Kuhu vahepeal kadusin

Märkamatult on kaks nädalat mu viimane postitus rääkinud hot dogidest. See häirib mind isegi rohkem kui see, et ma nii kaua midagi kirjutanud ei ole, justkui oleksin tõtanud pärast postitust hot dogi ostma ja selle endale kurku tõmmanud. Aga ei, minuga on kõik peaaegu korras. Vabandan, et vahepeal endast üldse märku pole andnud ja olen meelitatud, et muretsete ja puudust tunnete.

Tegelikult ei ole mul lihtsalt olnud mahti või jaksu kirjutamiseks. Pärast hot dogi unistust jõudis Härra koju ja temaga kadus rahulik režiim nelja seina vahel. Võtan lühidalt viimased 13 päeva kokku.

1. november – Hommik algas naabrimehe käratuse saatel, kuidas talle käivad meie jänesed närvidele. Seda just sel hetkel, kui Härra nägi, et Milli on puuris ja lootis ta kinni panna. Milli pani muidugi jooksu ja otse naabri aeda. Tänks, Milli! Sel hetkel käisid meile ka need küülikud närvidele. Naabri aias avastasime, et Lotte on ka seal. Püüdsime oma lemmikud kinni ja panime puuri, kus nad on oma elupäevade lõpuni.

Lõuna ajal näitasime uutele huvilistele eelmisel päeval vabanenud korterit ja kuna ma olin tol eelmisel päeval autota nelja lapsega üksi, siis ei läinud ma korterit üle võtma, vaid võtmed toodi mulle koju. Seega nägime ka ise esimest korda tühjaks jäänud korterit ja see vaatepilt ei olnud üldse ootuspärane. Nii tahtsin sellest eraldi kirjutada, aga nüüdseks on emotsioonid vaibunud ja ma ei ole kindel, kas ma teen seda. Igatahes ootasin, et saame koristajana töötanud üürnikult korralikult koristatud korteri tagasi, aga ma olen ammu aru saanud, et inimestel on puhtusest erinev arusaam.Peale kehva koristustöö ootas meid veel mitu halba üllatust, nagu alati. Ühesõnaga olin üsna solvunud ja pettunud, kui nägin, millisena me korteri tagasi saime ning see rikkus tuju mitmeks päevaks. Samuti oli meil seal tööd mitmeks päevaks.

Sama päeva õhtul käisime veel Härra vanemate juures saunas ning veetsime terve õhtu seal. Mitte siis päris saunas, vaid Härra vanemate juures.

2. november – Viisime poisid lasteaeda ja Neljanda vanaema juurde, ise seadsime sammud Tallinna poole – olgu, päris jala ei läinud, ikka autoga. Tõime Härra autole ostetud veljed ja rehvid ära ning käisime H2O Aquapargis, kus ma sain korraliku peapõrutuse ja mõnusa elamuse. Sellest tuleb eraldi postitus.

Pärast veekeskust korjasime Neljanda uuesti peale ja tõime poisid ka lasteaiast ära. Kuna mul oli peapõrutus, siis ma ei mäleta, mida me edasi tegime, aga sel õhtul mul päris kindlasti pea valutas.

3. november – Käisin Neljandaga perearsti juures. Tema põletikunäit oli 0,5 ja ta kuulutati terveks. Kolmandale sain saatekirja allergoloog-pulmonoloogi juurde, et leida tema sagedaste larüngiidihoogude põhjus. Mina kurtsin taas väsimust, mille peale torgiti mind nõeltega ja minu esmane vereproov näitas hemoglobiinitasemeks 101. Kuna mul oli kohe algamas igakuine uputus, siis võis eeldada, et see näit kukub veel. Arst võrdles ka MCV ja MCH näitusid eelmistega ning ka need olid aja jooksul ainult langenud. Selle peale saadeti teine vereproov Rakverre, et kontrollida esimest korda rauavarusid. Esialgu pani perearst siiski vana hea diagnoosi, mida olen korduvalt oma väsimusele saanud:childrenEdasi läksime Rakverre toidu- ja apteegikraami varuma ning möödaminnes käisime ka BabyBack`is söömas, kus Neljas otsustas oma püksid paksemat kraami täis lasta. See olukord lahenes siiski diskreetselt, sest (häbi tunnistada) laps kannab siiani mähkmeid. Ja loomulikult ei olnud mul varumähkmeid kaasas, sest lisaks väsimusele on mul ka mäluprobleemid.

Koju tagasi jõudes läks Härra korterisse ja mina seedisin kodus BabyBack`is söödud krevette, aga seda mitte kaua, sest varsti läksime tagasi Rakverre – boilerit ja potti ostma. Valisime kõige odavamad välja, Härra otsis veel muid asju ning mina sain teada, et ma ei saa põrandaga samas toonis lakki, sest toonitavaid põrandalakke praktiliselt ei ole ning toonitavatel on jälle väike valik toone. Ühesõnaga läks vett vedama ka põrandatele parema välimuse andmise plaan B. Plaan A läks juba ammu vett vedama, sest sain üsna sama jutu põrandaõli kohta.

Õhtul vahetas Härra korteris boilerit ja minul oli tavaline õhtu nelja lapsega.

4. november – Olime pea terve päeva korteris. Suurema osa ajast parandas ja koristas Härra, mina vegeteerisin oma energiapuudusega ühes või teises nurgas. Kui oleksin sama tubli olnud, siis oleksime ehk valmis saanud. Aga ei saanud.

Õhtul käis meil vana sõber külas ja nii oligi terve päev sisustatud.

5. november – Käisime Kolmandaga silmaarsti juures, kus selgus, et tema vasak silm on nõrgem. Kui laps sellest enne kooli välja ei kasva, siis saab prillid. Uuesti läheb 5-aastaselt kontrolli.

Edasi läksime lastega Happy-Fly mängutuppa, kus me olime ainsad ja seda rohkem oli lastel ruumi ja vabadust möllata. Meie arvates oli see küll üks igavamaid, mida külastanud oleme, aga lastele väga meeldis. Võib olla meile ei meeldinud seetõttu, et see on (meie jaoks) esimene koht, kus lapsevanem peab pileti ostma, kui tahab näieks lapsega lauahokit mängida. Ühesõnaga meie ei olnud mängutoast sillas, aga kuna lapsed olid, siis äkki külastame seda kunagi veel.

Vahepeal sain ka kõne perearstilt, et mu rauavarud on puhta otsas ning pole ime, et ma nii väsinud olen. Sain diagnoosiks rauapuuduse ja järgmised pool aastat söön rauatablette. Sellest tuleb ka eraldi postitus.

Õhtul oli Härra taas korteris ja minul oli tavapärasest veel väsitavam õhtu nelja lapsega, sest ma olin pikast päevast juba niigi väsinud.

6. november – Hommikul andsime korteris viimase lihvi ja lõuna paiku andsime pinna uutele elanikele üle.

Korterisaagale panime punkti Rakveres. Tahtsime uuesti BabyBack`i minna, aga rahast hakkas kahju ning sõime hoopis bensiinijaama kohvikus. Ma tellisin Neljandale hakklihapallid kartulipüreega, aga seda võisime me ise süüa, sest tema eelistas issi taldrikust friikaid näpata. Minu taldrikus friikaid ei olnud.

Koju jõudes mõtlesime vahelduseks oma elamist ka koristada. Oli teine nädala jooksul täitsa peapeale keeratud. Kui toad said korda, siis Härra läks lasteaeda isadepäeva üritusele, kus ta veetis poistega paar põnevat tundi. Issi oli rahul ja lapsed olid rahul. Pärast üritust tuli sõbranna koos oma tüdrukutega külla ja õhtu oli taas sisustatud.

Olime mõlemad Härraga nädalast nii väsinud, et me ei teinud isegi filmiõhtut, kuigi me alati tema kodusoleku ajal vähemalt ühel õhtul midagi laenutame ja seda tavaliselt just reedeti. Nagu tähistame algavat nädalavahetust või nii, mitte, et meie nädalavahetused oleks kuidagi teistsugused kui argipäevad.

7. november – Härra sai hommikul kõne, et tema kaks nädalat kodus olemist jääb ikkagi unistuseks ja kebigu ta ruttu tööle tagasi. Isadepäev lubati veel kodus veeta, aga teisipäeva hommikul pidi platsis olema. Kolinal kukkusid kõik plaanid kokku ja asemele tuli äkkidee minna lastega kinno. Õigemini oli see järgmise nädala plaanide hulgas ja see plaan tuli lihtsalt varem teoks teha.

Vaatasime “Hotell Transilvaania” teist osa. Kuigi treiler oli paljulubav, siis film ise oli lahjem. Või oli asi selles, et Esimesel hakkas paha ja ma muretsesin terve aja tema pärast. Ilmselt peaks ka temaga uuringutele minema, sest tal on kogu aeg paha. Mõnikord on pikalt lihtsalt halb, mõnikord hakkab järsku väga halb, oksendab ära ja siis on enesetunne jälle hea. Perearst ütles sellepeale, et lapsed ikka mõnikord oksendavad. Aga ma ei tea, kas lapsel peaks ikka kogu aeg paha olema.
Igatahes meeldis mulle esimene osa rohkem, aga teine on ka täitsa hea. Kui kolmas ka tuleb, siis päris kindlasti kohtab meid kinosaalis.

Tagasiteel koju käisime Härra vanemate juures käru laenamas, et Härra saaks isadepäeval veidi aias ka rügada. Seal sattusime veidrasse olukorda, kus tundsin taas, et inimsuhted on ikka keerulised ja mulle meeldiks rohkem koopas elada. Kirjutaks sellest ka eraldi, aga kuna see ei puuduta ainult meid, siis ma ei tee seda. Küll tahaksin Härra pereliikmetele öelda, et nad võivad julgelt minu (sest Härra on kidakeelsem) käes otse huvipakkuvaid asju küsida. Ja ei, me ei maksa korteri remontfondi 70 € kuus. See number on palju väiksem.

8. november – Härra tegutses aias, mina toas. Edasi läksime minu isa juurde, kus ema oli meile suppi teinud ja meie viisime magustoiduks kooki. Vahepeal testisime oma kõrvakuulmist, mis oli minul kõige parem. Koju jõudsime alles laste uneajaks ning siis hakkasime veel pesu pesema, sest Härra pidi järgmisel hommikul ära minema.

Mina pidin isadepäeval lisama siia aastataguse Pere ja Kodu blogi postituse, aga unustasin seda teha. Igasuguseid mustandeid on mul rohkem, mida oleksin võinud vahepeal augutäiteks kasutada, aga mul ei tulnud need kordagi meelde.

Terve nädal oli (eelkõige vaimselt) väga väsitav ja mul on siiani selline “tahan olla oma koopas peidus” tunne.

9. november – Härra läks ära ja mina taastusin möödunud nädalast.

10. november – Ikka taastusin. Õhtul suutsin tolmu võtta ja poes käia. Siis taastusin edasi.

11. november – Sain lõpuks hommikul liikuma ja terve lapse lasteaeda viidud. Teised olid kodus tõbised. Mina endiselt arvasin, et taastun, aga lõpuks sain aru, et mul lihtsalt polegi energiat, ükskõik, kas ma vedelen või ei vedele.

Sain päeval autorehvid, aku ja ühe osa jõulukinke kätte. Õhtust sõime koos sõpradega. Hea päev oli.

Öö ei olnud hea, sest Neljandal läks ööune ajaks nina nii kinni, et ta ei saanud nina kaudu hingata ja samal ajal jooksis tal nina vett. Nuttu oli nii palju, et lõpuks kell 3 kolisin lastetoa diivanile ja võtsin preili enda kaissu selili magama, et tal valguks see vesi kuskile mujale, mitte ei tilguks ninast välja.

12. november – Pärast neljatunnist ööund oli väga raske ärgata. Loivates tegin tuled alla ja saatsin sõbrannale sõnumi, kas ta viiks ise Esimese lasteaeda. Viis ise. Pärast tuli mulle Kolmanda rühmakaaslase ema külla, kes on minu jaoks rohkem blogilugeja, sest mina ei olnud teda kordagi lasteaias tähele pannud. Täitsa põnev oli teda külla oodata, sest mul polnud aimugi, kas ta on noor, vana, pikk, lühike, sale, täidlane, blond, brünett või kirvemõrtsukas, keda teised blogijad kardavad. Tervitan Sind, Janne!

Päeval tuli väike sõbranna külla, õhtul tulid tema vanemad talle järele ja sõime taas koos õhtust ning koju läksid nad alles uneajaks. Vahepeal jõudis meespool mu autol aku ka ära vahetada. See on küll asi, millega ma saaksin edukalt ise hakkama, nagu ka aku täitmise ja laadimisega, aga tänasel päeval mulle meeldib, kui selliste asjade eest hoolitsevad mehed. Olgu see siis mu oma mees, isa, või keegi kolmas. Ja tegelikult pole ma akut juba 8-9 aastat vahetanud ka, aga ma tean, et vajadusel saan sellega hakkama küll.

Kuna lastel on jälle periood, kus nad üldse magama ei jää ning Neljas ei taha kuidagi voodis püsida, siis ma olen õhtuti lastetoas kuni pesamuna uinub. Sel õhtul uinusin koos lastega ja ärkasin Ruudi kolistamise peale pool 12. Läksin oma voodisse, kuhu tunni aja pärast sain seltsiliseks Teise ja kaks tundi hiljem veel Neljanda ka. Preilil oli jälle nina kinni ja väike palavik ka, ta ainult siples kõrval ja häiris nii minu kui ka Teise und. Mingi hetk nad küll magasid nii, et Teine hoidis õde täitsa kaisus, aga järgmisel hetkel oli Teine juba hädas, sest ta ei mahtunud voodisse. Ka Ruudi oli laste siplemisest häiritud, või siis pigem erutatud, sest ta arvas, et jalgadega vehkiv Neljas tahab temaga mängida. Lõpuks lapsed juba päris istusid ja mängisidki kassiga. Pool 5 öösel! Kamandasin nad kurjalt oma vooditesse ja sain lõpuks oma öörahu tagasi.

13. november – Ärkasin alguses pool 7, sest Ruudi jooksis oma pika varre otsas lehviva mänguasjaga mööda treppi üles ja alla “kolladi-kolladi-kolladi”. Võtsin mänguasja käest ära ja üritasin edasi magada, et mitte lasta raisku 40 minutit und. Kui äratuskell helises, siis vajutasin kuskile, see jäi vait, aga kellamärk jäi ikka ekraanile ja eeldasin, et lükkasin äratuse 10 minutit edasi. Uuesti ärkasin kell 8.19. Esimene oleks pidanud siis juba lasteaias olema. Ei viitsinud enam rabelema ka hakata ning jätsin lapse koju. Õigesti tegin, sest õhtuks lõi tal palaviku ka üles. Ta on ikkagi samamoodi tõbine nagu teised.

Terve päeva jälle vegeteerisin. Vahepeal tegin süüa, pesin nõusid, koristasin minimaalselt, kütsin ahju, aga muul ajal vegeteerisin. Ei tea, millal inimese tunne tagasi tuleb.

Nüüd päris öösel hakkasin blogi kirjutama ja ma võtsin lahti kalendri, et lugeda ära mitu päeva on 1. novembrist 13. novembrini. Sain 13 päeva… Täpselt nii uimane olengi kogu aeg!

Aga katsun nüüd end kokku võtta ja uuesti blogimislainele tagasi saada.

Head ööd ja järgmise korrani!

28 thoughts on “Kuhu vahepeal kadusin

  1. Mul ei ole absoluutselt parem nädal olnud.. 🙁 No miinus üks laps ja pluss üks mees, aga ikkagi. Kuidagi raske ja väsitav ja paha on kõik viimasel ajal..
    Kui poisid aias on, siis ma magan kuni koolilaps koju jõuab.. pea iga päev, aga ikka olen nii väsinud, kogu aeg 🙁 Mhh. :((
    Ma ei hakka isegi midagi positiivset siia lõppu lisama, a’la elame üle, küll läheb paremaks.. Ei. Kõik on lihtsalt paha. Vähemasti praegu.

    Kas uuteks üürnikeks said ikka need ikka need esimesed lubajad?

    1. Äkki on ka raua- või vitamiinipuudus? Sul ka ikkagi kolm väikest last järjest ning imetasid pikalt, võib-olla taastub keha sellest kaua. 🙂 Et elame küll üle ja läheb paremaks! 😀

      Jep, esimesed huvilised on nüüd sees.

  2. Hei ! Tervitan sind vastu ! Ning ma usun , et blogijad mind ei karda, loen küll mitmeid blogisid, aga olen kõigest lugeja . 🙂 Me võime teinekordki kohvitada 😉 Polnud ammu kellegagi niimodi lobisenud .. kõik sõbrannad haihtusid, kui sain lapsed ja abiellusin . Nemad on ju noored ja naudivad lapsevaba elu 😀
    Mul on viimased kaks kuud mingi jjjube väsimus , nüüd takkaotsa olen tõbine ka .. 🙁
    kallikallipai !

    1. Kas sulle pole need kirvemõrtsuka naljad silma jäänud? Näiteks Mallukas tegi neid päris sageli mõne lugejaga kohtumise eel. Sellest see kirvemõrtsuka vihje. 🙂 Seda ma ei mõelnudki, et sind peab kartma, vaid, et mine tea, äkki peitub selle Janne nime taga hoopis salakaval kirvemõrvar. 😀

      See on tuttav tunne, see noore pereinimese elu, kus kellegagi väga tihedalt lävida pole.

      Kohvitamine kindlasti veel. 🙂

  3. Ma just eile mõtlesin, et sinust pole hirmammu midagi kuulda olnud. Kuna ma loen blogisid readerist, siis igapäevaselt läbi klõpsima ei pea, seega polnud õrna aimugi, millal sinult viimane postitus oli, lihtsalt tunne, et AMMU.

    Tore, et jälle kirjutad. Söö usinasti rauda, ehk läheb paremaks. D-vitamiini puudus, muide, on sul ilmselt ka 🙂 Ja vaata, et sa hästi imenduvat kraami ostad, muidu lihtsalt neelad peotäite kaupa ja tolku ei miskit.

    1. Jep, ma ise arvan ka, et D-vitamiini puudus kimbutab samuti ja ilmselt ka magneesiumipuudus, sest ka sellega kaasnevad sümptomid on pea kõik olemas, paljud muidugi kattuvad rauapuuduse omaga.

      Magneesiumit ma küll veel pole hakanud juurde võtma, aga C- ja D-vitamiin on koos rauatablettidega menüüs. Perearst soovitas Retaferi, ma ei tea, kas imendub hästi või mitte, aga rauamaitse on tihti suus, äkki siis midagi ikka toimub. 🙂

  4. Kas su Esimesel ei ole näiteks mingi toidutalumatus? See, et tal pärst oksendamist parem hakkab näitab minu arvates, et keha proovib ise puhastust teha, aga kui nii edasi läheb siis kindlasti müjub või kahjustab ka juba organismi rohkem.

    Ara seda asja küll nii jäta ja mine arsti juurde tagasi. Vahepeal tasub pidada toitumispäevikut kuhu kirjutad mida laps sööb ja siis iga päeva juurde kui ta oksendab või ütleb et tal on paha olla. Sedasi saab kõige paremini jälile kas tegu on näiteks piimatoodete, muna, nisutoodete või mingi teise toiduainega. Eks see natuke pingutust sult nõuab, et iga asi kirja saada, aga minu arvates oma lapse tervise nimel ei ole seda palju küsitud.

    Igal juhul loodan, et saate kõik seal ruttu terveks ja sina energia tagasi. Söö palju punapeeti ja punast liha, seal on palju rauda.

    1. Olen toidutalumatust kahtlustanud küll ja olnud tähelepanelikum toitumise suhtes, aga pole erilisi seoseid loonud.

      Ükskord sõi näiteks hommikuks banaani ja läks 5 minutit hiljem oksele. Järgmine kord sõi õhtuks täisteramakarone ja oksendas mitu tundi hiljem kõik välja. Samas on palju kordi, kus ta on söönud banaani või täisteramakarone ja pole mitte midagi olnud.

      Mõnikord kurdab pärast söömist, et on paha. Teinekord kurdab enne söömist ja söömise ajal rõõmustab, sest “paha olla läks üle”. Mõnikord on lausa mitu kuud rahu majas ja mure on kadunud. Siis on jälle mitu nädalat igapäevaselt paha olla.

      Nii et ma ei teagi, kas kahtlustada toidutalumatust. Võib-olla on mingid muud seedimisprobleemid, sest sellega on tal sünnist alates vaevusi olnud. Võib-olla on mure psühholoogiline.

      Punapeet on üks nendest vähestest asjadest, mis mulle kohe üldse peale ei lähe. Väheses koguses rosoljes või peedi-küüslaugusalatina veel, aga muul kujul mitte.
      Lugesin ka, et täiskavanutel ei saagi paljalt toiduga rauapuudust likvideerida, aga ma katsun ikkagi veel rohkem punast liha süüa.

      1. Meil 7a poisil oli umb. 6kuud järjest
        Täpselt sama teema , mis Sul esimesega !
        Oksendas samuti lampi näiteks banaani süües ja siis näiteks
        Nädala pärast kanakoiba närides !
        Ja nii umbes 2nädalase intervalliga suvaliste toitude peale,mis varem olid lemmikud .
        Perearst kehitas samuti õlgu ja ütles ,et kõige tähtsam on
        Mitte keelitada last sööma vastmeelselt.
        Käskis jälgida ,et kehakaal ei langeks oluliselt , sel juhul vajalik rohkem uurida .
        Nüüd peale poolt aastat tundub ,et korras sellega ja mulle tundub tagantjärele,
        Et see oli pigem mingi psühholoogiline teema selle toiduga .
        Hemoglobiinijama kah väga tuttav .
        Olin ka surmväsinud pikemat aega ja juhuslikult millegi muuga seoses tehti vereproov ,
        Millest selgus ,et peaksin peaaegu surnud olema hoopis olematu hemog. Tõttu ;( !
        Tähtis on ,et tabletikuuri pooleli ei jäta kohe ,kui parem hakkab!
        Kõige efekt. On Tot-hema (oli vist ) vedel raud klaasampullides , suuremas karbis !
        Aga muidu , loen ja ei saa aru ,kuidas Sa suudad selles vabandan väga ,aga titepõrgus
        Tervet mõistust säilitada ?
        SUUR LUGUPIDAMINE !

        1. Ma alles täna nägin sinu kommentaari. Õigemini hakkasin uurima, miks mul näitab kogu aeg ühte uut kommentaari, kui pole ühtegi uut. Ma ei tea, miks sinu oma kuskile eraldi kausta läks nii, et mulle üldse märku ei andnud.

          Mulle tundub, et mu terve mõistus ei olegi säilinud. Päris titepõrgus ma küll pole, nii hull asi pole, lihtsalt oma aega ja oma tegemisi ei ole ning see nüristab meelt. Väsimus veel kuskile taanduma pole hakanud, aga kui hakkab, siis kindlasti kuuri pooleli ei jäta. 🙂

          Aitäh oma lapse kogemuse jagamise eest. 🙂

  5. Mul lapsel olid ka umbes samas vanuses oksendamisintsidendid. Proovid olid kõik korras ja selgus, et asi oli toitumises. Poiss sõi liiga palju piimatooteid (iga söögi kõrvale piima ja siis veel kohupiima, jogurteid, juustu jne). Arsti soovitusel tõmbasime piimatooteid vähemaks ja meie õnneks see toimis. Arst selgitas, et mõni inimene ei ole võimeline piimatooteid nii suures koguses taluma – organism ei ole lihtsalt selleks loodud.

    1. Ma piimatooteid ei saa kahtlustada, sest piima me praktiliselt ei joogi (paar korda kuus tuleb ette) ja piimatooteid tarbime ka väga vähe. Varem tarbisime küll palju, aga lapsel pole tarbimise vähendamisega midagi paremuse poole muutunud.

    1. Kui natukeseks? Heal juhul päevaks saan, parimal juhul isegi üheks ööks, aga ma need harvad korrad hoian selleks ajaks, kui Härra on kodus, et saaksime kuus korragi kahekesi väljas käia. 🙂

  6. Welcome back! Pidin ka juba kirjutama, et kuhu kadusid! 🙂
    Tore, et uued üürilised kohe leidsite! Aga jama, kui eelmised jama korraldasid. 🙂 Kummaline, kuidas osa inimesi võtab võõra vara, kui midagi, mida hävitada. Ma olen elanud aastate jooksul paljudes erinevates üürikorterites ja alati võtnud seda nii, et see on hetkel minu kodu ja pole kunagi pähe tulnud, et ah vahet pole, see ju kellegi teise oma. Elasime üsna mitu aastat sõbrannaga ühes korteris, kus omanik käis iga kuu üüriraha võtmas, nii et ta tegelikult nägi, et meil kõik korras jne. Aga ikkagi, kui välja kolisime, ei suutnud ta ära imestada, et me korteri niiiii puhtaks tegime. 🙂 Me tõesti pesime aknad ja seinad ka ära. 😀 Tal üks eelmine üürnik kolis välja, siis pidi pärast köögis kapitaalremondi tegema. Imelikud inimesed ikka!
    Loodan, et Esimesega saate jälile, mis viga. Käi kindlasti perearstile peale, et ta kõik proovid võtaks. See ei ole ikka normaalne, et laps lampi oksendab. Ega ta enne mingit valu kurda? Mul mõned aastad tagasi iiveldas peaaegu iga päev. Perearst küsis, et ega see 9-kuu “haigus” vaeva. Ma ütlesin, et sellisel juhul peaksin küll elevant olema, sest iiveldab juba peaaegu 2 aastat. Ükski proov ega uuring midagi ei näidanud, mh neelasin “mõõka”. Lõpuks tegin ise seosed, et tegelikult iiveldas mul siis, kui mul selg valutas. See oli lihtsalt reaktsioon valuaistingule.

    1. Mul ka iiveldab sageli ja lugesin, et see on näiteks üks magneesiumipuuduse sümptomeid.

      Ma pesin ka nüüd korteris seinu, mis said alles 10 kuud tagasi värvitud. Elutoa valge seina peal voolas ikka midagi väga koledat alla. Tuli küll kergelt maha, aga ikkagi, miks tegija ise sellist asja ära ei koristanud. Magamistoa põrandal oli üldse suur veini või muu asja loik, igatahes see oli punane ja kleepus ning oli prahti ja karvu täis. Tundus, et juba pikemat aega kleepus seal. Ei mõista sellist lohakust.
      Kui me üürikorteris elasime, siis kolisime ka elamisse, mis oli eelmiste poolt lohakalt koristatud. Viisime ise koristustöö lõpuni, mees parandas poolpiduseid asju ning ära kolides tegime samuti totaalse suurpuhastuse. Meie jaoks oli see elementaarne. Ja siis ise saame alati tagasi segamini korteri, kus põlevad üksikud lambid, sest isegi pirne ei raatsita vahetada, või võetakse enda ostetud pirnid kolides kaasa. 😀

  7. Kuule, sa vajad puhkust. Ma arvan, et sa võiksid oma lähedasi paluda. Juba paari-kolme aasta pärast läheb sul kergemaks, aga praegu sa lihtsalt tapad end ära. Ja kellele tapetud ema vaja on? Nelja eelkooliealisega paaegu kogu aeg üksi olla on paras enesetapp. Ma saan aru, et nii sunu vanemad kui ka kaasa vanemad on üsna lähedal ja üsna noored? Nad kindlasti suudaks rohkem aidata. Ma tean et raske on paluda. Väga raske, eriti kui on olnud laste arvu teemal ütlemist (ma ei tea, kas on olnud. Aga nt minu emal on küll mu kolme kohta ütlemist olnud). Sul on abi vaja nüüd ja praegu. Vii nt 2 last ühe vanemate juurde ja kaks teise juurde. Kahega on nad vast nõus. Nt viid ühel päeval ja tood tagasi teise päeva õhtul. Ning kogu selle aja lihtsalt magad ja puhkad ja teed ainult endale meeldivaid asju! Ma võtaks hea meelega ise su kaks last nädalavahetuseks, kui ma neid tunneks. Mõtle oma lähedased läbi. Vahel on abi ka sellest, kui ühegi lapse ära saadad. Võib-olla mõni teie õde-vend on nõus ühe lapse nädalavahetuseks võtma? See loob kogu kambale uue energia ja toob vaheldust. Palun luba, et surud eneseuhkuse alla ja vähemalt kaalud neid variante.

    1. Ma nõustun selle kommentaariga, sest ka mulle tundub et sa vajad puhkust ja seda kohe hädasti. Nii palju ikka vast saavad vanemad aidata et kas või poolitate lapsed ära 😀 kaks sinna ja kaks tänna 😀

    2. Eneseuhkuse taha küll miski ei jää. 😀 Ma olen telefoni otsas pärast kahetunnist ööund nutnud ja palunud, et ema lapsed võtaks ja ta ei teinud seda. Nüüd käis ema ise alles hiljuti opil ja seetõttu pole ka tema mõnda aega kättesaadav olnud.

      Ühe lapse ära saatmisest minu jaoks abi ei ole ja sellega on hoopis see seis, kus ema saab linnukese kirja panna, mina vaba päeva ei saa ning nii pea ei saa talle uuesti lapsi pakkuda, sest ta alles ühte hoidis. Minu õel on kaks last vanuses 1a ja 2a2k ning tema ise pole vist ka esimese lapse sünnist alates ühtegi vaba päeva/ööd saanud. Temale ma kindlasti oma lapsi pakkuma ei hakka. Härra vendade ja õega käime läbi ainult tähtpäevadel, pole sellist läbikäimist, et võiks neile lapsi pakkuda ja nad ise pole ka mitte kunagi oma abi pakkunud. Nende peres pole üldse sellist lapsehoidmiskommet ja nende endi lapsed on üldse juba ammu suured. 🙂

      Härra vanemad on 75-aastased. Võib-olla ei ole väga vanad, aga ema tervis ei ole üldse kiita, tal on deformeerunud hüppeliigeste/pahkluude tõttu raske ja valus liikuda ning leukeemia tõttu on ta väsinud. Vahepeal ta ikka võttis korra kuus suuremad poisid enda juurde, aga nüüd on tal mitu kuud tervis nii halb olnud, et lastega tegelejat temast pole.

      Ja eks laste arvu kohta ole ka tõepoolest ütlemist olnud ning ma ei saagi oodata meie pereliikmetelt, et nad meie lapsi hoiavad, sest nemad pole valinud oma vanaema/tädi/onu rolli, aga meie enda rolli valisime. Ja ma olengi selle rolliga juba nii harjunud, et ma väga ei mõtlegi sellele, et tahaks lapsed kuskile ära saata ja niisama magada.Need vähesed korrad, kus saab kõik emale viia, veedan pigem koos Härraga meelt lahutades. Ja Härra siin mõnikord ikka laseb mul lõunani magada. Vähemalt üritab lasta ja lapsi vaiksetena hoida, aga see viimane osa väga ei õnnestu. 😀

      1. Oi, siis on teine lugu jah. Ma loodan et sa pahane ei ole ei minu ega Heleni peale, aga ka mulle tundub et Sulle on vaja korralikku puhkust ja kahju kuulda et asjad nii on nagu nad on.

        1. Miks pahane? Pole te ju midagi valesti öelnud. 🙂

          Ma tegelikult hakkasin mõtlema sellele, et äkki tõesti võtaks ühe koduse vaba päeva, sest viimati sain sedasi üksi kodus vaikust nautida enne Neljanda sündi. Helistasin isegi emale, aga talle täna ei sobinud ja uuel nädalal on tal ka mitu päeva kinni, vaatame jooksvalt seda hoidmise asja. Võib-olla saan lähiajal ühe puhkepäeva. 🙂

          1. Jee! Tee see ära! Ma nägin sind ja su peret isegi öösel unes, nii südame peale hakkas. Vist isegi mitmes unes.

          2. Ehhee, tegelikult mul tõesti liiguvad mõtted pigem suurkoristuse juures, aga see oleks poole päeva töö ja liigituks ka puhkuse alla – saaksin segamatult koristada! Jeee! 😀

            Teise poole magaksin maha. 🙂

  8. Siis on jama jah. Minu mehe vanemad on ka vanad 80-aastased, ja pole meie lapsi hoidnud. Ja minul on ainult ema, kes elab 200 km kaugusel. Aga mul on lapsed suuremate vahedega ja mees natuke vähem ära. Äkki siis mõni sõbranna saab aidata? Ma siiski usun, et mingil määral on 1-2 lapse ärasaatmisest veidi kasu. Kisklemist on natuke vähem:) Mulle siiski näib, et hetkeprioriteet peaks olema iseenda korda saamine, ja Härraga meelelahutamine võiks pigem korra vahele jääda. See aeg, kui on niii raske, on ju ajutine. Lapsed kasvavad ruttu, juba kooliajal on nende tervised hoopis tugevamad ja uni parem.

    1. Kõige raskem aeg on juba möödas.

      Magamisega asi enam hull ei ole. Haiguste ajal natuke kaost on küll, aga muidu on ööd magamiseks. Et ma otseselt magamisest puudust ei tunnegi ja pigem igatsengi vaheldust ja põhjust juukseid sirgendada ning kleit selga tõmmata. 😀

      Kisklemisest puhkan siis, kui lapsed lasteaia või magavad kõik kodus lõunaund. 🙂

      Ega ma puhkusest ära ei ütleks küll ja võimalusel jagaksin kindlasti lapsed paariks päevaks küla peale ja puhkaks spaas või organiseeriks kellegi siia ja läheks ise nädalaks reisile, aga raha- ja hoidjatepuuduse tõttu ei mängi välja.

      Sõbrannadel ka olukord oluliselt parem pole, mitte, et mul üldse palju sõbrannasid oleks. Tihedalt lävin vaid ühega ja temaga on nüüd küll plaan, et anname nädala seest teineteisele vaba õhtu, et üks saaks kunstiringi minna ja teine ujuma. Mina siis ujuma. 🙂 Aga muidu ma talle lapsi ei taha suruda, on tema enda lapsedki väikesed ja ta ise käib täiskohaga tööl.
      Teised sõbrannad on juba sellised, kellega kohtume silmast-silma mõned korrad aastas ja ka nendel on kõigil väikesed lapsed ja töö. Ei ole kellelgi kerge. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga