Meid röövisid tulnukad…

…sest see on ainus loogiline seletus sellele, miks me ärkasime täna kell 13 ja natuke peale. Kahjuks on maavälised olendid selle röövimise osa meie mäludest kustutanud ja ma ei saagi sellest erakordsest sündmusest muljeid jagada. Igor Volke oleks kindlasti seda lugu kuulda soovinud.

Küll mäletan ma seda osa, kus ma tõin kella 2 ajal Neljanda enda ja Kolmanda vahele magama, sest tema paukuv köha meenutas kangesti larüngiiti. Kõriturse tal oligi ning lahtise akna all läks tal olukord paremaks, aga siis kella poole 5 ajal polnud enam Kolmandal lahtisest aknast kasu. Ta nuttis ja vilises kuni panin talle maski näo ette ja adrenaliiniaur hakkas levima, selle peale rahunes ta ruttu ja magas maskiga edasi. Neljas ei teinud mürisevast inhalaatorist üldse välja ning magas rahulikult oma kõrge palavikuga. Kui auruseanss sai tehtud, siis magasin ka mina edasi. Järgmisel hetkel kuulsin suurte poiste kobistamist, haarasin telefoni ja jäin suu ammuli kella vahtima, sest ees oli juba number 11. Me ei maga kunagi nii kaua.
Kuid pisemad endiselt magasid ja mina mõnulesin ka voodis edasi. Järgmisel hetkel vaatasin uuesti kella ega uskunud oma silmi, kui nägin, et esimene number oli juba 13. Siis ärkasid ka pisemad ning suuremad tulid üles: “Kas me oleme head poisid, et sul nii kaua magada lasime? Kas sul on hea meel, et me nii kaua nii vaikselt olime? Millal sa süüa teed?”

Söögitegemine sel momendil väga ei kutsunud küll, ma olin oma kondid nii haigeks maganud. Või valutas kere tulnukate poolt tehtud läbivaatuse pärast, ma ei tea. Üldse tundsin, et selline hiline ärkamine keeras terve päeva tuksi ja ohates vaatasin oma voodiesist, kus kõrgusid kapist väljatõmmatud riiete, voodipesu, kottide-rihmade hunnikud… Hunnikud, mille sorteerimisega ma eile alustasin ja mille täna lõpetama pidin. Tänaseks oli üldse korralik suurpuhastus plaanis, alustades kappide ja sahtlite sorteerimisest ning lõpetades lae alt Halloweeni kaunistuste (ämblikuvõrkude) eemaldamisega. Kuna pool päeva oli juba maha magatud, siis mul ei olnud enam mingit suurpuhastuse tuju.

Hakkasin hakklihaomletti tegema ja hakkliha praadimise ajal levis imelik lõhn, aga ma üritasin panna selle uneiivelduse arvele. Lisasin juurde suvikõrvitsat, tomatit, porrut ja paprikat ning erinevaid maitseaineid, aga ikka levis see läila lõhn, mis meenutas ka mingit maitseainet. Valasin pannile klopitud munad, peale viskasin juustuviilud ja see iiveldamaajav lõhn kadus. Kui söök lõpuks valmis sai, siis selle välimus oli väga isuäratav, aga maitse oli kohutav. See läila lõhn oli maitsena veel tugevam ning terve suur pannitäis läks lihtsalt kompostikasti, sest hakkliha ei kõlvanud süüa. Ma ei tea millisel eesmärgil sinna mingit imelikku maitseainet oli lisatud, aga see rikkus hakkliha täielikult ära. Milline ilus algus päevale, eks! Kõhud olid endiselt tühjad ja selleks hetkeks külmkapp ka.

Egas midagi, haiged kupatasin palatisse number elutuba, lukustasin ukse ning vurasin poodi, et tuua valmistoitu koheseks söömiseks ja toidukraami järgnevateks päevadeks. Õhtuseks filmiõhtuks tõin krõpsu ja kooki. Ja siis õhtul selgus, et ma vaatasin Härra vanemate juures saatekava valesti ning “Jääaeg 4” on hoopis järgmisel laupäeval. Kuna esimest osa oleme palju kordi näinud, siis jätsime selle vahele ja laenutasime hoopis “Mina, supervaras” ning päästsime sellega oma filmiõhtu. Neljas magas küll pool filmi maha, sest tal tõusis taas palavik, aga seda saab veel kaks päeva vaadata, küll näeb tema ka teise poole ära.

Nii palju jõudsin ka täna ära teha, et esimene korrus sai korda ning kõik, mis pidi minu voodi eest kappi tagasi minema, läks kappi tagasi ja alles jäid vaid hunnikud ebavajalikest asjadest. Näiteks mitukümmend aastat vanad baikatekid, võrevoodi linad ja voodipesu – nii pisikesi voodiriideid meil enam vaja ei lähe.

Siis jõudsin veel nii kaugele ka, et kaalusin lõpuks Lotte ära. Tema kasutas võimalust ja trügis tuppa, mina kasutasin siis ka võimalust ja sain teada, et ta kaalub 9 kilo. Millit nägin ka täna, kui poodi sõitsin. Täpsemalt nägin teda naabri aias ja ma nägin teda seal ka eile. Naabril on väravad lahti, aga tundub, et ta tunneb end seal nii hästi, et mujale ka ei kipu. Kui ükskord aknast näen, et ta on tagasi meie aias, siis püüan kinni ja panen ahju puuri. Kui ta ei püsi kodus, siis on vabapidamisel lõpp.

See hea uudis ka, et Ruudi ei pissinud täna kellegi teki peale! Minu tuppa ta tegelikult üldse ei pääsenudki, lastetuppa küll, aga Teise tekk jäi siiski kuivaks.

Et postitus nii pildivaene ei oleks, siis lisan lõppu jäädvustuse aastatagusest kõrvaarsti ukse taga ootamisest. Lihtsalt meenutan, kuidas oli nelja lapsega arsti juures käia, sest esmaspäeval ootab see mind üle pika aja jälle ees.WP_20140916_003

11 thoughts on “Meid röövisid tulnukad…

  1. Krt, sina said nelja lapse kõrvalt korda terve esimese korruse, mina koristasin ÜKSI terve päeva kaheruutmeetrist ruumi. Kuidas sa jõuad 😀

    Kas müügi suhtes on mingeid arenguid, kui suurpuhastus käsil?

    1. Ei ole mingit arengut ja ma ei teagi, mis selle müügiga nüüd saab. Kui 11-st huvilisest kadusid kõik ära, siis ilmselgelt on hind liiga kõrge või maja liiga problemaatiline või mõlemat. Meil on ainult kaks võimalust, kas müüa kohe või lükata müük vähemalt pool aastat edasi. Ilmselt proovimegi poole aasta pärast uuesti.

      Suurpuhastust teengi vist pigem seetõttu, et kolimist ilmselt lähiajal ei tule, aga kapid ja sahtlid on sellised, et nendest enam midagi vajalikku üles ei leia. Kõik kohad on täis asju, mida tegelikult enam vaja ei lähegi. Umbes samasugune korralagedus nagu sinu panipaigas. 😀 Asju lihtsalt koguneb ja koguneb.

  2. RÄme ebakõla on pildil, miks on Neljandal roosad, mite oranzhid püksid 🙂 PS. endiselt imetlen, kui kohutavalt tubli sa oled.

    1. Ei leidnud talle oranži värvi pükse. 😀 Aga praegu on olemas, mitte küll täpselt samasugused, aga saavad küll rohkem “ühtekad” olla. 🙂

  3. Oled küll megatubli! Ma iga päev vaatan oma elamist ja mõttes panen kirja kõiki neid asju, mida sügisese (mitte, et kevadine oleks toimunud :D) suurpuhastuse käigus teha on vaja. aga paraku päeva lõpus ei ole midagi muutunud. 🙂 Olen küll umbes sada miljon viiskümmend korda mänguasju kokku korjanud ja pesu lappinud ja nõusid pesnud jne, aga seis on nullilähedane. 🙂 Ma isegi mõtlesin, et peaks vist tegema mingi postituste sarja. Panema kõik koristamist vajavad asjad kirja ja siis intervallina aru andma, mis tehtud on. Kui tead, et keegi võib lugeda ja näpuga järge ajada, siis ehk ajab südametunnistus ja kohusetunne rohkem taga. 🙂
    Kunagi üritasin skeemi “iga päev 15 min millegi koristamist, mida igapäevaselt pole koristada vaja” ja kuigi see toimis täitsa edukalt ja andis sisemise rahulolu, siis ikkagi sumbus see mingil hetkel sinnasamasse, kuhu kõik muud koristamisetuhinad.

    1. Mulle tundub see “iga päev 15 minutit” juba eos teostamatu, sest näiteks ühe lapse kapi koristan juba tunnikese, aga neid kappi on 3 + kummut, millele kulub tõesti palju vähem aega. Need kapid ei püsi kohe üldse korras. Samuti minu kirjutuslauasahtlid ja nii edasi. 15 minutit on vähe, iga päev peaks kulutama 1,5 tundi, vot siis ehk oleks igas kapis ja sahtlis piinlik puhtus.

      Aga muidu see igapäevase koristamise osa paistab ka välja vaid 15 minutit pärast koristamist, sealt edasi muutub kiiresti kõik samasuguseks. Minu esimene korrus on jälle täielik laut, teisest korrusest üldse ei räägi. Kui keegi ukse taha tuleb, siis ütlen, et lapsed on nii-nii haiged, ei saa sisse lasta. 😀

      1. Tegelikult selle 15 min koristamise taga on terve teooria. Oli ka mingi inglisekeelne netikeskkond, kuhu said ennast regada ja siis iga päev said endale nö päevaülesande. Kunagi ühes Nipiraamatus kirjutas (ajakirjanik tegi eksperimenti) ja siis ma natuke üritasin seda rakendada. Mina ennast sinna ei reganud, lihtsalt omal algatusel ja omamoodi rakendasin (nagu toitumiskava :D). Idee oli umbes selline, et kui su kummutipealne on ülimega sassis, siis sa täna teed selle piinlikult korda ja homme võtad sealt ära viimase 24h jooksul siginenud asjad (ehk ei lase uut segadust tekkida)+ teed nt korda kirjutuslaua, järgmine päev vaatad siis üle need kaks kohta + teed veel mingit kolmanda asja korda jne. Ehk siis kui sa seda igapäevaselt harrastad, siis peaksid ühel hetkel jõudma punkti, kus segadust ei tekigi. 🙂 Aga noh, eks seal mängivad rolli ka ettearvamatud tegelased ehk lapsed. Eks ta umbes on jah nagu Jamie Oliveri 15min road, millega saab tegelikkuses hakkama ainult JO ise, aga iseenesest idee polnud paha ja see täitsa toimis, kuniks seda rakendasin. 😀

        1. See Jamie Oliveri näide oli hea! 😀 😀

          Jah, mulle meeldivad ka tühjad kummutipealsed ja põrandad, aga lapsed ei pea seda väga koduseks. 😀 Sarnast teooriat ilma ajalise eesmärgita olen isegi katsetanud, aga see on ikkagi igapäevane tuulega võidu jooksmine. Meie peres on tuul võitnud. 🙁

  4. Pole oluline, mis kell ärgata, on oluline, kui palju sa ülejäänud päevaga tehtud saad 😛 Puhkus on ju ka ääretult oluline ja sa peaks täiega nautima seda imelist hetke, kui õnnestub nelja lapse kõrvalt nii kaua magada.

    Aga ma muidu tean küll seda päeva maha magamise tunnet… Mulle meeldib tõusta üheksa paiku, kõige hiljem kümnest… Pool üksteist tundub juba nii hilja 😀 Aga no see on tavaline päev, kus kõik on terved. Haiguste ja öiste ärkamiste puhul on hoopis teine lugu…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga