Pulma-aastapäeva traditsioon, mida ei tekkinud…

Meil on varsti tulemas viimane ühekohaline pulma-aastapäev ehk järjekorras juba üheksas. Üheksas! Alles me abiellusime ja veetsime pulmaöö Viimsi spaa sviidis, kus sõime head ja paremat (ühesõnaga kräppi), mõnulesime vannis (nii et terve põrand ujus veest ja vahust) ning lubasime, et sedasi hakkab igal pulma-aastapäeval olema, aga erinevates spaades.OLYMPUS DIGITAL CAMERAJah, idee oli hea, aga see traditsioon katkes juba esimesel aastapäeval, mille veetsime hoopis palkmajakeses, sest see oli ainus variant, mis võimaldas meil paar tundigi omaette olla. Meil oli siis nimelt üks väike jama…OLYMPUS DIGITAL CAMERAOkei, jama on natuke liialdatud, aga esimene väike Sidrun oli siis juba olemas ja kasvatas hambaid ning rahaline seis oli veidi hapu, nii et lähim spaa jäi eelarvest välja ja soodsamad spaad olid nii kaugel, et  välistasid omaette olemise võimaluse, aga selle hambakasvataja kõrvalt kulus paar rahulikku tundi ära. Seega jäi sõelale palkmaja, mis oli vanematele piisavalt lähedal, et laps sai paar tundi nende juures olla ja meie saime seni teineteisega kvaliteetaega veeta, seda esimest korda pärast Esimese sündi. Edasi saime kolmekesi aega veeta ja saunamõnusid nautida.Vaheldus oli muidugi tore, aga ega siis Esimene seda ei hinnanud, tema kasvatas ikka öösel hambaid ja hoidis meid üleval.OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERAÄrge pange neid jämedaid sääri tähele, fotoaparaat moonutas (tegelikult ei moonutanud), aga see on ainus esimese pulma-aastapäeva jäädvustus, millel ma peal olen. Ei midagi peent ega romantikast nõretavat, aga omamoodi romantiline siiski.

Teine aastapäev on tume maa, ei mäleta sellest midagi (sest ilmselt me ei tähistanudki seda kuidagi), aga sellest päevast üks pilt siiski on: OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kolmandal aastapäeval ei olnud ka midagi paremat, siis oli meil juba kaks “jama”, tegelikult isegi kolm – Härra oli paar kuud varem ettevõtte pankroti tõttu koondatud, me elasime mu vanemate juures, Teine oli alles 9-kuune ehk lasteta me kuskile nagunii poleks saanud ööseks jääda, aga lastega koos mingit romantikat tegema polnud ka mõtet minna, ilmselt ei olnud selleks lõbuks rahagi, ega me siis niisama minu vanemate juures ei elanud…picture-749-koopia

picture-774Selle päeva pildimaterjalist näeb, et meie korruse ehitus oli jõudnud nii kaugele, et põrandalakk oli kuivanud ja lapsed said esimest korda uues toas aega veeta. Kui ma räägin meie korrusest, siis tegelikult võib see jätta veidi vale mulje, sest meie korrus jäi vaid maja juurdeehituse (suure ja avara esiku) peale, mis andis meile oma pisikese vannitoa, L-kujulise kitsa esiku ja 10 m2 väikese magamistoa. Samas oli see igatahes parem, kui venna toas elamine, olgugi, et see oli varem minu tuba ka. Ühesõnaga ei olnud siis elamistingimuste suhtes väga tore aeg, nii et ööpäevake spaas oleks ära kulunud küll, isegi koos lastega, aga ju ei mänginud kuidagi välja, või olime hoopis lumevangis…picture-712See on mu vend, kes saab kuu lõpus 27-aastaseks ja on endiselt saadaval!

Neljas aastapäev jäi ilmselt täielikult ära, ei ole mul pilte sellest päevast ega eelnevatest ja järgnevatest, sest tol ajal olin selline: _mg_7828Olin juba kuu aega oma suure kõhu all puusavaludega jalad harkis kõndinud ja kõndisin teise kuu veel otsa, kõht kasvas muidugi veel suuremaks, nii et pole ime, et ma midagi teha ei jaksanud. Päris kindlasti ei olnud mul sel ajal meeleolu kuskile spaasse romantikat tegema minna, sel ajal ei teinud me üldse mingit romantikat… Ma nutsin öösiti oma puusavalude käes, nii et mul ei olnud mingit soovi kedagi teist oma puusade lähedale lasta (mitte, et Härra oleks üldse tahtnud mulle nii lähedale tulla, ma ei olnud sel ajal tema jaoks eriti atraktiivne, isegi pimedas mitte).

Viies aastapäev möödus meil remonditähe all, sest sel ajal tegutsesime igal võimalusel majas, mis pidi olema valmis tolle tegelase sünniks, kes ülemisel pildil kõhus laiutab. Noh, too tegelane oli viiendal aastapäeval juba 11-kuune ja uus eesmärk oli järgmise tegelase sünniks valmis saada._mg_5835Tol aastal ei läinud me sellepärast ka kuskile ööseks, et Kolmandata minna ei saanud ja temaga koos ei tahtnud.

Kuuendal aastapäeval käisime Arturi šašlõkibaaris söömas (täiega noobel, eks, sellepärast me ühtegi pilti ei teinudki) ja ema hoidis meie juures seda viimast tegelast, kes oli ka juba selles eas, et võis hakata uute maitsetega tutvuma._mg_7314Ilmselgelt ei olnud meil ka tol aastal võimalust kahekesi ööpäevaks puhkama minna ja kolmekesi poleks see olnud see.

Seitsmendal aastapäeval olid juba teised lood, lapsed olid nii suured, et võisime nad vanaemadele jätta ja ise spaasse minna. Lõpuks! Valisime Viimsi spaa, sest seal on kino, kus me polnud ka pikka aega saanud käia, nii et võtsime õhtust viimast ja käisime kahel seansil. Veekeskusesse me üldse ei jõudnud, me ainult sõime ja vaatasime filme ja vedelesime voodis ja sõime ehk nautisime täiega puhkust, mida meil ei olnud nii-nii kaua olnud. Me isegi pigistasime silmad kinni toa iluvigade suhtes, mida oli palju, tuba lausa karjus remondi järele, aga me ei lasknud end sellest häirida. _mg_0825-3

Kaheksanda pulma-aastapäeva osas olid ootused juba vähe suuremad ja kui Arensburg spaahotelli tuba vastas nendele igati, siis vannituba mitte. Ma ei taha kõlada nagu mingi snoob, aga vannitoa lõheroosa siseviimistlus ei sobinud kuidagi toa omaga ja ma ei suutnud nautida vannivees mõnulemist, kui lohakalt silikoonitud vanniserv tekitas tunde, et olen kuskil Lasnamäe korteris. See oli siiski nii väike miinus meie kahepäevase puhkuse juures, et kaalusime sellel aastal puhkust korrata, koos privaatsauna ja mullivanniga, mis kompenseerid eelmisel korral tolle lohaka silikooni vannitoas._mg_2603

Aga me ei korda seda, sest Saaremaa on nii kaugel ja Tartu meeldib meile rohkem. Tartus nimelt avati uus spaa, mille muudab veidi vähem luksuslikuks tõsiasi, et see asub kuskil ostukeskuse peal, aga tuba tõotab küll luksuslikku puhkust lõõgastava vannis mõnulemisega. Ma pole terve aasta vannis mõnulenud, aga see meeldib mulle pea sama palju kui saunas higistamine, nii et on, mida oodata. tuba2-002(Pildi varastasin V spaa kodulehelt)

Paraku maksab üks öö V spaahotellis rohkem kui kaks ööd Arensburgis, nii et puhkame vaid ühe ööpäeva, aga sellest ei ole midagi. Käisime alles kahekesi Soomes, seega selle aasta puhkuse lastest saime juba kätte, nüüd läheme lihtsalt aastapäeva tähistama ja romantikat tegema.

Kuidas teie (pulma)aastapäevi tähistate?

Kas kõik lapsed on sama mehega?

Mulle meeldivad sellised üldsuse mõistes taktitundetud inimesed, kes küsivad otse ja julgelt asju, mida tavaliselt ei küsita. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen üsna samasugune ja näitena võin kohe tuua, et ma olen liiga palju kordi küsinud teistelt, millal ja kas üldse neil (veel) lapsi tuleb. Nüüd küll üritan seda teemat vältida, sest olen aru saanud, et teiste jaoks on see kohatu.

