Kas paremat nime ei leidnud?

See postitus tuleb nüüd küll vaid seetõttu, et sain kommentaari Liivilt, kes oli rõõmus, et maailmas on veel noori Liivisid. Hakkasin taas üle pika aja oma nime peale mõtlema, tol päeval lausa korrutasin seda kõva häälega, kiiresti ja venitades. Ei tundunud väga hull.

Samas lapsena (ehk mitte väga kaua aega tagasi) leidsin, et mu vanemad karistasid mind, venda ja õde koledate vanaaegsete nimedega. Venna nimel ei ole tegelikult midagi häda, lihtsalt korra aastas pakub nalja, kuidas ta käib uste taga oma külmetavatest varvastest laulmas. Aga mina pidin taluma kümnetes ja kümnetes ajalootundides itsitamist, kui räägiti Liivimaast või Liivi sõjast. Vahetundide Liiwi viina naljadest üldse ei räägi.

Tegelikult oli see täitsa talutav ja olen hoopis õnnega koos, et esimesena sündisin, kuna mu väike õeke sai hullema nime, mis riimub näiteks klimbiga. Samas on Kulde Trio talle ilusa laulu pühendanud, seega nii vennal kui õel on enda laulud olemas, erinevalt minust.

Igatahes ma kunagi tõsimeeli mõtlesin, et täisealiseks saades muudan oma nime Karmeniks, sest Liivi mulle üldse ei meeldinud. Kui täisealiseks sain, siis eesnimi mind enam nii väga ei huvitanudki, tahtsin hoopis Härra perekonnanime.

Vahepeal ma ikka olen norinud ema, et mida ta küll mõtles, kui meile sellised nimed pani, kas tõesti paremaid ei leidnud, kuid tegelikult olen oma nimega ammu vaherahu teinud. Pigem ongi haruldane nimi (minu eakaaslaste hulgas) ja vähemalt lihtne. Oleks veel hullem, kui ema oleks suurushullustuses oma esimese talutütre nimeks pannud näiteks Lyzandramonelletha. Vabandan kõikide Lyzandramonellethade ees, ärge võtke isiklikult.

Vaid siis tundub mulle mu nimi naljakas, kui Härra kõnetab mind nimepidi, sest tema suust kõlab Liivi kuidagi võõra ja naljakana. Olen harjunud olema Kallis, või lihtsalt “kuule”.

Nali naljaks, aga mu enda lapsed võivad ka minu poole pöörduda küsimusega, kas ma paremat nime ei leidnud. Kui Esimesel jõuab kätte aeg, kus nad peavad klassiga “Kevadet” lugema, siis ta ilmselt Tootsi naljadest ei pääse. Teine peab hakkama pidevalt rõhutama, et ta ei ole Karl, vaid Karliii, ja et ta on poiss. Kolmanda nimeks on küll ilus eestipärane Michael, aga tõenäoliselt saab temagi oma hüüdnimeks näiteks välgumihkel või muud sellist. Neljas ehk pääseb igasugustest nimemuredest, kui just tuulise ilmaga midagi ei leiutata. Ah, mis ma siin eesnimede puhul oletan, perekonnanime pärast saavad neist kõigist nagunii sidrunid. 😀

Kas teid on teie nimede pärast tögatud? Või olete ise mõelnud, et teil võiks olla ilusam/haruldasem/lihtsam nimi?

22 thoughts on “Kas paremat nime ei leidnud?

  1. Väiksena ikka mõtlesin, et haruldasem võiks olla. Laurasid on ju nii palju, ja igas riigis ka pealegi. Põhikoolis oli klassiõde ka Laura. Tihti ei saanud aru, kellest jutt käis ja kasutati perekonnanimesid. Aga see vist ongi nii, et mida vanemaks saad, seda rohkem harjud ära oma nimega. Nüüd olen igati rahul ja harjunud. 🙂 Ülikoolis samal kursusel pole kusjuures ühtegi Laurat, ise olin ka üllatunud.

  2. Mul ka pigem haruldane nimi. Eestis kokku ca 120 tk. Ja lapsena ma muidugi ka ikka mötlesin, et miks küll… 🙂 Aga napikas, et mu nimi Malle pole. 🙂 Et riimuks õdedega. Aga kõige rohkem häirib mind, kui mind Lehteks kutsutakse. Seda teevad just vanemad inimesed. Ju siis oli vanasti rohkem levinud.

  3. Lapsena ei meeldinud mulle mu nimi üldse, kuna väga tihti hääldati valesti: Marleeeeen. No ma ei tea, kirjas ju kõik ühekordsed tähed. Rõhk esimesel silbil. Aga muide, napilt oleksin Karmen olnud.

  4. Mina tahtsin ka pubekana haruldasemat nime. Aga nüüd olen täitsa rahul, ilus nimi on 🙂 Mu mehel on nimi, mis hetkel lubatud vaid tüdrukutele panna, ja tema on küll kurb olnud ja tahtnud nime muuta. Lisaks tal raskusi, sest keegi ei saa aru, mis ta nimi on. Kirjutatakse valesti isegi tähthaaval öeldes. Itaalias on tegemist tavalise mehenimega.

  5. Mul oli sinuga täpselt samavana klassiõde Liivi. 🙂
    Enda nimega olen üha enam rahul. Paraku klassis oli peaaegu alati mõni sarnase(sama)nimega. Vaatamata lihtsale nimele, eksitakse ikka, mitte küll palju, aga see viimane kolmas i on ikka päris tähtis seal lõpus.

    1. Liisi on ilus nimi, ma tean kahte Liisit, mõlemad olid mu venna klassiõed ja nad olid omavahel parimad sõbrannad. 😀 Mul oli ka sarnase nimega sõbranna, temal olid vaid viimased 2 tähte puudu, kuid sobisime ikka hästi kokku – Lii ja Liivi. 😀

  6. Ma kusjuures väikesena arvasin et oioioioi kui selle nimega saab alles nalja teha, ja täiega pelgasin et hakatakse igasugust huumorit leiutama. No a la liivi-kiivi 😀 Õnneks mu nime väga ei torgitud 🙂 Liivi-kiivi kombo võttis üks “teravmeelne” sõber alles paar aastat tagasi kasutusele 😛 Koolis sai täpselt niipalju muheleda kui emakeeletundides räägiti kuidas (Juhan) Liivil hakkas mingihetk mõistus ära kaduma 😀 Ja muidugi jah need sinupoolt mainitud – sõda, laht, maa, keel jne.
    Aga Läänemaal voolab Liivi jõgi ning Liivi külas on meil omanimeline bussipeatus ka 🙂

  7. Mina olin lapsepõlves koguaeg hädas oma nimega. Mul on kaheosaline nimi ja kord ei meeldinud mulle üks ja siis teine pool või ei meeldinud mulle mu terve nimi 😀 Praegu olen oma nimega rahu teinud, palju aitas kaasa ka see, et mul oli kaks sõbrannat, kelle nimed andsid kokku minu nime.
    Mu oma tütar (5a) teeb mulle praegu etteheiteid, et miks ma tema nimeks Elsa ja õele (3a) Anna ei pannud.

    1. Sinu kommentaariga meenus, et mul oli kunagi tuttav, keda kutsuti Liisuks. Ma arvasin, et see ongi tema nimi, aga hiljem sain teada, et ta on hoopis Anu-Liis. 🙂 See Elsa ja Anna teema on hea! 😀

  8. Mul mu eesnimega pole midagi aga väiksena lubasin küll endale korduvalt, et kui täisealiseks saan muudan perekonnanime ära või abiellun kohe kui saan 😀 Noh see nimi on mul siiamaani ja praegu on see meie peres isegi haruldus. Minuga sama ees- ja perekonnanime kannavad eestis ainult kuskil alla viie inimesi. Noh ja nüüd kui ma siin seda kirjutan meenus küll, et mind ka kepiks ja muuks asjaks kutsutud on niiet ei ole see eesnimigi puutumata jäänud 😀 Praeguseks pole vahet, oma lapsele panin nime Grit mis on ka palju segadust tekitanud ja pidevalt pean seletama kuidas käib kuigi on lihtne 4 tähte ja ei ühtegi võõrtähte. Üks tädike külavahel siiamaani ei oska seda öelda 😀

    1. Kas mõtled seda, et Sul on Eestis alla viie nimekaimu, kellel on täpselt sama nimi? Igatahes aitäh kommentaari eest, sain siit inspiratsiooni järgmise posituse jaoks. 😀

  9. Minul on ka oma nimega lapsest saati häda olnud. No ei saadud aru, et ongi selline nimi nagu Liili, kogu aeg keegi ütles või kirjutas valesti. Käisin koolis rongiga ja iga kuu pidin ostma kuupileti, kuhu piletimüüja (venelane enamasti) käsitsi nime peale kirjutas. Küll olin ma Lili, Lilli, Leili, Liilia, misiganes, aga mitte Liili. Ma kohati lausa vihkasin oma nime. Aaa…ja muidugi oli 1. klassis hüüdnimeks lilliput. Kuigi nende hüüdnimedega on ilmselt see teema, et vahet pole, mis su nimi on, küll juba hüüdnime juurde leiutab.
    Nüüd, nagu paljud teised eelkõnelejad, olen oma nimega rahu teinud, enam nagu pole ka ette tulnud seda, et keegi ütlemise peale peaks mu nime kirjutama kuskile. Ja kui ongi vaja, näitan mõnda dokumenti, teen elu teistel lihtsamaks. Oma tutvusringkonnas ma ühtegi teist Liilit ei tea. Aga tegelikult mulle lausa meeldivad lihtsad nimed ja vanaaegsed nimed tulevad kunagi alati uuele ringile 🙂

  10. Ma olen oma nimega vist küll alati rahul olnud – omapärane. Küll aga esineb meeletult valesti ütlemist – küll ma olen Krislin, Kristin ja KRISTEL. Kuidas saab Kristlinist Kristel, vot sellest ma aru ei saa! Minu nimi on tulnud kuskilt filmist ning isa poolt valitud 🙂
    Samamoodi on õega,ka Kirsika ju suhteliselt harva esinev nimi. Seda enam on lahe,et ma tean isiklikult veel ühte Kristlinit, kellel on õde Kirsika!
    Esimesele lapsele nime valides , tundus Kristjan väga õige valik. Samuti teine nimi Gunnar sinna otsa. Kuna esimene nimi on isa järgi ning teine vanaisa mälestuseks,olen tema nimega super rahul!
    Tüdruku nimega oli küll rohkem mõtlemist, kuid Loore on ikka meeldinud mulle. Haiglas olles mäletan,kui üks vanem õde tuli ja ütles,et nii tore, et sellist vanaaegset nime veel pannakse 🙂 Mõtlesin ka “Kris” rida türukuga jätkata, nt Kristiin, kuid siis oleks mind äkki segaseks peetud 😀 Kuid siis oleksime küll täiesti Krissud 🙂
    Kuna laste nimed ei ole sidekriipsuga,siis sellega on küll alati tegemist,sest seda tuleb üle rõhutada. Ning alati on imestamist,et Kristjan Gunnar kirjutatakse täitsa nii, mitte Y-ga või CH-ga või mõne kolmanda variandiga.

    1. Vau, see on küll lahe, et kaks sellist õepaari. Neljakesi kokku ei plaani saada? 😀

      Nimede kirjutamisega on veidi keeruline tõesti, aga no mis sa teed, kui ametnikud/meditsiinipersonal ja muu selline seltskond näeb õite kirjut nimedemängu – pole ime, et üks lihtne Kristjan võibki osutuda üllatavalt lihtsaks. 🙂 Isegi Joosepi puhul on küsitud, kas kirjutatakse kahe o-ga. 😀

  11. Mis sa ise arvad? 😀 Kõigele lisaks on Leevi veel mehenimi 😛 Aga olen väga rahul. Lapsena muidugi polnud. (Loen su blogi siin järgi peale, täna alles avastasin, et sa blogimisega tegeled 😀 )

  12. Minul on normaalne keskmine nimi, aga minu aastakäigus kohutavalt üleekspluateeritud. Meil oli klassis 4 Helenit!!! Lõpuks kutsuti meid kõiki lihtsalt perekonnanime pidi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *