#MeToo #EndaSüü #OleÕnnelik

Loen Mangi uudiste kommentaare ja kuigi inimeste empaatiavõimetus ei tule mulle üllatusena, olen ikkagi sõnavõttudest häiritud. Naised, kellele Mang kätt püksi toppis, on ise süüdi, sest nad usuvad horoskoope. Päriselt?! Aga kui Mangi juurde läheb Statistikaameti esindaja vanemaealiste elamistingimuste kohta küsimusi esitama ja enne lahkumist krabatakse teda “sünnituskohast”, sest tal olla aura halb või midagi, kas siis on ikka naine süüdi? Mis ta siis läks sedasi üksinda mingi imeliku vanamehe juurde uuringut täitma?

See on ajuvaba, kuidas Mangi tegude pealt langeb fookus hoopis naistele. Mis siis on, kui mõni võtab neid horoskoope nii tõsiselt, et tahab tähetargalt personaalset aastahoroskoopi? Kas siis võibki käsi püksi ajada?

Me Silveriga hoiame ka igal aastal Mangi aastahoroskoope alles ja võrdleme aasta lõpus, kui palju sellest on täppi läinud, kuigi me ei usu nendesse ega ela nende järgi. See on nagu horoskoobi Bingo, mida korra aastas mängid. Raha eest ma personaalset horoskoopi ei telliks, aga kui keegi oleks selle kinkinud, siis oleksin ilmselt uudishimust Mangi juurde kohale läinud. Kui ta oleks seal hakanud mulle auradest ja tšakratest rääkima, siis oleksin viisakusest tema juhiseid kuulanud, olenemata sellest, kas ma ise sellistesse asjadesse usun või mitte. Ma oleksin teinud seda teadmisest, et tema nendesse usub ja soovist teda mitte solvata, sest ma poleks tulnud selle peale, et Eesti hinnatuima teadmamehe eesmärk on hoopis kättpidi püksi jõuda.

Mulle on tegelikult kunagi auradest räägitud ja see oli väga põnev. Ma olin siis laps ja juhtus see Raadi surnuväljal, kus üks mees kiitis mu aurat, rääkis midagi nende värvidest ja erilisusest ning minu võimest samuti aurasid näha, kui veidigi keskendun. Õpetas vaatama metsa aurat, mida olla kõige kergem näha ja ma võiksin vanduda, et tol hetkel ma kaugustes olnud puude aurat nägin ka. Minu jaoks oli tegu toreda onu ja põneva olukorraga, nii et kui nüüd aastaid hiljem oleks Mang hakanud mu aurast rääkima, siis ma oleksin võinud vabalt müüdud olla, aga nagu tuli Pealtnägijast välja, siis tema ei ole nii tore onu. Paraku ei oleks ma osanud seda ette näha, kuigi olen ka teiste mitte nii toredate onudega kokku puutunud.

Mulle tehti 17-aastaselt ööpäevane EKG ja vererõhu monitooring, milleks vajalikud seadmed paigaldas mulle keskealine meesarst. Ma ei olnud varem meesarsti ees palja ülakehaga olnud, mul oli nii ebamugav, et mul olid silmad märjad ja ootamise hetkel katsin oma rindu kätega. Mida tegi arst? Jättis oma tegemised pooleli, istus mu voodi kõrvale ja hakkas rääkima, et ta on arst, ta ei märka muidu rindu, aga kui mina neid sedasi peidan, siis see just tõmbab tema kui mehe tähelepanu ja tal hakkab imelik. Lasin käed vastumeelselt külgedele ning ootasin edasi end katmata, aga arst ei hakanud edasi tegutsema, vaid istus mu kõrval, vaatas mind ja rääkis, kuidas mul on ilusad rinnad ja kuna nibud läksid jahedas ruumis kikki, siis järelikult on mul väga tundlikud nibud, mistõttu saan kindlasti kergelt orgasme.

Kui ta seda kõike rääkis, siis ta toetas lösutades oma selga vastu tooli seljatuge, jalad olid laiali, püksiõmblus soonis kubemesse, kust vaatas vastu plekk, mis nägi välja nagu ta oleks nendes pükstes märga unenägu näinud. Tema olek ja tema jutt olid väga häirivad ning mu ainus soov oli saada need seadmed ja andurid kiiresti külge, et ma ei peaks tema ees pikemalt palja ülakehaga lebama. Ma tundsin end seksuaalobjektina, mitte patsiendina. Olin ka ise süüdi, et üldse arsti juurde läksin?

Jah, ta ei katsunud mind ebasündsalt ega ajanud kätt püksi, aga oma positsiooni ühe teismelise rinnapartii imetlemiseks kasutas ta ära küll, sest neid seadmeid oleks saanud edukalt paigaldada ka rinnahoidjaga kaetud ülakehale, mis on kusjuures mõne arsti tavapraktika, aga seda sain ma teada alles hiljem. Too arst oleks võinud samuti pisarateni traumeeritud 17aastasele tüdrukule öelda, et jäta rinnahoidja selga, see ei sega, aga ei, tema tahtis mu rindu vaadata ja nende tundlikkusest rääkida, mis ei olnud absoluutselt seotud mulle määratud uuringuga.

Mul on veel üks veider kogemus väidetavalt arstiga, milles ma tagantjärele sügavalt kahtlen. Ma üritasin oma elus kolmandat korda hääletada ja esimest korda pakuti mulle küüti, peatujaks oli viisaka välimusega väikest kasvu keskealine meesterahvas. Hindasin kiiresti tema universaalkerega uue Passati pereautoks ja habetunud sõbraliku näo isalikuks ning istusin autosse. Ta ise sõitis T-särgi väel ja palus mul jope ära võtta, sest muidu hakkab palav, aga ma ei tahtnud, tegin eest vaid luku lahti. Rääkisime maast ja ilmast, autodest, minu koolist, tema tööst ja ta hakkas rääkima, kuidas ta arstina näeb traumapunktis sageli, kuidas naistel on õnnetuste käigus rinnahoidja metallist tugikaared kehasse tunginud. Selle peale küsis ta minult, milliseid rinnahoidjaid ma kannan. Ma siis vastasin, et kuidas kunagi ja kuulasin õpetussõnu, milliseid rinnahoidjaid ma kandma peaksin.

Ma ei mäleta, kuidas läks jutt lihaste peale, aga mäletan, et ma olin enda musklite suhtes kriitiline ja tüdruku kohta olid mul sel ajal tõesti suured musklid. Selle peale ajas ta oma tugevalt rusikas käe õla kõrgusele püsti ja tahtis, et selle alla suruksin ja näitaksin, kas mu musklites jõudu ka on. Minu jaoks oli see naljakas ja puiklesin vastu, aga tema ikka ootas oma rusikas käega. Surusin siis oma vasaku käega tema paremat kätt kogu jõuga alla, päris maha seda ei murdnud, aga oma kohale see seisma ka ei jäänud. Siis imestas, et ma olen väikese naise kohta tõesti tugev ja ajas oma käe mu jope avatud luku vahelt pluusi alla, et katsuda, kas mul kõhulihaseid on ka tunda. Ma lükkasin ta käe eemale ja tema lükkas selle vägisi uuesti mulle pluusi alla, sõrmed kompisid mu keha ja jõudsid otsapidi rinnahoidjani, mille peale ta kommenteeris midagi selle kohta, et need tugikaartega olid. Ma lükkasin teda endiselt eemale, palusin ärritunult tal lõpetada ja ütlesin, et mul on ebamugav.

Samal ajal tekkis mul ka kabuhirm, et ta ei lasegi mind autost välja, vaid viib kuskile metsa. Minu sihtpunktini polnud enam palju maad jäänud, aga ta sõitis nii aeglaselt, et kohale jõudmine tundus mägede taga. Ma olin ebameeldivast olukorrast sedasi tardunud, et ma ei julgenud ka öelda, et tahaksin varem maha minna, ma lihtsalt üritasin viia jututeemasid mujale, kui tema üritas taas intiimsete teemadeni jõuda. Väidetavalt professionaalsest huvist. Olukord oli siiski piisavalt kahtlane, et otsida silmadega, kas autos on midagi, mida saab vajadusel enesekaitseks kasutada, ja palvetada, et asi sinnani ei läheks.

Ei läinud, aga mulle jäi sellest sõidust nii halb tunne, et ma hakkasin autost välja saades kergendusest nutma. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki tal tegelikult olid kurjemad kavatsused, aga selle “suru mu käsi maha” katsega tundis, et olen füüsiliselt liiga aeganõudev ohver ja loobus. Või siis oligi eesmärk lihtsalt korra noore naise ihu katsuda … professionaalsest huvist. Ei tea, aga liiale ta läks ja minu jaoks oli see ainus õnnestunud hääletamine piisavalt hirmus, et seda mitte kunagi enam teha.

Olin ise süüdi, et hääletasin? Et kui ma seda juba tegin ja autosse istusin, siis ise olin loll ja ta võiski oma käed mulle pluusi alla lükata?

Ma ei tea, aga ma siiski arvan, et need asjad nii ei käi. Arst on arst, ta võib teha oma tööd ja kui ta just seksuoloog ei ole, siis patsiendi tundlikud nibud ja orgasmid ei puutu tema töösse. Inimese auto on tema oma ja tema otsustab, kas ta võtab hääletaja peale või mitte, vägisi hoo pealt autosse hüpata ei saa. Hääletaja keha on tema oma ja tema otsustab, kes võib kätt pluusi alla panna ja kes mitte, seda ei tehta ootamatult ega vägisi.

Selliseid kahtlaseid onusid on masendavalt palju. Põhikooliaegsest kunstiõpetajast, kes oma suurerinnalistele õpilastele aktimaali võimalusi pakkus ja suvevaheajal mulle koju lilli tuli tooma, olen juba pikemalt kirjutanud, seda lugu kordama ei hakka, aga üks omamoodi #MeToo lugu oli seegi.

Kui mul rinnad alles kasvama hakkasid ja ma rattaga vanaema juurde läksin, siis peatas mind tuttav külamees, kes paar sõna juttu puhus ja siis korra kasvavast rinnast näpistades kapinupu nalja tegi. Minu jaoks ei olnud naljakas. Valus oli. Piinlik ka, kuigi tegelikult oleks pidanud temal piinlik olema, sest ükski normaalne täiskasvanud inimene ei katsu sedasi kellegi kapinuppe.

Kui mul veel kapinuppegi ei olnud, siis käisin koos vanaisaga küla kogunemispunktis, kus tema mängis teiste vanameestega kaarte ja mina jooksin mööda mõisahoonet ringi või klimberdasin klaverit. Selles hoones elas üks mees, maakeeli öeldes parm, kes kord peatas mind koridoris ja pakkus kommi. Ma ei tahtnud. Tema ikka pakkus. Läksin ettevaatlikult tema eluruumi uksele, aga sellest ei piisanud, ta kutsus mind aina lähemale, kuni ütles, et enne ma kommi ei saa, kui talle musi annan. Minu poolest võis ta oma kommid endale hoida, aga toast välja saamiseks pidin veidi rabelema, sest ta pani oma käed mulle külge ja hakkas ise musi tegema. Võib-olla isegi tegi selle põsele ära, ma ei mäleta enam hästi, aga edaspidi käisin tema eluruumi uksest suure kaarega mööda.

Ma ei tea, võib-olla onu Parm mõtles, et küll oleks tore, kui tal oleks ka väike lapselaps, kes talle musi teeks. Onu Külamehe jaoks äkki oligi kasvava rinna näpistamine naljakas ja midagi halba ta selles näha ei osanud. Onu Kunstiõpetaja kunstnikuhing ehk ei … ei, seal ei ole mingit vabandust ja onu Arstide teguviise ma ka kuidagi õigustada ei suuda. Nii et enne täisealiseks saamist olin kokku puutunud viie vähem või rohkem mitte nii toreda onuga. #MeToo

Teismeeas olen leidnud end ka olukorrast, kus ärkasin sügavast unest selle peale, et mu rindadega tehti lähemat tutvust. Me olime minu juures, meid oli viis ja me jäime ühes rivis alles varahommikul magama. Ma olin kaine, ma olin riides, aga piisavalt väsinud, et mitte tunda, kuidas keegi mu kallal askeldab. Kui ma lõpuks aru sain, mis toimub, siis ma ei osanud kuidagi reageerida, ma teesklesin, et endiselt magan, keerasin ringutades külge, küsisin kellaaega ning käitusin nii nagu midagi ei oleks olnud.

Hiljem väitis noormees mu sõbrannale, et ta arvas, et ma olen üleval. Seda on raske uskuda, sest kui ma olin üleval, siis ei olnud meie vahel midagi sellist, millele oleks võinud midagi veel intiimsemat järgneda, aga mine tea, tema oli joonud, äkki oli tal teine reaalsustaju. Igatahes ringiga ta minult vabandust palus, mina andeks andsin, omavahel me seda teemat ei puudutanud ning olime sõbrad edasi. Kuigi see oli ehk kõige #MeToom kogemus, võtan seda kui kõige vähem traumeerivat. Võib-olla seetõttu, et ta ei olnud mingi onu, vaid teismeline, kes eksis, kes tundis end hiljem ebamugavalt ja kes vabandas.

Keskealised “arstid” teadsid, mida nad teevad ja sealjuures ei tundnud nad end üldse ebamugavalt, vastupidi, nad käitusid nii mugavalt, et mul oli selline tunne nagu ma oleksin ise imelik, kui ma ei taha, et mu rindadest räägitakse või kätt pluusi alla pannakse. Ma kujutan ette, et Mang suutis ka tekitada naistes tunde, et nemad on imelikud, kui lähevad personaalse horoskoobi järele, aga keelduvad tšakrate avamisest. Mulle jäi Pealtnägijast nähtu põhjal mulje, et Mang oskab hästi enne tšakrate kallale minekut luua sellise “oleme vanad sõbrad” õhkkonna, milles pelgad äraütlemisega tähetarga tundeid riivata ja viimasel hetkel on juba hilja, sest selleks hetkeks on käed püksis.

Kunagi lugesin, et ahistada saab vaid neid naisi, kes seda teha lasevad. Erandeid kindlasti on, aga muidu usun, et selles on tõetera sees ja ahistajad oskavadki selliseid naisi ära tunda. Ma väldin konflikte, ma kardan inimeste tundeid riivata, ma ei tahtnud ka nendele arstidele ega oma õpetajale öelda, et nad on igavesed rõvedad perverdid, sest ma ei olnud kindel, et nad seda on. Ma üritasin minu jaoks ebamugavaid olukordi viisakalt lahendada, mistõttu polnud ime, et neil ebamugav ei hakanud. Ma võin praegu mõelda, mida kõike ma oleksin võinud teha või mida ma teeksin tulevikus sarnases olukorras, aga reaalsuses ei osanud ma peale tardumise muud teha ega ole kindel, kas tulevikuski oskaksin.

Tegelikult ma ei olnud isegi #MeToo tekkimise raames kindel, kas mind ikka on ahistatud, äkki mõtlen üle, aga kui asetasin vaimusilmas enda asemele oma tütre, siis ma ei lubaks temaga sedasi käituda, nii et jah, mind on ahistatud.

Mind on krabatud kannist, mulle on pandud käsi pealetükkivalt ümber, üritatud vägisi suudelda, kooris vilistatud ja “ksss-ksss-ksss” hüütud ning üheski sellises episoodis pole mul olnud keeruline jääda “pipraks” või kedagi hoopis pimedasse kohta saata, sest need on olnud üheselt mõistetavad olukorrad. Raskem ongi hinnata just neid olukordki, kus arst palub rinnad peidust vabastada, sest muidu hakkab tal imelik või teine puhtast professionaalsest huvist hakkab ilmsüütu ilmega kätt pluusi alla ajama, et kontrollida kõhulihaste olukorda … või kui Igor Mang hakkab pärast pooleteise tunnist maast ja ilmast rääkimist aura värve vaatama ning kinniseid tšakraid avama. Sellistes olukordades võib sisemine segadus nii suur olla, et ei saagi toimunust enne aru, kui see kõik juba läbi on.

Jüri Ennet võiks seda ometi teada, mitte niigi traumeeritud ohvreid süüdistada ja käskida neil õnnelikud olla. Jumal tänatud, et ma enda kogemustest mingeid ärevushäireid ei saanud ega tema vastuvõtul ei lõpetanud. #EndaSüü #OleÕnnelik

LightheartedApprehensiveJenny-max-1mb

 

7 thoughts on “#MeToo #EndaSüü #OleÕnnelik

  1. Aitäh empaatiavõimeline ja arukas olemast! Mulle on hakanud kommentaariumite põhjal tunduma, et “normaalne naine” (st vastandina feministile, kes minu arvates iga normaalne inimene olema peaks, aga kellele end “normaalne naine” vastandab) süüdistab samamoodi teisi naisi nagu paljud mehedki. Isegi hullemini mõnikord. Et “tema küll” ja “teda küll” ja “keda, need on” jne. Oksemaik tuleb suhu selle üldlevinud “täkk ei karga, kui mära ei indle” jutu peale. Maalapsena võiksin tugevasti sellele väitele vastu vaielda. Igasugu kargajaid on. Nii looma-, kui inimliigis.

    Sellele ma ei ole osanud mõelda, et jah, ahistajad tabavad inimtüüpe. Olen end viletsalt tundnud süüdistuste all, kuidas minuga ikka juhtub ja mina olen “ka üks neist, keda ahistatud on”. Neid kannistkrabamisi ja vägisi musitamisi ja suvaliste meeste allapoole vööd juhitavaid vestlusi on elus küll olnud. Ka selline olukord, kus mina ütlesin “ei”, kuni tundidepikkusest pealepressimisest sai villand ja “jah” aitas selle lõpetada. Mis siis, et mina lebasin, pisarad kurgus. Ma ei saanud ära minna, see inimene oli mulle endale lähedane ja jah, ka mina kardan konflikte ja üritan kõigi tundeid säästa ja viisakaks jääda. Ma olen seda enda puuduseks pidanud, aga tänu Sulle sain aru, et viga ei ole minus. Empaatiavõime ei ole viga, see on pluss.

    Aitäh Sulle selle postituse eest!

    1. Täpselt, oksemaik tuleb suhu sellise massilise ohvri alandamise peale. Pole ime, et kannatajad ei taha oma kogemustest kellelegi rääkida ja hälbelised saavad isegi aastakümneid segamatult oma vajadusi rahuldada.

      Empaatiavõime ei ole tõesti viga, aga see teistest esmalt hea uskumine ja ise hea olemine tuleb mõnikord kahjuks küll.

  2. Ajuvaba on hetkel see, et see inimene pole süüdi mõistetud, on sõna sõna vastu ja mingid ajakirjanduslikud eksperimendid – mis ajast on see kindel tõendusmaterjal? Jube on vaadata, kui kergesti massihüsteeria inimesi kaasa haarab ja kuidas väga paljudes asjades on kohe kindel, et inimene on süüdi, kui keegi nii ütleb. Ma ei kaitse Mangi ja täiesti võimalik, et ta on naisi ahistanud ja ongi pervert ja vajabki karistust, aga seda ei otsustata lihtsalt kellegi jutu põhjal ilma tõendeid kogumata, spetsialiste kaasamata, lihtsalt niisama jutu peale. See ei tohiks mitte kusagil mitte üheski asjas käia. Mis siis, kui mõnel sellisel juhul tuleb välja (nagu USA ahistamisskandaalidega juba ongi tulnud mõnel juhul), et tegemist on kellegi sihiliku laimukampaaniaga? Ühe inimese maine on tänu sellisele massihüsteeriale siis ikkagi alatiseks plekiga, tulgu pärast selgus ja vabandused või mitte.

    1. Aga kuidas saab üldse inimese süüdi mõista, kui oma lugudega välja tulnud naised tembeldatakse tähelepanuvajaduses naisteks, kes olukorda tegelikult nautisid või leitakse, et nad on ise lollid, ise süüdi? Kes tahab sellises olukorras üldse politseisse oma “minu sõna sinu oma vastu” süüdistust esitama? Praegugi ju näha, et naised on aastaid teemat vaka all hoidnud, sest on kartnud, et neid ei usuta või ei võeta tõsiselt. Kui nüüd üks tegi otsa lahti, siis said ka teised julguse suu avada, mis on täiesti õige tegu, et sellele kõigele lõpuks piir peale tõmmata ja jääksid tulemata järgmised ohvrid.

      Ma ei tunne antud loo puhul, et on kuidagi kiirustatud Mangi süüdistamisega, kui foorumitest leiab isegi 15 aastat vanu kommentaare tema tegude kohta, kaks telesaadet korraga uurisid teemat juba kuid ja uudiste kommentaariumid kubisevad imestustest, kuidas selline avalik saladus alles nüüd välja tuleb.

      Mangi süüdistavaid uudiseid või arvamuslugusid nagu väga ei olegi, on vaid paljastused ja siis massiline ohvrite süüdistamine isegi psühhiaatri ja psühholoogi poolt. Iga päev on uudistes paljastusi altkäemaksude, korruptsiooni, ahistamiste ja muu suhtes, kus inimene ei ole reaalselt süüdi mõistetud, kuid see ei tähenda, et siis süüdimõistva otsuseni võiks alandada ohvreid. Kuigi ilmselgelt isegi pärast Mangi süüdi mõistmist jätkuks ohvrite süüdistamine ja parastamine ning just see mind häiribki.

  3. Mind häirib selliste juhtumite puhul ohvrite süüdistamine väga. “Ju siis ise läks ja küsis või käitus nii”, on väga tavaline vastus. Naine, keda vägistatakse, oli kindlasti litsakalt riides ja käitus provotseerivalt, kuigi loogiline oleks, et naine võib ka ihualasti ja litsakalt käituda, aga ikkagi ei tohiks midagi juhtuda ja keegi midagi öelda. Mind häirivad need väited, justkui mehed on kari lihaloomi, kel puudub ratsionaalne meel ja loogiline mõtlemine – niipea kui naine õla paljastab, hakkavad süljenäärmed jooksma ja käed sügelema. See pole ju ometigi nii! Iga mees ei ole mingi ohtlik täkk, kes naist kabistada tahab, aga sellise suhtumisega (“mis sa siis ise lähed küsima”) antakse just sellist mõtteviisi edasi, sh ka seda, et ikka naine ja ainult naine peab mõtlema kuidas ta käitub ja kuidas mehele silma jääb.

    Teisalt aga tunnen ma seda, et tänapäeval on liiga lihtne kedagi süüdlaseks teha (ei räägi hetkel Mangist). Piisab vaid ühel naisel valjult sotsiaalmeedias öelda, et see või too inimene teda ahistas, ja keegi isegi ei viitsi uurida, kas see tõele vastab, vaid kiidetakse takka ja mõistetakse juba ette süüdi. See pole ka õige – meil on seadused ja õigusloome põhjusega. Kui ikka mitu naist sama inimest süüdistab, siis on seal pigem tuld, mitte ainult suitsu, aga seegi tuleb seaduslikul viisil kirja saada. Mul on kahju neist inimestest – meestest ja naistest – keda rünnatakse sotsiaalmeedias ja meedias alusetult, sest nende (eks)partnerid on aru saanud, et inimest ahistamises, koduvägivallas ja seksuaalses kuritarvitamises süüdistades on väga kerge saavutada nö emotsionaalne võit ja poolehoid, kuid mõnikord on sellised süüdistused alusetud. Ehk mina leian, et ma loodan, et need naised, keda Mang väidetavalt ahistas, on nõus ka politseile andma tunnistused ja see juhtum saab õigusliku lahenduse.

  4. Oh jummel. Ma kirjutasin siia pika teraapiajutu sellest, mis minuga on juhtunud ja kuidas ma olen aastaid püüdnud endale sisendada, et see ei olnud minu süü, aga kellelegi pole neid detaile tegelikult vaja. Ütlen lihtsalt aitäh kirjatüki eest. Minagi olen üks neist liiga viisakatest inimestest, kes loodab, et äkki teisel hakkab endal piinlik. Ei hakka – need inimesed, kes juba on alustanud ebamugavust tekitava asjaga, neil tavaliselt endal piinlik ei hakka. Minevikku see ei muuda, aga vähemalt on viimase aja arutelud mind innustanud varem ja jõulisemalt reageerima. Vähem viisakust!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *