Mis pille teie peres mängitakse?

Lugesin ühel õhtul lastele raamatut “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” ja sellega meenus, et ma ise tahtsin kunagi sama. Karupoeg Lukas sai viiuli käppa, kuigi tal on suured käpad, mina aga pole viiulit lähedaltki näinud, rääkimata selle käes hoidmisest.

Mu tutvusringkonnas oli lapsi, kes mängisid kannelt, flööti, klaverit ja noori, kes mängisid kitarri või trumme. Kuigi viimased tundusid ka mingi aeg põnevad, tõmbas mind ainult viiuli poole. See oli see, millest ma unistasin ja samas ei unistanud ka, sest ma teadsin, et mul puudub igasugune musikaalne anne, lisaks puudus mu kodukandis viiuliõpe.

Kes arvab, et musikaalsust saab õppida või muud sellist, siis ärge unustage, et mind ei võetud isegi laualukoori, üritasin korduvalt… See oli küll miski, mis mind veidi õnnetuks tegi, sest laulda mulle meeldis. Endiselt meeldib, mis siis, et kõvasti ja valesti!

See mind õnnetuks ei teinud, et ma viiulit õppida ei saanud, pigem tundus see asjade loomulik käik, sest keegi mu lähedastest ei mänginud ühtegi pilli. Lauluhäält ka kellelgi ei olnud ega ole (isal vähemalt küll mitte, ema ei ole ma korralikult laulmas kuulnud), kuid enda varesehäält pidasin siiski ebaõigluseks ja pean siiani, sest mu kehas on üks laulja lõksus.

Mingis saates kirjeldati kellegi häält kui väikelapse peeru ja see iseloomustab ka minu tämbrit, sellest ei anna kuidagi Faouziat välja pigistada. Ei ole siin ilmas ikka kõik võimalik, kui väga tahta…

Faouzia, üks mu vähestest tänapäevastest lemmikutest

Silveril pole samuti lauluhäält ja kui tema tämber on muidu normaalne (erinevalt minu porgandi häälest), siis lauldes pingutavad ka tema häälepaelad vaid hädist peeru välja. Samuti pole tema peres erilisi pillimängijaid, vaid isa vist mängis kunagi veidi akordionit, aga mina pole 16 aasta jooksul näinud, et seda oleks üldse kohvrist välja võetud.

Ajalugu ilmselt kordub ja meie lapsed kasvavad samuti ebamusikaalses peres ebamusikaalsetena suureks. Esimene küll tahtis vahepeal muusikakooli minna, aga me ei hakanud üldse üritamagi, sest sõbranna laps katsetelt läbi ei saanud ja minu lastel on muusikalist kuulmist veel vähem. Teine asi on muidugi ka see, et Esimene kujutas ette, et talle antakse kohe kitarr kätte ja hakkab seda tinistama, aga kui kuulis, et peab õppima enne mingit noodikirja, siis pidas jalgpalli ikka paremaks.

Ainsad pillid, mida meie peres mängitakse, on piripill ja vinguviiul. Nali, tegelikult mängitakse veel ka ksülofoni. Millalgi suve alguses kingiti meile ksülofon koos noodivihikuga ja sellest kombost sünnib küll tuttavaid meloodiaid.

See kombo

Meil oli kunagi kaks ksülofoni, ühe andsin rõõmuga ära ja teise lagunemine tegi rõõmu, aga pill koos noodiraamatuga “Ksülofonimäng Liiseliga” tundus siiski hea mõttena, sest kujutasin ette, kuidas ma saan kordki elus teha näo, et oskan mängida mingit meloodiat – nii lihtne on ju värvide järgi luua “Piparkoogipoiste” või “Meeril oli talleke” viisi! Eee, jah…

Mina tegemas nägu, et oskan ksülofoni mängida.

See pole tegelikult üldse lihtne, kui värvinoodid peas ei ole ning pead samal ajal vaatama nii raamatut kui ksülofoni. “Rongisõit” tuleb veel hästi välja, sest see on lapsepõlvest selge, aga ülejäänud üheksa laulu on mulle küll väljakutseks olnud.

Kusjuures koos noodiraamatuga on ksülofonil täiskasvanute hulgas korralik menu – enamus, kes on seda näinud, on lapanud noodiraamatut ja proovinud erinevaid lugusid mängida. Vahepeal oli see meil sageli maal kaasas ja ükskord kuulsin, kuidas esikus kõlas midagi “Sepapoiste” sarnast… Ust avades istus mu isa üksinda laua taga ja mängis keskendunult ksülofoni, pole välistatud, et ta laulis vaikselt kaasa ka.

Lapsed mängivad ksülofoniga vahelduva eduga ja pea alati üritavad noodiraamatu järgi muusikat teha. Seda on kergem taluda kui niisama kilistamist, aga esineb ikka viimast ka, kui noodiraamatut üles ei leita. Igatahes ei ole mul veel tekkinud tunnet, et annaks ksülofoni õelastele õe hulluks ajamiseks mängimiseks, nii et komplekt on osutunud asjalikuks kingituseks.

Kellel on kodus ksülofon olemas, siis noodiraamatu saab soetada ka eraldi ning laste mäng saab hoopis uue, kõrvadele talutavama, eesmärgi.

Sellised lood siis, viiulivirtuoosi asemel sai minust vinguviiul, laste ainus muusikakool toimub ksülofoni taga koos “koguaeg läheb valesti” piripilliga ja häälepaeltest pigistame vaid beebi peeru välja.

Kuidas teil? Olete õnnistatud ilusate lauluhäätlega ja oskate lisaks veel pille ka mängida või olete sama ebamusikaalsed kui meie?

Räägi kaasa ning võida ksülofoni ja noodiraamatu komplekt. Võitja selgub järgmisel reedel ehk 13. detsembril, et see päev oleks kellelegi õnnepäev.

13. detsember: Loosiõnn naeratas Evale ja loodan, et kõigil teistel oli ka 13 ja reede hea päev.

“Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” raamatu kinkis meile Heli kirjastus, “Ksülofonimängu Liiseliga” saatis Liiselsound.

Kes ei söö toorjuustu?

Olete kindlasti tähele pannud Philadelphia toorjuustude reklaame erinevate blogijate erinevates kanalites. Mina olen ka, aga ma pole kunagi nendesse süvenenud, sest ma ei söö toorjuustu. Õigemini ei söönud…

Kui ma ise sain nüüd pakkumise proovida seitset erinevat Philadelphia toorjuustu, siis ma võtsin selle vastu põhimõtteliselt ainult tasu pärast ja veidi ehk ka Milka toorjuustu pärast, aga olin valmis selleks, et isegi see ei lähe mulle peale. Ma olen ikkagi toorjuustu maitsenud ja see on olnud minu jaoks sama jube asi kui maitsestamata jogurt. Ma viimast ei osta kunagi ja toorjuustu olen ostnud ainult siis, kui olen teinud Olga Kaju retsepti järgi küpsisetorti, ehkki ma ei saanud hästi aru saanud, kuidas nii maitsetu asi saab sobida nii maitsva tordi sisse.

Igatahes, koostöö kokkuleppe ja toorjuustude minuni jõudmise vahele jäi päris pikk aeg ning mul tekkis selle jooksul isegi kerge uudishimu, või siis päris suur, sest ma jäin poes Philadelphia toorjuuste vaatama ja tõin küüslauguga variandi koju kaasa. Kodus tundsin kergendust, sest see oli nii hea, et lapsed sõid selle mul põhimõtteliselt eest ära. Tänu sellele tekkis mul ettekujutus, millised neist saavad meilt kiidusõnu ja millised mitte (ikka need kõige tavalisemad, imelikud, maitsetud) – ütlen etteruttavalt ära, et päris täppi ma ei pannud ja ainsana valmistas pettumust maitse, millele panin kõige suuremad lootused.

Teistsugune lõunasöök – toorjuustude degusteerimine.

Kuna Estover soovitas proovida toorjuustu võileivakattena (seda nii või kui ka juustuviilu asemel), siis määrisin erinevaid maitseid näkileivale, kaerasepikule ja mitmeviljakuklile ning juurde lisasin vaid tšillisädemeid, salatilehti ja tomatit. Kui esimesed pildid said tehtud, siis lasin näljased lauda – mis te arvate, millisest maitsest lapsed alustasid?

Kõik krabavad esimesena magustoitu.

Loomulikult Milka toorjuustust! Mulle meenutas selle maitse natukese kakaovõid – kas olete seda kunagi söönud? Seda müüdi samasuguses pakis nagu tavalist võid, aga ma pole seda juba aastaid poes näinud, ma pole muidugi otsinud ka.

Nutellat ega teisi taolisi šokolaadikreeme ma koju ei osta, aga Milka toorjuustu varusin küll täna juurde. Muide, ma pole juba aastaid koju valget saia ostnud, nii et Milka toorjuustu määrime ka sepiku peale ja täitsa hea on sedasi. Ütleksin, et sellise kombo näol on tegu isegi täitsa süütu maiusega – Milka toorjuustus on ikkagi poole vähem kaloreid kui Nutellas ja täisterasepik sisaldab palju kiudaineid.

Suva see Milka, näkileib ja küüslauguga toorjuust on teema!

Kõigile Milka toorjuust siiski peale ei lähe, Neljandale ei maitsenud see üldse, ta ei söönud isegi poolikut sepikuviilu lõpuni. See eest meeldisid talle teised neli maitsestatud versiooni ja ta määris neid näkileibadele, kuni viimased otsa said. Näkileibade näksimine meile meeldib, siiani olime peale määrinud juustu-küüslauguvõiet, aga selles on ligi kolm korda enam kaloreid kui light toorjuustus, nii et edaspidi jääme viimase juurde – küüslaugu ja ürtidega variant on ideaalne alternatiiv.

Näkileivad toorjuustuga.

Teine maitserohelisega toorjuust on murulaugu oma, see on sama hea ja sobib nii näkileiva peale kui ka mitmeviljakukli vahele. Tavaliselt on mul mõlemad kuklid võiga määritud ja vahel on juust-salatileht-tomat-juust ning mõnikord veel singiviil ka. Nüüd ainult määrisin toojuustu ja panin salatilehe koos tomatiga vahele, see tundus nii … lahja. Tegelikult oli sedasi isegi parem, toorjuustuga ma ei koonerdanud, nii et kukkel oli mõnusalt mahlane ja maitsev.

Lihtne, kerge ja maitsev “burger”.

Võileivad on meil kodus au sees, esiteks ei suuda mina juua kohvi, kui ma midagi sinna kõrvale ei söö ja viimasel ajal joon ma palju kohvi (et siis teate, miks ma jälle paksuks olen läinud), teiseks söövad lapsed koolis lõunat kell pool 11, aga selle najal nad õhtuni vastu ei pea ning sinna vahele oleks liig veel üks soe toidukord lisada, nii et koju tulles teevad nad endale võileiva või kaks. See ka muidugi ideaalne lahendus ei ole, kahe võileiva toiteväärtus võib olla suuremgi kui ühe korraliku supi oma , aga mitte siis, kui katteks on ainult toorjuust.

Selles burgeri vahel on ohtralt kreemist toorjuustu, aga kaloreid on kokku ainult ca 280. Tass on pärit EBA kinkekotist, sain alles nüüd selle hinna teada – rohkem sellest kohvi ei joo.

Viimased kaks nädalat pole meie kodus olnud ei juustu ega sinki ja keegi ei igatse ka neid, lapsed määrivad meeleldi sepikule või palaleivale toorjuustu ning panevad peale viilu tomatit või kurki ja sellest täiesti piisab.

Philadelphia toorjuustud.

Muide, ma alustasin postituse kirjutamisega eile ja mul oli seda väga raske teha, sest mul on õhtuti hull nälg ja see pildimaterjal ei aidanud hästi kaasa. Ma läksin kella 23 ajal külmiku juurde, et teha endale üks toorjuustuleib, kuid kapis oli ainult tühi karp, oli teine isegi juba puhtaks pestud… Midagi muud ei olnud ka võtta, nii et tegelesin piineldes piltidega edasi.

Hommikul aga läksin lasteaiast otse poodi ja ostsin lisaks Milka omale ka Philadelphia Original toorjuustu ehk siis selle kõige tavalisema, imeliku, maitsetu… Tuleb välja, et see polegi nii halb, tšillisädemete ja tomativiiluga on see pigem isegi vastupandamatult hea ja just sedasi ma seda eile õhtul süüa tahtsingi. Sõin siis täna hommikul. Eilse eest ka…

Nii lihtne ja nii hea! Coopi palaleib on ka uus avastus, üldse vist uus toode – see on tehtud täisterajahust, sellesse pole lisatud suhkrut ja see maitseb hästi.

Ma ei tea, kas klassikalisel ja klassikalisel toorjuustul on vahe, aga minu arvates maitseb Philadelphia oma hoopis teistmoodi võrreldes nendega, mida proovinud olen. Tõenäoliselt oli toorjuustu maitse minu jaoks lihtsalt võõras ja ma ei hakanud rohkem proovima, sest tegelikult ei ole toorjuust üdse maitsetu, hoopis väga maitsev on. Eriti hästi sobib see sushi sisse.

Hehee, tegelikult ei ole mul õrna aimu ka, kas “Philadelphia” sushis on just Philadelphia toorjuust, aga eeldan, et on.

Philadelphia Light ei jätnud mulle erilist muljet, kuigi tšillisädemete ja tomativiiluga oli see ka täista hea, klassikaline lihtsalt on parem.

Minnes tagasi maitsestatud toorjuustude juurde, siis teised kaks maitset on sibula ja paprika oma ning magusa tšilli oma. Esimene ei kõlanud isuäravatalt, aga on sama hea kui maitserohelisega variandid – seda ütlen pigem laste arvamuse põhjal, ma sain sellega vist ainult ühe näkileiva, järgmisel hetkel leidsin külmikust juba tühja karbi. Tahtsin seda juurde osta, aga Konsumis või üleüldse Coopis seda ei leidu, ka e-poes on olemas vaid kolm varianti (millel on kuni 29.11 soodushind).

Magusa tšilli oma osas olid mul suured lootused, sest ma olen tšillisõber ja ma eeldasin, et selles on mõnusat tulisust, aga minu jaoks oli selle maitse väga läila. (Näki)leiva peal ei läinud see üldse peale, ka siis mitte, kui tšillisädemeid ohtralt juurde lisasin. Lapsed ütlesid, et neile see meeldib, aga teised maitsed meeldisid nii palju rohkem, et see jäi seisma.

Üritasin magusa tšilli toorjuustu teisiti ära kasutada ning tegin kooresid nuudleid krevettide ja šampinjonidega, aga ei läinud see ka peale. Magus tšilli pole minu teema, aga kellegi jaoks on see kindlasti lemmik.

Et postitus ei lõpeks pettumusenoodiga, siis jagan veel üht eriti lihtsat küpsisekoogi retsepti: võta küpsis, määri peale Philadelphia Milka toorjuustu, head isu!

Kuidas teiega on lood, sööte või ei söö toorjuustu? Aga võileibu?

Nutrigeni loos

Lastel läheb neljas pudel Nutrigen Supra siirupit, vitamiinikuur on peaaegu poole peal ja mul on kodus jälle palavikus laps. Oeh! See ei ole Kolmas – kes eelmisel nädalal tundus nohune – tema on tegelikult täitsa terve, käis reedel pool päeva lasteaiaski. Palavikku jäi hoopis Neljas, kes käis samuti reedel pool päeva lasteaias.

Kui ma teisipäeva õhtul Kolmanda pooltühja rühma peale küsisin Neljanda õpetajalt, kuidas nendel lood on, siis oli kõik korras, lapsed olid peaaegu täiskoosseisus esindatud. Reede hommikul avanes rühmas juba teistsugune vaatepilt, kahe päevaga olid pooled lapsed peamiselt kõrge palavikuga koju jäänud või keset päeva koju läinud ning õpetaja ise oli ka tõbine. Ups, tundub, et kutsusin teisipäeval Murphy kaela.

Täna oli Neljanda rühmas ainult viis last – nimekirjas on neid muidu rohkem kui kakskümmend – ja too tõbine õpetaja on ka kõrge palavikuga kodus. Karm viirus! Sellise haiguspuhangu peale ma ei imesta, et Neljas taas palavikus on, ma pigem imestaksin, kui tema oleks väheste tervete hulgas. Sellises keskkonnas ei ole ükski vitamiin kõikvõimas, kuid ma siiski loodan, et Neljas vähemalt põeb kiiremini ja kergemini. Elame, näeme. Kolmas pidas enda rühmas levinud viiruste keskel kenastu vastu, kuid pole välistatud, et kodus levivale viirusele jääb ta nüüd alla, nii et mul on siin jälle omajagu põhjust hinge kinni hoida ja palvetada.

Minu usk turgutavasse vitamiinikuuri otsas ei ole, kuid Neljas peab siiski praegu väikese pausi tegema, sest väidetavalt annavad multivitamiinid jõudu ka viirustele ja seda ma kindlasti ei soovi. Neljanda menüüsse lisandub praegu hoopis palju küüslauku, sibulat ja mett. Kui palavik on läinud ja sellele midagi ei järgne, siis võib jälle Supra peale mõtlema hakata.nutrigen supra 3Kes siin endiselt Supra või mõne muu Nutrigeni siirupi peale mõtleb, siis Rosena.ee pani välja loosi, kus võitja saab endale kolm toodet järgnevast valikust:

  1. Nutrigen kiudainerikas joogipulber (6.90 €) – Ühest pakist saab valmistada kümme kiud- ja toitainerikast (kuid suhkruvaba) apelsini- või kakaomaitselist jooki, milles on palju tervisele häid aineid, aga väga vähe kaloreid (ühes joogis ainult 6 kcal). Nutrigeni enda kodulehe põhjal on tegu ülekaalulistele lastele mõeldud dieeti toetava toidulisandiga, mida soovitatakse tarvitada 3 korda päevas söögikordade eel või nende ajal. Eesmärk on ilmselt täita kõhtu, kiirendada ainevahetust ja hoolitseda selle eest, et keha saaks dieedi ajal kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained.
  2. Nutrigen kiudainerikas puding (6.90 €) – Ühest pakist saab valmistada viis portsu maasika- või šokolaadimaitselist pudingut, milles on ainult 25 kalorit, aga palju kiud- ja toitained. Ilmselt on seegi toode suunatud rohkem ülekaaluga maadlevatele lastele, kuid sobib süütuks magustoiduks ka kõigile teistele. Puding ise on siiski enamat kui lihtsalt magustoit, selles on 5 grammi kiudaineid, vitamiinid A, D, E ja C ning jood, kroom, seleen ja tsink, nii et see on päris korralik kõhutäis vajalikke aineid.
  3. Nutrigen Inuliin prebiootikum kroonilise kõhukinnisuse vastu (7.90 €) – See ei ole probiootikum, vaid prebiootikum, mis toidab soolestikus olevaid baktereid ja mõjutab seeläbi seedimist. Ühtlasi pikendab see täiskõhutunnet ja soodustab nii vitamiinide kui mineraalainete imendumist. Tootes endas on samuti mõned vitamiinid ja mineraalained, mis peaksid ainevahetusele positiivselt mõjuma. Pakis on kümme annust, mis tuleb vees lahustada ja millega saab teha kuni kümnepäevase kuuri. Sobib nii aastasele lapsele kui ka täiskasvanule.
  4.  Nutrigen vitamiinihelbed (10.90 €) – Karbis on kolmkümmend pakikest maitsetu pulbriga, milles on kümme erinevat vitamiini ja neli mineraalainet, aga ei mingit suhkrut. See on ideaalne alternatiiv lastele, kellele siirupid ei maitse. Me lapsed on neid vitamiinihelbeid kasutanud ja tegelikult on neil kergelt hapu maitse juures, aga seda on tunda ainult siis, kui mekkida paljast pulbrit, toidu sees seda tunda ei ole. Multivitamiin sobib vanusele kuus kuud kuni kolmteist aastat ning jagub seda kaheks nädalaks kuni kuuks, oleneb lapse vanusest.
  5. Nutrigen Vegy köögiviljasiirup (10.90 €) – See on imesiirup, mille päevane annus (10 ml) on võrdne poole kilo köögiviljadega (artišok, brokkoli, kapsas, porgand, seller, porrulauk ja spinat, mille ekstrakte siirup sisaldab), see võimaldab vaid kahe teelusikatäiega rikastada väga valiva lapse toidulauda. Vegy magushapu maitse ei tohiks olla vastumeelne (aga mine tea neid valivaid lapsi), sest see ei meenuta ei brokkolit ega spinatit. Siirupis on koos köögiviljadega (või tänu nendele) kaksteist erinevat vitamiini ja kolm mineraalainet ning seda jagub umbes kolmeks nädalaks, olgu siis võtjaks aastane või kolmeteistaastane.
  6. Nutrigen Omega kalaõli (12.90 €) – Maasikamaitseline kalaõli (kõlab veidi rõvedalt, aga lapsed seda sügisel tarvitasid ja neile meeldis), mis sisaldab nelja vitamiini ja kahte mineraalainet ning toetab laste silmade, aju ja närvisüsteemi arengut. Siirup sobib alates aastasele lapsele ja selle päevane annus on vastavalt vanusele 2,5-10 milliliitrit, nii et seda jagub kuni 80 päevaks.
  7. Nutrigen Growmega kalaõli (10.90 €) – Apelsinimaitseline veidi lahjem kalaõli (Omega ühekordses annuses on 1600 ühikut kalaõli, selles 400), millesse lisatud mineraalained aitavad kaasa luude, lihaste ja hammaste arengule. Ka seda on meie lapsed tarbinud ja tookord kommenteerisin ma maitset nii: “Pärast avamist on selle maitse pisut kibedamaks muutunud, apelsini see mulle väga ei meenuta, aga maitseelamuse pärast keegi seda nagunii ei võtagi.” Lapsed aga ei kurtnud, nii et halb see ka ei olnud. Growmega siirupit jagub kolmeks nädalaks, selle soovituslik annustamine on 10 milliliitrit nii aastasele kui ka kolmeteistaastale.
  8. Nutrigen Supra (9.90 €) – Ainus laste multivitamiin (nii nad vähemalt räägivad), milles on kolmteist erinevat vitamiini ja kümme mineraalainet. See on see vitamiinipomm, millega loodan praegu laste immuunsust tugevdada, aga mida mingi viirus siin juba saboteerib … Siirup on maitselt päris hapu, aga lastele väga meeldib, nii et nemad ootavad oma igapäevast annust ega lase mul unustada, et neil on kuur pooleli. Supra päevane annus on 5-15 milliliitrit ja seda võib anda alates pooleaastasele, vastavalt vanusele jagub vitamiinipommi kuni kuueks nädalaks.
  9. Nutrigen multivitamiin beebidele (9.90 €) – Vitamiinitilgad, mis on mõeldud kuni aastastele, kuid ma kahtlen, et anda võib kohe sünnitustoas, sest kui ma ei eksi, siis ka D-vitamiini soovitati hakata manustama alates teisest elunädalast, või ei? Nutrigeni multivitamiinis on vajalik annus D-vitamiini olemas, aga ka palju muud, nii et selle manustamise eel tuleks kindlasti lastearstiga konsulteerida, enamus beebisid tõenäoliselt multivitamiine ei vaja. Kui aga vajadus on olemas, siis päevaseks annuseks on 12 tilka ja ühe pudeliga saab hakkama kaks kuud.

Loosis osalemiseks anna teada, millised kolm toodet võidu korral valiksid ja juba 30. märtsi hommikul saab üks õnnelik kommenteerija need endale. Tegelikult saavad kolm toodet lausa kaks kommenteerijat, üks siin, teine Facebookis, nii et suurenda oma võiduvõimalust ja kommenteeri topelt.

30. märts: Aitäh osalejatele! Loosiratas valis siin võitjaks Kaisa, Facebookis Epu, palju õnne!

Kui loosiõnn ei naerata, siis jõuab veel kasutada koodi sidrun, mis annab kuu lõpuni Nutrigeni toodetele 30% soodustust. Edaspidiste soodustustega kursis olemiseks tasub olla Facebookis Rosena jälgija.

Ps! Võidu korral ei pea valima just neid asju, mis esmapilgul enim huvi pakkusid, samuti ei pea need kolm toodet olema erinevad.