Kuu aega laatsaretti – kuu aega taastumist

Eile oli üks mõnus esmaspäev, üldse mitte sinine! Lapsed käisid kõik koolis-lasteaias, Silver lõhkus maal puid ning mina sain pool päeva üksi vaikust nautida. Viimane selline päev oli 21. veebruaril, mis oli Neljanda jaoks kuu ainus lasteaiapäev, Kolmanda jaoks oli see viies, mis jäi ühtlasi ka viimaseks, sest samal õhtul kerkis tal järjekordne palavik.

Kõik sai alguse tegelikult juba 21. jaanuaril, kui Kolmandal tõusis kõrge palavik, millest järgmisel päeval enam mingit märki ei olnud, midagi muud sellele ei järgnenud ka. Nädal hiljem, 28. jaanuaril, tekkis Teisel pärast tunde mõõdukas palavik, mis kerkis järgmisel päeval ligi 40 juurde, aga ülejärgmisel oli kõik pealtnäha korras ja pärast seda läks ta tagasi kooli. Samal ajal jäid pisemad lasteaiast koju, sest Neljandal tekkis kõrge palavik ja Kolmas hakkas köhima.

7. veebruaril olid juba kõik neli kodus, sest ka Esimesel tõusis palavik ja tekkis köha ning Teisel avaldus nina all mädane nahapõletik, mis hakkas arenema kohe pärast palavikku, aga ma pidasin seda alguses ohatiseks ja nii sai see mitu päeva kasvada, kuni läks nii koledaks, et laps häbenes sellega kooli minna. laatsaret.jpgKus on, sinna tuleb juurde ehk viis tõbist last …

Esimene jäi koju 5. veebruarist, see oli teisipäev, ta oli paar päeva palavikus, köhis veidi ja läks järgmisel nädalal tagasi kooli, kuid juba esmaspäeval tõusis tal uuesti palavik, küll ainult üheks õhtuks, aga pärast seda oli ta igaks juhuks veel kaks päeva kodus. Neljapäevast läks taas kooli ja järgmise nädala kolmapäeval jäi jälle koju, sest köha ägenes korralikult. Paraku olid käsil veerandi viimased päevad, nii et ta pidi käima pärast tunde koolis paari asja järele tegemas, mille peale arvas õpetaja, et kui laps vähegi suudab, võiks ta ikkagi koolis käia. Esimene siis pingutas veel need paar viimast päeva, pärast mida jäi ta taas kõrgesse palavikku ning vaheaja veetis juba kopsupõletikus … Kooli tagasi jõudis ta alles eile.

Kuigi jaanuari lõpus ei järgnenud Teise kõrgele palavikule pealtnäha midagi, maadles ta oma nahapõletikuga mitu nädalat. Ta puudus oma koleda ninaaluse pärast 7. ja 8. veebruaril, samal ajal sai ravi peale ja esmaspäevaks oli nahk juba nii ilus, et sai kooli minna, kuid nädala lõpus tekkis tal nohu ja nahapõletik muutus taas aktiivseks, mistõttu oli ta veerandi viimasel nädalal jälle kolm päeva kodus.

Paraku ei allunud nahapõletik antibakteriaalsetele salvidele, vaid levis hoopis uutesse kohtadesse, nii et 25. veebruaril sai ta raviks juba suukaudsed antibiootikumid. See ilmselt nõrgestas korralikult tema organismi, sest keset kuuri tõusis tal mitmeks päevaks kõrge palavik ja temagi hakkas köhima. Tal ei tõusnud ainult palavik, vaid ka põletikunäit, mille peale määrati talle otsa teist sorti antibiootikumid … Minust jäid need nädal tagasi apteeki, ma lihtsalt ei julgenud talle teist kuuri järjest teha, seda enam, et esimese kuuri järel tekkis lapsel allergiline reaktsioon – tal oli pahkluudest põskedeni korralik (nõges)lööve. Täna näen, et seda teist kuuri polnudki vaja, Teine paranes ka selleta.

Kui Esimesel veerandi viimasel nädalal köha ägenes, siis jäi ka Kolmas pärast nelja lasteaiapäeva uuesti köha ja palavikuga koju ning see palavik püsis tal kaheksa pikka päeva. Kokku oli ta veebruaris kena kaks nädalat palavikus, kuu esimese pooles need palavikud lihtsalt tulid ja läksid, mitte ei püsinud terve nädala nagu kuu teises pooles. Ka temale määrati pärast esimese antibiootikumikuuri lõppu teine otsa, sest esimene teda tervemaks ei teinud, aga ma ei ostnud ravimeid kohe välja ning paar päeva hiljem oli köha nii palju taandunud, et jätsingi ka tema antibiootikumid apteeki.

Neljas oli oma kõrge palaviku järel lihtsalt nohus ja pärast seda puhkas niisama kodus, temal antibiootikume vaja ei läinud, aga kuu jooksul oli ka tema vähemalt viis päeva palavikus, nii et nelja lapse peale oli palavikke rohkem kui veebruaris päevi … Sellist kuumalainet meil varem olnud ei ole … Igasuguseid laatsarette oleme siin pidanud küll, kuid kõrgeid palavikke on esinenud pigem harva ja needki on enamasti ühepäevased olnud.

Veebruar oli igatahes selline hullumaja, et kuu teises pooles tekkis mul juba ahastus – nii villand oli sellest, et jaanuari lõpust alates oli kogu aeg kellelgi mingi häda, palavik palaviku järel, lakkamatud köhahood ja magamata ööd. Kui juba tundus, et lapsed hakkavad terveks saama, kustutas kannapööre kõik lootuskiired, sest poisid jäid hoopis veel haigemaks … Tõesti tuli mingi hetk jõuetuse nutt kurku, kui kraadiklaas näitas taas palavikku ja seda veel mitmes kaenlaaluses järjest.

Kuna kuumalaine käis kõigist lastest üle ja nad kõik olid terve kuu vähem või rohkem haiged ning kolm neist said raviks antibiootikumikuuri, mõtlesin teha neile kõigile ka vitamiinikuuri, et organisme pikast põdemisest turgutada. Eelmisel aastal umbes samal tarvitasid lapsed Nutrigeni toidulisandeid ning poisid olid pärast seda pikalt terved kui purikad, Neljas küll nohutas regulaarselt edasi, kuid kahe nohu vahele jäi siiski lasteaias käimise rekord, mistõttu liikusid nüüd mõtted taas Nutrigeni peale.

Rosena Facebooki lehel läks meel aga vähe mõruks, sest nägin, et Nutrigeni toidulisandid olid terve veebruari 30% odavamad, mina tahtsin neid muidugi märtsi esimestel päevadel osta – kui tüüpiline! Needsin end korraks maapõhja ning kirjutasin Rosenale läbi Facebooki lootusega saada väikese hilinemisega see soodustus, sest tahtsin osta ikkagi neli pudelit. Rosenast aga vastati, et nad saadavad need pudelid niisama ja veel topeltkoguses, et lapsed saaksid teha kuuajase vitamiinikuuri. See oli tõesti parim asi, mis pärast terve kuu kestnud laatsareti juhtuda sai! Aitäh-aitäh-aitäh-aitäh, Rosena!nutrigen supra multivitamiin lastele.JPGNutrigen Supra, ainus laste toidulisand, milles on 13 vitamiini ja 10 mineraalainet.

Ma ei ole muidu väga multivitamiinide usku, aga Nutrigeni toidulisandite puhul tegin erandi, sest nende esimeseks koostisosaks ei ole suhkur. Ma ei ole küll koostisosade ekspert, kuid mulle tundub, et Nutrigeni siirupites on igasuguste teiste siirupite, kummi- ja šokolaadikarudega võrreldes ebavajalikke aineid oluliselt vähem või pole neid pea üldse. Võimalik, et olen ülekohtune, kuid kummikarude ja muude kommisarnaste vitamiinide suhtes on mul alati olnud korralik tõrge, mulle on need tundunud rohkem kallid kommid, mistõttu hakkasin mingil hetkel igasuguseid multivitamiine juba eos välistama, ei jäänud palju puudu, et oleksin aasta tagasi sama teinud ka Nutrigeniga.

Võib-olla sellepärast lapsed haigeks jäidki, et nad tavaliselt midagi peale D-vitamiini juurde ei saa. Kui, siis ainult C-vitamiini, aga seda mitte igapäevaselt ega isegi mitte igakuiselt. Sügiseks küll ostsin 3 erinevat Nutrigeni siirupit, et valmistuda viiruste hooajaks, kuid meie kamba peale piisas sellest kogusest ainult kaheks nädalaks, millest jäi ehk väheks. Samas pidasid lapsed veebruarini täitsa hästi vastu, kui mitte arvestada Neljanda nohutamist, sest see on miski, mis on temaga sünnist alates aastaringselt kaasas käinud.

Igatahes, veebruari vintsutuste järel kulub lastele üks superturgutus ära ja selleks eelistan praegu just Suprat, maksivitamiinisiirupit. nutrigen supra 3Mõnede allikate väitel kulub kevadel nagunii üks vitamiinikuur ära, sest talve jooksul on keha kulutanud palju energiat temperatuuri hoidmisele, samal ajal on aga toidulaual vitamiinide kogus vähenenud, mistõttu võib organismi kimbutada vitamiinipuudus ja tulemuseks on kevadväsimus.

Ma ei tea, kas see on kokkusattumus, aga viimane suurem laatsaret ja antibiootikumide tarvitamine jäi üle-eelmise aasta märtsikuusse, mil kõik lapsed olid korraga pikalt haiged, kolm neist lõpuks kõrvapõletikuski. Võib-olla ongi nende organismid kevadeks nõrgemad olnud, mistõttu on haigused kergemini külge hakanud. Mitte ainult nende organismid, vaid kõigi ehk veebruaris-märtsis ei ole mitte gripihooaja haripunkt, vaid inimeste immuunsuse madalpunkt.

On kuidas on, lapsed on lõpuks terved ja loodan, et nende immuunsüsteemid saavad nüüd nii palju üles turgutatud, et see jääb mõneks ajaks kestma. Üks pudel Suprat on neil kamba peale juba tühjaks tehtud, seitse veel jäänud …nutrigen supra 2Kes tahab samuti laste immuunsuse turgutamiseks Nutrigeni toidulisandeid krabada, siis märtsi lõpuni saab seda teha koodiga sidrun 30% soodsamalt.

Üllatusena oli Rosena.ee saadetud pakis lausa kümme pudelit Supra siirupit, aga meile piisab kaheksast, mistõttu kingin kaks pudelit kellelegi ära. Olenevalt lapse vanusest piisab sellest kogusest 27-80 päevaks. Kui tunned, et sinu lapsel/lastel oleks just praegu midagi sellist vaja, siis anna sellest kommentaariga märku, võitja loosin välja juba 15. märtsil, et uus nädal saaks alata vitamiinikuuriga.

15. märts: Nutrigen Supra siirupid võitis Merle, palju õnne!

Lase magada, mükoplasma!

Ma olen köha ja nohu osas pika kannatusega ega kibele nii tühiste asjadega perearsti juurde, kui need just elamist segama ei hakka. Tegelikult ei kippunud ma ka nüüd sinna, kui olin juba mitu nädalat köha pärast magamata, sest minu jaoks ei olnud veel viimane häda käes.giphyMa käisin küll vahepeal perearsti juures, aga vereanalüüside pärast ja kui juba seal olin, siis mainisin, et mul on kaks nädalat peamiselt öösiti häiriv kuiv köha olnud. Arst arvas, et see on refluks ja kirjutas selle leevendamiseks välja ravimid, mida ma võtma ei hakanud, sest kahtlesin diagnoosis kohe alguses ja välistasin selle täielikult, kui köha muutus kohati lahtisemaks.

Ravisin oma “kõrvetisi” köhasiirupite ja erinevate kurguärrituse leevendajatega edasi ega muretsenud, kui nendest mingit abi ei olnud, sest apteeki jäi veel palju erinevaid variante, mida proovida. Mainin ära, et erinevad teed koos meega, mesi üksi, hanerasv rinnal ja kookosrasv suus, kuum dušš ja inhalaator, palju sibulat ja küüslauku, jalavann sinepipulbriga ja muud leebemad vahendid olid proovitud või paralleelselt kasutuses, aga ka nendest polnud suurt tolku.

Mis seal ikka, elasin ja köhisin, aga siis tuli Silver koju ja ütles juba kolmandal ööl, et kui mina arsti juurde ei lähe, siis on tal endal arsti vaja – psühhiaatrit. Mu köha olevat olnud väga ärritav, mis on igati arusaadav, sest see oligi põhiliselt kuiv ärritusköha … Ja enam ei olnud selle pärast ainult mina magamata.

Paraku oli öö vastu pühapäeva ning ma ei saanud kuskile arsti juurde minna, aga säästsin Silverit ja magasin paar järgnevat ööd diivanil, kuigi ta ei tahtnud, et ma seda teeksin. Ma siiski ei näinud mõtet magamistuppa jääda, kui ma nagunii ei saanud magada ja käisin, nagu igal ööl, vannitoa ja köögi vahet leevendusi otsimas. Mul oli lihtsam teha seda avatud köögiga elutoas magades, kuigi ma ei nimetaks seda magamiseks, mida diivanil tegin.

Kõik ööd olid mul väga katkendlikud ja halvimatel öödel magasin kokku ainult kaks-kolm tundi, parematel heal juhul viis. Räägiksin nagu see kõik oleks ammu möödas, aga päris nii see veel ei ole, alles kaks võrdlemisi rahulikku ööd on seljataga.

Igatahes, käisin esmaspäeval perearsti juures ära, seekord kahtlustas ta kõrvetiste asemel mükoplasmat või kopsuklamüüdiat (vist), mis kauakestvat köha põhjustavad ning lasi anda vereanalüüsi nende välistamiseks või tuvastamiseks. Mina tulin koju, guugeldasin mükoplasma kohta ja julgesin arvata, et just see mul ongi, sest kõik kattus (ja hirmutas).

Vereanalüüsi vastus kinnitas seda, kõik mükoplasma vastased antikehad, eriti IgA, olid üle normi, nii et mu hingamisteedes võimutsevad vastikud bakterid.

PxjrF

Miks loetu mind hirmutas? Sest teistel on kogemusi, kus köha on kestnud isegi pool aastat, mükoplasmad on nimelt visad sellid, kes ei taha ravile alluda. Kuna perearst oli juba visiidi ajal mükoplasmas veendunud, siis sain esmaspäeval neile rakuseinata bakteritele sobivad antibiootikumid peale ja pärast vereanalüüside vastust lisas arst, et vajadusel teeme teise kuuri otsa … Ei üllatanud loetud kogemuste peale, aga loodan siiski ühekordse kuuriga terveks saada.

Paranemismärke on näha, ravi kolmandal ööl sain juba paremini magada ja neljandal ööl oleksin maganud nagu beebi Silver, kui ma poleks hilja magama läinud ja kassid poleks hommikul viiest trenni tegema hakanud. Köha osas oli öö päris rahulik ja kurk ei ole enam nii kuiv, et peaksin lakkamatu köhimise vältimiseks päeval ja öösel imemistablette või pastille suus hoidma. Ehk ei kaotagi ma nüüd kõiki hambaid.

Viies öö ootab mind kohe ees, kellaaja poolest on tegelikult peal ja köha, mis päeval väga vähe endast märku andis, on taas kohal, aga seda palju kergemal kujul, mistõttu on lootust, et mükoplasma laseb mul (ja Silveril) täna magada.

Positiivne on see, et köha on ainult minul, lapsed ei ole nakatunud, Silver esimese koduse nädalaga ka mitte ja nii võiks see nüüd jäädagi. Siis on kõik korras.

3 adenoidi operatsiooni + šundid ja veidi karbikuid ka

Värskendan eelkõige enda mälu ja lisan siia kevadel kirjutatud lõigu:

Teine on ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Samas Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Mu sisetunne ei petnud mind. Pärast antibiootikumikuuri veetis Neljas terve suve nohuvabalt, aga siis läks ta septembris lasteaeda, käis seal isegi 2 nädalat jutti, mis on tema puhul haruldane ja siis algas taas nohuralli. Mitte ainult temal, vaid kõik neli nuuskasid siin võidu 3 nädalat järjest. Teine pääses kõige kergemalt, aga Esimene rallis järjekordse kuulmislanguse ja antibiootikumikuurini. Valetan, kõige kergemalt pääsesin mina, sest mulle ei hakanud miski külge, kuigi olin hommikust õhtuni pisikute keskel. Mu vanematel sama hästi ei läinud, põgus kokkupuude lastega niitis nad korralikult jalust maha, nii et tegelikult oli ikka päris nakkav värk. Doktor Google abiga panin ise diagnoosiks adenoviiruse, sest kõigil algas see asi silmapõletiku ja valusa kurguga, kiiresti järgnes äge nohu ja veel pikka aega kimbutas korralik köha, paar palavikku oli kah.

Igatahes sügisene kontrollvisiit LOR arsti juures päädis sellega, et asi sai ametlikuks ja Neljandale kirjutati kevadel määratud opiajale saatekiri. Tänaseks on kolm adenoidi lõigatud ja siit edasi saab ainult paremaks minna. Poistel ongi juba parem, nende opist on möödas peaaegu 6 nädalat ja Kolmas käib nüüd neljandat nädalat lasteaias, ei võtnud ta siin vahepeal oma õe ägedat nohu ka külge. Pärast septembrit on Neljas vaid pool päeva lasteaias käinud, kuigi ma ei plaaninud teda enne oppi üldse viia, sest kartsin, et muidu ta opile ei jõuagi. Selles poolest päevast täiesti piisas, korjas pisiku üles ja 10 päeva hiljem operatsioonile minna ei saanud, aga õnneks lükati operatsiooni vaid nädala võrra edasi, nii et adenoid lõikamata ei jäänud. Aga kõigest järjekorras.

Nädal enne operatsiooni

Enne adenoidi lõikust tuli teha perearsti juures vereanalüüs. Kuna Kolmas ja Esimene alles paranesid oma pikast viirusest, siis olin nende analüüside tulemuste pärast veidi mures. Esimesed analüüsid võeti 5 päeva enne operatsiooni ja need ei olnud kõige paremad. Kordusanalüüsid tehti päev enne operatsiooni ja ka need ei olnud Tervisekeskuse personali meelest head, nii et nad ei julgenud lubada, et operatsioonid tehakse.

Neljandaga oli lihtsam, käisin 3 päeva enne tema operatsiooni Esimesega LOR arsti juures kontrollis ja siis vaatas arst ka Neljanda üle. Kuigi mulle endale tundus, et nohu hakkab tal juba taanduma, leidis arst, et olukord nina sees on endiselt äge ja igasuguse vereproovita oli selge, et operatsioon lükkub edasi. Täpselt nädal hiljem läksime taas 3 päeva enne operatsiooni kontrolli ja olukord oli juba sootuks teine. Kabinetist saadeti meid laborisse vereproovi andma ja edasi läksime koju reedet ootama.

Operatsiooni päeval

Poiste operatsioonid toimusid samal päeval, nii et olin mõlemaga 7.30 haiglas. Registreerisime sisse, lapsed vahetasid riided, ärkamistoas said nad endale voodikohad, arst käis vaatas nad üle, vaatas vereanalüüside vastuseid ja leidis, et kõik on piisavalt hästi, et need adenoidid ära lõigata. Poistel oli tegelikult veel kerge köha, aga see ei olnud takistuseks. 20171011_082216Mõne aja pärast said nad lühikese vahega rahustavad tabletid, mis lisaks operatsioonieelsele rahustamisele pidid mõjuma hästi ka narkoosijärgsele ärkamisele. Rahustamise asemel toimisid need tabletid veidi teisiti, väsinud ja uimaste laste asemel said neist ülemeelikud ja uimased lapsed, nagu oleksid … khõmm … laksu all olnud.20171011_081656Kolmas hakkas nii segast juttu välja ajama. Kõigutas end, koputas otsmikule ja samal ajal rääkis, kuidas ta tahaks burgerit või hot dogi, aga tal ei ole raha, aga maast võib leida nätsu ja seda saab tasuta süüa. Ma loodan, et see oli ikka uitmõte, mitte kogemustest tulnud jutt. Kuna ta oli uimane, siis sai talle palju kordi öeldud, et olgu pikali, muidu kukub voodist veel alla. Lõpuks kukkuski pea ees tilguti hoidiku rataste vahele, sai muhu pähe ja tõmbas õla marraskile. Kui Esimesel hakkas ka tablett mõjuma, siis oli mul juba kaks totakat, keda tuli jälgida, et rohkem keegi voodi ees maas ei oleks.20171011_082222Kui tabletid olid mõjuma hakanud, siis paigaldati mõlemale kanüülid. Esimesena Kolmandale, kellega läks kõik ludinal ja siis Esimesele, kes karjus valust juba enne, kui nõel nahka puudutas. Samal ajal, kui Esimene oli oma kanüülist traumeeritud, kurtis Kolmas, et tal enne ei olnud valus, aga nüüd on. Seda ütles ta kolm korda, viimast korda juba nuttes ja siis selgus, et tal tilkus lahus naha alla, suur muhk oli juba üleval. Kuigi õde ütles, et see lahus ei tee haiget, usun mina, et see paistetus ja naha venimine oli küll ebamugavalt valus. Kanüül võeti välja ja uus lubati panna operatsioonitoas pärast narkoosimaski abil uinutamist. Esimesena läkski operatsoonile Kolmas ja kell oli siis umbes kolmveerand 10.

Neljandaga olime samuti 7.30 platsis. Rahustav tablett mõjus temale tõesti rahustavalt, ta ainult pikutas ja rääkis minuga rõõmsalt juttu. Kanüüli paigaldamist jälgis ka rahulikult, absoluutselt ei kartnud ega protestinud. Ka siis mitte, kui käeõndlasse paigaldatud kanüül paigast läks ja sellega käe sees valusalt surkima hakati ning lootusetu olukorra järel uus kanüül teise koha peale paigaldati. Temaga läks kõik kiiremini ja operatsioonile viidi ta juba kolmveerand 9. 20171117_082952Kõik kolm saatsin operatsioonitoa ukseni, seal käisin nendega veel vetsus ja edasi läksid nad koos arstiga mütsi valima. Kõige rohkem kartis kõige suurem, kõige rõõmsamalt läks operatsioonile kõige väiksem. Minul oli kõigist ühtemoodi kahju.

Operatsioon

Operatsioon kestis kõigil ainult veerand tunnikest, päras seda olid nad veel 10-15 minutit operatsioonitoas, ärkasid vist narkoosist või jälgiti neid seal seni verejooksi ohu pärast, ei teagi täpselt. Samal ajal käis arst rääkimas, kuidas operatsioon läks.

Kolmandal oli suur adenoid ja suur verejooks, mille peatamiseks tehti mingi lisaprotseduur, ei midagi hullu.

Esimesel oli suure üllatusena veel suurem adenoid, see oli suvega kaks korda suuremaks kasvanud ja selline kasvamine sellises vanuses ei ole tavaline olukord. Adenoid oli sulgenud terve ninaneelu ja tüsistusena kaasnes limakõrv, millest tekkis ka see järjekordne kuulmislangus. Adenoidist sai küll nüüd lahti ja seda suurema verejooksuta, aga asemele sai šundid, mis jäävad talle kõrva kuni kaheks aastaks (ja nii kaua ei tohi vett kõrva minna), nii et kõige paremini ei läinud.

Neljanda adenoid üllatas samamoodi. Ka veel sügisene läbivaatus ei pannud arsti ütlema, et operatsiooni on kindlasti vaja, pigem andis saatekirja igaks juhuks, kuna meil peres on sellised “kahtlased kasvavad adenoidid”. Adenoid oli tal suurenenud küll, aga ei tundunud nii kohutavalt suur, et peaks oppi vajama. Samas operatsiooni ajal osutus see proportsioonide poolest kõige suuremaks ja lõikus oli 110% vajalik. Õnneks ei kaasnenud temal mingeid tüsistusi, kuigi sarnaselt Esimesele on tal kõrvad nõrgad kohad olnud.

Pärast operatsiooni

Ärkamistuppa toodi magavad lapsed, kes nägid välja nagu nad oleksid just operatsioonilt tulnud.20171011_101012Kolmas nohises ja kõrises, oli näost punane ning hapnikunäit oli tal veidi madal, nii et sai endale hapnikumaski nina alla. Uni oli tal üsna rahutu, vahepeal köhis paukuvalt ja muutis aina asendit, kuni avas silmad ja jäi nutuselt lakke vaatama. Rääkida ta suurt ei tahtnud, külili olla ei tahtnud, näost oli ikka punane. Mingi hetk jäi uuesti magama ja magas sügavalt terve tunni. Läks lihtsalt.

Esimene ärkas põhimõtteliselt kohe pärast ärkamistuppa jõudmist ja küsis esimese asjana juua. Seda ta muidugi ei saanud, kuigi küsis seda vähemalt 20 korda veel. Tema uuesti magama ei jäänud, vaid jäigi nutusena juua ootama. Ta oli ikka nii õnnetu olemisega, et pärast oppi tehtud pilte ei luba ta kellelegi näidata.

Kolmandaga oli narkoosijärgne ärkamine kõige kergem, sest ta ärkas alles tund pärast operatsiooni ja ka siis keeras ta põhimõtteliselt vaid külge ning magas veel teise tunni otsa. Uni oli tal sügav ja rahulik, isegi nohisemist ei olnud kuulda.20171117_09081120171117_102841Pärast ärkamist said kõik veel kanüüli kaudu valuvaigistit ja kui arst oli nad üle vaadanud, siis said kõrremahla ja jäätist ka. Poisid said seda kella 12 ajal ja pärast seda läksimegi koju. Neljas oleks saanud oma jäätise oluliselt varem, kui ta ei oleks siis magusalt maganud. Lõpuks ajasin ta ise üles, sõi siis oma jäätise ära ja saime samuti kella 12 ajal kodu poole minema hakata.20171117_114630Kodune taastumine on kõigil märkamatult käinud, vaid Neljas kurtis esimesel päeval valu ja sai kodus ka valuvaigistit, aga muidu ei vihjanud miski sellele, et nad kuskil lõikusel käisid.

Olgu, Esimesega oli küll veidi rohkem jamasid, temal hakkas ühest kõrvast mingit jama jooksma, sai kõrvatilkade näol ravi peale ja käis mitu korda kõrva näitamas ja puhastamas, aga see sai ka 2 nädalaga korda.

Tahaksin loota, et reedel tehtud operatsiooniga saabki nüüd sügisesele laatsaretile joone alla tõmmata. Praegu taastub Neljas veel kodus, aga järgmisest nädalast hakkab lõpuks lasteaias käima ja loodan, et nüüd päriselt. Sellel sügisel on ta lasteaias käinud kokku 10 ja pool päeva, seda ei saa lugeda lasteaias käimiseks. Kolmas puudus samuti pool septembrit ja terve oktoobri, Esimene oli koolist kodus peaaegu 4 nädalat (õnneks mitte järjest) ja Teinegi on vahelduva eduga olnud kokku 10 päeva haige või “haige”. Ühesõnaga pole mul 15. septembrist alates sellist päeva olnud, kus kõik oleks olnud koolis ja lasteaias, rohkem on olnud neid päevi, kus enamus on olnud kodus, nii et ma väga loodan, et see kaos on nüüd punkti saanud.

Kellelgi on kogemusi lapsega, kes adenoidi operatsioonil käinud ja enne seda pidevalt nohus olnud? Kas lakkamatu nohuvool lõpuks lakkas?

Tõenäoliselt on mul kahe poisi pealt veel vara mingeid järeldusi teha, aga hetkel tundub küll, et seis on üsna lootusrikas. Ma ei mäleta, milline on Kolmanda rekord järjest lastaias käimise puhul, aga igatahes ei ole 3 nädalat ka tema puhul mingi tavaline nähtus, pigem ikka 1-2 lasteaias ja 2-3 kodus.

Muide, ma olen aastaid tagasi käinud karbikuid kõrvetamas või eemaldamas ja see oli palju hullem protseduur kui adenoidi eemaldamine. Esmalt topiti ninna tuimestavad tampoonid, milles oli vist veidi kanepit, sest arst mingeid narkonalju selle tuimesti peale tegi. Kui nina oli tuim ja ma ise olin meeldivalt uimane, siis pandi mulle kate silmade ette ja asuti asja kallale. Katte alt veidi nägin tegutsemist, aga ma ei olnud sel hetkel nii adekvaatne, et oleks midagi meelde jäänud. Ma isegi ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, omal jalal vist mitte. Mäletan seda, et pärast protseduuri olin pisarateni pettunud, kui selgus, et ma ei saagi samal päeval koju. Esiteks ei olnud mul midagi kaasa võetud ja teiseks ei olnud ma kunagi sedasi haiglas olnud ja see tundus väga hirmus.

Mäletan, kuidas ma pärast protseduuri verd neelasin ja sülitasin. Rohkem neelasin, sest see lihtsalt iseenesest valgus sedasi kurku, et kergem oli alla neelata kui välja sülitada. Öeldi küll, et ei tohi, ajab oksele, aga ma ei tea, vere “söömisest” mul halb ei hakanud.

Mul oli parajasti kuupuhastus ka ja nagu ma ütlesin, siis mul ei olnud haiglasse midagi kaasa võetud, käekotis olid vaid paar hügieenisidet, mis said otsa juba enne õhtut. Pidin murega personali poole pöörduma, aga seda ma enam ei mäleta, kas selle mure lahendas personal või tõttas tädi appi. Seda mäletan küll, et pärast tuli arst palatisse ja pragas, miks ma kellelegi ei öelnud, et mul päevad on, sest sellisel ajal selliseid protseduure ei tehta. Mina selle peale ei tulnud ja kuna igasuguste muude küsimuste hulgas ei olnud küsimust tsükli kohta, siis ma ei osanud niisama lambist olukorda mainida ka. OLYMPUS DIGITAL CAMERASeda mäletan ka, et öö oli raske. Tundsin naha all kanüüli ja see tunne ajas iiveldama, suu kuivas, verd endiselt immitses, nina valutas, rõve oli olla. Aga see ei olnud midagi selle kõrval, mis mind hommikul ees ootas. Kui mu nina hakati vammustest vabastama, siis ma sain teada, et mul oli nina kõrvadeni tampooni täis. Õigemini sain seda tunda, sest ühel hetkel hakkas ninas midagi kuuma liikuma ja seda tuli sügavustest aina juurde. Lõputult siiski mitte, ühel hetkel oli saba käes ja sellele järgnes kuum verejooks. Mul hakkas sellest nii halb, et pilt läks eest, aga nuuskpiiritus äratas mu taas üles, et saaksin seda kõike veel korra kogeda. InexperiencedColossalCamel-max-1mbAga see kõik oli ajalugu, kui ma haiglast välja astusin ja Silveri autosse istusin. Jah, värske armastus oli see. Aasta oli siis 2005 ja mina olin 17.

Ja kuna ta mulle juba Tartusse järele tuli, siis möödaminnes käisime paaril autoturul ka. Ma ei näinud just eriti hea välja oma hullult paistes nina ja kärna kuivanud huultega, aga mõtlesin, et kes mind ikka näeb. Otseloomulikult põrkasime sel päeval kahe kodukandi tuttavaga kokku, millal siis veel …