Kell on kaks. Öösel! Esimene oksendab õhtust alates… Ja nüüd Kolmas ka. Üks on diivani peale magama kupatatud ja teine magab oma madratsiga diivani ees, vahemaa on siiski piisavalt pikk, et üks ei saaks teisele peale oksendada.
Ilmselgelt ei lähe lapsed homme täna kooli ega lasteaeda, aga Härra ei saa nendega kodus olla, nii et mina ka ei lähe kooli. Võib-olla ei tohikski, äkki mul endal ka juba vimm sees. Ma ei kujuta ette, kas see on nüüd uus asi, mille Esimene korjas üles näiteks haiglast, kus me täna eile käisime, või see sama, millega Neljas reedel koju tuli ja mis temal möödus kahe oksendamisega. Kui viimane variant, siis me käisime nii laupäeval kui ka pühapäeval viirust jagamas. Väga jama!
Haiglas käisime LOR arsti juures. Neljanda pidev vesine nina ongi seotud suurenenud adenoidiga, aga arst olukorda nii karjuvaks ei pea, et lapse kohe noa alla saadaks. Kevadel vaatab olukorra uuesti üle, aga kuni see adenoid suuremaid vaevusi ei tekita, seni asi operatsioonini ei lähe. Hetkel ongi ainus murekoht see pidev vesine nina, mis häirib lasteaias käimist, aga arst kinnitas, et tegu pole põletikulise protsessiga ega nakkava nohuga, nii et tuleb õpetajatega sellest rääkida ja loodetavasti nad aktsepteerivad vesise ninaga last.
Esimene oli ka kaasas, kuigi teda tagasi ei kutsutud, aga lootsin, et arst võtab selle minuti ja vaatab tema kõrva ka üle. Esimene kõrv on siiani lukus ja kuigi ma tean, et see ongi kõrvapõletiku järel normaalne, siis igaks juhuks tahtsin kinnitust sellele, et see nii on. Arst oli väga vastutulelik ja ütles kohe, et ta vaatab hea meelega Esimese parema kõrva üle. Ma olin väga üllatunud, et tal mitte ei olnud ainult laps meeles, vaid ka see, milline kõrv tal põletikus oli. Kõik ongi normaalne ja arst pakkus, et umbes pooleteise kuni kahe nädala pärast on kõrv lukust lahti. Vähemalt see asi on korras.
Esimesest rääkides, siis ma unustasin oma kaalulanguse kõrval kirjutada tema kaalulangusest, mis on palju suurem asi. Tema kahanes koolivaheajal 3 kilo, mis on pea 10% tema kehakaalust ja mis oli tal üleliigne. Ei, ma ei näljutanud last, kilod kadusid iseenesest ja see andis aimu, kust need kilod üldse tulid – koolist.
Püksid, millega Esimene sügisel kooli läks ja mis tal veidi alla vajusid, olid talle enne jõule nii kitsaks jäänud, et nööp ei läinud enam kinni ja isegi, kui oleks läinud, siis istuda-astuda ta nende pükstega ei oleks saanud. 
Me olime muidugi juba ammu tema kaalutõusu tähele pannud ega saanud aru, millest see tuleb. Nüüd siis saime, kui vaheajal asendus kaalutõus langusega. Kui lasteaias tõsteti lapsele kindel kogus ette, siis koolis saab ta süüa ikka väga mehiseid koguseid ja ilmselt ta sõigi seal mitme eest. Kodus oleme meie, kes jälgivad tema koguseid ja vajadusel keelavad juurde tõsta, sest ta ise tunneb täis kõhtu sageli alles siis, kui see annab kurgus tunda ja siis ägiseb, et tal on paha olla. Koolis sai ta end nüüd iga päev kurguauguni täis süüa, aga ei enam (ma vähemalt loodan), lugesin talle sõnad peale ja palusin ka õpetajal jälgida, et laps liiga mehiseid koguseid ei sööks. “Sõnad peale” on ehk veidi vale väljend, pigem rääkisime sel teemal ja üritasin talle selgeks teha, et tal on tegelikult kõht täis, kui ta on ühe taldrikutäie ära söönud, aga ta lihtsalt tunneb seda hiljem. Loodetavasti ei unusta ta seda ära.
Haigla juurde tagasi minnes, siis ma käisin eile lõunapausi ja ühe matemaatika ajal südame ultrahelis ja kardioloogi juures. Süda on mul igati korras, asi on närvisüsteemis. Teise matemaatika ajal olin koolis ja pärast seda läksin ajaloo tunni ajal igaks juhuks Härraga haiglasse kaasa, sest kartsin, et tal võib kolme lapsega arstikülastus nii keeruliseks osutuda, et tal läheb meelest küsida õigeid asju või jätta meelde saadud info. Tal ikkagi praktikat palju vähem ja ma tean omadest kogemustest, kui keeruline võib olla mitme lapsega arsti juures käimine, meeled peavad ikka väga avatud olema. Hea oli, et kaasa läksin, sest Neljas saadeti röntgenisse ja teisel kahel oli samal ajal pissihäda, nii et kahe inimese logistika kulus seal ära küll. Härra oleks kindlasti üksi ka hakkama saanud, aga see oleks olnud üsna närvesööv üritus.
Minu koolist rääkides, siis eile lahenes nii mõnigi murekoht, näiteks selgus, et bioloogias on mul isegi 12. klassi hinne olemas, nii et selles aines ei pea ma midagi järele tegema, mis on hirmus hea, sest ma polnud siiani kordagi sinna tundi jõudnud. Enam ei pea jõudma ka. Vestlus õppenõustajaga rahustas mind ka päris olulisel määral maha – ma saan hakkama!
Nüüd on kell juba pool neli, vahepeal olen okset koristanud ja ilmselt tuleb seda enne hommikut veel koristada, nii et korralikust ööunest taas asja ei saa. Ma veel isegi ei tea, kuhu ma magama lähen. Või kas üldse lähen. Härra kõrvale ei taha minna, sest siis segan tema ööund, mis jääb niigi lühikeseks ja ma ei taha, et ta hommikul täiesti magamata peaga hakkab oma emaga Tartusse arsti juurde sõitma. Sellepärast ka ei taha, et Kolmas oksendab läbi une, nii et tal peab kõrval olema ja esimesena selle õige hetke ära tabama, mil on aeg teda kausi kohale kamandada. Samas ei ole tema kõrval mitte kuskil magada, saangi vaid lihtsalt istuda ja valves olla.
Mul on lastest nii kahju, kuigi nad ise on vaprad, minu jaoks on oksendamine lihtsalt kõige hullem asi maailmas. Ma nii loodan, et ma pääsen… Kui peaksin valima oksendamise ja sünnitamise vahel, siis valiksin igatahes viimase. Okei, mõni oksendab ka sünnitades, aga mind säästeti ja ma ei oksendanud ei sünnituste ega raseduste ajal, nii et pean silmas sellist leebet sünnitust. Jep, sünnitus saab olla leebe, oksendamine mitte.
