Kiusamisest vabaks!

Sellest sügisest olen esimest korda koolipoisi ema ja see uus roll on kaasa toonud hirmu kiusamise ees. Ma isegi ei tea, mida ma kardan rohkem, kas seda, et mu last hakatakse kiusama või seda, et temast saab kiusaja.

Minu kui lapsevanema seisukohalt on mõlemad variandid ühtemoodi halvad, aga lapse mätta otsast vaadates on kiusatava rollis kindlasti raskem olla. Vähemalt ma mäletan enda kooliajast, et minul oli raske päras tunde puhastada jopet süljelärakatest ja otsida oma talvesaapaid taga, aga võib-olla ei olnud ka kiusajatel kerge nii palju sülge toota ja häid peidukohti välja mõelda. Ma ei tea, ma ise ei ole kunagi kellegi asju täis sülitanud või ära peitnud.

Kui ma põhikoolis oma nahal kiusamist tunda sain, siis ootasin aega, mil oleme kõik täiskasvanud, sest mul oli naiivne ettekujutus, et suurte inimeste maailmas kiusamist ei eksisteeri. Nüüd olen suurte inimeste maailmas ja tuleb välja, et see on palju hullem koht kui põhikool.
Lasteaedades ja koolides viiakse läbi kiusamisvastaseid programme, millega paralleelselt korraldavad täiskasvanud inimesed meeleavaldusi pagulaspoliitika ja homoabielude vastu, kus minnakse labaseks ja solvavalt isiklikuks pagulaste ja homoseksuaalide suhtes ning sellesse kaasatakse ka „homod ahju“ kirjaga õhupalle lennutavad lapsed. Võib-olla tuleks „Kiusamisest vabaks!“ programmi raames jagada lillasid karusid hoopis täiskasvanutele, et nad õpiksid olema sallivamad ja muutuksid oma lastele headeks eeskujudeks.

Ma saan olla uhke oma vanemate üle, kes pole mitte kunagi meie ees teistest halvasti rääkinud, kes on jäänud viisakaks ka teemades, mis on neid ärritanud ja suhtunud austavalt inimestesse, kelle valikuid nad alati ei mõista ega poolda. Tänu neile mul oligi naiivne ettekujutus, et täiskasvanute maailm on küps, arukas ja viisakas. Tegelikult see nii ei ole ja selle nägemiseks ei pea kodust välja minema, piisab Delfi kommentaariumi või Perekooli foorumi avamisest, nendes on rohkem ebaviisakust, labasust, õelust ja viha kui oli süljelärakates mu jopel.

Ehk tuleb koos lillade karudega üles kasvav põlvkond küpsem, arukam ja viisakam. Mul endal küll puudub „Kiusamisest vabaks!“ programmiga kokkupuude, kuigi Kadrina lasteaed on sellega samuti liitunud, aga pean tõdema, et ka ilma programmita pole lapsed tulnud koju jutuga, et keegi neid lasteaias kiusaks. Vastupidi, kõik pidavat olema omavahel head sõbrad ja seda nägin ka ise eelmisel õppeaastal, kui lastele järele minnes algas kolmest rühmast kahes üks suur head aega jätmise kalliralli.

Tahaksin loota, et need sõbralikud ja kokkuhoidvad kallistused jätkuvad koolis, kus meie esiklaps alustas õppimist klassis, milles hakatakse rakendama VEPA (Veel Paremaks) metoodikat positiivsema õpikeskkonna loomiseks. Kui nüüd leiaks metoodika, mis muudaks suurte inimeste maailma positiivsemaks paigaks, et kallirallid, lillad karud ja VEPA ei voolaks lastel koduseinte vahel mööda külgi maha… Alustuseks on tegelikult minu vanemate metoodika päris hea – ela ja lase elada!

860de695dd3e67e63e17700f1ee0ff52_view

Eelmisel kuul Virumaa Teatajas ilmunud kolumn.

9 thoughts on “Kiusamisest vabaks!

  1. Noh nagu selgub, siis ei peagi õpilane õpilast või lasteaialaps teist last kiusama, saab ka nii, et õpetaja kiusab last 😀

      1. Karud ise ei muudagi, aga muudabki metoodika.
        Laste mõttemaailma muutmine, suunamine, teadvustamine.
        Tean omast kogemusest, et lapsed ei pruugi ise arugi saada, et nad on kiusaja/kiusatava rollis, kuid erinevaid näiteid läbi rääkides avastavad nad isegi, et mõni olukord ei ole ok ja tuleb enda (sõbra) eest välja astuda või end tagasi tõmmata.
        Eks vilju saame maitsta alles aastate pärast.

        Kodust kasvatust sellega on samuti keeruline muuta, kuid omal moel suunata kindlasti.

    1. Aga kiusamine algab siiski väga tihti kodusest kasvatusest!
      Kui palju õhutatakse oma lapsi, et venelased/tumedanahalised/pagulased/ jne ei kõlba siia maale ja nendega ei tohi suhelda/mängida/rääkida jne.

      Ma mõtlesin juhuslikult samal teemal tõsisemalt samuti paar päeva tagasi. Tähtis teema. Soomes pooldavad riigikogus seda, et kiusamise olukordades just nimelt see kiusaja vahetaks kooli.

  2. Ma just täna sain teada oma blogi viimase postitusega (mis tegelikult oli maal elamisest), et täiskasvanu parim “söök” polegi niisama eestlane, vaid laps.

    Kui keegi minu kohta midagi ütleb, lasen kohe peast mõtte välja ja asi korras, aga kui täiskasvanu mõnitab last (veel sõnadega, mis on täiesti valed), siis tekib küll tunne, et paneks pasunasse…

  3. Kunagi oli üks selline lugu “Saladustes”, mis sööbis mulle mällu. Teema sama, et vanemad ise siunasid ridaelamus naabreid, et küll on jobu, mees on debiilik, eit ei oska parkida, peaks selle raisa rehvid tühjaks laskma jne. Laps kuulas ja tegi ära.

    Ja siis sai sõimata, et mida ta ometi mõtleb. Nii et – oma enese sõnu tuleb ka kontrollida, mitte ainult lastega pahandada. Jutt, et käitu minu sõnade, mitte tegude järgi, ei ole eriti toimiv.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *