alles. 🙂