Täna käisin koolis järgmise nädala tööd ette tegemas (ja sain hindeks “5”), Neljas oli kaasas ja jutt läks kuidagi veel Esimese peale, mille peale õpetaja ütles, et polegi siis üldse pikk vahe lastel. Ma naeratasin ja ütlesin, et tegelikult on isegi väga väikesed vahed, sest tüdruku ja koolilapse vahele mahub veel kaks last. Õpetaja tegi suured silmad ja võttis minu ees verbaalselt mütsi maha. Ja siis küsis, kas kõik lapsed on sama mehega. Kuna ma saan sellele küsimusele jaatavalt vastata, siis ilmselt seetõttu see mind kuidagi ei riivanudki, aga üllatas küll. Igatahes pidi see tore olema, et lapsed on sama mehega.

Oleme Härraga naernud küll, et lapsed võiksid kõik hoopis erinevate meestega olla, täpsemalt kohusetundlike meestega, kes kõik maksavad elatist. Need naljad jäid muidugi sellesse aega, kus meil raha suurt ei olnud, praegu saame kenasti elatisteta hakkama, nii et hea, et igas lapses ikkagi killuke Härrat on. Aga mis enam naljakas ei ole, on see, kui elu keerdkäikude järel peaks Härra hakkama maksma lastele 860 eurot elatist (ma tegelikult üldse ei küsiks nii palju, saaks poole vähemaga hakkama), või veel hullem, mina temale (ma satuks ka poole väiksema summaga võlglaste nimekirja). Seda ma ka ette ei kujuta, et me lapsed omavahel ära jagame, nii et jah, ikka palju kergem on kasvatada ühiselt ühiseid lapsi.

Härra siin just helistas ja jutu käigus ütlesin, et ma olen korralik abielunaine, mille peale tema pobises, et veel jah…

“Mis tähendab, et veel? Sul on mingid plaanid, mis muudavad mu abielunaise staatust? Ma alles täna vaatasin, kui suur on elatisraha, nii et arvesta siis sellega, et lahutuse järel panen sulle alimendid peale ja hakkad meile 860 eurot kuus maksma!”

Härra maailma kõige nõutuma häälega: “Millest ma maksan, kui ma teenin ametlikult ainult 300 eurot kuus?!”*

Jah, selline meie must huumor ongi. Tema pobinat mõistsin ma ka valesti, ta ei pidanud silmas, et ma veel olen abielunaine, vaid veel olen KORRALIK abielunaine, ma panin rõhu valele sõnale. Nagu temal ei ole plaani minust lahutatud naist teha, ei ole ka minul plaani hakata mittekorralikuks abielunaiseks. Aga ma igaks juhuks siiski ei maini talle, et tegelikult tema kulutused perele just väheneksid, kui ta maksaks ainult 860 eurot elatist, mine tea, äkki vaatabki, et oleme kokkuhoiukoht.

Kas oleks imelik kirjutada edasi panipaigast? Ega mul selle kohta, et kõik lapsed sama mehega on, rohkem suurt midagi rääkida ei ole, aga edusammud panipaigas teevad nii palju rõõmu, et jagaksin seda hea meelega.

Panipaiga pindala on umbes 2,7 m2, mis on siis veidi väiksem kui meie 140 cm laia voodi pindala, kuhu peab mahtuma maksimaalselt kolm magajat. Panipaik peab aga mahutama kuue inimese pealisriided, jalanõud; kuivati; kasside transpordipuuri, liivakasti, sööginõud; tööriistakohvri; harja, mopi ja suures hunnikus igasugust kilakola alustades kruvidest ja lõpetades ujumisrõngastega. Siiani see hästi ei õnnestunud, aga mina tahtsin, et õnnestuks ja võtsin kätte ning hakkasin selles suunas tegutsema. Tassisin panipaiga tühjaks ja sedasi see jäi. Tühi panipaik on ka tore, aga kuskile tuli need asjad ju suruda… img_5303See lahendus ei ole väga hea, nii et mul on ikka vaja panipaik uuesti täita, aga seda ei saa enne teha, kui see on uuenduskuuri läbinud. Kuigi ka seinad vajaksid uut tapeeti või vähemalt värvigi, siis uuenduste näol piirdun vaid pikema riidepuutoruga ja parema riiulisüsteemiga. Ma muidugi taipasin teha esimese pildi siis, kui olin kõrge riiuli vedanud välja ning asemele tassinud madala kummuti ja selle veel omakorda kuivati alla sättinud. Selle lahendusega olen väga rahul, sest kummuti sügavad sahtlid mahutavad palju, aga kummut ise põrandapinda ei vähendanud.img_5148Enne olid kuivati kohal riided, nüüd tulevad sinna riiulid, et oma koha leiaksid ka need asjad, mis sahtlisse ei mahtunud. Riided läheva pikemasse seina, et saaksin panna puu peale rippuma kombed ja joped, mis on hetkel surutud minu tuppa kummutisse ja riidekirstu. img_5144Eile jäigi kodupoes silma, et siin müüakse pikki metalltorusid ja just seda mul vaja oligi. Spetsiaalne riidepuutoru maksab palju, aga see suvaline toru maksis veidi alla 6 €, tuli teine vaid natuke lühemaks lõigata, aga selle asja ajas eile isa korda. Lasin õhtul vanad riiulikandurid seina, panin toru üles ja tassisin riided panipaika tagasi. Kohe hea oli olla, et sain jälle ühe asjaga hakkama sedasi, et omades ainult kahte kätt, hoidsin samal ajal kandurit vastu seina, toru kanduril, loodi toru peal ja akudrelli käes, et kandur kohe kinni lasta. img_5305Kui panipaik oli tühi, siis ma ei saanud enam öösiti riideid kuivatada, sest polnud õueriideid, mis oleks müra summutanud, aga nüüd on need tagasi ja täna öösel sai kuivati rahumeeli oma tööd teha ning mina sain hommikul lastele puhtad ja kuivad riided selga panna.

Kui nüüd tekiks veel igasuguseid riiuleid kuivati peale ja riiete alla, siis saaksin magamistoa vahelduseks jälle korda teha ja end hästi tunda. Praeguses kaoses ma end hästi ei tunne, vastupidi, see imeb kõik energia ära.

Muudan jälle teemat ja kirun veidi autot, mis viimased pool aastat äkiliste parempöörete ajal ragiseb ja eile ragises kohe eriti pikalt, kui parempöördega kiirendusrajale sõites juba pööramise ajal kiirendama hakkasin, et maanteel aeglaselt sõitnud veoautost mööda saada. Ma teda otseselt selle ragisemise pärast ei kiru, vaid rohkem seetõttu, et ta siis ei ragise, kui seda vaja on. Käisin eile autoremonditöökojas muret kurtmas ja võtsin vähe targema mehe auto peale, et ta kuulaks seda raginat ja ütleks, mis see olla võib. Ma tegin spetsiaalselt äkilisi parempöördeid ja ei midagi, mitte midagi! Tüüpiline. Igatahes ei pidavat midagi hullu olema, kui ainult mõnikord ragiseb ja kui hullemaks läheb, küll siis välja tuleb, mis seda teeb. Paar varianti käis ka välja, eks Härra peab neid kontrollima hakkama, kui koju tuleb.

Mäletate, ma vahepeal kirjutasin, et lõikasin tuka ette. Noh, mul tuli nüüd jälle meelde, miks ma iga sellise muutuse järel olen tuka välja kasvatanud. Sest kui ma iga päev ei föönita ega sirgenda, siis näeb kammitud tukk selline välja (kammimata veel hullem ja hommikusest tukast üldse ei räägi):img_5277Ma lõikasin tuka selleks, et juuksepiir saaks puhata ning nüüd sirgendan ja föönitan neid juuksepiiril hõredalt kasvavaid karvu… Sedasi on asi puhkusest veidi kaugel.

Praegu näeb tukk veel jubedam välja, sest mul on juuksed kinni ja tukk sai lasteaias vihma, nii et korralik õudukas. Lisaks sellele sain ma ise vihma ja tuult ja külma, sest läksin Mihklilaadale ainult õhukese kampsuniga, aga täna hakkas ju sügis ning väljas oli täielik jope, paksu mütsi ja kinnaste ilm. Kuna ma ei vaaritanud müügilettidele mitte midagi, siis lõime lastega 40 eurot laiaks, et anda sedasi oma panus rühmarahade kogumisele. Sellest rahast jäi isegi väheks, lapsed oleksid tahtnud veel ja veel osta ning ma ise ka, sest isuäratavaid küpsetisi oli tõesti palju. Nii tublid vanemad, kes selliste asjadega viitsivad vaeva näha. Tänu neile ei pidanud ma täna õhtusööki ka tegema, laadalt ostetud kraamist saime kõik kõhud täis. Kahjuks kõige isuäratavamad koogid jäid söömata, sest mul polnud piisavalt vabu käsi, et neid kohapeal süüa ning kilekotti ka ei kannatanud neid toppida. img_5311Teised emad-isad ei ole mitte ainult tublid vaaritajad, vaid ka meisterdajad. Esimene pidi täna kooli viima puulehtedest ja -okstest tehtud kompositsiooni, aga kuna kiri saadeti alles üleeile ja mina lugesin seda ööl vastu eilset, siis eile päeval läks see kõik meelest. Meelde tuli õhtul pimedas, nii et korjasin alles täna hommikul kiiruga ühe oranžikirju vahtralehe ja kleepisin selle oranžide servadega puidust kandiku sisse. See oli selline minimalistlik kunst, võttis aega ühe minuti, aga nägi kena välja.

Ja siis läksin lapse klassi, kus seisid sellised meistriteosed, et mul hakkas selle ühe vahtralehe pärast täista häbi. Näiteks üks kompositsioon koosnes mitmeharulisest oskast, mis oli kinnitatud jämeda aluse külge, alus oli kaetud samblaga, okste külge oli liimitud marjakobarad, ühesõnaga väga uhke värk. Siis viis üks tüdruk õpetajale paberi, millele oli kleebitud tammeleht ja sellele okstest käed-jalad sedasi külge meisterdanud, et tammeleht nägi välja nagu uhke kleit. Paljud olid sättinud kandikutele sammalt, lehti, marju, oksi ja seda kõike väga osavalt. Ma ei tea, kas teised said kodutööst varem teada või tõesti oli teisipäeval e-kooli saadetud kiri piisav etteteatamisaeg, et selliseid asju neljapäevaks valmis teha.

Aga minul on ikka külm ja põsed õhetavad, nii et teen endale nüüd kummeliteed meega, vaatan ära “Pilvede all” korduse ja lähen koos lastega magama.

Ilusat sügise algust!

*Kuna sain soovituse blogis avalikult mitte kirjutada, et mees mustalt palka saab, siis seletan igaks juhuks natuke nalja lahti, kui keegi veel valesti aru sai. Härra ei saa mustalt palka, vaid tema nali seisneski selles, kuidas ta hakkab siis ametlikult vaid 300 eurot palka saama, kui mina peaksin talle alimendid peale panema. Nii see ju käib. 

Mul on suurepärane abikaasa!

Täna hommikul tundsin taas, et mul on ikka nii hea mees ja see tunne saatis mind terve päeva. Ta oli muidugi terve päeva hea mees ka!

Ma tegin silmad lahti kell 5.33, kui veekeetjas vesi keema läks – selge, üks mees läheb pühapäeva varahommikul tööle, ei midagi uut siin elus. Olin liiga väsinud, et silmad lahti jätta, nii et magasin oma magusat und edasi. Uuesti ärkasin umbes 4 tundi hiljem, kui Härra koju tuli. Lapsed vaatasid sel ajal multikaid, sõid õunu, ronisid mu peal ja ütlesid issile, et ma olen surnud, sest ma ei liiguta. Tegelikult nii hull see asi ei olnud, ma ikka vahepeal liigutasin küll oma suud ja ütlesin, et nad võivad õuna süüa. Härrale ütlesin ka tere, et ta ei arvaks, et olengi vahepeal hinge heitnud.

Ma mõnulesin voodis edasi ja Härra tegi rõõmsalt lastele pelmeene, sest nad palusid seda ning meile praadis singiviiluga muna. Nii mõnus oli end voodist püsti ajada alles siis, kui soe söök oli juba lauale viidud. Sel ajal, kui Härra kööginurgas tegutses, mõtlesin endamisi, et küll mul on ikka tubli ja töökas mees. Tema töökus on mulle algusest peale muljet avaldanud ja avaldab endiselt – miks ei peakski avaldama, kui mees läheb teeb varahommikul mõned tunnid tööd, vahepeal käib kodus lastele ja naisele süüa tegemas ning siis läheb jälle tööle tagasi, teeb seal 5 tunniga ära 10 tunni töö, et jõuaks lastega metsa minna ja siis õhtutundidel koju jõudes hakkab kohe porgandeid ja kartuleid koorima, et aidata naisel lõhesuppi teha ning pärast seda aitab veel lapsed puhtaks kasida ja ööunne saata!IMG_20160731_173224_1Ma ei hoidnud kiidusõnu endale ja meenutasin talle taaskord, kui vedanud mul temaga on, et ta ei arvaks, et võtan seda kõike iseenesestmõistetavana. Ei võta! Härra ja lapsed on minu jaoks kui lotovõit, millega olen juba harjunud, aga millele mõeldes olen endiselt tänulik ja rõõmus, et just mina selle võidu sain. Kahju, et sellised lotovõidud päriselt puu otsas ei kasva.