Head aega Eesti ja tere Soome!

Nagu arvata oli, siis päris kõike ma kodus tehtud ei saanud, kuigi mul oli ka abilisi… väike abiline …või just abiliste pärast? Seetõttu pidi Härra vennatütar üle võtma tolmuse elamise (sorri, K) ja mitte ainult. Näiteks enda peeglist nägemiseks pesi ta selle enne sõrmejälgedest ja musisuudest puhtaks. Samas jõudsin kahele aknale putukavõrgud ette panna, kuigi seda plaani mul alguses ei olnud. Tegelikult ma olen täitsa rahul, et niigi palju sain tehtud, et toad pealtnäha viisakad välja nägid ja õues kõik päris korda sain. Tavaliselt Neljas nii palju omaette ei nokitse, et saaksin ühe päevaga palju ära teha. Enamasti ei taha pesamuna üle 2 tunni õues olla, mõnikord hakkab juba esimese tunni möödudes jorisema, kuid neljapäeval oli ta igasuguste hädadeta 5 tundi õues ning lõunaune tegi lausa kolmetunnise. Meie poistega olime 8 tundi väljas ning ma sain kõik tööd tehtud, aega ja võhma jätkus isegi lõbu jaoks. kärutäis lapsi Lõbu küll pildil ei väljendu, aga kui keegi oleks jäädvustanud, kuidas ma mööda aeda (keel vesti peal) lastega kihutasin, siis oleks pildil hoopis teine emotsioon. 🙂 Õhtupäikese käes oli hea tunne aeda vaadata. Ahmisin seda tunnet kõvasti sisse, et saaksin selle kaasa võtta ega lahkuks raske südamega. aed aed Ärasõidu juurde minnes, siis ärevus lasi mul vaid 2 ja pool tundi magada ning see oli napikas, et ma 4.15 äratuskella peale ärkasin. Minu telefonil on nimelt kaks äratust (tööpäevad, nädalavahetus) ja mina panin esimeseks äratusajaks 4.10 ning mõtlesin, et igaks juhuks panen teise veel, kui ma selle peaksin kinni vajutama ja edasi magama. Tööpäeva oma olin siis aktiivseks muutnud ja üritasin leida kohta, kus saaksin teise ka tööpäeva peale panna, sest minu jaoks on laupäev ilmselt tööpäev. Saingi lisada juurde kolmanda äratuse, millel ei olnud mingit märget nädalapäeva kohta. Kui hommikul hakkas telefon piiksuma kell 4.15 ja ma üritasin sotti saada, miks esimene äratus tööle ei hakanud, siis taipasin oma roppu vedamist! Kui ma oleksin saanud mõlemad ajad tööpäevade peale lisada, siis me ei oleks kuskile reisinud, sest ülla-ülla, oli laupäev.

Hommikul jooksin nagu orav ratta peal, söötsin veel küülikuid, tassisin viimaseid asju autosse, sättisin lapsi, viisin nemad autosse ootama ja siis mahutasin nende voodiriided ka veel peale. Kahjuks ei teinud ma ühtegi pilti, kuidas lapsed koos poole elamisega autosse mahtusid, kuid lisan eelmisest aastast ühe pildi tollase tavaariga. _MG_7420Seekord oli asju isegi rohkem, sest praegu tuleb ka rohkem riideid kanda, ei saa nii paljalt ringi lipata. Kahekohalise vankri asemel on kaasas kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suurte õhkrehvidega tõukeratas. Igatahes on mul nii palju asju kaasas, et ma ei tea, kuidas me koju tagasi minnes kuuekesi ära mahume. Tulles ei olnud ühtegi vaba istekohta. Võib-olla oli ratas veidi liiast… Sõit kulges väga sujuvalt, lapsed küll enne sadamat magama ei jäänud, kuid keegi ei nutnud ega jorisenud ka. Neljas nuttis vaid kodus hetkeni, mil auto liikuma hakkas. Tee peal saime suure elamuse osaliseks – me nägime karu! Ta tõusis auto lähenedes tagakäppadele ja vaatas seistes meie poole. Kui talle päris lähedale jõudsime, siis jooksis värisevate pekkide saatel võssa peitu, seega ma pilti teha ei saanud, kuigi mul oli käsi juba kaamerat haaramas. Sadamas oligi täpselt nii nagu Virtsus, kõik oli peaaegu lihtne. (Ma seisin alguses vales sabas ja kuna ma vahele ei julgenud trügida, siis keerasin ringi ja läksin õige rivi lõppu, mis oli 100 m tagapool.) Kokkuvõttes olid siiski hirmul suured silmad ja see lastega üksinda Soome sõitmine ei olnudki nii hull.

Laeva peal oli vahepeal veidi tüütu, näiteks poes, kus poisid jooksid peata kanadena ringi ja Neljas ei võtnud enam jalgu alla ning pistis kisama, sest ma ei lubanud tal pisikest Karupoeg Puhhi riiulist kaasa haarata. Või hetk, kus läksin oma haneriviga mähkimistoa ukse taha ning seal selgus, et tuleb kohvikust võti küsida ja ma pidin vinguva haneriviga tagasi võtme järele kõndima. (Mähkimistoas käisime siis perekondlikult vetsutoiminguid tegemas.)

Kui laevalt maha saime, siis kolm väiksemat jäid magama, aga päris sihtpunktini ei põõnanud – kes vaatas viimased 150 kilomeetrit aknast välja, kes 50. Kui Eestis nägime karu, siis Soomes nägime äsjatoimunud avarii sündmuspaika, kus olid kiirabiautod, päästeteenistus, politsei ja startiv helikopter. Laste jaoks olid need masinad elamuseks, minu jaoks oli vaatepilt kõhe ja olen kaks päeva Soome uudiseid lapanud, et teada saada, mis juhtus ja kas ribadeks lennanud mootorratta juht jäi ellu. Ma pole veel õiget uudist silmanud.

Kell 12.30 olime juba Härra juures, see oli arvestatust oluliselt varem. Härra ootas meid kaetud lauaga ja päeva alustasime perekondliku lõunasöögiga. Kuigi lootsin juba samal päeval seiklema minna, siis nii kaugele ei jõudnud. Kolisime siin mööblit ringi, sättisime asju paika ja läksime vara magama, sest ma olin pärast lühikeseks jäänud ööund ja 7-tunnist sõitu omadega täitsa läbi.

Ahjaa, vahetult enne Pori jooksis faasan üle tee, mina nägin esimest korda sellist lindu vabas looduses ja rääkisin sellest elevusega Härrale. Tema minu vaimustust ei jaganud: “Terve Pori linn on neid lolle kanu täis, kogu aeg hoia silmad lahti, sest nad töllerdavad keset liiklust!” Jah, tere Soome! 😀

2 thoughts on “Head aega Eesti ja tere Soome!

  1. Sa oled ikka tõesti üks supernaine!
    Mul pea huugas otsas, kui käisin Soomes kahe lapse ja kahe sõbrannaga (kellest oli laevas palju abi), aga ilma meheta! Lubasin ikkagi juba tookord, et ma ei lähe enam kunagi “üksi” lastega reisile. Ka Soome mitte! 😀

  2. Eks asi on laste vanuses ka. 🙂 Kui Neljas oli pisem, siis oli isegi mehega koos raskem lapsi ohjata. Neljas oli kergkärus, kaasas oli suur kott titekraamiga, laps tahtis veel rinda, poisid olid väiksemad ja pead olid rohkem laiali, vahepeal ei tahtnud neljas kärus olla ja lasi oma lauluhäälel kõlada ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd on poisid suuremad, pesamuna asjalikum ja võib-olla oli lihtsalt hea päev ka, aga ma just mõtlesin, et hakkangi edaspidi ise käima, et pole hullu midagi. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *