Laste lemmikud lauamängud

Tahtsin alguses lisada pealkirjaks “Meie lemmikud lauamängud”, aga minu ja Silveri lemmikud ei kattu väga palju laste omadega ning kirjutada tahan rohkem viimastest, sest kõige suuremad mängijad on meil ikkagi lapsed.lauamängud.jpgKui lühidalt rääkida minu ja Silveri lemmikutest, siis ainus ühine lemmik on meil “Tower”, mis on ka üks nendest vähestest, mis meile ja lastele võrdselt põnevust pakub. Nii lihtne, samas nii haarav.

Minu vaieldamatu lemmik on “Scrabble”, aga seda on põnev siis mängida, kui mängijaid on rohkem kui kaks, muidu kipub asi venima. Silverile see mäng nii väga ei meeldi, kuid aegaajalt ta ikka ohverdab end ja teeb minuga ühe sõnamatši. Esimene ka juba vaikselt saab sõnade loomisega hakkama, aga minu jaoks veel natuke liiga aeglaselt ja vigaselt, et mul oleks põnev temaga mängida.

Esimesega mängime rohkem “Saboteur`i” koos laiendusega või “Saboteur Duel`i”, sest me oleme kahekesi ainsad, kellele need mängud meeldivad ja esimest kahekesi ilma laienduseta mängida ei saa. Saboteur Duel on kiirem mäng, esimene variant on vähe ajakulukam, aga võrdselt põnevad on mõlemad. Mõnikord suudan Silveri ka “Saboteuri” mängima sundida ja vastutasuks mängin temaga “Eesti mälumängu”, kus ta alati võidab, nii et viimane minu lemmikute hulgas ei ole.

Silver ei ole tegelikult väga suur mängija, kuigi vahepeal ta tahtis sageli elektroonilist “Monopoly” mängida ja see on tõesti selline lauamäng, millest alguses tekib sõltuvus, aga lõpuks muutub kõik nii lihtsaks, et sammud muutuvad monotoonseks. Laste jaoks see veel nii lihtne ei ole ja nemad mängivad seda rõõmuga, eriti Esimene koos oma sõpradega. Hind on sellel muidu krõbe, aga ma ostsin meie oma 20 euro eest Osta.ee-st ja sellise hinnaga uusi liigub seal siiamaani, praegugi on üks üleval.

“Cluedo” on ka päris lahe mäng, aga lapsed ei ole ikkagi sama tähelepanelikud kui mina ja see muudab nendega mängimise … tüütuks. Sedasi on tegelikult iga lauamänguga, sest lapsed mängivad lärmakalt ega oska kaotada, nii et palju energiat kulub rahu maa peale toomisele. Seetõttu armastan ma väga neid mänge, mida nad omavahel oskavad, saavad ja tahavad mängida, et ma ei peaks kaasatud olema. Mitte et ma ise üldse nendega ei mängiks, mängin ikka ja mängib ka Silver, aga teeme seda rohkem seetõttu, et lastega ühiselt aega veeta, mitte seetõttu, et meil endil väga põnev oleks. Kui vaid üks laps on mängus, siis pole tegelikult hullu, aga kõik neli … Kohati hullumaja. kes leiab esimesenaKui rääkida lauamängudest, millega lapsed oskavad, saavad ja tahavad iseseisvalt mängida, siis esimesena tuleb pähe “Bandido”, mida saab mängida ka üksi, olen isegi seda teinud. See on ka selline mäng, mis on hästi kerge, aga samas haarav. Kui koolis oli lauamängude päev, siis Esimene võttis selle kaasa ja koju tulles kiitis, et kõigile meeldis tema mäng. “Bandido” juures on hea veel see, et võidavad või kaotavad kõik ehk igasugused omavahelised solvumised ja hõõrdumised jäävad tänu sellele ära ning kõik tunnevad võidurõõmu, kui Bandido ei saa põgenema.

Väiksemad mängivad iseseisvalt “Carcassonne Junior” lauamängu, mis on jällegi väga lihtne, aga laste jaoks põnev. Sama lugu on kahe erineva “Dobble” variandi ja “Toweriga”.

Tegelikult ongi meil enamus mänge nii lihtsad, et lapsed saavad nendega omapead hakkama, aga ka neil on enda lemmikud välja kujunenud ja ajas muutunud, sest veel mõned kuud tagasi ütlesid kõik, et “7 ühe hoobiga” on nende lemmik, aga täna ei maininud seda keegi. Laste lemmikud:

Esimese (10): “Cluedo”, mõlemad “Monopolyd”, “Tower”, “Saboteurid”, “Bandido” ja kõige lemmikum on “Kes leiab esimesena?”.

Talle võib “Cluedo” meeldida, aga ta ei oska seda kõrvalise abita hästi mängida ja seetõttu ei ole ta seda kordagi kapist välja võtnud, kui sõbrad on siin olnud, nii et ma kahtlustan, et ta nimetab seda üheks lemmikuks vaid seetõttu, et sai lauamängu jõuluvanalt.

Teise (8): “Võlumets”, “Tower”, “Monopoly Junior“, “Kogu pere reaalsuskontroll” ja “Kes leiab esimesena?”.

Kolmanda (6): Kõik tegevuskaardid, “Carcassonne Junior, “Kogu pere reaalsuskontroll”, “Dobbled”, “Kes leiab esimesena?”.

Muide, tegevuskaartide alt leidsin, et midagi uut on jälle välja tulnud – “100 viisi, kuidas olla hea laps”. Selle toob lastele 1. detsembril päkapikk, vihjeks või nii.

Neljas (5): “Carcassonne Junior”, “Dobbled”, “Tower”, “Bandido” ja loomulikult “Kes leiab esimesena?”. Pusled ka.

Lauamängude troonil seisab seega praegu “Kes leiab esimesena?”, mille Loovhoog meile kuu aega tagasi kinkis, aga mida ma ise juba ammu piidlesin.

Ma piidlesin tegelikult vana versiooni, aga saime uue disainiga mängu, millele on lisatud uusi esemeid ja tegevusi. Viimased muudavad mängu täiesti etteaimamatuks, näiteks ükskord oli Neljas meist kõigist väga haledalt maas ja see viis tal tuju väga ära, aga siis sai õige tegevusega kaardi (võta kotist 2 eset juurde + võta teistelt mängijatelt 2 eset ära) ja selle sama käigu ajal hakkas tal sarnaseid tegevusi aina tulema ja tulema ja tulema, kuni ta oli meist kõigist ees. Temal endal oli nalja palju, aga meie jaoks hakkas asi juba igavaks minema, sest Neljanda käik ei paistnud kunagi otsa saavat.

“Kes leiab esimesena?” on piisavalt lihtne, et ka pere pisemad seda mängida saaksid, aga samas tekitab ka suuremates hasarti ja laste suust muud ei kuule, kui “teeme ühe ringi veel” ning koolist tulles tahetakse ka esimesena asjana seda mängida. Iga uue mängu puhul on neil alguses olnud vaimustus, aga mitte sellist ahvivaimustust, nii et see lauamäng valiti ilmselt põhjusega 2013. aastal parimaks laste lauamänguks Taanis. See ongi parim, kui mul kõik neli nii arvavad ja külla tulnud sõpru seda mängima panevad ning sõbrad seda mängima ka jäävad.

Mul on hästi hea meel vaadata, kui poiste sõbrad siin lauamänge mängivad ja mu rõõm oleks veel suurem, kui rohkem sõpru siin sedasi mängimas käiksid. Kahjuks mõned sõbrad ei taha poistele külla tulla, sest siin on igav, ei ole Playstationit ega muud ägedat, on vaid legolaud, lauamängud ja peitus.

See on küll juba teine jutt, aga ka meie poistel hakkas asi juba käest minema, mistõttu jäid Xbox ja tahvelarvuti Soome, arvutites ma ei luba neil mängida ning telefonide kasutamise osas on ka piirang peal ja nad on jälle nagu lapsed. Jah, kui võimalus on, siis eelistavad ikkagi igasuguseid ekraanimänge, kuid kui võimalust ei ole, siis oskavad aega kasutada ka teisiti kui igavuse üle kurtes. Rõõm on näha, et see on nakkav – on mitu last, kes varem ütlesid, et siin ei ole midagi teha, aga nüüd on hakanud aina sagedamini meil Legodega mängimas käima.

