Kuidas ma isale kõrvakiilu andsin

Eelmise postituse jätkuks, siis teadvusel olemine on mulle varemgi keeruline olnud, seda nii kodus, koolis, poes, haiglas kui ka vahetult enne abieluaktile alla kirjutamist, aga päriselt pimedusse langenud olen vist ainult kaks korda, ülejäänud juhtudel on vaid keha alt vedanud ja igasugune taju kadunud, aga udune nägemine on säilinud.

Kindlasti olen seda kõike varem ka kirjutanud, aga mul on kaks uut lugejat, nii et kirjutan nende pärast uuesti.

Esimesel korral minestasin lapsena emaga möllates, kui ta meid kordamööda oma seljast padjakuhja “viskas”. Ma ei tea, mis valesti läks, aga pärast viimast padjakuhja kukkumist ei saanud ma enam hingata, nägin veel peeglist oma avatud suuga nutunägu, kust ei tulnud piuksugi häält välja ja läinud ma olingi. Õnneks mitte surnud, sest järgmisel hetkel olin pea alaspidi ema süles ja hingasin. Tol ajal ei kujutanud ma ette ema ehmatust. Nüüd küll.

Samuti ei kujutanud ma ette isa ehmatust, kui ta mind teadvusetuna elutoa põrandalt leidis. Mäletan, kuidas kattusin külma higiga ja tundsin iiveldust ning samal ajal hakkas ka pea ringi käima, kuid ma ei saanud aru, et ma minestamas olen, ma tahtsin minna iivelduse pärast vett jooma, aga poolel teel keerasin ümber, sest pearinglus läks nii hulluks, et tahtsin diivanile pikali visata. Diivanile ma ei jõudnud.

Isa oli köögis, kuulis seda mütsatust, mis tema 55-kilose tütre põrandale kukkumisega kaasnes ja tuli asja kontrollima. Esimese ehmatusega võttis ta mu enda haardesse ja kukkus mu põske patsutama, et mind üle äratada.

Selle või aju verevarustuse taastumise peale hakkasin aeglaselt toibuma. Esmalt hakkasin poolaavatud silmadega nägema isa kontuure, kuni ta muutus võrdlemisi selgeks, aga kõik muu tema ümber jäi häguseks ja ma ei saanud aru, kus ma olen.

where-am-i-gif-9

Mul ei olnud koha üle aega juurelda, sest selgemaks muutunud pilguga nägin, et isa lööb mind. Ma ei kuulnud ega tundnud mitte midagi, aga ma nägin, kuidas ta käsi vastu mu põske käis ja ma ei saanud aru, miks.

Vo6q

tenorSee löömise osa tundus kestma terve igaviku, ma jõudsin mõelda väga palju erinevaid mõtteid, olla kurb ja lõpuks vihane, kuni teda vastu lõin. See oli ka väga udune hetk, sest tegelikult ma ei mõelnud vastu löömise peale ega isegi tundnud oma keha, et oleksin saanud seda teadvustatult teha. See pidi olema kellegi kolmanda kuri käsi. n5Pärast kõrvakiilu sai isa aru, et ma hakkan teadvusele tulema ja lõpetas mu patsutamise. Hiljem ütles, et ma mitte ainult ei laksatanud talle vastu, vaid teise käega näpistasin ka, aga sellest ei teadnud ma üldse midagi.

Sealt alates olen ära tundnud, millal minestama hakkan ja olen palju kordi täieliku pimeduse ära hoidnud, kuid korduvalt olen ikkagi sellises udus olnud, et pole aru saanud, mis mu ümber toimub ega ole osanud end pikali visata, vaid olen lasknud end akna alla istuma talutada.

Mida mitte teha, kui inimene kaotab teadvuse?

– Ära hoia teda püsti ega pane teda istuma. Minestanud inimese püstises asendis hoidmine võib olla eluohtlik!

– Ära lajata talle vee või käega näkku. Vesi võib minna hingamisteedesse ja aju verevarustus ei taastu pekstes kiiremini.

– Ära hakka teda elustama, kui ta hingab.

– Ära varastada teda paljaks.

– Ära tee temaga selfisid.

Kui inimene kaotab teadvuse (ja tal pole hingamisteedes võõrkeha), siis parimaks esmaabiks on pikali olemine ja kui midagi kõrgemale tõsta, siis ainult jalad. Pigistavad riided (lips, särgikrae, korsett, kaks numbrit väiksemad teksad) võiks vabastada ning värske õhk ja märg rätik otsmikul tulevad samuti kasuks. Teadvus taastub loetud minutitega, kui veri pähe tagasi jõuab.

Äärmusest äärmusesse ehk kuidas Soomes ettevõtte pangakaart kätte toimetatakse

Britt kirjutas Prantsusmaa plastikust juhiloa taotlemise halenaljakast bürokraatiast, millega meenus, kuidas Silveril läks aega, et temale mõeldud ettevõtte pangakaart kätte saada.

Kui ta 2015. aasta sügisel elukohta vahetas, siis ta tahtis ka pangas aadressi ära muuta, aga seal öeldi, et nendele tulevad andmed automaatselt kuskilt registrist (maistraatis sai elukoht muudetud) ja uut aadressi nad ise kirja panna ei soovinud. Täpselt sama öeldi ka maksuametist, kuhu õige aadress ilmus rohkem kui aasta hiljem ja sedagi pärast mitut kõne ja kirja.

Kuna pangast kirju ei tulnud, siis sinna polnud vajadust helistada ega õiget aadressi peale suruda, aga mingi aeg tehti Silverile ettevõtte pangakaart (mõlemad on sama panga kliendid) ja see pidi talle koju tulema. Taotleja andis ka aadressi, kuhu kaart saata, aga pangakaart koos paroolidega läks aadressile, kus ta elas 2015. aasta suvel. Õnneks oli sealne uus elanik aus inimene ja ta helistas ettevõttesse, kes omakorda helistas panka ja lasi kaardi sulgeda. Vabandati ette ja taha ning lubati uus kaart saata õigele aadressile.

Uue kaardi paroolid tulid kenasti õige elukoha postkasti, aga kaarti ei tulnud ega tulnud. Kui ettevõtte omanikul oli panka asja, siis ta tõstatas ka selle teema ja sai vastuseks, et kaart on pangas ja ootab Silverit, koju nad seda enam ei saada (hea, et nad sellest enne ikka teavitasid). Omanik mõtles, et väga hea, võtab kaardi ka kaasa ja viib Silverile ära, aga ei, nii lihtsalt see ei käinud. Pank ei andnud ka pärast pikka vaidlemist kaarti tema kätte, sest tema polnud Silver, tema oli kõigest ettevõtte omanik, kes selle kaardi oma töötajale tellis.Un5F2vtSilver pidi minema isiklikult kohale ja sellega oli ka nii, et ta vaatas internetist lahtiolekuaegu, lõpetas tööpäeva varem, et panka jõuaks ja siis selgus, et ajad on vahepeal muutunud ja kontor oli juba kinni. Seda nimetas ta Soomes tavaliseks, sest sarnaseid olukordi erinevate asutustega on tal korduvalt ette tulnud.

Toon kohe järgi näite, kuidas ma vaatasin mänguväljakul liikluslinnaku väraval lahtiolekuaegu, et saaks veel enne kojusõitu sealt läbi käia. Olime kaks päeva hiljem kenasti platsis, aga liikluslinnak oli suletud ning minu vaadatud lahtiolekuajad olid peidetud justkui 8. augustil paigaldatud muutunud aegade teate alla … Oli 30. august ja seda teadet kaks päeva varem ei olnud. Seda teadet ei olnud ka umbes kaks nädalat varem, mil samuti väraval olnud infot lugesin.

Lapsed seega liikluslinnakusse ei saanudki, kuid Silver oma pangakaardi sai lõpuks ikka kätte.

Arendavad mängud (mis ei tee ahvipoegadest inimesi)

Avasasin oma kümnete mustandite hulgast selle postituse. Ma kirjutasin selle juba 5. novembril. Aastal 2015. Miks ma seda kunagi ei avaldanud, ma ei tea, minu arvates täitsa lõbus ja eluline kirjatükk. Parem Hilja kui Leida, nii et siin see nüüd on.

Ma arrrmastan arendavaid mänguasju!

Näiteks Playmaisi, mida ma juba blogi Facebooki lehel jagasin. 
_MG_0892See arendab loovust ja kannatlikkust, õpetab värve ning on meie majas maailma igavam meisterduskomplekt. Poistele meeldis noaga mõngleid pooleks lõigata ja preilile meeldis neid lihtsalt laiali loopida ning oligi kogu meisterdamine. Soovitan väga, sest see on ikkagi auhinnatud toode ja paljude lemmik, järelikult peab olema hea asi – minu ahvipojad lihtsalt ei saa sellest aru.

Aga kindla peale minek on puslede kokku panemine! _MG_0894

Eriti, kui omavahel on segamini umbes 10 erinevat puslet, mis teeb tükkidest piltide loomise väljakutse palju suuremaks.
Tegelikult lähevad pusled ahvipoegadele väga peale, aga Neljanda pärast peavad need olema peidus, sest muidu on kõik kohad juppe täis (nagu Playmaisi), ja neid juppe jääb aina vähemaks. Meil on üle 20 erineva pusle, aga mitte ükski neist ei ole komplektne. Viimane kord ostsin 104-osalise pusle, mille jupid on nii suured, et katavad pea terve mu peopesa, aga lapsed on ikkagi suutnud isegi selliseid 2-3 tükki ära kaotada. Kuidas see neil õnnestub?

Kuna käeline tegevus on otseselt seotud kõnearenguga, siis väga arendavalt mõjub joonistamine ja pliiatsite teritamine. Kui viimast lasta teha, siis esimene muutub teisejärguliseks ja paberilehed jäävad tühjaks vaatamata pliiatsite kiirele kahanemisele. _MG_3892Soovitan anda lastele purgi, mille kohal nad saavad teritada, et hiljem kogutud pliiatsijäägid suvaliselt laiali valada.

Kellel seisab kodus nööpe või helmeid, siis need aitavad ka hästi värve õppida ja peenmotoorikat arendada. Praktikas näeb see küll pigem nii välja…_MG_0317…aga teoorias on väga hea mõte kallata nööbid ühte hunnikusse, et laps saaks neid sorteerida vastavalt värvidele või suurusele ning need tagasi pisikestesse topsidesse korjata.

Arendavatest mänguasjadest on parim valik muidugi Lego. Need on meil number 1 mänguasjad, mis pidevalt jala all jäävad ja valust nutma või ropendama panevad, olenevalt siis pealeastujast.

Jah, just nii vaimustuses ma igasugustest arendavatest mängudest olengi.