Kuidas meie elamisse vaim toodi.

Pidin sellest küll mõnel hommikul kirjutama, aga mõtlen, et äkki sobib pühapäevaõhtuseks unejutuks ka. Tegu ei ole tegelikult üldse hirmsa looga, pigem kurvaga.

Kui me aasta alguses korterisse tagasi kolisime, siis tekkis üsna pea tunne, et me ei ole üksi, kuigi otseselt keegi ei kummitanud. Iga päevaga see tunne süvenes ja peagi hakkas Esimene rääkima, et keegi kõnnib öösiti tema toas, ühel ööl oli isegi tema seljakott nagis kõikuma hakanud. Hakkasin ka ise tähele panema, et hilistel õhtutundidel tekkis olukordi, kus kuulsin ühes või teises lastetoas põrandale jäänud legode kolinat ning jäin ootama, millal keegi ukse avab ja vetsu läheb või minu kaissu tuleb, aga sageli jäigi uks suletuks.

Kuna tegu oli rahumeelse kaaselanikuga, siis mind väga ei häirinud tema kohalolu ja enamasti ma isegi ei mõelnud sellele. Ühel ööl tundsin siiski, et ma olen kaaselanikust häiritud. Tol ööl magasin lahtise uksega ja kuulsin, kuidas kass Robin köögis suure kolksuga valamukapile hüppas ja seal askeldama hakkas. Ka Ruubi reageeris ja ajas end voodi kõrvalt püsti, liikus ukse juurde ja jäi köögi poole jõllitama, mina jäin teda jälgima. Kass hakkas veidralt käituma, läks pisut turri ja vaatas ainiti köögi suunas, liikus ettevaatlikult nurga taha, tuli tagasi ja piilus köögi poole ja sedasi mitu korda, lõpuks oli ta juba täitsa turris, samal ajal kolistas kass Robin köögis edasi. Vähemalt nii ma arvasin, aga kui ma ajasin end voodis istuli, et minna vaatama, millega see Robin siis tegeleb, nägin, et Robin magas hoopis mu jalgade juures. Sel hetkel hakkas küll kõhe, aga kui loetud minutid hiljem pidin nutva Neljanda juurde minema, siis oli köögis rahu majas.

Pärast seda võtsin tuttava sensitiiviga ühendust, et ta tuleks vaatama, kes ja miks siin sedasi kolistab. Kirjeldasin talle ka olnud sündmusi ja Esimese kogemuste peale küsis ta, kas laps magab  tolles nurgataguses toas. Ma ei ole seda tuba sedasi nimetanud, aga põhimõtteliselt on see tõesti nurga taga ja on ülejäänud elamisest pisut rohkem eraldatud, seega vastus oli jaatav. Kui ta päevi hiljem siia jõudis, siis sammus ka otsejoones Esimese tuppa, kuigi ta ei olnud siin varem käinud. Seal olevat olnud huvitav energia, mis teda toa poole tõmbas ja kui ma õigesti mäletan, siis tema sõnul oli see meie kaaselaniku lemmik tuba.

Kuigi me olime kõik ühes ruumis, ei loonud kaaselanik sensitiiviga kontakti, aga seda ei olnudki vaja, viimane “nägi” toimunut selletagi. Meie kaaselanik oli noor naine, kes ei olnud seotud ei meie ega meie korteriga, vaid millegagi, mis meie korterisse toodi. Sensitiiv nägi siin üürnike korraldatud pidu, kuhu üks külaline tuli läbi surnuaia ja ta oli möödaminnes ühe haua pealt kollase roosi kaasa haaranud. Kollased roosid olid tolle naise lemmikud ja selle konkreetse kollase roosi viisid talle tema väikesed lapsed ning seetõttu oli lill naisele väga oluline, ta tuli sellega kaasa, sest ta tahtis oma roosi tagasi.

Selle roosi pärast jäi ta siia kinni ja vabaks saamiseks oli vaja viia kollane roos tema hauale tagasi. Paar päeva hiljem läksime koos sensitiiviga surnuaeda hauda otsima. Ta “nägi” meil olles teerada ja lagunenud kiviaeda, mis andsid mingi vihje kätte, kust hauda otsida ja sedasi me kiviaia juurest otsisime, kuni tema selle haua leidis ja üle surnuaia karjatas, nii et mul pidi süda seisma jääma. See oli see koht, kus tema võimed lõid teda ennast ka hetkeks pahviks, sest ta ei olnud kindel, et ta päriselt ka selle haua võiks üles leida.

Järgmisel hetkel olime mõlemad pahviks löödud ja külmavärinatest haaratud – hauaplaadi eest lund vähemaks lükates tuli lume alt välja veidi närbunud kollane roos. Asetasin värske kollase roosi selle kõrvale ja sammusin minema. Sensitiiv jäi haua juurde ning meenutas mulle veel kord, et ma tagasi ei vaataks. Need sõnad luges ta juba varakult peale, et haua juurest lahkudes ei tohi ma tagasi vaadata ka siis, kui kuulen selja taga samme või tunnen kõhedust. Ma sammusin otsejoones surnuaiast välja ning olin äärmiselt tähelepanelik enda ümber toimuva suhtes, aga ma ei kuulnud midagi ja tundsin vaid rahu, mille keskel aeg peatus. See oli selline rahu, mida ei saa sõnadesse panna.

Sensitiiv pärast küsis, kas ma kuulsin midagi, kas ma tundsin kõhedust, kas ma kartsin… Ta jättis mulle sel päeval rääkimata, et mind saadeti surnuaiast välja. Seda kuulsin ma ema käest, et kohe, kui ma olin lille hauale asetanud, ilmus minu kõrvale vana mees, kes oli sensitiivile sõbralikult naeratanud ja mind kuni surnuaia väravani saatnud. Sensitiiv ei tahtnud seda mulle tol päeval öelda, sest kartis, et see hirmutab mind. Ta ei teadnud sel hetkel, et vana mees, kes mind välja saatis, oli minu vanaisa, see selgus siis, kui ta kirjeldas teda mu emale. Kui see kõik lõpuks minu kõrvu jõudis, siis ma sain kohe aru, millest tuli see eriline rahu, mida tundsin. Ja ma nutsin. Teadmisest, et ta on endiselt minu lähedal olemas. Minu maailma parim vanaisa…

Aga minnes tagasi tolle noore naise juurde, siis tema sai vabaks. Põletasin veel kolm päeva kodus küünlaid ja oligi rahu majas, pole olnud enam kolinaid, pole lapsed midagi rääkinud, pole kassid kahtlaselt käitunud ja ma pole tunnetanud ka, et meid siin rohkem oleks, kui silmaga näha on. Kui, siis on keegi vaid korra läbi astunud, aga ei midagi enamat.

Veider on see, et elu on tänaseks juhuslikult läinud nii, et meile lähedased inimesed hakkasid kokku puutuma meie endise kaaselaniku lastega, ka meie lapsed on ühega neist kohtunud ja koos mänginud. See kõik selgus veidi hiljem jutu käigus, kui hakkas tekkima liiga palju kokkusattumusi kuuldu ja sensitiivi nähtu vahel. See 1 + 1 = taas külmavärinad! Selline kaudne kokkupuude on tõesti lihtsalt kokkusattumus, aga veider ikkagi, kuidas aasta alguses toimunud sündmused on end veel meenutanud läbi laste, kes ema hauale tolle kollase roosi viisid.

Yellow Rose

6 thoughts on “Kuidas meie elamisse vaim toodi.

  1. Appi kui kõhe ja samal ajal nii lahe! Huvi pärast tahaks enda koju ka sensitiivi kutsuda. Pole küll otsest kahtlust, et siin keegi veel peale silmaga nähtavate elanike eksisteeriks, aga kindlasti midagi põnevat kuuleks…

  2. Korraks juba kirusin ennast, et seda õhtul lugema hakkasin, algus oli kõhe. Mida lõpu poole, seda enam mind see haaras.
    Ma ei tea, mis sunnib kedagi üldse surnuaialt midagi kaasa võtma, kellegi teise haualt? Kust selline mõte inimestel tuleb?
    Mulle on küll titest saati räägitud, et surnuaiast midagi kaasa ei võta…toona ma sellest aru ei saanud, et miks ma ei või seda üht margareeta õit noppida. Aga õnneks sain ma oma küsimusele nüüd vastuse!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga