Kuhu jäi idülliline öö?

Ma kujutasin ette, kuidas jääme lastega idülliliselt viiekesi magama ja põõname poole päevani, sest koos on lihtsalt nii hea pikutada. Kuid kohe alguses sai selgeks, et lisaks meile peavad ära mahtuma ka 20 kaisukat ja seda liialdamata. Keegi ei olnud nõus enda kaisuloomadest loobuma, Neljandalt ma tegelikult isegi ei küsinud, vaid loopisin tema nukud ja jänesed diivanile, aga tema tõi need kohe voodisse tagasi.

Õigus, enne kaisukatega õiendamist õiendasid lapsed omavahel, kes kelle kõrval magab. Teisele ei kõlvanud Kolmanda kõrval olla ja Kolmandale ei kõlvanud Esimese kõrval magada, aga Kolmas on serva peal olemiseks liiga pisike, ta oleks siis põrandal maganud.

Kui lõpuks Esimene ja Kolmas leppisid kõrvuti magamisega ning kõik kaisukad olid koha saanud, siis igal ühel oli kogu aeg midagi öelda. Palusin, et jääme magama, soovisime üksteisele head ööd ja 5 sekundit hiljem keegi jälle sosistas midagi. Kui trall oli kestnud juba ligi tund aega, siis minu kannatus katkes.

Neljas, kes ainult siples minu kõrval, läks tagasi enda voodisse, poistele ma “tššššitasin” aina kurjemalt, vahepeal tõusin püsti ja ähvardasin nende juurest ära minna, kui nad magama ei jää. Neljas tõusis oma voodis mitu korda püsti, kord käratas meile, et tasa oleksime, kord saatis õhusuudlusi. Lõpuks väsisid kõik ja jäime magama, aga Kolmas laiutas nii palju, et mina tema kõrvale ära ei mahtunud ja kolisin kella 2 ajal diivani peale.

DSC_0056Hommikul oli siiski idülliline ärgata, poisid tõstsid rulood üles ja hakkasid vaikselt mängima, Neljanda võtsin enda kaissu mõnulema. Aknast paistis hall tuuline ilm, aga meil oli lastetoas soe ja hea olla.

Nüüdseks on kogu maja soojaks köetud, kõhud omletti täis ja lapsed on üksteist 465564 korda nutma ajanud. Tavaline päev!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga