Ma hetkel ei teagi, mis rohkem ärevust tekitab. Kas see, et Lifeaccordingtob Britt sünnitab või see, et ma homme lastega üksi Soome sõidan. Täpsemalt 250 kilomeetri kaugusele Helsingist.
Kirjutaksin linna nime ka, aga ma ei tea, kas lähen Porisse või Porri, ja ega vahet ei olegi, sest mõlemad kõlavad poriselt. Seega ma lähen 250 kilomeetri kaugusele Helsingist. 😀
Auto on juba asju täis ja hommikul tuleb sinna veel asju juurde tassida – voodiriided, võrevoodi madrats, lapsed, söögikraam autokülmikuga ja muud sellised asjad, mida täna ei saanud ära pakkida.
Õhtul tekkis esimene tagasilöök, kui avastasin, et vanemate gps-is ei ole Soome kaarti. Minu puhul nii normaalne kontrollida sellist asja 10 tundi enne väljasõitu (isegi hästi, et see hommikul kell 5 ei selgunud), kuid õnneks oli olukorrale lahendus olemas – vanemad laenasid sõbralt gpsi ja ema käis vahetas selle enda oma vastu ümber. Sõps on muidugi asjaga kursis! Minul on natuke paha tunne, sest tema tark abiline jääb pikaks ajaks minu kätte, aga ilma ma ka hakkama ei saaks. Igatahes on nüüd selge, et meie perre tuleb teine gps ka ja edaspidi selliseid olukordi ei teki.
Natuke on veel koristada ja sättida ning siis saab mõned tunnid magada ka. Ah, et miks ma praegu ei tegutse? Sest ühed tegelased ikka veel lollitavad voodis ega saa aru, et me peame juba viie tunni pärast ärkama ja minul on veel ühtteist teha ning ma ei taha nende ukse taga valves olla ja neid kogu aeg keelata, paluda, anuda, käskida, ähvardada, meelitada…
Aga panustan sellele, et sadamasse sõites nad magavad, laeval mängivad, Härra juurde sõites jälle magavad ja siis kohale jõudes on kõik puhanud ja rõõmsad ning saame juba homme kohapeal seiklema hakata.
Veidikese juba keerab kõhus, sest ma pole varem ise sedasi reisinud, ma ei ole kindel, kas ma sadamates orienteerun. Tavaliselt olen kõrvalistujana vahtinud suu ammuli laevu või lugenud ajakirju ning seetõttu tundub kõik kole keeruline. Loodan, et praktikas on samamoodi nagu Saaremaale reisimisega – käkitegu!
Ka tookord läksime Härrale komandeeringusse külla, Esimene oli siis kahene ja Teine pooleaastane. Põdesin, kuidas lapsed sellise pika sõidu (4-5 tundi) vastu peavad, ja kuidas ma sadamas aru saan, kuhu minna, mida teha. Virtsus selgus, et viimane pole üldse keeruline ning Kuressaares sain ka tõdeda, et lapsed olid tublid. Homme loodan sama kogeda.
Kui kõik läheb sujuvalt, siis juba 14-15 tunni pärast oleme Härra juures. Selleks ajaks on kindlasti Britt ka sünnitanud! 😀
Lastetoas valitseb lõpuks vaikus, ma lähen viin oma tööd lõpuni ja siis poen samuti teki alla. Loodan, et ma sisse ei maga! Või tegelikult peaksin vist lootma, et ärevus laseks uinuda..