Eeee…

Kui ma ei teaks, et ma kuidagi rase ei saa olla, siis ma arvaksin, et olen rase. Täitsa müstika, mis kõik mind viimastel päevadel nutma ajab. Türgi seebikas. “Naabrist parem” finaal. Koolieelikute lõbusõit helikopteriga lasteaia lõpetamise puhul. Teadmine, et ma ei saa oma 30. sünnipäeval rullitada 30 kilomeetrit. Mitte miski. Just, mitte miski, mul läksid silmad märjaks, kui kuivatist välja võetud riideid sorteerisin ja ma isegi ei mõelnud sel hetkel millegi peale. Tuli lihtsalt tuju nutta.

Lisaks sellele olen viimasel neljal hommikul saanud oma hommikusöögi Konsumi saiakeste letist. See pole veel kõik. Eile oli lõunaks burger ja õhtuks kook. Vahepaladeks olid õunad, nii et vähemalt arsti juurde mul asja ei ole. Teate ju küll: “An apple a day keeps the doctor away!”

Ühesõnaga ei ole ma viis päeva trenni teinud, neljandat päeva järjest toitun saiakestest, iga asi liigutab või kurvastab ja toob pisara silma.

Kahjuks jätkan nii ilmselt nädala lõpuni, sest pole aega minna trenni tegema või pole ideid, mida vaaritada. Täna ongi üldse viimane päev, kui saaks kodus vaaritada. Laupäevaks, mil on mu kahekümnendate ärasaatmine, tuleb panna paika mängud, viktoriini küsimused, auhinnad, käia juuksuris, poes, teha ära kohapealsed ettevalmistused, mida ei ole üldse mitte vähe, käia uuesti poes, teha valmis tort, tuua ära tellitud söögikraam ja jätkata ettevalmistustega. Pühapäeval tuleb viimased külalised ära saata, koristada, vahepeal kodus pool elu kokku pakkida ja loomad laiali jagada, siis õhtul veel pildistamas käia ning esmaspäeval on väljasõit. Ühest küljest ootan nii laupäeva õhtut kui ka pühapäevast pildistamist, aga teisest küljest tahaksin, et see nädalavahetus juba möödas oleks. Väike stress on peal.

Muide, koos meie perega olen arvestanud laupäevaseks seltskonnaks 39 inimest. Kui olen selle numbri välja öelnud, siis on minult küsitud, kas ma olen hulluks läinud, keda kõiki ma nüüd küll kutsunud olen … aga reaalsus on see, et sõpru mul suurt ei ole, nii et selle numbri sees on vaid kaks sõbrannat oma peredega ning veel üks tore perekond, kellega me ei ole kaua tuttavad olnud. Ülejäänud kõik on minu ja Silveri pereliikmed. Ma olen enda pereliikmeks lugenud ka onu Tiidu, sest isa kaksikvennana, kes on igapäevaselt mu lapsepõlvekodus olemas olnud, on ta rohkem kui lihtsalt onu, pigem nagu teine isa.

Kui kõik tulevad, siis seltskonna hulgas on 13 last, kellele siin ka tegevusi ja mänge välja mõtlen ning seda mitte seetõttu, et nad ise tegevust ei leiaks, vaid seetõttu, et nad end kõrvalejäetuna ei tunneks, kui täiskasvanud oma jõu- ja ilunumbreid näitama hakkavad ning parimad neist autasustatud saavad.

Lastest rääkides, siis kohe tulebki kahele lasteaeda järele minna ning see osa ei tee ettevalmistusi eriti kergemaks. See osa siis, et mul on neli last, kellega on ka omajagu tegemisi. Ühed tuleb homseks aktuseks viisakaks viksida, teised tantsupeoks ette valmistada ja siis koos nendega sinna tantsupeole minna ka, et sealt kõigi neljaga otse Lehtse tormata ja tegutsema hakata, nii et mul ongi veel vaid tänane õhtu, mille sisse peab palju mahtuma. Kodus saan jalad seinale visata alles … septembris. Prr.

Üks asi veel. Mu arvuti kõvaketas on viimase piirini täis, nagu oli täis ka kaamera mälukaart (kus olid veel jõulude ajal tehtud pildid), nii et pidin leidma siin hetke, et sorteerida ja kustutada tuhandeid telefoniga tehtud pilte, et programmid saaksid teha vajalikke uuendusi ning oleks ruumi uutele piltidele. Selle käigus panin kõrvale ühe armsa jäädvustuse ja sellega kohe lõpetan ka, enne veel jagan vahvat hetke lasteaiast, kus kaks tüdrukut tulid minu käest küsima, kas ma olen Kolmanda ema või õde. Võite kolm korda arvata, mis mul selle peale juhtus. Loomulikult läksid silmad märjaks, sest see oli nii armas. IMG_20180423_185243_1.jpgKolmas mulle korjatud lilleõiega. Need on ilusaimad (ja ühtlasi ainsad) takjad, mis mulle kingitud on. 

2 thoughts on “Eeee…

  1. Tuli meelde lugu.
    Lapsel külas klassivend, käisin tere ütlemas ja tegin teises toas omi asju, nemad mängisid. Klassivend küsib: “Kuule, vana su õde on?”
    “Hmm, 4 sai just.”
    “Ei, mitte see õde. See, kes just tere käis ütlemas”.
    “Äh, see on minu ema hoopis.”
    Mina teises toas juba rõõmust puhevil kui õhupall, aga saabub puänt.
    “Aaaa, aga miks ta siis keset päeva tööl ei ole, vaid kodus on?”
    Klassivend on loogiline mees, nimelt ei pidanud ta mind välimuse põhjal nooremaks midagi, teda ajas segadusse see, et et kui ma keset päeva kodus passin, siis ei saa ma ju ema olla (emad käivad ju päeval tööl) 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga