Spaajutud

Tuleb välja, et spaaraha oli lihtsam koguda kui seda kulutada. Esiteks on vähe kuupäevi, mil Liis saab puhkama minna ja teiseks on Aqva spaa nii nõutud koht, et kaheks järjestikuks ööks oleks paketi saanud alles aprillis.Vahepeal läks see kuupäevadega klapitamine nii segaseks, et Liis hakkas mõtlema muude variantide peale, vaatas läbi vist kõik Eesti spaahotellid ja kaalus minekut Tervise Paradiisi. Kusjuures nende kahe spaa võrdväärsed perepaketid on ka võrdväärses hinnaklassis, kuigi ma eeldasin, et Aqva on oluliselt kallim kui Tervise Paradiis. Igatahes viimane jäi siiski vaid mõtteks ja erinevate variantide kaalumine ning pikk kalkuleerimine päädis sellega, et Liis läheb perega vaid üheks ööks Aqva spaasse, aga see eest klass kõrgemasse tuppa ja juures on ka paar lisahoolitsust. Paketi hinnaks kujunes 359 € ning alles jäi 77 €, mille kandsin talle üle. Läheb ta selle eest teatrisse, kompenseerib transpordikulud Rakverre, likvideerib mõne murekoha või tuleb selle eest ühel ilusal pühapäevasel päeval Aqva spaasse tagasi, eks ta seda otsustab ise.

Miks pühapäevasel päeval? Sest 10-eurose kliendikaardi soetamise järel maksab Aqva spaa standardtuba kahele pühapäevase saabumisega vaid 65 € ja XL tuba 78 € (tavahind 119). Sellise hinna eest külastaksin isegi seda naljakalt lähedal spaahotelli ja kindlasti XL toas. Täpsemalt lillas XL toas.1604680_468088416635362_1088120143_nVeidi konservatiivsemates toonides XL toad on samuti olemas, kellele too lilla romantika on liig.XL-1_0Liis ja tema pere peatuvad XL peretoas (kaks vaheuksega ühendatud tuba), mis on ilmselt üks ilusamaid peretubasid üldse, nii et ma ei kujuta ette, kuidas nad raatsivad sealt vee- ja saunakeskusesse, sööma või hooldustesse minna. Või koju! See hetk tuleb alati liiga kiiresti kätte, kui piirduda vaid ühe ööga. 1560516_468088513302019_1921763777_nSnoob, nagu ma olen, siis eelistaksin samuti just XL peretuba, sest standardtuba on kuidagi ajast ja arust, või vähemalt vaip on. Maitse asi ilmselt.standard-1_3.jpgKõik pildid on võetud Aqva spaahotelli kodulehelt või nende Facebookist.

Aqva spaas oldi vastutulelikud ja tehti ka väike hinnasoodustus pakkudes nädalavahetuse ööbimist nädalasisese öö hinna eest ning kindlasti annavad nad endast parima, et Liisi esimene taoline puhkus mööduks ideaalselt. Et see nii läheks, siis anti ka soovitusi stressi ja depressiooni leevendavatele protseduuridele, aga ma usun, et isegi nendeta oleks see vaheldus hingele üks väga suur pai. Imeilus tuba, kõige kallimad inimesed ümber, veekeskus, mullibassein, saun, massaaž, muretu õhtu- ja hommikusöök, luksuslik voodi, mina kaameraga. (Kui viimane kõlab nagu porr, siis see ei ole seda, vaid tahaksin kinkida Liisile perepiltide näol mälestused sellest unistuste päevast.)

Ootan juba Liisi muljeid ning loodan, et vähemalt Aqva spaas olles tundub elu paar grammi ilusam kui praegu ning saadud energialaenguga jõuab ta oma kooliasjadega võiduka lõpuni. Pärast seda muutub ajakasutus ehk nii tulutoovaks, et ta saab aegajalt käia kustutamas spaa maitset, mis kindlasti suhu jääb.

Meil on pidevalt spaa maitse suus ja kui Aqva spaa katus ei paistaks meil aknast, siis veedaks isegi sellise perepuhkuse seal!

Me Härraga oleme muidu spaades käinud küll, enne lapsi ja pärast lapsi ja lastega koos ka, aga viimast 6 aastat tagasi, kui Esimene ja Teine olid pisikesed põnnid. Lastega spaatamise peale ei mõelnud me vahepeal mitu aastat, sest palju väikeseid lapsi ei tekitanud eriti soovi nendega sedasi “puhkama” minna. Nüüd aga on meil juba nii asjalikud ja suured lapsed, et puhkus nendega oleks tõesti puhkus ja tore vaheldus meile kõigile.

Mõnda aega tagasi mõtlesime, et läheks millalgi Viimsisse, ühendaks peretoas ööbimise kino ja mängutoaga, aga see enam väga ei kutsugi, tahaks veidi aktiivsemat puhkust. Seetõttu plaanime sõita kaheks ööks 200 km kaugusele spaasse ja ööbida sviidis, kus on küll vähem luksust kui Aqva spaa XL toas, aga see eest on seal omajagu mugavusi suurele perele ja ruumi pea sama palju kui meie 4-toalises korteris. Käiksime sviidi saunas ja mullivannis. Ja telliksime hommikusöögi tuppa, kus on ka kööginurk koos kahe laua ja rohkem kui kuue tooliga, nii et mahuksime terve perega sööma. Kui õhtul on veel energiat, siis saaksin sviidi juurde kuuluvas kabinetis isegi blogida ja muljeid jagada. Päeval käiksime tuubirajal, kallistaks Tamme-Lauri tamme, jalutaks Rõuge ürgorus. Kas ei kõla ideaalselt? See ei ole tegelikult päris plaan veel, pigem unistus, mille teeme teoks, kui selleks on paremad võimalused. Praegu nagunii õiget talve pole, et tahaks kohe homme minna, aga ehk veebruari teises pooles on nii lund kui ka võimalusi. Viimase osas tegutseme ja võimaluste taha midagi ei jää, rohkem peame ikka talve järele ootama.

Aitasitegi ära teha!

Aitäh teile Katrin, Leila, Piret, Mai, Anu, Kaur, Silver (tegelikult see olen mina, kandsin Härra viimased eurod Liisile, talle nagunii tuleb neid kohe juurde), Riina, K**** P**** (Nii huvitav nimi, et ma ei tea, kumb on eesnimi, kumb perekonnanimi), Kerttu, Ave, Katrin, teine Anu, Maile, Anna, Inga, Maria, Killu, Kaia, Kaie, teine Katrin, Terje, Liisa, Eveli, Triin, Birgit, Mariann, Silja, Riin, Mairi, Jelena, Eveliis, Hanna ja Kai-Epp!  giphyTänu teile läheb Liis kaheks ööpäevaks perega Aqva spaasse! Ta ise on sõnatu ja see olukord on tema jaoks nii ebamugav, et ta vist isegi kahetseb, et ei saatnud mind kohe pimedasse kohta, kui ütlesin, mida ma teha kavatsen. Ma tean ise ka, kui ebamugav on sellist asja vastu võtta, aga ma loodan, et ta saab üle, sest järgmisel nädalal kavatsen talle Aqva kinkekaardi ära saata ning nimetan seda varaseks sünnipäevakingituseks ja sünnipäevakingituse pärast ei peaks ometi kellelegi ebamugav olema!

Miks Aqva spaa, miks perepakett… Sest kui ma ääriveeri püüdsin teada saada, kuhu ta spaasse läheks, kui saaks seda endale lubada, siis ta vastas pikemalt mõtlemata, et Aqva spaasse ja teatris käiks ka. Ilmselgelt on see miski, millest ta on ennegi unistanud.  Kui meilt oleks pool aastat tagasi küsitud, kuhu me reisida tahaks, siis me oleks vastanud pikemalt mõtlemata, et Pariisi. Nagu teate, siis me võitsime tänu teile reisi Pariisi, mis on siiani nii uskumatu. Tegelikult oli võiduks kinkekaart, mida oleksime võinud suvalise reisi puhul kasutada, aga me tahtsimegi Pariisi minna ja jäime sellele kindlaks, kuigi reisikorraldaja soovitas meile rannapuhkust soojal maal. Jah, oleks olnud võib-olla omaosaluse poolest soodsam, oleks olnud äkki lihtsam, soojem kindlasti, aga see ei olnud see, millest me oleks omavahel rääkinud “kuhu me läheksime, kui saaksime minna” vestluste ajal… Pariis oli! Seetõttu ei hakanud ma ka võrdlema Aqva spaa ja Narva-Jõesuu sanatooriumi hinnakirja, et Liis soodsama hinna tõttu hoopis viimasesse saata. Liis läheb esimest korda spaasse (ja üleüldse hotelli ööbima), las olla see unistuste kogemus koos kõige kallimatega, sellepärast Aqva, sellepärast perepakett.

Me ei ole Aqvas puhanud, sest see on meie jaoks tiba kalliks jäänud (veidi naljakalt lähedal on ka), aga mul ei ole teps mitte kahju, et Liis saab sinna terve perega minna. Vastupidi, mul on väga hea meel ja ma loodan, et Liis suudab mõelda endale seal sünnipäevameeleolu ja naudib puhkust täiel rinnal ning tuleb tagasi värskema ja rõõmsama inimesena. See kajastub kindlasti ka tema blogis.

Aitäh, et olete nii avatud, isetud ja lahked, et aitasite mul vaid päevaga täita Liisi ühe väikese unistuse ja seda kordades uhkemal moel, kui ta tegelikult unistada oskas! Kõik hea tuleb teile varem või hiljem ringiga tagasi!

Minu ring jõudis vist juba hommikul kohale. Nädal tagasi sain kirja, et suurperedele on tasuta kinoseansid koos popcorni ja joogiga, me Härraga arutasime, et kas paneme end kirja või mitte, pärast jääb meie pärast keegi teine seansist ilma. Otsustasime, et paneme end kirja ning kui tahtjaid on rohkem kui kohti, siis loobume. Me siiski kinos käimist saame lubada, popcorni küll ei raatsi osta, aga kinos käimata ei jää, samal ajal mõnel perel kindlasti jääb. Kuna lubati, et nädala alguses võetakse ühendust ja me nädala alguses kirja ei saanud, siis eeldasin, et tahtjaid oligi rohkem ja me ei osutunud valituks, unustasin selle kino.

Täna hommikul helistati, et kas me oleme kirja kätte saanud, meile on homseks 6 kohta broneeritud, aga nad pole kinnituskirja saanud ja neil on vaja teada, kas tuleme või mitte. Ma ei teadnud, mida vastata, sest olin selle asja üldse unustanud, suutsin vaid kokutada, et ikka tuleme. Vaid kohad muudeti 5 peale, sest Neljas tahab nagunii süles olla. Pärast sain teada, et 300 inimest jäid piletitest ilma, nii et korraks tekkisid süümepiinad, aga kuna neid üritusi tuleb veel vist 3 korda ja iga kord on kohti üle 600, siis kindlasti saavad kinno ka need, kes seekord ei saanud. Meie rohkem tasuta popcornile ei kandideeri, aga homme selle aasta esimese kinopäeva võtame siiski vastu.

Mul on hea meel, et tänane päev läbi on. Emotsionaalselt olen käinud täna ühest äärmusest teises, elevus Liisi pärast, hirm Härra venna pärast, pulsi kolmekordistumine paari negatiivse kommentaari pärast, taas elevus Liisi pärast. Nüüd on juba kõik selge, Liis läheb spaasse, Härra vend on haiglas arstide hoole all ja loodetavasti paraneb kiiresti ning minu pulss on ka ammu normis tagasi ja uus norm on 10 lööki minutis vähem kui paar kuud tagasi, nii et olen võitnud endale veidi elupäevi juurde!

Ma lähen maastikuehitust õppima!

Ma ei olnud kuni tänaseni kindel, kas ma olen Räpina Aianduskoolis sees või ei ole ja kui olen, siis kas ma ikka lähen… Kui nägin vastuvõetud õpilaste nimekirjas enda nime, siis hakkas süda elevusest kiiremini lööma – ma olen kindel, et lähen õppima!

Kindel ei ole ma selles, kas saan hakkama paralleelselt kahes koolis õppimisega, mis on ühtlasi peamine põhjus, miks ma kahtlesin õppima minemises. Olen küll algusest peale olnud seda meelt, et proovida ju võib, aga ma ei taha proovida kellegi arvelt. Kuid tundub, et paar kohta jääb isegi üle, mis tähendab, et minu proovimise pärast ei jää keegi ukse taha.

Õppima lähen muidugi eesmärgiga lõpetada, kuid kuna ma olen alustanud neli korda kooliteed, mis on jäänud poolikuks, siis ma endas 100% kindel ei ole. Suur tükk ajab suu lõhki ja võimalik, et pärast 9-aastast koduseinte vahel molutamist, on kahes koolis õppima asumine liiga suur suutäis, aga seda enne teada ei saa, kui suu on juba täis.

Kuidas ma üldse maastikuehituse peale sattusin? Aitäh küsimast, seletan hea meelega kõike päris algusest. See oli millalgi juunis, kui ema rääkis, et tema plaanib sõbrannaga minna Räpinasse aiandust õppima. Ma küll ei tea, mida temal sellel alal veel õppida on, ei jää tal aias ükski töö tegemata ja mina olen saanud temalt palju kiiremini vajalikku infot kui Google otsingust. Näiteks olen talle helistanud ja kirjeldanud mõnda taime, et teada saada, millega on tegu ja kuidas ma selle eest hoolt pean kandma.
Igatahes teadsin, et tema tahab minna aiandust õppima ning jupp aega pärast meie jutuajamist läksin õhtusel ajal kooli kodulehele, kus avasin esimese asjana maastikuehituse eriala ja nägin enda üllatuseks, et õppima asumiseks ei ole keskharidus nõutud. Mul hakkas mõte kohe liikuma ja õppekavaga tutvudes tundsin, et see on täpselt minu jaoks. Juba samal õhtul olin ma seda meelt, et ma lähen Räpina Aianduskooli ja me vestelesime sellest emaga Facebooki vahendusel poole ööni. Järgmisel päeval ütlesin Härrale, et ta ei arva kunagi ära, mida ma teha tahan ja tema vastas kohe, et emaga koos kooli minna. Mul oli arvutis kooli koduleht lahti, nii et tal ei olnud raske pakkuda, kui ma juba sedasi küsisin, aga päris täppi siiski ei läinud, me läheme emaga samasse kooli, aga me ei hakka koos koolis käima.

Tegelikult olen varemgi maastikuehituse erialale mõelnud, täpsemalt isegi maastikuarhitektuuri peale, sest see oli üks vähestest Maaülikooli erialadest, mida oleksin tahtnud õppima minna, kui oleksin lõpetanud Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli põllumajanduse eriala. Siis tahtsin olla see, kes visiooni paberile paneb, nüüd see, kes käed mustaks teeb ja paberil näidatu reaalsuseks muudab. Selle osa endast avastasin, kui maja ostsime. Lisan lõigu motivatsioonikirjast, sest ma ei viitsi põhimõtteliselt sama juttu uuesti kirjutada:

Kandideerima ei ajenda mind mitte võimalus õppida, vaid soov õppida just maastikuehitust, mille suunas olen varemgi äratundmisrõõmu tundnud. Ma teiste erialadega üldse ei tutvunudki, sest maastikuehitus on ainus, mida õppida tahaksin. See ei ole eriala, mille kohta saaksin öelda, et unistasin sellest juba lapsena, sest seda ma kindlasti ei teinud. Vastupidi, mulle ei meeldinud aias tegutseda ja ma ei tundnud selle vastu vähimatki huvi veel viis aastat tagasi.                                

Olukord muutus, kui soetasime aastaid hooldamata aiaga vana maja, kus esmalt avastasin remondi ajal, et mulle meeldib luua oma kätega, mulle meeldib mõelda välja uusi ja huvitavaid lahendusi, mulle meeldib mõõta, joonistada plaane, uurida ehitusmaterjalide kohta, küsida spetsialistidelt nõu, koostada hinnapäringuid ja ise ehitada.

Samal ajal olid kõik need asjad mu abikaasale vastumeelt ja seda enam oli mul vabadust tegutseda ja ise otsustada. Tööde käigus avastasin, et mulle meeldib kasutada nurgasaagi, tikksaagi, akutrelli, lööktrelli, taldlihvijat ehk tööriistu, mida ma varem kartsin ja mille puhul arvasin, et ma ei oska nendega midagi teha. (Päriselt ka kartsin. Kui esimest korda nurgasaagi kasutasin, siis saagisin ja karjusin ning hirm kadus ära, sest selgus, et see polnudki üldse hirmus. Umbes sama lugu oli palju aastaid tagasi, kui ma lapsena kartsin traktoriga väikesest kallakust alla sõita, aga onu sundimise saatel keerasin karjudes rooli ja sõitsin alla, pärast mida ma väikeseid kallakuid enam ei kartnud. Suuri kardan endiselt.)

Majaremondiga omandatud oskused aitasid, kui järg jõudis kätte aiani, kus üllatasin end taas ja avastasin, et mulle meeldib ka aias tegutseda. Teha plaane, istutada põõsaid ringi, tasandada maad, külvata muru, rajada peenrakaste, ehitada sügavimmutatud puitmaterjalist kompostikaste või vanadest tellistest põrandaid. Mulle meeldis loomise protsess ja meeldis näha oma kätega loodud tulemust. Ma ei oska heegeldada, kududa ega õmmelda ja ma ei igatsegi neid oskusi. Mulle meeldib ehitada ja maasitukuehitaja eriala õppekava struktuuriga tutvudes tundsin ka vaid elevust – ma tahan õppida kasutama kivigiljotiini, pinnasetihendajat, segumasinat, ma tahan osata laduda müüri, ma tahan osata rajada piirdeaedu ja sillutisi. Mulle meeldib planeerida, mulle meeldib organiseerida ja mulle meeldib luua ning mulle väga meeldiks kõiki neid asju ka päriselt osata teha.

Ütlen ausalt, et ma olen algaja aednik, ma sain oma aias vähe tegutseda, ma ei jõudnud õppida ilutaimi tundma, ma ei jõudnud õppida isegi ilutaimi ja umbrohtu üksteisest eristama, aga ma õppisin iseennast rohkem tundma ja avastasin endas oskusi ja huvisid, millest mul polnud varem aimugi.

Olgu, see oli tõesti lõigust natuke pikem osa, see oli peaaegu kogu motivatsioonikiri._MG_0354 (3)Kui nüüd rääkida, kuidas see kahes koolis käimine hakkab välja nägema, siis Räpina Aianduskooli puhul on see pluss, et õppesessioonid toimuvad kuus korda aastas esmaspäevast reedeni, mis tähendab, et täiskasvanute gümnaasiumist puuduksin maksimaalselt kaksteist päeva, mis ei ole õppeaasta jooksul suur arv. Iseasi on see, kas ma tulen toime koduse õppimisega, mida ilmselgelt hakkab olema kahe kooli peale palju.

170 kilomeetri kaugusel õppimine tähendab loomulikult ka seda, et ma olengi esmaspäevast reedeni Räpinas ja see tähendab, et mul on vaja omajagu abi. Muidu ei oleks muret, viiksin kõik lapsed Lehtse, aga üks hakkab meil nüüd koolis käima ja tema peab kuidagi kooli saama. Sellele murele on iseenesest lahendus olemas, ta saab seni meie suure ja õnneliku pere teises pooles elada ehk siis meie peresõprade juures, aga järgmisel aastal on mul koolilapsi kaks, mis muudab olukorra veidi keerulisemaks. Esiteks pole see teine koolilaps sugugi lihtne laps, teiseks ei ole sõprade autos nii palju kohti, et nad kõik ära mahuks, kolmandaks on endal ka paha tunne jätta täiskoormusel töötavate sõprade õlgadele kaks algklassilast, kui neil on enda kahe lapsegagi tegemist.

Muide, ma ei ole kunagi ühestki lapsest olnud eemal viis päeva ja kuigi ma tean, et Räpinas ootavad mind ees pikad ja töökad päevad, siis see tundub ikkagi puhkusena. Tahaksingi loota, et see osa on mulle hoopis vaheldus, mis annab uut energiat, mitte lisakoormus, mis hirmsasti väsitab. Aimu saan sellest juba kuu aja pärast, sest siis on esimene sessioon ja kui hästi läheb, siis on Härra tööandja just sel ajal reisil ning Härra saab samal ajal kodus olla. Talviste õppenädalate ajal saan kindlasti Härrale loota ega pea lapsi küla peale laiali jagama, mis tähendab, et ema ja sõprade abi läheb vaja vähem kui kuus korda aastas, nii et loodetavasti saame kõik hakkama.

Olen täna terve päeva ootusärevust tundnud, lihtsalt uskumatu, et ma lähen maastikuehitust õppima. See tuli täiesti äkkideena ja kuigi arvasin, et see mõte võib sama kiiresti kaduda, siis ei kadunud see kuskile, on hoopis aina enam meeldima hakanud. Nii et sügisest lähen 11.klassi ja maastikuehituse 1.kursusele ning loodan kahe aasta pärast lõpetada kaks kooli korraga, et siis minna kolmandasse, aga kuhu, seda ma veel ei tea.

Kaks kassi on parem kui üks

Meie punast kassi Ruubit te juba teate. Nüüd on meil ka Robin, kes sai eile ametlikult meie pere liikmeks, kuigi minu jaoks on ta olnud pereliige juba esimesest hoiukodu päevast peale.

Ta sattus meie juurde hoiukodusse üsna planeerimatult. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas oleksin tahtnud Belle koju tuua, aga kahjuks meie pere ei olnud temale see õige. Robini puhul saigi saatuslikuks see, et ta meenutas mulle Bellet. Nägin Facebookis varjupaiga kuulutust, kus otsiti kassipoeg Pätule kodu või hoiukodu ja ma pikemalt mõtlemata kirjutasin, et pakun talle viimast.

12373381_1645389822394899_8186595521047636268_n

(Pilt on võetud Virumaa kodutute loomade varjupaiga Facebooki lehelt.)

Miks hoiukodu? Sest Härra ei olnud vaimustuses teise kassi ideest ja seetõttu tuli esialgu proovida, kuidas kooselu sujub, nii kasside endi kui ka uue kassi ja perepea vahel.

Kui ma Robini (endise nimega Pätu) kätte sain, siis olin üllatunud, sest ta oli palju väiksem kui pildi järgi arvaks. Ta oli lausa niru! Härra heldis kohe, kui nägi, millise armetu emapiimast ilma jäänud kassipojaga meil tegu on. Ka nägi ta seda, et kassi silmad olid imelikult kissis ja vesised ning minagi hakkasin märkama, kuidas kassipoeg ei talunud valgust ja kuidas ta turtsus ja turtsus ja turtsus.

_MG_2046

Järgmisel hommikul läksin kassipojaga kohe arstile ning tuli välja, et pisike oligi haige. Tal oli kõht parasiitidest punnis, tal oli nohu ja ta oli ilmselgelt kannatanud palju tühja kõhtu, sest ka arst ütles, et kassipoeg on tegelikult vanem kui kasvu põhjal eeldaks. Nii Robin kui ka Ruubi said ravi peale, sest nohu pidi väga nakkav olema ja Ruubil tegelikult oligi juba ninaots vesine, olid nad ju eelneval õhtul terve aja ninapidi koos.

Ruubi ja Robini esmakohtumine oleks olnud väärt filmimist, sest see lihtsalt oli nii naljakas. Ruubi ei näinud, et ma panin elutuppa ühe olematu kassiniru, kes hakkas kohe laste järel ümber tumba jooksma. Küll nägi, et lapsed jooksevad tema mänguasjaga ringiratast ja ta hakkas seda taga ajama hetkel, mil Robin korra seisma jäi. Robin jäi suurte silmadega Ruubit vaatama ja kui viimane ühe ringi ajal temast liiga lähedalt möödus, siis ta susises ähvardavalt, mille peale Ruubi susinal püsti hüppas ja turris karvaga teda vaatama jäi. Jep, kirjutades ei tundu midagi erilist, aga kõrvalt vaadates oli väga naljakas.

Järgmisel hetkel nad juba nuusutasid teineteist ja siis hakkas möll pihta, nad jooksid ja mängisid terve õhtu ning magasid sügavalt terve öö. See oli üle pika aja esimene kord, kui Ruubi meid öösel kiusama ei hakanud. Siis oli ka esimene kord, kui Ruubi koos minuga magama ei tulnud, tema jäi hoopis Robini kõrvale diivani peale. Küll tulid nad kahekesi keset ööd teisele korrusele meie kaissu, aga minu lojaalne sabarakk kadus siiski päeval, mil Robin majja tuli.

Ruubi ja Robin saavad üldiselt omavahel hästi läbi, aga Ruubil oli vahepeal 2-3 nädalat nii halb olla, et väikesegi jõuvaru korral andis ta Robinile tappa, kui too temaga mängida tahtis. Ruubi nimelt korjas mingi koleda bakteri üles – päevadega vähenes tema isu nullini, karv muutus koledaks ja kass ei nurrunud enam. Järgmisel hetkel ta oksendas sapivedelikku ja oli kõrge palavikuga nii loid, et ta ei liigutanud ühtegi lihast, kui Robin teda murdis. Siis ta käiski kaks päeva tilgutite all, sai kolm päeva sundsöötmist ja -jootmist, sest ta ise ei vaadanud toidu ja vee poolegi, aga vähemalt ta hakkas teisel päeval ringi liikuma ning kolmandal juba nurruma. Ma olin nii rõõmus, kui tema nurrumist kuulsin – Ruubi oli tagasi! Päris tagasi ta tegelikult ei ole siiani, ta sööb nüüd vähe ja on söögi suhtes väga pirtsakas. Nii pirtsakas, et see, mis viis eile keele alla, ei kõlba täna enam üldse süüa. Aga nii palju ta siiski sööb, et hakkab vaikselt kosuma ja teda paitades ei ole enam tunnet nagu oleks käe all nurruv kassi skelett.

Vähemalt mänguisu on tal päris tagasi ja nad lasevad Robiniga nagu hobused mööda korterit ringi, kappadi-kappadi-kappadi nii öösel kui ka päeval. Kui nad just ei maga.

_MG_2386

Nurrumisest rääkides, siis Robin ka alguses ei nurrunud ja ma arvan, et ta lihtsalt ei osanud või tal polnud kunagi põhjust seda teha. Oli ta tänavalt leitud ja mul on tunne, et eelmises hoiukodus oli ka midagi puudu, sest ta sõi meil esimestel päevadel nii nagu poleks kunagi süüa saanud. Ta sõi ahnelt oma kõhu nii punni, et me ei julgenud teda süllegi võtta ja ta tegi seda urisedes, et jumala eest Ruubi suutäitki kõrvalt ei pätsaks. Paari päevaga sai ta küll aru, et kõike ei pea vägisi sisse ahmima, sest söök ei kao kuhugi, kuid täitmatu isu on tal endiselt. Nirust kassipojast on saanud veidi paksuke noor kass.

Clipboard

Aga ma tahtsin tema nurrumisest kirjutada. Esimene hale nurrumine tuli pärast pikka kõrvataguse sügamist ja see oli nii õrn, et kõrval pikutanud Härra seda ei kuulnud. Aga mina kuulsin ja see tegi seest nii soojaks. Selleks ajaks oli Robin meil umbes 3-4 päeva olnud, sealt edasi hakkas ta aina rohkem ja valjemini nurruma ning nüüd teeb ta seda iga pisiasja peale. Nagu Ruubigi.

_MG_3476

_MG_3489

Kasside omavaheline kooselu sujub hästi. Käivad sama kasti peal (Ruubi enam vooditesse ei pissi), söövad koos, magavad koos või siis samal ajal erinevates kohtades, mängivad koos, teevad pahandust koos ja jooksevad meile koos uksele vastu, kui koju saabume. Ükskõik, kas oleme olnud ära 15 minutit või terve päeva, alati tulevad nad uksele vastu selliste nägudega nagu oleksid just pärast rasket hiirepüüdmist korra tukastanud – ringutavad ja ohkavad tähtsalt ning on ootusärevad, et kas neile midagi preemiaks ka tõime.

Robini ja Härra kooselu nii harmooniline pole. Mõnikord, eriti öösiti, pole Härra kummastki kassist üldse vaimustuses, aga Robiniga on tal rohkem selline armastuse ja vihkamise suhe. Ruubi ei käi eriti köögikappide ja laua peal, aga kui ta seda reeglit rikub, siis laseb kohe jalga, kui käega vastu lauda patsutada. Robin ei jookse kuskile, patsuta ja riidle palju tahad – kui tema tahab saada singiviilu, siis ta peab selle saama. Kui laua pealt ei saa, siis lapse käest saab ikka ja siis juba koos leivaga. Enam ei saa toitu hetkekski järelvalveta jätta, ka köögitükki mitte, sest Robin on kohe selle kallal ning Härral ihukarvad püsti. Aga kui sama teeks koer, siis… No kuule, ta on ju koer! Ühesõnaga on tema rohkem koerainimene. Mina lihtsalt loomainimene.

Robin õnneks teab, kuidas häid suhteid hoida ja ta on esimesest päevast peale rohkem Härra poole hoidnud, tema sülle, kõrvale ja peale magama kippunud ja seda väga pealetükkivalt. Kui Härra ta ära tõstab, siis ta läheb kohe sülle tagasi ja tõmbub nurrudes kerra, et edasi magama. Isegi koerainimese süda sulab sellise asja peale!

_MG_3082

See pole fotolavastus, vaid täitsa päriselt jäi Härra korteris keset kolimiskaost tukkuma. Seda ta ei tundnud, kui kass tema rinnale magama läks, aga ärgates oli Robin veel samal kohal ja Ruubi oli külje alla pugenud. Kassid teavad, kellele pugema peab!

Kuigi Härrale tihti Robini krutskid ei istu, siis on ta kassi poolt ikkagi sedasi ümber käpa keeratud, et Robinit ta ära anda ei tahtnud, kui kassipojale oli kodupakkuja olemas. Õigemini oleks kodu samaks jäänud, vaid pererahvas oleks muutunud. Siis saingi Härra poolt nõusoleku muuta hoiukodu kassi ametlikuks koduks, aga selle vahepealse kolimiskaose ja kohanemise keskel ei jõudnud sellega tegeleda. Kuni siis eilseni.

Ma tunnen, et meie kodu on tänu kassidele kohe palju kodusem ja ma olen lihtsalt nii rahul, et mina , kes “ma ei taha elamisse ühtegi karvakera”, need kaks karvakera siiski koju tõin! Kahe kassiga on see tunne veel tugevam ja mul on hea meel, et nad on teineteisel olemas, kui meid pole kodus. Igavust nad meie äraolekul ilmselgelt ei tunne, sest muidu ei ripuks kardinad hiljem üksikute aasade küljes…

IMG_3720

IMG_3737

Edit: Meie teised karvakerad, keda ei saa võtta tuppa elama, on kolinud oma majaga Härra vanemate õuele. Facebookis küll jagasin seda, aga kõik sinna ei satu ja ma ei taha, et keegi arvaks, et me tegime Lottest ja Millist küülikupraadi. Nad on täitsa alles. 🙂

Nagu väike laps kommipoes!

Ma olen paar aastat unistanud uuest peegelkaamerast, sest nii kaua on mu ustav pildimasin mind aegaajalt hätta jätnud, kuid olen pidanud uue kaamera ostmise asemel majanduslikult mõistlikumaks teha 100 pilti, et saada vähemalt 1 fookuses jäädvustus. Oma portreeobjektiiviga olen viimased aasta aega üldse sedasi pilte teinud, et lükkan selle sisu vahepeal korpusesse tagasi, sest pärast seda, kui majavaim objektiivi riiulilt maha ajas, ei seisa see enam koos. Pilti saab küll teha, aga lihtsalt fokuseerimise ajal tuleb objektiivist sisu välja nagu pilapoes müüdavate prillide silmamuna. Alguses võib naljakas olla, aga pika peale muutub tüütuks.

Maja müümise järel ei tulnud ma kordagi selle peale, et võiks nüüd end lohutada näiteks kauaigatsetud uue kaameraga. Kuni sõbranna saatis lingi kaamerast, mida ta ostma hakkas. Ma tahtsin kaa… Juba samal päeval valisin uue pildimasina välja ja siis järgmised 5 päeva vaatasin seda ostukorvis, täitsin tellimuse andmeid, aga kinnitamiseni ei läinud. Selle aja sees jõudsin asju juurde panna ja vähemaks võtta ning ostmisest üldse loobuda, aga kuna mõte enam rahu ei andnud, siis võtsin südame rindu ja tegin selle ära.

Minu kõige suurem ost pärast peegelkaamerat, mille ostsin 5 aastat tagasi kasutatuna Stina Kaselt, kes on lihtsalt suurepärane fotograaf ja kelle pildid on kui rusikad minu silmaaugus – sobivad ideaalselt ja teevad natuke haiget ka. Noh, et ise nii hästi ei oska! Lootsin küll, et äkki tuleb kaameraga osa andest kaasa, aga nii hästi ei läinud. Aga nii hästi küll, et see kaamera teenis mind 5 aastat ja on tegelikult endiselt kasutuskõlblik ning jääb seetõttu kappi oma aega ootama. Kusjuures ma olen päris kindel, et see on teinud minu käes vähemalt 200 000 klõpsu (kui mitte isegi 300 000) ja selle aja sees pole kaamera kordagi hoolduses käinud, aga on pildistanud nii tolmus, vihmas kui käredas pakases ja paar korda maha ka kukkunud.

Ei ole vist raske arvata, kumb on vana ja kumb uus:

IMG_20160118_160230

Või siis on ka, sest parempoolse lipendav kummiserv ei torka väga silma. (Pilt on tehtud Härra Cat`i telefoniga.)

Uuem on suurem, tundub kvaliteetsema korpusega, veidi paremate omadustega ja hetkel natuke harjumatute nupulahendustega. Kiirkorras ma seadete muutmisega hakkama ei saa ja seda ma ei leidnudki, kuidas kiirkorras ava muuta. Wifiga ei osanud ka midagi peale hakata, aga homme avan manuaali ja hakkan õppima. Täna oli elevus nii suur, et tuli kohe hakata nuppe näppima.

Ka esimese kaameraga hakkasin kohe ise seadeid sättima, kuigi mul polnud aimugi, mis on säriaeg, ava või iso. Paari päevaga sain poindile pihta ja automaatpogramm ongi jäänud minust puutumata. Nüüd on küll asjad palju selgemad, aga uus kaamera vajab siiski harjutamist ja harjumist ning minus tekitab see avastamis- ja katsetamisprotsess mõnusat elevust.

Lisaks uuele kaamerale ostsin juurde ka samasuguse objektiivi, millest silmamuna välja kipub, aga uuendatud versiooni ja ka selle korpus on märksa kvaliteetsem ning pildikvaliteet samuti.  Härra küll ei näinud vahet, aga mina näen väga hästi – nagu öö ja päev:

Vahe 1

Canon EOS 550D +  Canon 50mm F1.8 (ülemine pilt) ja Canon Eos 760D + Canon 50mm F1.8 STM (alumine pilt) tulemused kehvas lambivalguses. Mõlema seaded täpselt samad – säriaeg 50, ava 1.8 ja iso 800. Minu silm eristab vahet, uue kaameraga tehtud pildil on värvid puhtamad ja müra on vähem.

Vahe 2

Canon EOS 550D +  Canon 50mm F1.8 (ülemine pilt) ja Canon Eos 760D + Canon 50mm F1.8 STM (alumine pilt) tulemused kehvas lambivalguses. Mõlema seaded täpselt samad – säriaeg 50, ava 1.8 ja iso seekord 1600. Minu silm eristab sama, mis eelmisel pildil.

Kelle silm ei eristanud mingit vahet, siis järgmistel piltidel peaks küll juba aru saama, milline on selgem ja teravam. Tegu on viimase katsetuse suurendustega:

vahe 3

vahe 4

Minu jaoks on vahe suur ja parem tulemus mõjub mulle praegu nii suure motivaatorina, et ilmselt hakkab edaspidi blogisse rohkem pilte tulema. Aga mitte sellest reaalse välimusega beebinukust. Täna oli tema minu modell vaid seetõttu, et ma ei kannatanud oodata, kuni alati koostöövalmis Esimene lasteaiast koju jõuab.