Kui mul on lapsi siin kokku kuus, seitse või rohkemgi, siis mürglit, madinat ja lärmi on omajagu, aga mõnel päeval on see tõesti muusika kõrvadele, sest mul on hea meel, et lapsed endiselt mängida oskavad ja ka lauamängudest lugu peavad.kes leiab esimesena 2Kelle lapsed peavad samamoodi lauamängudest lugu, siis minu omad soovitavad “Kes leiab esimesena?” lauamängu ja ühe sellise väärt auhinna loosin ma Facebookis välja ka.

Järgmisel kuul on juba jõulud ja nagu igal aastal, toob ka tänavu jõuluvana meile paar lauamängu juurde. Kuidas teil, jõuluvana armastab lauamänge kinkida? Kui nii ja “Kes leiab esimesena?” lauamängu kodus olemas ei ole, siis see on küll üks selline mäng, mis võiks kingikotis koha leida, võib-olla isegi esimesena.

Vastused lugejate küsimustele: lapsed

Kas sa tahaksid kunagi veel lapsi? Aga su mees? / Ja keegi juba eespool küsis ka – kas neli last on sinu/teie piir?

Kui nüüd naljaga vastata, siis ei, neli last ei ole meie piir, umbes üks või kaks on. Neli last ületavad omavaheliste nääklemistega me taluvuspiiri hiljemalt lõunaks, aga kui lapsi on kodus ainult kaks, siis neid ei pane tähelegi.

Iseenesest oleksime ka neljast enamaks võimelised ja kui peaks juhtuma, et jään kogemata rasedaks, siis see laps sünniks, aga sellele võimalusele kavatsen sügisel kriipsu peale tõmmata. Kuigi ups-lapse eest võtaks Silver vastutuse, siis tegelikult tema rohkem lapsi ei taha ja tänaseks on tema enda seatud vanusepiir ka juba kukkunud. Kuna 15 aasta jooksul ei ole tema mõtted numbrite osas muutunud, siis ma julgen arvata, et need ei muutu ka järgmise 15 aasta jooksul. Tema tahtis noorelt isaks saada, jutuks oli meil neli last, nii läks ja rohkem pole siin enam midagi rääkida.

Minul on need mõtted seinast seina käinud, aga ajaga on viienda lapse soov pigem kahanenud. Ma tahaksin …_MG_1803… olla ühe korra veel rase. Mõelda, kas ta on poiss või tüdruk. Tunda ta liigutusi, luksumist. Kuulda tema südametööd. Tunda ootusärevust temaga kohtumise ees: “Milline ta välja näeb? Kumma moodi ta on? On tal juuksed?”IMG_7975… ühe korra veel sünnitada. Kuidas see algaks? Oleks see pika pausi tõttu nagu esimene kord või tuleks kolmas äkksünnitus? Tahaks uuesti tunda seda põnevust protsessi ees, elevust tulemuse ees, rõõmu last esimest korda nähes. Tahaksin isegi uuesti sünnitusjärgset nälga tunda – toit pole kunagi varem ega hiljem maitsenud paremini kui pärast sünnitust.P3290141… jälle habrast beebit nii heldinult imetleda, et pisar tuleb silma. Tahaksin tema lõhna tunda, ta hädist nuttu kuulda, teda rinnaga toita ja olla talle kogu maailmaks.

Praegugi sellele mõeldes ja vanu pilte vaadates tuleb beebiisu peale, aga kõik on ilus vaid seni, kuni beebi saab kahenädalaseks. Sealt edasi ei taha ma …_MG_2476… gaasi- ja hambavalu nuttu. Ma olen seda nii palju kuulnud, et ma rohkem ei jaksa. Mulle aitab sellestki nutust, mida ma praegu iga päev kuulen. _MG_6544… magamata öid. Ma olin nii palju aastaid totaalselt magamata, et mul on siiani unehäired ja öised kuumahood, kui miski mu und segab. Ja une segamist Neljanda poolt esineb endiselt, nii et isegi pea 5 aastaga ei ole tema õppinud igal ööl magama ning see ärritab, kuigi ma ajan end tema pärast vaid korra voodist välja. Ma ei taha alustada uuesti punktist, kus öösel tuleb 10 korda ärgata või saab kokku ainult 2 tundi magada. WP_20140526_006… olla aasta ööpäevaringselt lastega koos ja sealt edasi veel paar aastat sedasi, et saan heal juhul korra kuus end tuulutada. Mitte et ma poleks viimased 4 nädalat olnud ööpäevaringselt nelja lapsega koos ja esimene võimalus vahelduseks tuleb alles järgmise 4 nädala pärast … Võimalus siis lapsed vanaemadele jätta ja kinno minna on siiski olemas, beebiga ei oleks. 

Kui eluolu oleks praegu teistsugune ja Silver viiendale lapsele avatud, siis ehk isegi mõtleksin tõsiselt kõige uuesti kogemisele, aga kuna peaksin endiselt suurema osa ajast aastas seda beebivankrit üksinda lükkama, siis pole siin midagi mõelda. Tehtud, nähtud ja kerge see ei olnud. Meil on beebivankrita tegelikult täitsa tore kamp, kellega on olemised, käimised ja tegemised nii kergeks muutunud, et seda meelega taas keerulisemaks muuta väga ei tahaks. Kui, siis ainult koera võrra.

Milliseid enda iseloomu omadusi tunned ära oma laste iseloomus?

Mõtlen ja mõtlen, aga välja ei mõtle. Lihtsam on vastata, mille poolest nad minust erinevad, sest seda märkan rohkem, kuid päris kindlasti tunnen ma lastes ära iseenda, kui nad omavahel vaidlema lähevad. Nende hääletoon, demonstratiivne ohkamine, sõnavara … Ma ärritun kergelt, nemad ka.

Kui ma näen mingit sigadust, siis kostub üle maja: “Jumal küll, mida te jälle teinud olete?! Ma ütlesin, et siin toas ei söö, räägi nagu seinaga! Aaaah, igavene seakari! Mina pean jälle teie järele koristama, ega mul muud teha ei olegi. Aitäh teile!” Kurb on kuulda, kui lapsed samamoodi näägutavad, näiteks: “Jumal küll, jälle mu legod segamini aetud! Ma ütlesin, et neid ei puutu, räägi nagu seinaga! Aaah, igavesed lollakad! Pean hakkama jälle otsast peale ehitama! Aitäh teile, tõesti noh, aitäh!”

Näen nendes ka sarnast sõbralikkust, empaatiavõimet, tolerantsust, avatust, kuid samas on nad alles lapsed ja minu arvates iseloomustavad sellised omadused pea kõiki lapsi.

Lapsi eraldi vaadates, siis tunnen end ära Esimeses, kui ta fantaseerima hakkab. Lapsena olin täpselt samasugune, võtsin millestki kinni ja hakkasin sellest looma aina uusi ja uusi jaburusi, ise nende üle naerdes. Vanemad aina kordasid, et aitab juba, aga mina ikka lasin edasi ja naersin silmad märjaks. Ma fantaseerin sageli ka praegu, kuid mitte enam nii tüütult.

Teises näen enda kangust, me mõlemad oleme sellised, kellele peab jääma viimane sõna ja kui argumendid on otsas, siis jalutame lihtsalt minema, aga need viimased sõnad veel õhku paiskame. Olgu see siis kas või tüdinenud “jaaa-jaaa-jaaa” teise asjaliku argumendi peale, peaasi et ikkagi viimane sõna.

Kas esimesel algav puberteet ka juba endast märku annab? Kuidas ise ja kuidas vennad-õde sellega hakkama saavad?

Esimesel annab puberteet korralikult märku ja ma ütleksin, et kõige kehvemini saab tema ise sellega hakkama. Tema kuuldes ei tohi isegi vendadele ja õele öelda, et ärgu need torkigu teda, tal on puberteet, sest “issand jumal noh, tal pole mingit puberteeti, meil endil on”. See oleks nagu sõimusõna, kuigi me oleme seletanud, et see on täiesti normaalne osa inimese arengus ning talle ettegi lugenud, mis puberteedieaga kaasneb, et ta mõistaks, kui normaalne see kõik on, mida ta füüsiliselt ja vaimselt läbi elab.

Igatahes jah, uksed meil kodus pauguvad, vastu vaieldakse, ebaõnnestumisi ei taluta: õppimise ajal pekstakse rusikat vastu lauda, ehitamise ajal lendavad legod ja “perssed” … Lisaks lähevad juuksed ruttu rasvaseks, näonahal on mustad poorid ja üksikud punnid ning higihais võib pärast trenni jalust maha võtta. Ta saab alles kümme ja mulle tundub ta liiga noor, et hakata näiteks higipulka kaustama, kuid tegelikult kuluks see juba ära.

Kuna ise oled seksi jms teemadel väga avameelne, siis palju ja kuidas lastega räägid neist asjadest? Kas poisid üldse uurivad või huvituvad neist teemadest (minu 10aastane tütar uurib küll ja hoolimata sellest, et olen ka ise avameelne, ei oska ma temaga alati rääkida nendel teemadel).

Minu käest lapsed seksi kohta suurt midagi küsinud ei ole, aga olen avastanud, et internetis on otsitud “naisdega kebimise” kohta, nii et huvi ja uurimine on täitsa olemas ning selle najal on jõutud lõpuks ka vastavate videoteni. Selle peale võtsin ise teema tagasihoidlikult üles ja rääkisin seksist, kui teineteist armastava mehe ja naise vahelisest intiimsusest, mis on midagi muud võrreldes videotes nähtuga.

Seda, et ma ei oska nendega seksist rääkida, tunnen samuti, sest lapsed on nii erinevas vanuses ja kõik, mida räägin kahele suuremale, jõuab lõpuks ka kahe pisemani ning nende omavahelistesse naljadesse. Pean hoolega sõnu valima, sest lastel ei ole kohati mingit filtrit vahel ning ma ei taha, et meie kodust need jutud näiteks lasteaeda jõuaksid.

Samas pedofiilidest rääkides ma tagasihoidlikuks ei jäänud. Rääkisin neile igasuguseid versioone sellest, kuidas nad lapsi endaga kaasa meelitavad ja mida kõike nad lastega teha võivad, seda ikka kuni “tee ussile musi” olukordadeni välja. Ma ei hoiatanud neid ainult võõraste eest, vaid rõhutasin, et ka tuttavate hulgas võib olla halbade mõtetega inimesi, mistõttu lugesin ette palju erinevaid ärakasutamisviise, et nad oskaks need ära tunda.

Selle vestlusega kaasnes nende omavahelist teema üle arutamist ja inetuid nalju, nii et see oli mõnda aega ebameeldivalt aktuaalne ja võimalik, et levis ka kodust väljapoole, aga ma siiski arvan, et selline vestlus oli vajalik. Ebamugav, aga vajalik. Võib-olla peaksingi küsima, kui palju nad jutuajamisest tänaseks mäletavad, äkki tuleb seda korrata.

Kui saaksid edasi anda oma ühe elutarkuse oma lastele, mis see oleks?

Ma üritan neile pidevalt anda edasi oskust enda ja oma ebaõnnestumiste üle naerda. See ei ole elutarkus, aga see aitab elule mitte alla jääda. Toon näiteks viimase korra, kus jalgpalli mängimise ajal üks poiss kukkus ja seda nii piinlikuks pidas, et mängust välja läks. Tema tuju oli rikutud, mäng oli rikutud, samas oleks ta võinud maas lamades hüüda “igavene mullamutt, pani mulle jala ette” ning kõigil oleks nalja nabani olnud ja mäng oleks jätkunud.

Praegu oskavad lapsed rohkem teiste üle naerda, aga mina korrutan neile pidevalt: “Kes tahab teiste kulul nalja teha, peab oskama ka enda üle naerda ja kui sa oskad enda kulul nalja teha, siis ei saa keegi sinu üle naerda, sest te naerate koos.” Ma ei pea siinkohal silmas, et lase end mõnitada ja pane omalt poolt veel juurdegi, kuigi ka see võiks tegelikult kiusajate puhul täitsa toimida. Mõtlen heatahtlikke nalju, musta huumorit, elu liiga tõsiselt mitte võtmist …

Kui me Silveriga poleks ka kõige raskemal ajal iseendi ja meie ebaõnne(stumiste) üle nalja teinud, siis me ilmselt ei oskaks enam naeratadagi, sest poleks seda aastaid teinud. Me muidugi nutsime ka, aga nutt ja naer käivad ikka käsikäes ning soovin, et ka lapsed oskaks halvimast võtta parima.

Millised on teie peretraditsioonid?

Meie traditsioonid on kõige tavalisemad – kõik mainimisväärsed päevad mööduvad vanemate juures süües. Kuna minu ja Silveri vanemate vahemaa on ainult 4-5 kilomeetrit, siis enamasti käime päeva jooksul mõlemas kodus, aga rohkem siiski Silveri vanemate juures, sest seal peres istutakse pea iga tähtpäevade puhul laua taha. Minu vanemad näiteks iseseisvuspäeva ja ülestõusmispühi suurejoonelise perekondliku õhtusöögiga ei tähista, nad rohkem kasutavad võimalust nendel päevadel põhjendatult kooki süüa. Kokkuvõttes ongi meie traditsioonideks iga tähtpäeva puhul minna kookidega vanemate juurde, nii ka emade- ja isadepäevadel.

Päris meie traditsiooniks on muutunud piknikud kaljurannas, seda nii Soomes veedetud tähtpäevadel kui ka niisama. Kallo kaljune rand ja Reposaari tuulegeneraatoriga muul on traditsioonilised kohad, kus me siin igal võimalusel käime ning need on ilmselt ka need, mida lapsed jäävad alati Soomes veedetud suvedega seostama. Kujutan juba ette, kuidas nad kauges tulevikus reisivad oma peredega Porisse, et neile näidata radu, mida mööda nad lapsepõlves käisid: “Vanemad tõid meid alati siia kividele jooksma ja merekohinat kuulama, me ei tüdinenud kunagi sellest ära … oh, olid ajad.”IMG_4256IMG_3707

Kas olete oma lastega ortodondi juures kontrollis käinud?

Kui ma adenoidi operatsioonide kohta infot otsisin, siis jäi silma, et pärast operatsiooni tuleks käia igaks juhuks ortodondi juures, sest adenoid võib tekitada erinevaid hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid. On olemas isegi väljend “adenoidi nägu” ja sageli jõutaksegi adenoidist tingitud hambumushäiretega esimesena ortodondi juurde, kes soovitab edasi minna nina-kõrva-kurguarsti juurde, sest probleemid viitavad ninahingamisfunktsiooni häirele. Kui palju on aga neid nina-kõrva-kurguarste, kes pärast adenoidi (või mandlite, ninakarbikute jms) operatsiooni soovitavad külastada ortodonti, et välistada või tuvastada tekkinud anomaaliad? Ma võin nüüd meie toredale arstile liiga teha, aga ma tõesti ei mäleta, et tema oleks seda soovitanud.

Minul soovitas ortodonti külastada hambaarst, sest Teisel oli ja on siiani probleemiks jäävhammaste ruumipuudus. Kui ma just eriti algaja googeldaja ei ole, siis meil on siin Rakveres vaid üks ortodont ja tema juurde oli enam kui pooleaastane järjekord, aga ruumipuudus kannatas selle ooteaja ära. Midagi sellega hetkel ei tehta, tõenäoliselt suruvad olemasolevad uued hambad end ise lõpuks teiste vahele ritta ja päris probleemid algavad alles teismeeas. Küll leiti, et ülemine huulekida on madala kinnitusega või muud sellist, igatahes on see süüdi ülemiste esihammaste suures vahes. Veel kida lõikama ei hakatud, sest ortodondi praktika on näidanud, et mõnel juhul jõuavad esihambad lõpuks ikka teineteise kõrvale ja midagi lõigata pole vajagi. Aasta lõpus vaadatakse seda asja uuesti.

Muus osas oli Teisel kõik korras ja sai soovituse süüa iga päev midagi, mida tuleb korralikult närida, näiteks porgandit, kaalikat, kuivikuid ja muud sellist. Seda seetõttu, et ka ebapiisav närimine tekitab hambumushäireid. Muidugi küsis arst visiidi ajal ka adenoidi kohta, vastasin, et sellega pole lapsel probleeme olnud, aga teised kolm kohe lähevad neid lõikama. Mul oli nagunii plaanis teistele ka sel päeval ajad kirja panna, aga ortodont jõudis esimesena öelda, et võiksin teised lapsed samuti kontrolli tuua. Teine sai kiiresti kordusvisiidi ja koos temaga võisin kaasa võtta Neljanda, Esimene ja Kolmas said märtsikuusse (oli oktoober) kirja.

Neljandaga läks lihtsalt, adenoid halba ei olnud teinud ja ka tema V-kujuline alumiste esihammaste vahe on täitsa normaalne. Esimese ja Kolmandaga nüüd nii lihtsalt ei läinud. Esimesel on üleval ruumipuudus, millega hetkel midagi ei tehta, lisaks on alumine lõualuu liiga taga, mis võib olla tingitud suuhingamisest ja see vajab tähelepanu. Kolmandal on lahihambumus, mis on tingitud valest neelamisvõttest ja valet neelamisvõtet põhjustab:

  • pärilikkusest tingitud hammastevaheline sigmatism (pudikeelsus); Mitte meie puhul.
  • pikaajaline luti imemine; Ei võtnud üldse lutti ega lutipudelit.
  • hiline tugeva konsistentiga toidu lülitamine toiduratsiooni ja pikaajaline vedela toidu tarvitamine; Kindlasti mitte.
  • ajutiste hammaste hiline lõikumine; Vastupidi, tulid pigem varakult.
  • sõrmede, rusika ja keele imemise harjumus; Õnneks ei ole olnud.
  • patoloogilise hambumuse varajane formeerumine, kui on tegemist suure sagitaalse või vertikaalse lahiga; On väike vertikaalne lahi, nii et ei.
  • ninahingamistakistus. Bingo!

Mida arst mõlema poisi puhul kohe märkas, oli läbi peaaegu kinniste huulte hingamine, nii et suuhingamiseks ei peagi suu ammuli olema ja mina pole seetõttu tähele pannud, et nad tegelikult ikkagi hingavad läbi suu. Teate, mida ortodont soovitas kasutada, et lastel tekiks harjumus hakata nina kaudu hingama? Teipi! Jep, ma võin oma lastel suud (väikese paberteibi jupiga) rahumeeli kinni teipida, et nad ei unustaks hingata läbi nina, sest see on tulemuslikum kui lihtsalt pidev meelde tuletamine. Hetkel on neil suuhingamise harjumus nii sees, et nad ise ei pane tähelegi, kui suu veidi lahti vajub ja õhk sealt kaudu käima hakkab. Teine variant on hoida pidevalt midagi huulte vahel, aga sellega on oht, et nad hakkavad seda lõpuks kramplikult tegema, mis pole samuti hea. Sellise pideva meeldetuletuse kõrvalt tuleb muidugi teha ka erinevaid harjutusi, nii et kiire ja lihtne see hingamisharjumuse muutumine olema ei saa.

Lisaks vajab Kolmanda vale neelamisvõte ravi peene nimega teraapia ja mingisuguse keele asendit korrigeeriva aparaadi näol, mis läheb umbes pooleteise aasta jooksul maksma 650 €. Nii pika aja peale hajutatuna ei ole see summa, mis hinge kinni võtaks, aga arvestatav raha siiski, eriti olukorras, kus terapeudi järjekorda pandi mõlemad poisid ehk võime rääkida juba 1300 € suurusest väljaminekust. Parimal juhul ei vaja Esimene teraapiat täies mahus, aga see kõik selgub alles siis, kui me ükskord tolle terapeudi juurde jõuame. Hetkel pandi poisid järjekorda, mis on nii pikk, et ühtegi aega anda ei osatud. Kui juba osatakse või kui keegi vahepeal oma ajast loobub, siis võetakse ühendust.

Mõlema poisi probleemide põhjustajana näeb ortodont adenoidi, nii et kelle lapsel on olnud ninahingamist takistavaid tervisemuresid, siis soovitan käia ortodondi juures kontrollis. Soovitan tegelikult käia seal ka siis, kui suuhingamine pole teemaks, sest see pole ainus, mis anomaaliaid tekitab ja varakult avastatud anomaaliaid võib olla kergem ravida. Seetõttu tehti poiste hammastest ka röntgenpildid, et näha, kas neil on kõik jäävhambad olemas ja omal kohal. On. Esimesest tehti lisaks veel üks pilt, mida ortodont vahepeal ise uurib ja mõõdab (nii ta ütles) ning millest räägitakse täpsemalt septembris kordusvisiidi ajal. Teemaks siis ikka see alalõug, mis on nii taga, et esihambad kokku ei lähe. 20171002_124534“Fotograafi” juures.

Veidi targemat lugemismaterjali ka:

Millal külastada esimest korda ortodonti

Lihtsalt ja lühidalt, kuidas ennetada puseriti hambumust

Kõik hammaste arengust ja anomaaliatest ja samalt saidilt hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika