Kaks ja pool nädalat

Veebruari keskpaigas läksin üheks ööks Soome Härra juurde, et temaga koos järgmisel päeval koju tagasi tulla, sealt edasi polnud enam aega või jaksu blogi avada, ometi ei teinud me midagi erilist. Pigem jäi kahest nädalast väheks ja oleks tahtnud rohkematesse kohtadesse jõuda ja rohkemat teha.

Näiteks ei jõudnud me riidekapi uuenduskuurini, kuigi mul oli plaanis seda koos temaga teha. Tänase seisuga ongi vaid see veel jäänud. Eile lõpetasin kirstu ja kirjutuslaua lakkimise ning järgmisena võtan riidekapi ette, õigemini alustuseks võtan sel 5 ust eest.

Mul tegelikult ei olnud plaanis kirjutuslauaga midagi teha, sest ma lihtsalt ei viitsi selle tumedat lakki maha lihvida ja mind ei häirinud selle kümned või sajad kasutusjäljed. Aga ostsin juhuslikult magamistoamööblile peaagu samas toonis laki ja nii ma tegin natuke praaki ja lasin rulliga korra kirjutuslaua ka üle, igasuguse eeltööta. Suuremad jäljed jäid alles, aga üldmulje muutus siiski mitu korda paremaks. Minu jaoks kärab küll.

Kirjutuslaud

Kirstu pilt on Facebookis, aga selle enne ja pärast on väga tagasihoidlik, mitte et kirjutuslaual nüüd mingi vau efekt oleks.

Las lakk kuivab, lähen otsapidi Soome, kuhu ma kaks ja pool nädalat tagasi sõitsin rongiga, taksoga, laevaga ja bussiga kokku 9 tundi, sellest viimased 4 tundi külmetasin väljas bussipeatusesse jalutades, seal oodates ja jääkülmas bussis edasi reisides. See oli karm reis, meenutas aega, mil ma kutsekoolis käisin ja pea igal talvehommikul jääkülma bussiga tund aega punkti B sõitsin, et seal veidi edasi külmetada ja jätkata reisi punkti C, kuhu viis juba soe buss. Ka siis külmetasin vaid Härra pärast, sest eelistasin ühiselamu voodi asemel tema voodis magada.

Nagu tol ajal, ootas ka nüüd Härra mind bussijaamas soojaks köetud autoga ja juba varsti sõin tema soojas magamistoas teki all rullakebabi, mille järele mul neelud sügisest saadik käisid. Nägin ära meie suveresidentsi, kuhu me taas kolmeks kuuks läheme – seekord katsetame linnaelu ehk veedame suve Pori kesklinnas vana puumaja teisel korrusel. Elamine on armas ja lapsed saavad kinnises aias mängida, kui me ei viitsi jalutada kilomeetri kaugusele kirjurinluoto mänguväljakule, millest tegin kunagi päris eraldi postituse.

Järgmisel päeval käisime raha laiaks löömas, või hoopis säästmas, sest kasutasime ära häid soodukaid. Näiteks sain pesamunale 45 € eest kolm komplekti uusi õueriideid:

IMG_4284

Lassie talvekombe oli 25 €, Peuhu kombe 15 eurot ja komplekt ainult 5 €. Peuhu riietega meil varasemaid kogemusi ei ole, aga 20 € eest võib need ära proovida küll.

Ja 81 € eest jalanõusid, millest kolm paari on Superfitid:

IMG_4270

Lisaks saime kupongi, millega saab ühe paari tavahinnaga jalanõusid poole hinnaga. Hetkel ei oska küll viimast millegi peal ära kasutada, aga kuna see kehtib pool aastat, siis raisku see kindlasti ei lähe.

Kui veel kaks aastat tagasi olid kirbukad häid leide täis, siis nüüd ei leidnud ma kirbukatelt mitte midagi selga ega jalga, ainult seina peale (pildid) ja lauale (küünlaalused). Lihtsalt kõik vähegi korralik oli ulmekallis ja soodsalt sai vaid välimuselt viie lapse poolt kantud asju. Näiteks maksis kantud korralik Lassie talvekombe 35 €, aga Härra vihje peale olin juba hommikul esimese asjana Tokmannist uue Lassie talvekombe 25 € eest ostnud. Ja kui autos olid  ka 15-eurosed uued Superfiti kevadjalanõud, siis mõjusid kirbukal sama hinnaga väga kulunud Superfitid röögatult kallina.

Käisime läbi neli kirbukat ja alguses oli plaanis vähemalt kahes veel ringi vaadata, aga ei viitsinud, sest vaevalt oleks nendes parem seis olnud. Ise paneme selle masu arvele – soomlased pole enam nii rikkad, et asju poolmuidu ära anda. Aga ma siiski ei kujuta ette, kes ostab juustuks kantud Superfitid 15 € eest…

Sadamasse hakkasime veidi varem sõita, et oleks aega Ikeast läbi hüpata – kohe näha, et ma pole kunagi Ikeas käinud, sest sealt lihtsalt ei saa korra läbi hüpata! See ei olnud pood, vaid linnak, aga leidsime lõpuks tänu kaartidele vannitoarätikud üles ja sain soovitud tooted. Möödaminnes ostsime veel esikusse uue peegli ja kööki suure poti, mida oleme mitu aastat igatsenud, aga alati on vaid igatsemiseks jäänud.

IMG_4253

Pildil vana katkise kaanega pott versus uus, vahe on suur. Nagu on ka vahed pliidi ja kappide vahel…

Oma Soome reisilt jõudsime vanemate juurde kahe ajal öösel ja lastel oli hommikul nii tore ärgata, sest nägid esimese asjana samas toas magavat issit. Neljas alguses väljendas küll veidi oma solvumist, aga see läks ruttu üle ja kui issi uuesti Soome läks, siis suure kurbuse ja mure asemel teatas preili, et tema ei muretse enam issi pärast, sest issi jaksab küll tööd teha ja tuleb varsti tagasi. Nii ruttu harjuski uuesti meie tavapärase elukorraldusega.

Härra kodusoleku sisse mahtus nii mõndagi, näiteks jõudsime koos lastega Viimsisse Atlantis H2O Aquaparki ja see oli karm. Kaugel toredast perepäevast veekeskuses ja palju hullem, kui oskasime karta. Pesamuna kartis kohutavalt väikelaste mänguala, seda esiteks hiigelämbri tõttu, mis teatud aja tagant väga valjuhäälselt “mauuhhhhh” sahmaka vett (nii umbes 100 liitrit) ümber kallas ja teiseks veekardinate pärast, läbi mille ta ei julgenud minna trepiastmetest üles. Veekardinaid kartsid suuremad ka ja minu arvates olid need pisut liiast. Isegi täiskasvanuid ei oota torudest laskudes lõpus veekardin, ma ei tea, milleks see lastel olema peab.

Väikelaste mänguala liutorud on mõeldud üldse alates meetristele, nii et meie kahepoolene ja neljane ei vastanud pikkusele ning neil polnudki asja minna kuskile läbi veekardina. Nendele oli mõeldud vaid 20 cm madal vesi, milles siis niisama istuda ja “mauuuhhhhdi” peale nuttes jooksu panna. Nutta sai seal kõige suurem ka, sest tema lasi torust alla ja astus sealt otse basseini serva peale ning hüppas libedale karedale põrandale, mis tal jala lõhki tõmbas. Seda kaks korda! Ühest küljest tema enda süü, et sedasi rapsis, teisest küljest oleks võinud olla lasteala esikülge katnud libisemisvastane plastmassmattidest põrand sinnani välja laotud või siis toru ja basseiniserva vahel veidi rohkem ruumi, et lapsel ei jääks muljet nagu ta peaks basseinist otse välja minema, et siis teise külje pealt jälle sisse tagasi ronida.

pilt

Pilt on võetud Atlantis H2O Aquapark`i Facebooki lehelt, sest tuleb välja, et ise ei tohi veekeskuses pilte teha. Esimese külastuse ajal sain vabalt pildistada, aga seekord tuldi ütlema, et ei tohi ja ma ei saanudki mitte ühtegi pilti laste esimesest veekeskuse külastusest.

Tegelikult mul polnudki piisavalt käsi, et pildistada, mul polnud neid isegi nii palju, et kolme lapsega toime tulla ajal, mil Härra Esimesega kollases torus tuubiga sõitmas käis. Oli momente, kus ma tõsimeeli kahetsesin, et tulin – üks nuttis süles ja tahtis ära minna, Teine tujutses, sest tahtis igale poole mujale minna ja Kolmandal läks libedaga jalg alt ning ta käis sirgelt kuklaga vastu maad. Selle kõigega samal ajal tegeleda on päris stressirohke. Kusjuures Kolmas ei kiirustanud, kõndis täitsa tavaliselt, kui järsku oli selili ja sai pähe korraliku muhu. Neljas libises hiljem pesemisruumis ja kukkus samamoodi sirgelt kuklaga vastu maad, ka tema sai korraliku muhu. Veekeskusest lahkusimegi nelja halvas tujus lapsega, kellest kolm olid poolvigased.

Selle seltskonnaga lähima viie aasta jooksul kindlasti tagasi ei lähe. Praegu võiks H2O Aquapargis ainult Esimesega käia, sest tal on seal tänu oma pikkusele veidi rohkem teha, tal jaksab silma peal hoida ja ühe lapse kõrvalt saab ka ise midagi muud teha peale laste valvamise.

Lastega rohkem selliseid väljasõite ei teinudki, kuigi tahtsime kinno ja mängutuppa ka jõuda. Viimase asemel valisime kelgutamise, sest kino ei sula lähiajal ära, aga lund enam kauaks ei ole. Ütleme nii, et pilte on tagantjärele tore vaadata, aga kelgutamine ise polnud üldse tore, rohkem oli ikka tujutsemist, kaklemist, nutmist ja nii edasi. Lapsed olid lihtsalt väsinud – läks ka nende igapäevarütm issi tulekuga kiiremaks ja lõunauinakuteks polnud eriti mahti.

Lastega kinno ei jõudnud, aga sõpradega “Klassikokkutulekule” jõudsime küll ja me neli oleme vist või päris kindlasti ühed labased inimesed, sest me polnud ammu nii palju ja nii südamest naernud. Või oli asi selles, et terve saal naeris ja naer on nakkav.

Ühel päeval, kui poisid olid lasteaias, siis me jõudsime Neljandaga Rakvere veekeskusesse, kus me käisime koos Härraga viimati siis, kui meil oli ainult Esimene. Oli tore vaheldus küll, aga võrreldes Viimsiga veidi igav, niisama kahekesi sinna ei kipuks.Lastega veel võiks. Neljas sai vabalt ise kõndida, põrandad ei olnud nii libedad, saime mullibasseinis mõnuleda ja kõik saunad läbi käia – ühe lapsega oli ikka lihtne.

Teisel päeval, kui poisid olid lasteaias, siis sai preili esimest korda rongiga sõita – ta väga ootas apelsini rongiga sõitmist. Kui rongis sees olime, siis küsis, kas see ongi maasika rong. Mis teha, kui ei tule õige sõna meelde.

IMG_4422

IMG_4468

IMG_4473

IMG_4477

Mingil teisel päeval jäi porgand ise ka pildile:

IMG_4589

Neljas jõudis esimest korda ka hambaarsti juurde, käisid koos Kolmandaga kontrollis ja mõlema hambad oli igati korras. Esimene käis lasteaiaga ning temal on ka kõik korras. Teine peaks varsti lasteaiaga minema ja tema puhul ma tean, et tal on kaariese kahjustused, aga tundub, et need ei ole võrreldes viimase kontrolliga kaugemale arenenud ega vaja parandamist. Loodan, et see “esimene hambaravi” linnuke jääb veel mõnda aega märkimata.

Aga esimese disko linnukese said lapsel eelmisel nädalal kirja, kui käisime Esimese rühmakaaslase sünnipäeval. Õigemini läks Esimene sünnipäevale ja kuna osad lapsed jäid tulemata, siis mahtusid minu teised kolm ka külaliste arvu sisse ja said nemad ka mängutoas mängida. Oleksid tegelikult nii või naa saanud, naa puhul oleksin lihtsalt neile piletid ostnud. Sünnipäeva sisse kuulus siis pooletunnine disko, mis oligi valgustuse, lugude ja heliga nagu päris disko, mul endalgi tekkis tahtmine hüpata ja tantsida, see oli ka minu esimene disko täisealisena.

IMG_4812

IMG_4936

IMG_4948

Neid esimesi kordi sai nüüd küll palju, aga vast on ruumi ühele veel. Ma nimelt üritasin esimest korda elus kalasaba? teha. Ühesõnaga ma ei tea, mis selle patsi nimi on ja ma ei tea, kuidas seda tehakse, aga ma tegin:

IMG_5001.JPG

Rohkem esimesi kordi kirja panna pole, aga et postitus siiski veel pikemaks venitata, siis lisan lõppu mõned pildid suurpere isa raskest tööst:

IMG_4521

IMG_4507

IMG_4606

IMG_4597

Facebooki lisasin ühe ilustatud perepildi kelgumäelt, aga siia lisan teise versiooni, mis iseloomustab meid palju paremini:

IMG_4758

One thought on “Kaks ja pool nädalat

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga