Ja olengi 27

Alles ma olin 17 ja vaatasin endast 10 aastat vanemaid pilguga, et on alles tädikesed. Noh, nüüd olen ise tädike. Seda 17-aastaste jaoks, sest ise tunnen end… Endiselt 17-aastasena. 😀

See on mõnikord isegi natuke muserdanud, kui olen lugenud karjäärinaistest, kes on minust nooremad. Mitte, et ma tahaksin ise karjääri teha, vaid see on mulle meenutanud, et ma olen nüüd täiskasvnud naine, mitte adekvaatne teismeline. Ma olen endiselt sama inimene, kes olin 10 aastat tagasi, ja tänaseks teeb see siis minust pigem… ebaadekvaatse täiskasvanu?

LiiviMul on esimesed pisikesed kortsud, pigmendilaigud, hõredamad juuksed, olen vähemalt 7 kilo raskem ja rind on mitu numbrit väiksem… Aga ma tunnen end palju ilusama ja enesekindlamana kui 10 aastat tagasi, vaatamata sellele, et peegel ja fotokaamera üritavad mind šaboteerida. Lapsed ka. Esimene ütles täna, et ta teab, miks ma kannan “mähkmeid” (allways) – sest ma olen juba nii vana. 😀

Igatahes sain eile 27-aastaseks, aga mingit sünnipäeva tunnet mul ei olnud. Me oleksime pidanud eile sõpradega Otepää kanti reisima, aga Härra ülemuse tõttu jäi see ära. Ilmselt seetõttu ei olnud mingit sünnipäevameeleolu ka. Härra küll tuli varem koju, et saaksime õhtul pikniku pidada, aga see mereäärne ilm oli taas selline nagu oli. Maja juures oli varjus 19 kraadi, paarkümmend kilomeetrit eemal oli ainult 13 kraadi ja kõva tuul.

Käisime Reposaariga tutvumas. See on ilus vana kaluriküla, aga kahjuks oli liiga külm, et imeilusal peatänaval jalutada, sõitsime vaid kõik risti-rästi läbi ning käisime tuulegeneraatorit lähedalt vaatamas, kividel turnimas ja kajakaid söötmas. Tegelikult sõime ise püstijalu pikniku muffineid, aga kuna pisemad lapsed määrisid enda koogikesed ära, siis said kajakad need endale.

_MG_4811

Pilt ei anna kahjuks edasi, kui lähedal too suur laev tegelikult oli, aga lastel oli tollest täitsa ükskõik. Kui hiljem pisike paadike sama teed läks, siis olid kõik elevil: “Laev! Laev!”
_MG_4841

Võtsin päikest. Nagu näha, siis kulub ära._MG_5015

Pole tegelikult üldse kuri, hoopis päike paistis silma.
_MG_5034

Me seisime täitsa tuulegeneraatori all ja vaatasime üles. Esimene ütles, et tema tahaks tiiviku küljes kiikuda. Sellega meenus mulle ammune unenägu, kus ma rippusingi tiiviku küljes – mul hakkas kõhe ja halb. Härral oli ka unenäo kogemuseta kõhe, ei tahtnud tuulegeneraatorile nii lähedal olla. Keegi meist ei tahtnud, see tuulevuhin oli juba nii hirmutav, et pisemad lapsed hakkasid kartma._MG_5042

Neljandale on minu kampsun ümber seotud, et tal veidi soojem oleks._MG_5087 _MG_5093 _MG_5100 _MG_5238

27-aastane tädi istub kivil.
_MG_5306Kuna ma endast ja Härrast koos pilti ei saanud, siis tegin hoopis luigepaarist pilti. 😀

Täna premeerisin end kerge laristamisega ehk käisin üksinda kribukatel ja H&M-is. Loomulikult ei ostnud ma endale midagi, ikka lastele! Minu omad olid need kaks vaba tundi, jalutuskäigud linnatänavatel, muusika, inimesed, lõhnad, tuul, mis tõi minuni purskkaevu veepiisad – ma ahmisin seda kõike mõnuga sisse. (Mitte veepiisku siis, vaid emotsioone.)

Pärast tegime perekondliku poetiiru, aga esimest korda juhtus nii, et Härra läks lõpuks lastega autosse, sest Neljas näitas häälekalt üle poe oma iseloomu ning poisid olid nii ülemeelikud, et üldse sõna ei kuulanud, Kolmas jooksis vastu poekäru endal silma ka siniseks. Kodus see hullumaja jätkus ja päeva lõpus kinnitas Härra taaskord, et kergem on olla tööl. Esmalt kiitis mind, et ma nii kaua olen vastu pidanud ja siis ütles, et ta saab aru, miks ma nii vanaks olen jäänud. 😀 Ta liialdas, ma tean!

11 thoughts on “Ja olengi 27

  1. Palju õnne! Ega piltide järgi, kas 17 või 27 suurt erinevust ei leia! Õnnelik ja heade geenide omaja oled 🙂 Ja usu mind, Sa oled nii mõneski karjäärinaisest peajagu üle!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga