Meid ründasid häkkerid

Ma üritasin lapsi pikalt igasugustest ekraanimängudest eemal hoida, aga koolilastega ei olnud see enam nii lihtne ja kui nemad juba mängima hakkasid, siis tahtsid seda ka väiksemad, mistõttu pole enam üldse harv nähtus, kui lapsed veedavad neljakesi aega sedasi:

“Mission failed”

Kuigi mulle selline vaatepilt ei meeldi, siis Soomes lubasin neil oma isu täis mängida… Okei, see isu on täitmatu… Igatahes, lubasin neil kõvasti rohkem ekraanide taga istuda kui kodus, kus on koolipäevadel igasugused ekraanimängud enamasti keelatud, kiusatuse vähendamiseks on Xbox ja tahvelarvuti Silveriga Soomegi jäänud (seekord jäi vaid esimene), kuigi need on suurepärased lapsehoidad. Kui oleme jätnud oma järglased lühikeseks ajaks üksi, siis oleme lubanud neil ekraanide taha istuda ega ole pidanud eemal olles muretsema, sest oleme teadnud, et koju jõudes on lapsed endiselt samas asendis nagu nad meist maha jäid.

Muretsenud olen ma rohkem sellepärast, millega nad võivad hakkama saada, kui laadivad valimatult igasuguseid rakendusi alla ja mängivad online mänge. Ma küll olen neid hoiatanud erinevate ohtude eest, millest enam-vähem teadlik olen ja rõhutanud, et igasuguseid kahtlasi asju tuleb meile näitama tulla, aga ma ei ole veendunud, et sellest piisab. Ma jäin ajast maha ikkagi kuskil “Grand Theft Auto 2-e” ja “The Sims 2-e” vahel ega ole telefoniski ussimängust väga palju kaugemale jõudnud, nii et minu jaoks on see virtuaalmaailm, milles lapsed elavad, üsna võõras. Lisaks segane ja hirmutav, mistõttu on mul endal endiselt näppe rohkem kui äppe.

Kui uskuda tasuta viirusetõrjeid või tasulist Telia Safe`i, siis häkkerite rünnaku ohvriks keegi meist langenud ei ole, kuid rünnatud on meid küll. Keda ei oleks?! Kõik ekraanile ilmuvad võiduteated või viirusehoiatused on rünnakud, rääkimata kirjadest, milles palutakse uuendada pangaandeid või kanda kuskile bitcoine, et “salaja tehtud kompromiteerivad salvestised” avalikuks ei saaks.

Ma olen digimaailmas küll skeptiline, aga mitte kõige teadlikum, mistõttu ma ei ole osanud lapsi kõikvõimalike ohtude osas ettevaatlikuks teha, kuid ma olen andnud oma parima, kui olen jaganud nendega kõiki enda teadmisi ning lugenud ette artikleid, mis on hoiatanud igasuguste Momode ja muude väljakutsete või ohtude eest. Mulle muidu tundus minu parim täitsa hea, aga küberhügieeni koolitaja Diana Poudel tõestas, et saab paremini.

Diana kirjutas raamatu “Turvaline internet – Digimaailma teejuht” ja lõi magistritöö raames lauamängu “Häkkerite lahing” ning saatis mulle mõlemad abimehed, et saaksin õpetada oma lapsi turvalisemalt internetis liikuma. Ma jätan raamatust muljetamise hilisemaks, sest muidu läheb postitus liiga pikaks, kuid ma kindlasti soovitan seda teejuhti nii noortele endile kui ka lapsevanematele või õpetajatele. Tegu pole kuiva teksti täis õpikuga, vaid väga lihtsalt ja kaasahaaravalt kirjutatud raamatuga, milles on ehmatavaid ja mõtlemapanevaid näiteid elust enesest.

“Häkkerite lahingust” rääkides, siis ütlen ausalt, et olin selle osas veidi eelarvamustega, sest tegu on Diana esimese lauamänguga ja veel harivaga… See ei saa ju hea olla?! Aga on ja veel nii hea, et harimise osa toimub märkamatult keset hasarti ning nalja ja naeru.

“Häkkerite lahing”, mis sisaldab endas tegelaskaarte, küsimuste ja vastustega kaitsekaarte, pahavara- ja numbrižetoone, paha häkkeri täringuid ning mängureeglite raamatut.

See on tegelikult naer läbi pisarate, kui laps vastab, et nutiseadmes peab kindlasti olema Youtube, kuigi vastusevariantide hulgas on ka viirusetõrje… Selliseid vastuseid on olnud omajagu, mis on tolles hetkes naljakad tundunud, aga on samas tõestanud, kui tuulepead lapsed digimaailmas on. Mitte ainult lapsed, ka mina olen pidanud nii mõnelegi küsimusele huupi vastama, sest ma lihtsalt pole vastust teadnud. Õnneks on olnud rohkem selliseid küsimusi, mille valed vastusevariandid on täiskasvanute jaoks koomilised ja see on see, mis on mängu minu jaoks lõbusaks teinud. Lapsed pole küll alati naljadest aru saanud, kuid ka nemad on üksteise ja iseenda üle korralikult naerda saanud.

Kui ma juba küsimuste ja vastuste kaartide juures olen, siis ma jõudsin nende kaudu leheni, kust saab vaadata, kas mu andmed on sattunud kurjategijate kätte (https://haveibeenpwned.com/). Ma olen sellel lehel ka varem käinud, nii et olin kursis, et 2013 ja 2017 on mu andmed lekkinud Adobe ja MyHeritage kaudu, aga nüüd üle pika aja uuesti kontrollides nägin, et alles maikuus on mu uuendatud parool lekkinud läbi sellise lehe nagu Canva mille puhul ma isegi ei mäletanud, et ma sinna konto tegin. Leheküljega tutvudes meenus küll, et ma vist tahtsin kevadel seal blogile uue päisepildi kujundada, aga mingil põhjusel see ei õnnestunud ja nii see jäi. Põhimõtteliselt tänu “Häkkerite lahingule” muutsin taas igal pool paroolid ära ja deaktiveerisin Canva konto, sest mul pole seda vaja.

Veel näiteid tuues, siis sain teada, et kontaktivaba pangakaarti saab kaitsta spetsiaalse kaitsekaane või fooliumiga. Minu jaoks tundus selline pangakaart liiga ohtlik, nii et minul on viipemaksed blokeeritud, aga kui ükskord kaasaegsemaks muutun, siis ostan kaitsekaaned ja avan viipemakse võimaluse. Nii kaasaegne olen aga küll, et mul toimib kõikjal (kus võimalik) kaheastmeline autentimine ja telefon on kaitstud tugeva parooliga, mitte eesnime esimest tähte kujutava turvamustriga (pidavat olema väga levinud valik ja esimene asi, mida katsetatakse), samuti on mu sim-kaart kaitstud tugeva parooliga (telefonivargad ei igatse alati uut telefoni, vaid tahavad sim-kaarte, mille paroolideks on sageli 0000 või 1234 ja need on esimesed kombinatsioonid, mida proovitakse).

“Häkkerite lahing” puudutab erinevaid teemasid: küberkiusamine, õigused, turvaline parool, nutisõltuvus, internetis valitsevad ohud, terminid, digitaalsed enesekaitse võimalused ja nii edasi. See ehk kõlab igavalt, aga mängides meil igav pole olnud, sest nagu ma ütlesin, siis harimise osa toimub märkamatult keset mängurõõmu ja küsimused ning vastused ei ole kuivad ega tuimad.

Minnes edasi Marja-Liisa Platsi joonistatud tegelaskaartide juurde, siis nende idee on minu jaoks midagi uut ja ägedat – kaardid saab ise ära värvida, tegelastele sobivad nimed anda ja tagaküljel olevat ankeeti täites neile omased huvid või nutiharjumused välja mõelda. (Nimeta kolm asja, mida sellele tegelasele teha meeldib. Millised sotsiaalmeedia kontod tal on? Milliseid rakendusi ta telefonis kõige rohkem kasutab? Millist veebilehte ta hommikul kõige esimesena vaatab?)

Lapsed värvivad ja täidavad tegelaskaarte.

Laste loovus ja loogika on isegi paremad kui minu omad, näiteks Esimene kirjutas toidukulleri (noor tüüp rolleriga) ankeeti, et ta kasutab telefonis kõige enam Google Mapsi. Nii loogiline, aga samas miski, mis mulle endale kohe pähe ei tulnud. Ratastoolis taat vaatab igal hommikul esimese asjana ilmateadet, pea igal noorel tegelasel on Tik-Toki konto ja tiigrikostüümis jänes armastab Aliexpressist tellimusi teha.

Lainele meeldib videomänge mängida ja Miia teeb samuti oma oste Aliexpressist.

Kõik 12 tegelaskaarti on korraga mängus (v.a üksi mängides, siis on käigus pooled) ja neid ründavad häkkerid (täringuid veeretades selgub, millise numbriga tegelaskaardile milline pahavara žetoon satub) ning mängija töö on vastata õigesti küsimustele, et saada enda valdusesse kaitsekaarte. Viimastel on viis raskustaset, mängu võib võtta ainult ühe taseme ja iga järgneva mänguga taset tõsta või võtta korraga kõik tasemed ja küsimusi läbisegi küsida, viimasel juhul on laual korraga 150 kaarti.

Häkkerite lahing, tiim tiimi vastu.

Ma ei hakka mängureegleid pikalt lahti seletama, sest selles mängus on väga lihtne reegleid endale sobivamaks muuta, aga lühidalt selgitades võidab mängu see, kes kogub õigesti vastates enim kaitsekaarte ja puhastab nendega tegelaskaardid pahavarast. See ei ole väga lihtne, sest iga käigu ajal ründavad häkkerid uuesti ja võitmiseks ainult teadmistest ei piisa, kui kaitsekaartidel pole vastava pahavara märke, nii et mängus läheb vaja ka puhast vedamist.

“Häkkerite lahing”

Pikemalt ja põhjalikumalt saab lauamänguga tutvuda lehel häkker.ee, seda ka videopildis.

“Häkkerite lahing” on kindlasti selline lauamäng, mis võiks olla olemas igas kodus, kus lapsed digimaailma avastavad ja seda mitte mängu toreda ülesehituse tõttu (mis on tõesti tore), vaid selle eesmärgi pärast. Mäng ei hari ainult lapsi, vaid ka lapsevanemaid, kes on sarnaselt minule ajast maha jäänud ega ole kursis kõikvõimalike digimaailma ohtudega või kes pole taibanud oma seadmeid ja kontosid maksimaalselt turvaliseks muuta, sest halvad asjad juhtuvad ainult teistega kuskil kaugel.

Lastele ei ole olnud kõik lauamängus või raamatus käsitletud teemad võõrad, kuid nii mõnigi neile tuttav teema tekitas neis imestust, et oi, emme ei liialdanudki… Tuli välja, et internetis varitsevate ohtude puhul ei olegi nad minu hoiatusi alati tõsiselt võtnud, nii et ka juba räägitud teemade puhul on lastele ära kulunud lauamängu kaartidele või raamatusse trükitud kinnitus.

Ma räägin juba nii nagu me oleks raamatu ja lauamängu 100% läbi töötanud või mänginud ning nüüd on meile kõik selge. Päris nii see ei ole, raamat pole veel lõpuni (ette) loetud ja kõik õiged vastused ei ole lastel peas. Me arutleme raamatu ja lauamängu abil digimaailma turvalisuse ja käitumisnormide teemadel veel ja veel ja veel.

Mõtlesin kirjutada, et kes tunneb, et nende kodus kulub selline lauamäng ära, siis koodiga kuussidrunit saab selle häkker.ee lehelt septembri lõpuni 10% soodsamalt, kuid mina pigem ei tundnud, et meil sellist lauamängu kindlasti vaja läheb, ma lihtsalt unustasin lauamänge Soome kaasa võtta ja Diana pakkus, et saadab selle meile sinna katsetamiseks ja mulle see sobis, sest meil oli igav. Alles mängimise käigus sain aru, et Diana saatis “Häkkerite lahingu” õigesse kohta ja ma olen nüüd üsna kindel, et iga pere, kus lapsed digimaailmas toimetavad, on õige koht.

Kui lapsed lauamänge väga ei mängi, siis soovitan neile unejutuks lugeda raamatut “Turvaline internet – Digimaailma teejuht”. Väiksemate puhul on see ideaalne uneraamat, paneb nad kohe magama, aga suurematel on seda täitsa põnev kuulata. Sooduskood kehtib ka raamatule.

Kas teie lapsed tegutsevad nutimaailmas? Kas teile tundub, et nad tegutsevad seal igati ohutult või tasuks nende teadmisi “Häkkerite lahingu” abil kontrollida ja täiendada? Viimasel juhul jagage postituse all oma mõtteid, sest ühe lauamängu ja raamatu komplekti loosin kommenteerijate vahel välja. Kui pikalt ei viitsi pajatada, siis piisab ka sellest, kui lihtsalt annad teada, et soovid loosis osaleda.

Kui soovid võiduvõimalust suurendada, siis topelt ei kärise, osale ka Facebooki ja/või Instagrami loosis. Kõik võitjad selguvad 20. septembril.

20. september: Võitjad on loositud, blogis naeratas loosiõnn Sigridile, Facebookis Agele ja Instagramis Minnamadlile, palju õnne!

NB! Häkker.ee lehel on blogi, kus Diana jagab teadmisi, õpetusi ja hoiatusi tasuta. Ma mitte ainult ei soovita sellele pilk peale visata, vaid leian, et iga lapsevanem lausa peaks seda tegema. Samuti soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, ainuüksi see mõjub juba kainestavalt ja harivalt.

“Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Mõnikord on isegi hea, kui pole aega kirjutada, sest ma kardan, et ma oleksin eelmisel nädalal enda kohta ebatavaliselt emotsionaalse postituse kirjutanud. Kokkuvõtvalt, Soomest naasmise ja koolialguse tralli iseloomustab hästi Esimese vastus vanaemale, kes küsis, kuidas esimene koolipäev oli: “Mitte eriti tore. Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Me ärkasime 29. augusti hommikul kodus, aga alles 6. septembril oli esimene päev, kus ma sain olla kodus, üksi. Õhtul mitte, siis olid hoopis lapsed üksi ja mina mõned sammud eemal sõbranna juures. See polnud lastel esimene kord omapead kodus olla, aga varem pole nad olnud omapead õhtusel ajal ega nii kaua (kaks tundi) ning see meeldis neile, mulle samuti – nemad tundsid end suurtena, mina vabana.

Ma olin tegelikult ka esimese koolipäeva eelsel pühapäeval kodus, vaid Silver käis sel päeval maal tegutsemas ja õhtul käisime koos Rakveres lapsele aktuseks jalanõusid otsimas, kuid see pühapäev möödus mul riidehunniku all, sees ja peal ning kooliasjade keskel. Ei olnud tore.

Ühesõnaga, hakkasin alles pühapäeval Soomes kaasas olnud riideid laste kappidesse tagasi panema ja kui ma seda juba tegin, siis ühendasin selle inventuuri ja kappide korrastamisega, kuigi ma alles mingi 3 kuud tagasi tegin seda. Selle ajaga on siiski palju muutunud. Poisid kandsid terve suve lühkareid ja dressipükse ning pühapäeval selgus, et viisakate pükste nööbid ei lähe enam kinni – suured poisid olid vahepeal kasvanud nii pikkusesse kui ka laiusesse. Teisega oli lihtne, tema sai Esimese vanade pükste hulgast endale midagi, aga vaene Esimene pidi minema järgmisel päeval kooli ainsate liibukatega, mis talle veel kuidagi jalga läksid.

View this post on Instagram

Kolmandasse. Esimesse. Neljandasse. . #terekool

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Me jõudsime pühapäeval nii hilja Põhjakeskusesse, et meil oli vaid pool tundi aega Kolmandale jalanõusid otsida, seetõttu ei jõudnud me Esimese pükstega üldse tegeleda ja kokkuvõttes ei saanud me ka Kolmandale midagi, jäime oma asjadega hiljaks. Ma lihtsalt olin nii kindel, et viisakaid vabaajajalatseid või tenniseid saab igast poest, aga peale Javeride polnud midagi võtta ja nende puhul ei meeldinud mulle pruun tald. Midagi ei olnud teha, Kolmas pidi minema 1. klassi oma vanades väikeseks jäänud tennistes.

Nüüd tundub see kõik nii tühine, aga nädal tagasi olin ma nii Esimese pükste kui ka Kolmanda jalanõude pärast üsna häiritud. Tegelikult olin ma häiritud teadmisest, et Silver sõidab kohe Soome tagasi ja see mõjutas mu üleüldist meeleolu kõige osas. Mind ei muserdanud ainult see, et ta oli kohe lahkumas, vaid ka see, et me ei jõudnud eelneva kolme päeva jooksul kuskil käia. Võtsime küll ühe õhtu enda jaoks, et minna Tallinnasse kinno ja restorani, aga me ei jõudnud kodust kaugemale, ostsime hoopis pitsast, laenutasime Teliast filmi ja kustusime varakult ära. Oleks pitsa või film hea olnud, siis oleksin ehk isegi õhtuga rahule jäänud…

Lastega polnud üldse aega ei kinno ega välja sööma minna, isegi nende – eelkõige Kolmanda – esimene koolipäev jäi väga argiseks. Aktuse ja müofunktsionaalse terapeudi visiidi vahele jäänud vaba aja veetsime Esimesega poes pükse proovides ning pärast kõike seda sõitsime maale kasside ja merisigade järele. Õhtul küll kaalusime varianti minna välja sööma, et tähistada kooliaasta algust või lõpetada suvevaheaeg, aga polnud selleks energiat, niigi olime terve päeva ringi tuisanud, nii et õhtu ei möödunud ka kuidagi erilisemalt.

Kolmanda aktus iseenesest oli eriline hetk, ei häirinud mind siis tema vanad tennised ega miski muu. Enne seda ma küll jõudsin ärrituda, sest Kolmanda klassis selgus, et tal ei olnudki kunstitarvetele karpi vaja (kuigi see vajalike asjade nimekirjas oli) ning Esimesel polnud üldse midagi vaja, aga ma olin talle kokku pannud samad asjad, mis teistelegi. Automaatselt. Mõtlemata sellele, et ta pole enam algklassilaps ja tal pole enam oma klassi, kus kunstitarbeid hoida. Kui ma Kolmanda klassist tühja karbiga Esimese klassi juurde jõudsin, siis oli mu süütenöör juba üsna lühike – mitte ainult tolle tühja karbi, vaid üleüldse kõige pärast – ja ma võtsin väga isiklikult, kui üks Esimese klassikaaslase ema küsis, kas ma olen ikka kindel, et kunstiasjade karpi on vaja. Ma ei olnud kindel. Tema aga lähtus loogikast, et kuna lapsed liiguvad nüüd klasside vahet, siis sellist karpi neil enam vaja ei lähe. Minule kõlas see kui “sa oled jumala loll, et sa selle karbi kaasa võtsid” ja täpselt nii ma end tundsin ka.

Ma olin terve pühapäeva valmistunud esimeseks koolipäevaks, uueks kooliaastaks, sügishooajaks. Sorteerisin riideid, poiste kunstikarpe, pesin-uuendasin-asendasin kõike, mida sain ja hommikul varusime juurde asju, mis olid puudu. Ma tundsin, et ma olin nii palju pingutanud ja samas ikkagi kõigega hiljaks jäänud ja kõike valesti teinud. Ajas närvi küll.

Järgmine päev ei alanud ka kuidagi paremini, Kolmas hakkas enne uksest väljumist mossitama ja pisaraid pühkima ega rääkinud meiega sõnagi. See on miski, mille eest käisin augusti lõpus klassijuhatajat hoiatamas – kui Kolmas on millestki häiritud, siis ta läheb lukku ja mossitab või nutab omaette, ei vaata ta samal ajal otsa ega vasta ühelegi küsimusele. Tahtsin lihtsalt, et õpetaja oleks sellest teadlik ega poeks nahast välja, kui taoline olukord tekib, sest miski ei aita, Kolmas tuleb sellest ise välja. Õpetaja küsis selle peale, mida lasteaias antud olukorrast arvati ja kas me psühholoogi juures oleme käinud. Vastasin, et lasteaias harjuti selle omapäraga ära, lasti Kolmandal rahulikult olla ning psühholoog ei ole teemaks olnud, sest sellist asja ei juhtu sageli ja kui juhtub, siis alati mingi põhjusega, millest on Kolmas valmis rääkima, kui ta maha rahuneb.

Igatahes, kui Kolmas oma teise koolipäeva hommikul lukku läks ja meist vesiste silmadega maha jäi, siis ütlesin õpetajale, et esimene selline hetk ongi juba käes. Me ei teadnud, milles asi, aga arvasime, et uus olukord on tema jaoks hirmutav ning avaldasin lootust, et see möödub tal ruttu, sest tavaliselt möödubki. Ma eeldasin, et esimesel koolinädalal ollakse selliste olukordade suhtes mõistev, sest tegu on ikkagi suure muutusega lapse elus, aga õpetaja esimene reaktsioon ei olnud väga mõistev, tema lubas hakata last jälgima, sest äkki me peame minema ikkagi abi otsima.

See ärritas sedasi, et ma katkestasin õpetaja jutu sõnaga “kuule” ja leidsin, et on vara hakata psühholoogist rääkima, seda enam, et lasteaiast sai laps kaasa ülivõrdes iseloomustuse. Ma kaotasin hetkeks kontrolli ja mitte seetõttu, et “minu laps ei vaja mingit hulluarsti”, vaid seetõttu, et mind ärritas, kuidas õpetaja ei vaevu last isegi tundma õppima ja räägib juba sellest, kuidas peaksime minema abi otsima. Mul ei ole psühholoogide vastu midagi, ma käisin omal algatusel Teisega abi otsimas, sest tema oli lasteaia lõpuni trotsi ja kangust täis (on veidi siiani), temaga ei olnud kerge (ei ole siiani), ent kuigi psühholoog leidis nii autismile kui ka ATH-le omaseid iseloomujooni, ei olnud põhjust tal kumbagi diagnoosida, Teine on lihtsalt kange iseloomuga ja “midagi ei ole teha”. Sellised olid psühholoogi sõnad ja Laste Vaimse Tervise Keskusesse meid enam tagasi ei oodatud.

Kolmas on oma venna täielik vastand, temaga on väga lihtne, ta on rahulik, rõõmsameelne, koostööaldis, kannatlik, leplik, kohanev, seltsiv ja nii edasi, ta lihtsalt ei lähe stressirohkes olukorras endast välja, vaid tõmbub endasse ja teda ei tasu siis torkida, ta tuleb sellest ise välja ning räägib hiljem, milles asi oli. Ma ei leia, et see on miski, mis vajab ravi, aga ma pidasin oluliseks, et õpetaja sellest eripärast teadlik oleks ega satuks segadusse, kui kohtab nutvat Kolmandat, kes talle otsa ei vaata ja küsimustele ei vasta.

Igatahes, jätsime Kolmanda raske südamega kooli ja sama raske südamega sõitsime peagi Tallinna poole, sest Silveril oli aeg minna. Tagasi jõudsin enne Kolmanda koolipäeva lõppu, läksin talle klassi juurde vastu ning õpetaja tuli mulle ütlema, kuidas Kolmas rahunes kohe pärast meie lahkumist maha ja oli ülejäänud päeva nii suurepärane laps, et äkki oli asi hoopis meis. Ma ei saanudki aru, kas ta pidas silmas konkreetset olukorda või seda, et üleüldse on asi meis… Sel hommikul ei olnud asi tõesti koolis nagu me arvasime, vaid sellest, et Kolmas ei tahtnud, et issi ära sõidab.

Mina ka ei tahtnud ja olin seetõttu kindlasti tundlikum kui muidu, aga asi oli veidi ikka selles ka, et mina samuti ei mäletanud, et argielu juurde naasmine nii hull on. Juba esimesel nädalal läks mul kolme lapse kooliasjade kontrollimisel järg käest, ühel päeval jäid Teisel pinal ja eesti keele töövihik koju, ühel päeval unustasin Esimesele joonistusplokid kaasa anda, ühel päeval saatsin Kolmanda tavalistes riietes kooli, kuigi tal oli esimene tund kehaline ja Kolmas avastas seda alles siis, kui tund oli juba peal, nii et tal jäidki riided vahetamata ja kaasa ta teha ei saanud. Vähemalt ei saanud ta selle eest märkust, Teisel on sarnaste olukordade eest mitu märkust.

Lisaks kõigele muule on meil praegu pool alevit lahti kaevatud, esimestel koolipäevadel ehitati kooli ees parkimisriba ja kõnniteed ning kooli taga kaevati torutrass lahti. Ma ei olnud väga õnnelik, et selliste töödega suve jooksul ühele poole ei saadud, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed tulevad koolist koju töötavate ehitusmasinate vahelt. Ma ei olnud väga õnnelik ka koolis toiminud muutuste üle, eriti selle üle, kuidas Teisel kestab söögivahetund ainult 10 minutit ja kahel päeval nädalas algab tal kohe pärast seda kehaline, nii et ta peab jõudma selle aja sees ka riided ära vahetada. Olgu, õpetaja oli vist lubanud 10 minutit tundi hilineda, aga ikkagi, laps tunneb, et tal on kiire, ahmib toidu sisse ja läheb jooksma… See peaks siis tekitama liikumisharjumuse või panema sporti armastama?

Ütleme nii, et ma olin terve eelmise nädala üsna närviline, mind häiris ja puudutas peaaegu kõik. Mõni asi häiris muidugi põhjusega, näiteks kolm värvikihti saanud lauaplaadil kõhuli aelemine, kuigi ma keelasin lastel väiksemate toas viibimise (Kolmas ja Neljas magavad praegu minuga), sest mul on seal tööd pooleli ja kirjutuslaua värv peab maksimaalse tugevuse saavutamiseks nädal aega kuivama. Oma maksimaalset tugevust see ei saavutanudki, pean lauaplaadile neljanda kihi värvi kandma ja lootma, et see katab kõik jäljed, mille lapsed sinna jätsid.

Mis siis veel. Neljas võttis eile lonksu äädikat, väidetavalt alla midagi ei neelanud, aga sellest lonksust, mille ta kraanikaussi sülitas, jäid suu ümber punetavad laigud ja limaskestadele pisikesed punased täpid. Mina ehmusin sellest sedasi ära, et tahtsin maalt koju sõita ja Neljas ehmus sedasi, et värises üle kere ja kodus jäi kohe magama. Kusjuures see äädikas ei olnud valatud ringi limonaadipudelisse, see oli originaalpudelis, aga ikka leidis Neljas, et seda võiks julgelt maitsta. Ei meenunud talle sel ajal ükski õpetussõna ega hoiatus, isegi see mitte, et tema enda tädipoeg on äädikalonksu pärast haiglas olnud. Õnneks ei hakanud ta seda januga jooma, vaid tahtis ainult maitsta, nii et pääses kergelt ja õhtuks olid ka punetus ning täpid taandunud.

Muide, ma siin vahepeal vaatasin töökuulutusi ja tahtsin paari kohta kandideeridagi, aga vaatasin oma märkmikku ega leidnud aega, millal saaksin tööl käia. Mõtlesin küll, et katsun septembri esimesel nädalal kõik käigud ära käia, aga müofunktsionaalne terapeut kutsus lapsed tagasi juba kahe nädala pärast, oktoobris pean minema nahaarstile näitama, kas psoriaas taandub uue raviga ja detsembris lähen kontrollima, kas paremast munasarjast on tsüst kadunud, samal kuul on nii Esimesel kui ka teisel ajad ortodondi juurde, loomulikult erinevatel päevadel…

Sellel nädalal pean käima Rakveres asfaldisae ketaste järel ja need Silverile Soome saatma, loodetavasti saan selleks nädalaks aja ka nahaarsti juurde, seeskord Teisele, kes muutub iga päevaga laigulisemaks. Muus osas oleks nädal üsna vaba, kuid mul on juba esimesed tõbised kodus… Järgmisel nädalal on jälle müofunktsionaalse terapeudi aeg, hambaarsti kontroll kõigile neljale Väike-Maarjas, Esimese kõrvaarsti visiit (tal nüüd mõlemad šundid läinud, aga kõrvad ikka hellad ja meil lennureis ees), Silveri ema kirurg, mõni päev enne seda tuleb ilmselt käia ka röntgenis. Ülejärgmisel nädalal on taas Silveri töökoha “suvepäevad” Türgis, kuhu seekord läheme kahe suurema lapsega ja ongi september läbi. Oktoobrisse tuleb kindlasti veel 1-2 müofunktsionaalse terapeudi visiiti ja suure tõenäosusega ei jää need ainsateks käikudeks. Eelmise nädalaga lisandus tulevikku ikkagi kena 5 käiku juurde ja ma üldse ei imestaks, kui need omakorda edasi paljunevad.

Ka novembris on juba esimene arstiaeg kirjas, täpsemalt Kolmanda silmade kontroll Tallinnas doktor Malva juures, siis selgub, kas ta saab endale vajadusprillid või mitte. Esimene sai aga neljapäeval ortodondi juures alumiste hammaste taha ogad, et ta ei lükkaks keelega oma hambaid kalde alla ning detsembris lähemegi olukorda uuesti hindama. Neljandaga peab ka midagi ette võtma ja temaga kuskil käima hakkama, sest tema kogelemine enam ei tule ega lähe vahelduva eduga, vaid püsib.

Sellised lood siis siin, vahepeal ehk tunduski asi juba veidi liiga idülliline, aga ei, “väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured” peab ikka paika.

Vähemalt ei ole nad veel päriselt üle pea kasvanud.

Aga aitab küll, lähen tõmban oma kõige räbalamad riided selga ja hakkan väiksemate toas seina värvima. Hea meelega värviks küll seinu, aga mööblit on nii palju, et seda tuleb ühe seina äärest teise äärde lükata ja tuba mitmes osas värvida. Kui hästi läheb, siis saavad Kolmas ja Neljas järgmisel nädalal oma toa tagasi, siis juba suurte laste nägu toa.

Kodune veebruar ja mitmekülgne Pelle

Sellest on juba päris palju aega möödas, kui Goldmerk Games lastele portsu uusi laua- ja kaardimänge saatis, aga Pelle mängudeni jõudsime alles praeguse laatsareti ajal. Aasta lõpus sai meil kõigil lauamängudest lihtsalt isu täis, küllap sai proovitud liiga palju uusi mänge lühikese aja jooksul.

Nüüd viimase kuu jooksul on laste huvi mängude vastu taastunud, sest nelja seina vahel haige olla on võrdlemisi igav. Ma Instagramis olen praegust hullumaja veidi jaganud, aga enamus teist sinna vist ei satu, seega mainin põgusalt siin ka, et lapsed on 28. jaanuarist alates vahelduva eduga haiged olnud. Kõik neli on kordamöödas palavikes olnud ja sedasi mitu ringi, eelmise nädala neljapäeval tekkis Kolmandal juba kolmandat korda kõrge palavik ja pühapäevast on kolm poissi korraga vähem ja rohkem kuumad, lisaks köhivad neist kaks kuu algusest alates (vahepeal küll läks juba paremaks, aga see oli vaid vaikus enne uut tormi).

Esmaspäeval sai Esimene diagnoosiks kopsupõletiku (pole varem ühelgi lapsel olnud), Kolmandal ka ragiseb ühes kopsus miski ja Teisel on lisaks palavikule impetiigo ehk mädane nahapõletik (seda pole samuti varem kellelgi olnud), mis ei ole ligi kolme nädala jooksul salvidele allunud. Kõik poisid said antibiootikumid peale ja on lootust, et vaheajaga saavad nad lõpuks terveks. Kahju on sellest, et planeeritud väljasõidud jäävad jälle ära – ei mingi Jääaja Keskust, Lennusadamat, Lohesaba, kino ega muud … Ainult lauamängud.Pelle kaardimängudPelle mängud on mõeldud rohkem koolieelikutele, mistõttu on need meie koolipoiste jaoks veidi igavad, ühe erandiga, kapteni mäng neile meeldib. Selles osas oleme Silveriga poistega samas paadis, ka meile meeldib see kolmest mängust enim.

Pelle kapten“Pelle Kapten” kaardimängus tuleb saada kokku viieliikmeline laevameeskond (kapten, tüürimees, kaks erinevat madrust ja laevakokk), kes peavad olema kas samast loomaliigist või peavad olema esindatud kõik viis loomaliiki (part, konn, siga, kass, koer). Mäng on lihtne ja kiire, aga minu jaoks piisavalt kaasahaarav, et seda koos lastega veel ja veel mängida.

Mängu alustatakse viie kaardiga, meeskonda jahtides tuleb üks kaart keset lauda maha panna ja võtta uus kas pakist või mahapandud kaartide seast, kui keegi teine on loobunud sulle sobivast meeskonnaliikmest.cofPildil olen vaid ühe sammu kaugusel võidust, mul oli puudu kokk-kass ja parajasti oli maas kaks sellist kaarti. Enda käigu ajal vahetasin pardi kassi vastu välja ja minu meeskond oligi komplekteeritud.mde“Pelle Kaptenit” saab mängida ka memoriinina, Neljas kasutab seda varianti, kui keegi temaga mängida ei viitsi.

Pelle rongijuht“Pelle Rongijuht” ei ole minu jaoks eriti kaasahaarav, aga Neljandale meeldib see mäng ja ma ei sure päris igavusse, kui tema rõõmuks talle vastaseks olen. Selles mängus võidab see, kes oma kaartidest esimesena lahti saab ja mõnikord juhtub see kõigil juba kuuenda käigu ajal, mis tähendab, et keegi pole pidanud kaarte juurde võtma ja võidab see, kes alustas. Kuna alustab alati noorim, siis selle noorimal on iga kord ka suurim võimalus võita. Mõnikord aga läheb ühel või teisel kehvemini ja kaarte koguneb aina juurde. See oleneb sellest, kui hästi on kaardid segatud ja kui palju on ootejaamu maha pandud.

Mängu alustatakse kuue kaardiga ja kui midagi saab maha panna, siis uut ei võta, kui aga ei saa midagi maha panna, siis tuleb võtta pakist kaart juurde. Ootejaamad saab alati maha panna, aga targem on need jätta viimasteks õlekõrteks, muidu saavad teised ka sinna oma vaguneid sättida, mis tähendab, et neil vähenevad kaardid oodatust kiiremini.cofPildil on maas kolm ootejaama, tänu millele meie kaardipakid hakkasid hoogsalt vähenema. Rong kasvas ka veel pikemaks, nii et selle mängu mängimiseks võib olla vaja palju ruumi, seetõttu me põrandal mängisimegi.

Pelle piloot“Pelle Piloot” ei kõnetanud meist kedagi. Teoorias (laual 5 lennukit suunaga mängulaua keskele, iga mängija ees tema lennuk ja võidab see, kelle lennuk kõige kõrgemale lendab või see, kellel on kaartide lõppedes viimane lennuk suurima numbriga, lisaks saab teisi mängijaid elimineerida “lennates” nende kaardirivile otsa) tundus küll huvitav, aga praktikas sai enda lennukit nii vähe kõrgemale lennutada, kõik kasvatasid ja pöörasid rohkem vastase kaardiridu ning see ei mõjunud kaasahaaravalt. Võib-olla mängisime valesti, võib-olla pole lihtsalt meie maitsele mäng, aga võib-olla ongi teistest kehvem variant, ei oska öelda.

Võimalik, et uuesti mängides arvamus muutub, nii läks “Mmm juust” lauamänguga, mis alguses tundus ka liiga igav, aga lõpuks muutus üheks enimmängituks. Minu jaoks on see tegelikult endiselt veidi igav, aga seda tunnen ma paljude lastele mõeldud mängude osas, asi on ehk vanuses … Ühesõnaga, mina ei ole õige inimene arvustama väikestele inimestele mõeldud lauamänge, nii et minu “tundub igav” siinkohal arvesse ei lähe, sest meie pere väikestele inimestele see meeldib. cofJuustumängus tuleb koguda juustuauke (täringu silmade arv = juustuaugud), aga samas olla ettevaatlik, sest osade kaartide all ei ole lõbus hiir, vaid hiirelõks. Mida rohkem juustuauke kaardil, seda suurem risk, et kaart peidab endas hiirelõksu. Kolm lõksu lõpetavad mängu kõigi jaoks ning võitjaks on see, kes kogus kõige enim juustuauke.

Lapsed on mängust oma versiooni teinud, nendel ei lõpeta kolm lõksu mängu, vaid mängitakse viimase kaardini ning juustuaukudest lahutatakse maha iga lõksu kohta üks auk. Loovust ei saa reeglitega piirata, mistõttu pole välistatud, et lapsed loovad ka “Piloot Pellest” oma versiooni ning hakkavad seda mängima.

Goldmerki kodulehel olevate mängude juures meeldib mulle see, et need on põhiliselt või vähemalt osaliselt Meelis Looveeri enda loodud, tema panus on ka “Eia jõulud Tondikakul” lauamängus. Kodulehel jäi mulle silma veel “Gildenberg”, mille tegevus toimub keskajal ja mille disain ise on ka keskaegselt omapärane. See jäi mulle tegelikult juba eelmisel aastal silma ja täna ostsin selle ära ka, ainult et Rahva Raamatust, sest see on seal praegu soodushinnaga.

Meelis Looveer korraldab veel õpitubasid, kus mängitakse lauamänge või arendatakse loovust ja luuakse ise üks lauamäng. Mulle tundub, et lauamängude populaarsus väheneb, sest telefonides on palju põnevamad mängud, mistõttu on minu silmis igati tänuväärne tegu selliste õpitubadega lasteaedades ja koolides laste huvi lauamängude vastu kasvatada. Meelis ei kasvatada ainult laste huvi, ikka täiskasvanute oma ka, kui on näiteks firmaüritustel õpitubasid korraldanud või ettevõtetele reklaammänge loonud.

Minnes tagasi Pelle mängude juurde, siis Meelis Looveer saatis mulle kaks komplekti Pelle kaardimänge, et saaksin ühe lugejate vahel välja loosida. Kui sul on kodus eelkooliealised lapsed, kellele meeldiks panna kokku enda laevameeskonda, ehitada rongi või juhtida lennukit, siis anna sellest märku. Postituse kommenteerijatel vahel loosin mängukomplekti välja 6. märtsil. Head loosiõnne!

6. märts: Palju õnne, Marge, Pelle mängud tulevad teie perre!