Fotosessioon varjupaiga kassidega

Selle postituse kirjutamist alustasin juba enne jõule, aga ajad olid nagu olid ja kõik käis veidi üle jõu, see sissekanne ka. Kuid parem hilja kui mitte kunagi, eks! No ja enne Robinist kirjutamist peaksin alustama algusest ja see ongi algus.

Ükskord kirjutasin, kuidas lähiajal endast millegi uue ja huvitava jaoks tüki annan. Pidin seda küll detsembri esimesel nädalal tegema, aga nagu alati, siis mul on plaane kergem teha, kui neid teostada. Jõudsin selle uue ja huvitavani alles detsembri keskel – käisin varjupaigas kasse pildistamas.

Mitmekümnest hiirekuningast sain pildile vaid kuus ja see juba oli oodatust raskem. Mustast kassist pimedas nurgas ikka ilusaid ja helgeid pilte ei saa! Ega mu jõulupiltide nägemusedki ei õnnestunud, sest kassid ei olnud väga koostööaltid. Samas päris tühjade kätega ma ka ei jäänud.

Ma ei ole varem varjupaigas käinud ja seetõttu oli minu jaoks positiivne üllatus, kui kenades tingimustes osad kassid elavad. Enamus on siiski kuskil mujal puurides, aga nendeni ma ei jõudnud. Veetsin paar tundi hoopis sellises kassitoas:

_MG_1326

Elamistingimused on küll head (puurist igatahes parem), aga päris kodu pole see ikkagi. Kasside vahel käib olelusvõitlus, nõrgemad kõnnivad mööda seinaääri, inimesi nad väga ei usalda või siis ei usalda mitte grammigi. Uudishimulikud on nad küll.

_MG_1372

_MG_1321

_MG_1542

Minu lemmik oli juba enne minekut helehall triibik Belle, kelle ma oleksin nii väga tahtnud koju tuua, aga kellele meie pere poleks parim valik olnud. Kuigi ma ise nime põhjal arvaksin, et tegu on emase kassiga, siis tegelikult on triibik isane.

_MG_1245

Olelusvõitluse tõttu oli tal üks silm viga saanud, oli poolkinni ja jooksis vett, aga loodetavasti pole tegu pöördumatu traumaga. Ka selle poolkinnise silmaga on ta tegelikult väga ilus ja tugev noor kass, kuid ta on nii arg, et talle ei saa üldse pai teha. Alguses ta ainult jooksis eest ära ja susises vastu, aga pärast tuli ta juba peidust välja, nuusutas kõik mu asjad üle, mängis veidi ja ma olen kindel, et pika peale tuleb ta sülle nurruma. Tal on lihtsalt vaja oma inimest. Aga mitte karja lärmavaid väikeseid lapsi ja see on see põhjus, miks Belle minust varjupaika jäi. Kahjuks on ta seal siiani.

_MG_1297

_MG_1300

_MG_1518

_MG_1812

_MG_1792

_MG_13012

Peale Belle oli ruumis veel üks triibik, veidi vanem emane Miisu, kes oli selle seltskonna boss, selles polnud kahtlustki! Nüüd on ta boss oma päris kodus.

_MG_1256

_MG_1387

Tema oli kõige julgem, pealtnäha ka kõige sõbralikum, aga veidi salakaval. Kahe tunniga ehk ei õpi kassi hingeelu päris täpselt tundma, aga mulle jäi mulje, et Miisu kõnnib omapead ehk tema ei ole see kass, kes palju lähedust otsib ja end väntsutada laseb. See eest on ta suurepärane modell.

_MG_1394

_MG_1430

_MG_1555

_MG_1563

Erinevalt paksust mustast kassiemandast Carinast, kes ei tahtnud oma pimedast nurgast üldse välja tulla. Lõpuks tirisin ta sealt ise välja ning suur oli mu üllatus, et ta polnudki nii arg. Lõi süles nurru, sõtkus jalgadega, surus oma pead tugevalt peopessa, et ma ikka veel ja veel pai teeksin. Aga kui ta põrandale panin, siis ta oli kadunud.

_MG_1594

_MG_1587

Kui ta just ei söönud ja süüa meeldib talle ilmselt väga, sest ta oli tõesti ümmargune. Temagi veereb nüüd uues kodus ringi.

_MG_1465

Samuti on uues kodus Täpike, kes oli seltskonna üks kolmest mustavalgekirjust. Nende iseloomude eristamine läks mul üsna kehvasti, sest minu arvates ajasid kõik kolm ühtemoodi oma asja ega lasknud end minust väga häirida. Täpike oli vist kõige rahulikum ja tundus, et kõige vanem ka.

_MG_1312

_MG_1658

_MG_1737

Koos Bellega ootavad kodu veel mustavalgekirjud Molotov ja Merliine (pluss mitukümmend kassi, keda ma ei pildistanud ja kes on vahepeal varjupaika juurde tulnud).

Molotov on noor hästi kõrge jalaga sõbralik isane kass, kes oli seltskonna kõige uudishimulikum, kõige suurem ronija, kõige mänguhimulisem. Temale võiks küll väikeste lastega pere sobida.

_MG_1443

_MG_1495

_MG_1512

Merliinet ei oska ma kahjuks üldse iseloomustada, sest ta hoidis sarnaselt Bellele minust kaugele ja pai saamine tema unistuste hulka ei kuulunud, aga vastu ta ei susisenud ja lae alla Belle kõrvale peitu ei pugenud, seega palju lootusrikkam juhtum.

_MG_1744

_MG_1749

_MG_1422

Kellel on kodust puudu üks Belle, Molotov või Merliine, siis nad ootavad sind Rakvere varjupaigas.

Ma ei tea, kuidas teistes varjupaikades on, aga Rakveres on suurem osa kasse steriliseeritud/kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud. Bellel ja Molotovil on kõik tehtud, Merliine on veel steriliseerimata või on kodulehel vanad andmed. Tehtud protseduuride eest tuleb tasuda loovutustasu 20 €, mis on tegelikult köömes kassile kulunud summadega võrreldes. Ainuüksi steriliseerimine maksab enamasti rohkem kui 60 €.

Kõigi kodu ootavate kassidega saab tutvuda Virumaa varjupaiga kodulehel ja nende tegemistega saab end kursis hoida ka Facebooki leheküljel. Kui on nagunii kassimõtted, siis Facebooki lehte jälgides võib endalegi ootamatult leida just selle õige, nagu läks meil Robiniga.

2 thoughts on “Fotosessioon varjupaiga kassidega

  1. Belle pilgus võib näha ilmselget soovi saada omale uus perekond, minuarust silmist lausa kiirgab seda. Väga loodan et tema ja teised kassid leiavad endale need õiged pered.

  2. Ma pidin sellesama üleskutse korras Pärnu Varjupaigas pildistamas hakkama käima, aga siis tulid need reisiplaanid vahele ja mõtted on mujal. 🙂
    Belle on niii ilus kass, aga minu nõrkuseks on must-valged kassid. Isegi üleni mustad. Niiii ägedad! Meil endal kaks sellist hoiukodus ja paningi täna õhtul fotoka aku laadima, et neid pildile püüda. Ehk leiab neile ka päriskodu! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga