Kas kõik lapsed on sama mehega?

Mulle meeldivad sellised üldsuse mõistes taktitundetud inimesed, kes küsivad otse ja julgelt asju, mida tavaliselt ei küsita. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen üsna samasugune ja näitena võin kohe tuua, et ma olen liiga palju kordi küsinud teistelt, millal ja kas üldse neil (veel) lapsi tuleb. Nüüd küll üritan seda teemat vältida, sest olen aru saanud, et teiste jaoks on see kohatu.

Täna käisin koolis järgmise nädala tööd ette tegemas (ja sain hindeks “5”), Neljas oli kaasas ja jutt läks kuidagi veel Esimese peale, mille peale õpetaja ütles, et polegi siis üldse pikk vahe lastel. Ma naeratasin ja ütlesin, et tegelikult on isegi väga väikesed vahed, sest tüdruku ja koolilapse vahele mahub veel kaks last. Õpetaja tegi suured silmad ja võttis minu ees verbaalselt mütsi maha. Ja siis küsis, kas kõik lapsed on sama mehega. Kuna ma saan sellele küsimusele jaatavalt vastata, siis ilmselt seetõttu see mind kuidagi ei riivanudki, aga üllatas küll. Igatahes pidi see tore olema, et lapsed on sama mehega.

Oleme Härraga naernud küll, et lapsed võiksid kõik hoopis erinevate meestega olla, täpsemalt kohusetundlike meestega, kes kõik maksavad elatist. Need naljad jäid muidugi sellesse aega, kus meil raha suurt ei olnud, praegu saame kenasti elatisteta hakkama, nii et hea, et igas lapses ikkagi killuke Härrat on. Aga mis enam naljakas ei ole, on see, kui elu keerdkäikude järel peaks Härra hakkama maksma lastele 860 eurot elatist (ma tegelikult üldse ei küsiks nii palju, saaks poole vähemaga hakkama), või veel hullem, mina temale (ma satuks ka poole väiksema summaga võlglaste nimekirja). Seda ma ka ette ei kujuta, et me lapsed omavahel ära jagame, nii et jah, ikka palju kergem on kasvatada ühiselt ühiseid lapsi.

Härra siin just helistas ja jutu käigus ütlesin, et ma olen korralik abielunaine, mille peale tema pobises, et veel jah…

“Mis tähendab, et veel? Sul on mingid plaanid, mis muudavad mu abielunaise staatust? Ma alles täna vaatasin, kui suur on elatisraha, nii et arvesta siis sellega, et lahutuse järel panen sulle alimendid peale ja hakkad meile 860 eurot kuus maksma!”

Härra maailma kõige nõutuma häälega: “Millest ma maksan, kui ma teenin ametlikult ainult 300 eurot kuus?!”*

Jah, selline meie must huumor ongi. Tema pobinat mõistsin ma ka valesti, ta ei pidanud silmas, et ma veel olen abielunaine, vaid veel olen KORRALIK abielunaine, ma panin rõhu valele sõnale. Nagu temal ei ole plaani minust lahutatud naist teha, ei ole ka minul plaani hakata mittekorralikuks abielunaiseks. Aga ma igaks juhuks siiski ei maini talle, et tegelikult tema kulutused perele just väheneksid, kui ta maksaks ainult 860 eurot elatist, mine tea, äkki vaatabki, et oleme kokkuhoiukoht.

Kas oleks imelik kirjutada edasi panipaigast? Ega mul selle kohta, et kõik lapsed sama mehega on, rohkem suurt midagi rääkida ei ole, aga edusammud panipaigas teevad nii palju rõõmu, et jagaksin seda hea meelega.

Panipaiga pindala on umbes 2,7 m2, mis on siis veidi väiksem kui meie 140 cm laia voodi pindala, kuhu peab mahtuma maksimaalselt kolm magajat. Panipaik peab aga mahutama kuue inimese pealisriided, jalanõud; kuivati; kasside transpordipuuri, liivakasti, sööginõud; tööriistakohvri; harja, mopi ja suures hunnikus igasugust kilakola alustades kruvidest ja lõpetades ujumisrõngastega. Siiani see hästi ei õnnestunud, aga mina tahtsin, et õnnestuks ja võtsin kätte ning hakkasin selles suunas tegutsema. Tassisin panipaiga tühjaks ja sedasi see jäi. Tühi panipaik on ka tore, aga kuskile tuli need asjad ju suruda… img_5303See lahendus ei ole väga hea, nii et mul on ikka vaja panipaik uuesti täita, aga seda ei saa enne teha, kui see on uuenduskuuri läbinud. Kuigi ka seinad vajaksid uut tapeeti või vähemalt värvigi, siis uuenduste näol piirdun vaid pikema riidepuutoruga ja parema riiulisüsteemiga. Ma muidugi taipasin teha esimese pildi siis, kui olin kõrge riiuli vedanud välja ning asemele tassinud madala kummuti ja selle veel omakorda kuivati alla sättinud. Selle lahendusega olen väga rahul, sest kummuti sügavad sahtlid mahutavad palju, aga kummut ise põrandapinda ei vähendanud.img_5148Enne olid kuivati kohal riided, nüüd tulevad sinna riiulid, et oma koha leiaksid ka need asjad, mis sahtlisse ei mahtunud. Riided läheva pikemasse seina, et saaksin panna puu peale rippuma kombed ja joped, mis on hetkel surutud minu tuppa kummutisse ja riidekirstu. img_5144Eile jäigi kodupoes silma, et siin müüakse pikki metalltorusid ja just seda mul vaja oligi. Spetsiaalne riidepuutoru maksab palju, aga see suvaline toru maksis veidi alla 6 €, tuli teine vaid natuke lühemaks lõigata, aga selle asja ajas eile isa korda. Lasin õhtul vanad riiulikandurid seina, panin toru üles ja tassisin riided panipaika tagasi. Kohe hea oli olla, et sain jälle ühe asjaga hakkama sedasi, et omades ainult kahte kätt, hoidsin samal ajal kandurit vastu seina, toru kanduril, loodi toru peal ja akudrelli käes, et kandur kohe kinni lasta. img_5305Kui panipaik oli tühi, siis ma ei saanud enam öösiti riideid kuivatada, sest polnud õueriideid, mis oleks müra summutanud, aga nüüd on need tagasi ja täna öösel sai kuivati rahumeeli oma tööd teha ning mina sain hommikul lastele puhtad ja kuivad riided selga panna.

Kui nüüd tekiks veel igasuguseid riiuleid kuivati peale ja riiete alla, siis saaksin magamistoa vahelduseks jälle korda teha ja end hästi tunda. Praeguses kaoses ma end hästi ei tunne, vastupidi, see imeb kõik energia ära.

Muudan jälle teemat ja kirun veidi autot, mis viimased pool aastat äkiliste parempöörete ajal ragiseb ja eile ragises kohe eriti pikalt, kui parempöördega kiirendusrajale sõites juba pööramise ajal kiirendama hakkasin, et maanteel aeglaselt sõitnud veoautost mööda saada. Ma teda otseselt selle ragisemise pärast ei kiru, vaid rohkem seetõttu, et ta siis ei ragise, kui seda vaja on. Käisin eile autoremonditöökojas muret kurtmas ja võtsin vähe targema mehe auto peale, et ta kuulaks seda raginat ja ütleks, mis see olla võib. Ma tegin spetsiaalselt äkilisi parempöördeid ja ei midagi, mitte midagi! Tüüpiline. Igatahes ei pidavat midagi hullu olema, kui ainult mõnikord ragiseb ja kui hullemaks läheb, küll siis välja tuleb, mis seda teeb. Paar varianti käis ka välja, eks Härra peab neid kontrollima hakkama, kui koju tuleb.

Mäletate, ma vahepeal kirjutasin, et lõikasin tuka ette. Noh, mul tuli nüüd jälle meelde, miks ma iga sellise muutuse järel olen tuka välja kasvatanud. Sest kui ma iga päev ei föönita ega sirgenda, siis näeb kammitud tukk selline välja (kammimata veel hullem ja hommikusest tukast üldse ei räägi):img_5277Ma lõikasin tuka selleks, et juuksepiir saaks puhata ning nüüd sirgendan ja föönitan neid juuksepiiril hõredalt kasvavaid karvu… Sedasi on asi puhkusest veidi kaugel.

Praegu näeb tukk veel jubedam välja, sest mul on juuksed kinni ja tukk sai lasteaias vihma, nii et korralik õudukas. Lisaks sellele sain ma ise vihma ja tuult ja külma, sest läksin Mihklilaadale ainult õhukese kampsuniga, aga täna hakkas ju sügis ning väljas oli täielik jope, paksu mütsi ja kinnaste ilm. Kuna ma ei vaaritanud müügilettidele mitte midagi, siis lõime lastega 40 eurot laiaks, et anda sedasi oma panus rühmarahade kogumisele. Sellest rahast jäi isegi väheks, lapsed oleksid tahtnud veel ja veel osta ning ma ise ka, sest isuäratavaid küpsetisi oli tõesti palju. Nii tublid vanemad, kes selliste asjadega viitsivad vaeva näha. Tänu neile ei pidanud ma täna õhtusööki ka tegema, laadalt ostetud kraamist saime kõik kõhud täis. Kahjuks kõige isuäratavamad koogid jäid söömata, sest mul polnud piisavalt vabu käsi, et neid kohapeal süüa ning kilekotti ka ei kannatanud neid toppida. img_5311Teised emad-isad ei ole mitte ainult tublid vaaritajad, vaid ka meisterdajad. Esimene pidi täna kooli viima puulehtedest ja -okstest tehtud kompositsiooni, aga kuna kiri saadeti alles üleeile ja mina lugesin seda ööl vastu eilset, siis eile päeval läks see kõik meelest. Meelde tuli õhtul pimedas, nii et korjasin alles täna hommikul kiiruga ühe oranžikirju vahtralehe ja kleepisin selle oranžide servadega puidust kandiku sisse. See oli selline minimalistlik kunst, võttis aega ühe minuti, aga nägi kena välja.

Ja siis läksin lapse klassi, kus seisid sellised meistriteosed, et mul hakkas selle ühe vahtralehe pärast täista häbi. Näiteks üks kompositsioon koosnes mitmeharulisest oskast, mis oli kinnitatud jämeda aluse külge, alus oli kaetud samblaga, okste külge oli liimitud marjakobarad, ühesõnaga väga uhke värk. Siis viis üks tüdruk õpetajale paberi, millele oli kleebitud tammeleht ja sellele okstest käed-jalad sedasi külge meisterdanud, et tammeleht nägi välja nagu uhke kleit. Paljud olid sättinud kandikutele sammalt, lehti, marju, oksi ja seda kõike väga osavalt. Ma ei tea, kas teised said kodutööst varem teada või tõesti oli teisipäeval e-kooli saadetud kiri piisav etteteatamisaeg, et selliseid asju neljapäevaks valmis teha.

Aga minul on ikka külm ja põsed õhetavad, nii et teen endale nüüd kummeliteed meega, vaatan ära “Pilvede all” korduse ja lähen koos lastega magama.

Ilusat sügise algust!

*Kuna sain soovituse blogis avalikult mitte kirjutada, et mees mustalt palka saab, siis seletan igaks juhuks natuke nalja lahti, kui keegi veel valesti aru sai. Härra ei saa mustalt palka, vaid tema nali seisneski selles, kuidas ta hakkab siis ametlikult vaid 300 eurot palka saama, kui mina peaksin talle alimendid peale panema. Nii see ju käib. 

5 thoughts on “Kas kõik lapsed on sama mehega?

  1. Mul samatüüpi juuksed, täpselt sama nali iga jumala kord, kui tuka ette lõikan. Aga õnneks pole seda rumalust ammu teinud 😀

    Asjade paigutamise ja koristamisega on mul samuti vaja kaasanoogutada. Ka minult imeb see kogu energia, kui pole kuskile asju korralikult panna ning seetõttu mujal lokkab segadus.

    See Esimese kunstiprojekt ajab aga küll lausa ohkama – ei, mitte sinu minimalistliku teose pärast. Vaid, kas mitte ei olnud see mõeldud lastele tegemiseks?! Aga ilmselgelt on kõik vanemad laste eest töö ära teinud, et nende võsukesed ikka kõigekõigemad oleks ning kodus mingit segadust ei tekitaks.. Pisut kahju, et lastel ei lasta ise midagi loomingulist teha, mis ei peagi ju konkreetselt midagi kujutama, vaid et nad saaksid end lihtsalt arendada ja proovile panna (teine asi tõesti, kui laps on selle ise unustanud ja lapsevanem peab siis vastu ööd midagi kähku ära tegema, et mitte märkust saada).

    1. Aga miks ei või laps märkust saada, kui ta on oma töö tegemata unustanud? Miks sellised kooliülesanded automaatselt lapsevanema kohustuseks muutuvad?

      1. Ma lihtsalt ei poolda seda suurt märkuste kirja panemist, seda lähenemist peaks muutma ning kohusetundlikkust saab ka muudmoodi õpetada. Seda enam, et esimese klassi lapse puhul see märkus on nii ehk naa siis tegelikult lapsevanemale.

        Mulle tegelikult tundub, et istume küll sama künka otsas, aga vaatame pisut eri suunda. St, et ma leiangi, et see kodune ülesanne on ju tegelikult lapse teha. Aga probleem ongi selles, et lapsevanem näeb seda ülesannet ja olgu, võib-olla hakkab laps ise seda täitma, kuid vanema jaoks liigub asi aeglaselt vms ja siis ta hakkab algul last juhendama, lapsel läheb sellepeale isu üle (sest no kellel ei läheks) ja seega teebki lapsevanem ise valmis teose, mis pälvib küll kiidusõnu, kuid pole ju tegelikult lapse tehtud. Halvimal juhul ei saa laps isegi mitte proovida ise teha ja lapsevanem võtab juba algul hoiaku, et teen su eest ära ja sellest süveneb ka aina see õpitud abituse sündroom. Ja siis lapsevanemad räägivad, et lastel on liiga palju õppida ja nemad peavad koos lastega palju õppima ja nii ju ei jää üldse aega üle (ja lumepall veereb ja veereb edasi).

        Ja kogu minu point oli see, et laskem lastel ise oma koduseid töid teha (ja ka vigu teha), isegi siis, kui ei ole meie silmis ilus ja täiuslik! Lapsevanema roll peakski olema vaid kontrollimine, et vajalikud asjad ON tehtud, mitte neid lapse eest ära teha. Ja kui lapsel on abi vaja, küll ta küsib 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga