Kuni surm meid lahutab…

Kas lugesite artiklit, kus ühe vanapaari lapselapsed jagasid ilusat kurba hetke sellest, kuidas 92aastane Howard laulab oma 93aastasele abikaasa Laurale tema viimastel elupäevadel nende armastuslaulu? Sama laulu, mis lohutas neid, kui Howard läks Teise maailmasõtta.

Ma tean, et mu sõbranna luges, kuid hetke ennast ei vaadanud, sest tal hakkas ainuüksi loetu põhjal väga kurb. Mina vaatasin ja see ongi väga kurb hüvastijätt, aga samas nii ilus ja liigutav ning elust enesest.
Howard on ratastoolis, aga kui Laura kuulis, et ta on ruumis ja avaldas soovi oma meest hoida, siis Howard liikus naise voodi juurde ja tõusis abiga püsti, et paitada oma kallist abikaasat ning laulda talle nende laulu. Samal ajal vaatas peaaegu pime Laura oma abikaasale sügavalt silma ning avaldas mehele oma nõrga häälega armastust, mida lapselapsed edastasid kõvema häälega peaaegu kurdile Howardile:

Üleeile oli Laura veel oma mehe kõrval, seega kirjutan ma temast olevikus. Laura ja Howard on abielus olnud 73 aastat, nad uuendasid oma abieluvandeid 50. pulma-aastapäeval ja loomulikult käis selle sündmuse juurde ka nende laul – Rosemary Clooney ja Harry Jamesi versioon loost “You’ll Never Know”. Nad laulsid seda nii oma vannete uuendamisel kui ka muudel peresündmustel ja ma üldse ei kahtle, et see lugu mängib ka nende mõlema ärasaatmisel…

Nende lugu ja nende hetk keeras mu pisarakraanid lahti, aga ma ei nutnud ainult nende pärast. Ma kujutasin meid Härraga selles olukorras ja nutsin ka meie pärast. See ei ole esimene kord, kus mõtlen sellele, et kunagi (loodetavasti) kauges tulevikus peab üks meist esimesena lahkuma. Ma nii loodan, et Härra pole keskmine mees ja ma saan 93aastaselt tähistada oma 98aastase abikaasaga meie 74. pulma-aastapäeva. Võime piirduda ka 64. ja äärmisel juhul isegi 54. aastapäevaga ja siis koos minna.

Ma ei imesta, miks pikaaegsed paarid surevad lühikese vahega – kui jagada sama inimesega elu näiteks 70 aastat, siis pärast esimese lahkumist sureb teine lihtsalt kurbusesse. Mõnikord võtab see kurbusesse suremine siiski aasta(kümne)id aega ja seda ei soovi ma endale ega Härrale.
Jah, ma tean, et sellele on vara mõelda, ning jah, ma kavatsen Härraga surmani koos olla ega kaalu muid variante. Ma ei ütle, et elus ei või kõike juhtuda, aga ma ei arvesta nende võimalustega, vaid arvestan sellega, et me oleme koos nüüd ja alati. Ma ei ela üks päev korraga, vaid ma elan nii, et Härra usaldaks ja armastaks mind ka homme, ülehomme ning 50 aasta pärast. Ma tean, et tema vastab samaga. Kuni surm meid lahutab. Kui lahutab…

One thought on “Kuni surm meid lahutab…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga