Ärritav unustamine

Mul oli aasta-kaks tagasi tõsine probleem unustamisega. Ma unustasin kõike ja seda kogu aeg. Ma helistasin arstile, broneerisin aja, mis oli 5 sekundit pärast kõne lõppu ununenud, kui tahtsin seda telefoni kalendrisse märkida. Ma olin edaspidi targem, ma kirjutasin aja paberi peale üles ja siis loomulikult oli mul hiljem ununenud, kuhu ma paberi panin. Ma ostsin endale märkmiku. Mul pole aimugi, kus see on.

Mul on üks ja ainus suur õlakott lastetarvetele, mis oli vähemalt kuus aastat A ja O, kui kuskile minek oli, aga siiski ma unustasin selle mõnikord maha, kuigi see oli nagu mu kolmas käsi, alati õla küljes. Ma mäletan, kuidas ükskord hakkasin poolel teel Lehtse lihtsalt nutma, sest ma olin taas koti maha unustanud ja olin terve maailma peale pahane, eesotsas Härra peale, kes organiseeris neli last autosse ja jättis koti minu mureks. Miks jätta midagi minu mureks, kui ma ei mäleta isegi oma nime?!

giphy1

Ma ei hakka parem rääkima, kui palju kordi olen jätnud pesuasjad ja puhtad riided kotiga koju välisukse juurde, kui oleme läinud Härra vanemate juurde sauna. Või kui palju kordi olen jätnud paki koju, kui olen läinud pakiautomaati pakki viima, või olen hoopis Rakverest lahkunud pakita, kuigi just sellele ma sinna järele läksin. Või kuidas olen üritanud Smartposti pakikoodi sisestada Omnivasse või vastupidi ja ebaedu peale koju tagasi läinud.

Ma olen seisnud nõutult kassas, sest mul on läinud pangakaardi kood meelest. Pärast seda, kui pangakaart blokeeriti, ei julge ma enam kolme katsega oma mälu ka värskendada. Tavaliselt tuleb mingil suvaliselt hetkel see kood jälle meelde, nagu ka igasugused muud salasõnad.

Neid unustamisi oli mingil ajal nii ropult palju, et see väsitas, ärritas, kurvastas ja tekitas lootusetu tunde. Ma olin tänaseni selle unustanud, sest vahepeal töötas pea päris hästi, kuid täna kukkus viimane piisk karikasse ja kõik tuli meelde.

Ma olin just õues hädas, sest ma, vana loll, läksin võtmeteta prügi välja viima. Kusjuures ma veel võtsin need korra toas kätte, aga mõtlesin, et ma ei hakka korteri ust lukku panema, sest vaevalt lapsed välja tulevad. Nad ei tulnudki välja, siis ka mitte, kui ma akna all karjusin, et nad akna lahti teeksid. Kolmas küll üritas viimast teha ja üritas ka Esimest kutsuda, nagu ma palusin, aga Esimene lihtsalt ei tulnud akna peale, Teine ka mitte, kuigi klaasid ei paista enam pidevast suu ammuli aknast välja vahtimisest läbigi. Nüüd, kui oli neid ammuli suid sinna akna peale vaja, siis nad ei tulnud. Tüüpiline, mis muud.

Õnneks tuli naabrinaine koju ja lasi mind välisuksest sisse, aga ma olin ikkagi nii püha viha täis. Ma ei saanudki aru, kas olin tige enda peale, et ma võtmeid kaasa ei võtnud või suurte poiste peale, et neid olukord isegi nii palju ei huvitanud, et nad oleksid teinud kaks sammu laua tagant akna juurde või aidanud Kolmandal akent avada, kui too hakkama ei saanud ja abi palus. Nende poolest ma oleksingi võinud akna alla karjuma jääda.

Ma tean küll, et tegelikult olin ma vihane enda peale, sest mul juba mitmendat päeva aju taas seisab ja neid unustamisi oli lihtsalt juba liiga palju kogunenud. Kuidas on võimalik, et ma unustan ära iselukustuva välisukse, mida ma kasutan mitu korda päevas?!

Eilne päev oli täielik tase. Panin poiste õeriided kotiga ukse kõrvale, et lasteaeda minnes oleks see kohe silme all. Kott meenus mulle alles auto juures. Hea, et mitte lasteaias, nagu tavaliselt. Viisin Esimese tema rühma, jalutasin Kolmandaga tolle rühmast mööda ja olin valmis ära minema, aga laps tuletas meelde, et tema pidi ka lasteaeda minema. Viisin ta rühma, läksin auto juurde ega leidnud kotist autovõtmeid. Leidsin need Esimese rühmast. Hakkasime Teisega Lehtse poole sättima ja ma ei leidnud tema vabaajajalatseid. Need olid lasteaeda jäänud. Vahet ei olnud, võis botastes ka minna. Kuus kilomeetrit Kadrinast eemal meenusid paberid, mille pidin psühholoogi juurde kaasa võtma ja mis jäid välisukse kõrvale riiuli peale. Sõitsin siis tagasi.

Kohe, kui ema juurde jõudsin, läksin Teise õpetajate poolt kirjutatud iseloomustust välja printima, sest kodus ma seda teha ei saanud (printer oli mingi imelikul kombel pliiatseid täis ja üks oli teisel pool rullikut, mis paberit sisse tõmbab, seda ma ei saanudki kätte) ja olin kindel, et kui ma seda kohe ei tee, siis unustan ka. Printisin välja, panin paberi esikusse laua peale, et autosse minnes saan kohe kaasa haarata. Õnneks ma läksin vaid autot pesema, sest esimese möödumisega ma seda kaasa ei haaranud. Unustasin. Kui olime juba otsapidi Laste Vaimse Tervise Keskuses, siis meenus, et paberid jäid autosse. Jalutasime taas auto juurde tagasi.

Õhtul läksime sõprade juurde ja plaanisin arvuti kaasa võtta, sest üks väike asi oli vaja ära teha. Arvutit ma kaasa ei võtnud, vaid läksin sellele kohe pärast sõprade juurde jõudmist eraldi järele. Vähemalt püsis see väike asi meeles ja sain selle tehtud.

Kõige totram on see, et ma tunnen, et ma olen midagi unustanud ja loomulikult mulle ei meenu, mis see on. See on selline “ma unustasin ära, mille ma ära unustasin” tunne.

11 thoughts on “Ärritav unustamine

  1. Pingelistel aegadel on mul ka slliseid unustamise perioode olnud.Olen enda jaoks teinud sellisteks perioodideks reeglid: võtmed kaelas või lukuga kinni tõmmatavas taskus ja see asi on siis alati seljas, tavaliselt õhuke vest; Iga asi, misd on vaja kaasa võtta tuleb panna kohe lõpp-punkti, kott kohe autosse, mitte ukse juurde jne. kõik pinid ja paroolid koodi alla telefoni sisse, puust punaseks stiilis spikker töö juurde olulisemate tööülesannete tegemiseks (mul on periooditi väga palju tööd, pikad tööpäevad mis ulatuvad ka öösse ja küsida ei ole kelleltki)
    Enda peale vihastame ei aita, tektab fustratsiooni ja viimasedki asjad läheva meelest. Emadel on alati lastega seoses hullult palju tegemist, oota kui nad veel kooli lähevad, erinevad ringid , eri asjad kaasa, sõprade sünnipäevad.. ma ei suuda oma kahe lapse asju vahel meeles pidada, õnneks on vanem juba iseseisev ja noorem ka juba 3.klassi laps, loodan, et nüüd läheb lihtsamaks.

    1. Mul on juba praegu kolme lasteaialapsega sageli kõik kokku jooksnud, nii et ma väga ei oota, kooli ja erinevaid ringe. 😀

  2. Mul sama teema, lähen poodi, istun autosse juba ja siis mõtlen et unustasin midagi maha aga mida? Loomulikult rahakoti! Või mis iganes muu asi, aga kindel on see et mu mälu on väga halb. Näen et üleval keegi kommenteeris B vitamiini puudust, võib olla tõesti ongi põhjuseks.

    1. Näed, selle unustasin, mul on ka nii juhtunud – küll pole rahakott kaasas, või on kaasas, aga pangakaart on jope taskus ja jope nagis või mida iganes. 😀

  3. Pole lihtne see kõigega korraga tegelemine;) Enda jaoks leidsin lahenduse telefoni peal oleva kalendri aplikatsiooni ja notes-iga. Kalender süngib Google Calendari/accountsi + telefoni, niiet kas olen arvutis või telefonis, saan kohe asja kirja panna ja kõikidele asjadele meelespea “äratus” peal.

    Ja kõik muu.. Non-stop nimekirjad. Tõesti.. Paberilipakad ja märkmikud olid mul ka kõik kadunud, aga telefonis iga päev üks uus “notes” ja poenimekirjadest to-do listideni..

    Need kaks asja on ka ainukesed, miks ma nutitelefonidele tänulik olen. Muidu võiks nad täitsa olematud olla minu silmis;)

    1. Ma pidin mitu korda lugema, et aru saada, mida kirjutad. Et mis aplikatsioonid ja notes-id ja Google Calendar ja sünkimine… 😀 Ma ei käi ikka üldse ajaga kaasas.

      Avasin nüüd esimest korda Google Calendari ja hakkan asja uurima. Tänks! 🙂

  4. Haa, ma sain nüüd aru, miks lasteaias lapsed õhtuks kõik ühte valverühma kokku kogutakse: väiksem võimalus sellise olukorra tekkeks, et toon ühe lapse koju ja alles siis meenub, et oot, teine laps ju ka …

    Ei, enda puhul olen tähele pannud, et inimestel on vist ka kuskil mingi kõvaketas, mis lõpuks täis saab. Nagu arvutil. Kui mul üks laps oli, mäletasin kõike: kui vanalt ta midagi tegema hakkas, mis riided ja jalatsid millises vanuses olid, mida naljakat või huvitavat ta ütles … Kahe lapse puhul olid ka kõik need asjad meeles. Aga siis sündis kolmas ja hoobilt oli kõik segamini ja meelest läinud.

    1. Meil sellist valverühma süsteemi ei ole, aga õnneks ei ole ma ühtegi last lasteaeda unustanud. 😀

      Minul on sama lugu lastega, kõikide areng ja numbrid ja üritused on omavahel segamini. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *