Minu rikas lapsepõlv

Mallukas kirjutas päris mitu nädalat tagasi postituse “Kui palju raha peab olema, et last saada?”, mille peale kirjutasid mitmed blogijad oma lapsepõlvest. Ma ei hakka lahkama, kui palju peaks olema raha, et lubada endale lapsi või kes neid üldse saada tohib või ei tohi. Kõik on nii suhteline, et mingit ühest arvamust siin paraku olla ei saa. Ma kirjutan rohkem niisama oma lapsepõlvest.

Alustan sellest, et minu ema lapsepõlv oli üsna segane, mingil ajahetkel olid tema ja tema viis õde-venda mööda küla (ja lastekodusid) laiali jagatud. Õed-vennad jõudsid koju tagasi, minu ema jäigi küla peale. Lugedes kas või Malluka postituse alla jäetud kommentaare sellest, millised pered ei tohiks lapsi saada, siis nende normide põhjal ei oleks tohtinud ka mu ema kunagi sündida, aga mul on küll väga hea meel, et ta sündis. Kui ei oleks teda, siis ei oleks ka mind ega minu lapsi. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mu emale meeldib elada, mulle meeldib elada, mu lastele meeldib elada ja seetõttu usun, et ka nendele, kes ei peaks lapsi saama, meeldib elada ja nad elavadki nii nagu oskavad.

Tänu ema segasele lapsepõlvele oli mul tema poolt kaks vanaema, kellest üks oli tegelikult vereliselt minu vanatädi, aga ema kasuemana oli ta minu vanaema (milles ta oli maailma osavam) ja päris vanaema oli natukese vanaema (nii me teda kutsusime). Lisaks kahele vanaemale oli mul kaks vanaisa (ema päris isa ei ole ma kunagi näinud, koos temaga oleks olnud kolm), viis onu ja kolm tädi ning lugematu arv onu- ja tädilapsi. Tegelikult on nad kõik siiani olemas (peale maailma parima vanaema, maailma parima vanaisa, natukese vanaisa ja kahe onu), aga me oleme kaugeks jäänud, me ei suhtle enam. Lapsepõlves oli teisiti, minu ümber oli palju inimesi ja ma olin rikas.8.jpgSee beebi olen mina. Pildil on lisaks vanematele minu vanavanaisa, maailma parim vanaema, kaks ristiema kolmest (ristiisa olevat mul ka, aga teda ma ei ole näinud) ja maailma parim vanaisa. No vaadake, kui õnnelikuks ma neid kõiki teen!

Isa poolt oli mul ainult vanavanaisa, vanaema ja onu. Vanaema ja onu on endiselt olemas, vanavanaisa suri, kui olin viiene ning ma mäletan seda päeva hästi. Pärast seda (mitte samal päeval) kolisime õe ja vennaga tuppa, kus vanavanaisa suri ja ma tundsin lapsena palju kordi, kuidas keegi öösiti mu voodile istus. Kujutasin alati ette, et see on vanavanaisa ja sedasi see nähtus mulle sobis.

5Kujutasin ette, kuidas kunagi istub sedasi näiteks Neljanda tütar minu isa süles… Oeh, pisarad…

_MG_0888See on pilt noorest vanavanaisast. Mul on tema kurvad silmad. Silmalaud veel päris nii palju silmi ei kata, aga palju puudu ei ole, eriti ühel silmal.

Kuigi mul oli lühikest aega vanavanaisa, keda kutsusime vanaisaks, olen alati tundnud puudust isapoolsest vanaisast. Ma oleksin väga tahtnud teda tunda, aga kahjuks lõpetas ta 45+ aastat tagasi enda elu koleda arusaamatuse pärast, kus pidas end teise inimese surmas süüdlaseks. Vähemalt üks versioon on selline. Sattusin ükskord bussis istuma kõrvuti vanema naisega, kellega läks jutt kuidagi Lehtse peale, mille järel ta tundis huvi, kas ma Soosalusid tean. Kuuldes, kui lähedalt ma neid tean, rääkis ta oma versiooni, kuidas just minu vanaisa ollagi sõitnud surnuks tema lähedase. Oli, kuidas oli, minul jäi vanaisa nägemata ja see on miski, millest on mul äärmiselt kahju.

Sellest mul nii kahju ei ole, et emapoolne lihane vanaisa jäi nägemata. Oleks küll huvitav teada, milline ta välimuselt oli ja kui palju temast on emas ja minus, aga nii palju, kui kuulnud olen, siis iseloomult ei olnud ta inimene, keda oleks olnud tore tunda. Maailma parim vanaisa see eest oli ja temast jään ma alati puudust tundma. Tema surmast on möödas 16 ja pool aastat ja ma ikka veel nutan, kui tema peale mõtlen. Ka praegu.

Minu vanemad lävisid tihedalt ka kõige kaugemate sugulastega, mis tähendab seda, et mu ümber oli veel rohkem inimesi, kui ainult vanavanemad, tädid-onud ja nende lapsed. Kahjuks ise ma ei jaksa ega oska isegi tädide ja onude tasemel sugulastega sidet hoida, rääkimata sugupuu viienda oksa seitsmenda haru sugulastest, kes elavad otsapidi Lätis. Aga ma olen õnnelik, et mu vanemad neid sidemeid hoidsid, tänu millele oli mul lapsepõlves veel rohkem oma inimesi, kellega seoses on palju toredaid mälestusi.

Inimsuhete poolest olin ma tohutult rikas! Elamistingimuste poolest mitte nii väga. Meil oli kodus külmas esikus kuivkäimla ja pesime end korra nädalas suitsusaunas, mida tuli eelnevalt 5 tundi kütta. Ma mäletan kuivkäimlast ainult seda, et ükskord oli mul kole kõhugripp, mõlemast otsast ajas korraga välja, peldik oli jääkülm ja seest härmas, iga kord, kui tõstsin augu kohalt tagumiku, et vahelduseks oksendada, siis vaatepilt ajas veel rohkem oksele. See on miski, mida ma enam ei kordaks, aga muidu kuivkäimlast koledaid mälestusi ei ole ja käin endiselt pelleris, kui sinna on lühem maa.

Samas vanaema juures ma viimastel aastatel enam peldikus väga käia ei tahtnud, sest tema kuivkäimla oli ikka selline peldik, et sisse astudes kartsin, et kukun koos peldikuga ümber, oli teine nii viltu vajunud. Eelistasin käia laudas pissil. Vanaema juures oligi ainult viltune kuivkäimla. Kui kodus oli vähemalt saun, siis seal ei olnud sedagi ja ainus võimalus end pesta oli köögis pisikeses kausis. Ja ma olin vanaema-vanaisa laps, nii et ma veetsin pool lapsepõlve nende juures sellistes tingimustes, seda ka siis, kui meie kodus olid olud juba kaasaegsemad.

Mõnikord sõitsin vanaema juurde varahommikul piimaautoga, mille juhiks oli lahe papi nimega Ott ja kaasas oli tal abiline Helgi. Nad olid (ja on ilmselt siiani) nii toredad inimesed, rõõmsad ja energilised, kuigi tööpäev algas neil viimastel öötundidel. Mul oli alati hea meel neid näha ja minu jaoks oli see suur elamus, kui sain piimaautos vanaema juurde sõita. Täpsemalt taolises piimaautos:

ta_37601

Vanaema juures olin alkohoolikust onu poolt täissuitsetatud toas, nägin laua alla joomist, pissisin öösiti (ja talvekülmade ajal) solgiämbrisse, et ma ei peaks minema majast eemale kuivkäimlasse, olin täis kirbuhammustusi. Olin tingimustes, mille peale täna ütleksin, et sellistes tingimustes ei peaks ükski laps olema. Mõnikord ütlengi ja siis mulle meenub, kuidas ma ise lapsena olin just sellistes tingimustes kõige õnnelikum, ma tahtsin seal olla, ma ei näinud neid olusid, ma nägin ainult oma vanaema ja vanaisa ning nemad olid mulle kõige tähtsamad. Kui keegi oleks selle minult ära võtnud, siis oleks mu lapsepõlv olnud palju vaesem. Nii et kes ütleb, mis on tegelikult rikkus ja mis vaesus ning millistes tingimustes ei tohiks lapsed elada.

Tühi kõht vast on vaesus, sellega ilmselt ei saa harjuda nii, et täis kõhust ei oska puudust tunda ja kõik tundub vaatamata kõhukorinale lill. See on muidugi teooria, praktikas ei ole ma kunagi nälga tundnud. Seda ka ei mäleta, et oleksin kunagi tundnud, et käin kaltsudes koolis, kuigi riided olid pärit enamasti sugulastelt, kaltsukast, turult. Kodus kandsin küll igasuguseid riideid, mille rõhk ei olnud välimusel, vaid teadmisel, et need riided võisid lootusetult mustaks saada või katki minna.721 aastat tagasi, kui ma esimesse klassi läksin. Nägin valgete pluuside ja mustade seelikute/pükste keskel päris kirev välja.

6

Kuigi vanematel kunagi rahapuudust ei ole olnud, siis nemad olid harjunud kasinate elamistingumustega, nii et nad ei kiirustanud majas suurte muudatuste tegemisega. Niigi olid tingimused juba kordades paremad, kui isa lapsepõlves – ruumi oli rohkem, valgust oli rohkem, sooja oli rohkem – mida veel vaja?! Oma tuba mul ei olnud ja toad olid talvehommikutel nii külmad, et välisseinte ääres oli põrandal paks kiht valget härmatist. Vesi, kanalisatsioon ja soe vannituba mingi aeg tulid, aga mul on siiski täitsa olemas kogemus ja mälestus ämbritega vee tuppa tassimisest, kausis pesemisest, solgivee õue viimisest, pliidi katlas sooja vee keetmisest, nõude pesemisest ühes kausis ja loputamisest teises kausis ja nii edasi.

See ei murdnud konti ega tekitanud tunnet, et oleme kuidagi kehvemad kui teised. Mul statistika puudub, aga kaldun üldse arvama, et 20 aastat tagasi oli maal veel paljudel samasugune elu, nii et me polnudki teistest kuidagi kehvemad. Nüüd on kuivkäimla ja solgiveeämber nii hirmsad asjad, et sellistesse tingimustesse laste sünnitamine on täielik kolmas Eesti, kuhu tuleks lennukilt kondoome visata.

1Sekka üks pilt, mis mulle väga meeldib. Aeg on nii palju edasi läinud, mina olen suurem, tehnika on uuem, aga isa on siiani samasugune, vaid juuksed on lühemad.

_MG_8997Minu armas lapsepõlvekodu, mis peaks tänaseks 100 aastat vana olema ja mille ehitas minu vanavanavanaisa Mart, kus elas minu vanavanaisa Oskar ja vanaisa Karl ja nii edasi. Minu vend, pere teine laps, Mart sündis vanavanavanaisaga samal kuupäeval ja on välimuselt ehtne Soosalu. Meie teine laps Karli sündis vanaisa Karl`iga samal kuupäeval ja on neljast lapsest ainsana välimuselt ehtne Soosalu. Õe teine laps sündis vanavanaisa Oskariga samal kuupäeval ja oleks peaaegu tema järgi nime saanud, aga ei saanud. Mul on küll tunne, et seda mustrit järgides oleks pidanud saama. Võite kolm korda arvata, kas ta on oma pere kolmest lapsest ainsana ehtne Soosalu…

_MG_4626

Talus kasvamine oli privileeg! Kui mõtlen lapsepõlvekodule, siis enamasti toimus tegevus ikkagi õues ja sealt on ka parimad mälestused pärit. Õues oli alati nii palju teha, oli palju tehnikat, mille otsas vaatamata vanemate keelule turnida, oli palju loomi, oli mets, kus puude otsas ronida ja onni ehitada, oli laudalakk, kus kevadest sügiseni magada. Mis siin headest või halbadest tingimustest rääkida, kui me ise kibelesime laudapealsele põhu sisse magama, hingasime sisse sõnnikuhaisu ja olime putukate poolt punnilisteks söödud. Tubane elu oli selle kõrval puhas luksus, millest me absoluutselt puudust ei tundnud.

_MG_3790

Me ei maganud alati lakas, ühel aastal magas vend õues lageda taeva all vanas vedruvoodis, mida kasutati aastaid liivasõelumiseks. Teisel aastal magasin mina pärani ustega küünis kuni esimese lumeni ja sel ajal oli mul lemmikloomaks Talupäevadelt ostetud suur broiler (ostsin küll tibu, aga kasvas teine jõle suureks), kes magas minu kõrval ja ühe korra s*ttus mu padja täis. Aastaid enne toda broilerit oli mul lemmikloomaks minikukk Petka, kelle sain vanaema juurest ja kelle surmast kuulsin ka vanaema juures. See oli nii kurb uudis, et pugesin laua alla nutma ja tahtsin ise ka seal ära surra, sest ma olin kindel, et ma ei suuda ilma Petkata elada. Sama tundsin siis, kui mu Piuksu suri. Seda olen juba varem kirjutanud, kui rotirikas lapsepõlv mul oli.

4Peos on mul vähemalt kolm rotipoega, aga pilt on aja jooksul nii palju tuhmunud, et neid enam hästi näha ei ole.

Lapsena meeldis mulle istuda küünis ja oodata. Kui piisavalt kaua ootasin, siis hakkas seal elu keema, kord jooksid hiired ringi, kord rotid. Ükskord jäin keset ootamist magama ja ärkasin selle peale, et hiir jooksis mul üle käe. Küün oli minu pelgupaik, kui olin kurb või vihane ning hiired ja rotid olid sõbrakesed, kes mu tuju alati paremaks tegid.

Selliseid rahustavaid sõpru oli mul tegelikult palju, kodus olid kuked, kanad, kassid, koerad, lehmad ja päris alguses ka küülikud ja sead, vanaema juures olid lisaks lambad. Mullikate karjamaal olid tossuseened, mida käisime vennaga otsimas ja tossama trampimas. Ka see oli väga rahustav tegevus.

Talus elamisega kaasnes muidugi ka selliseid asju, mis mulle tol ajal väga ei meeldinud. Nagu kartulite korjamine, kartulite idutamine, laudas abis olemine, tuulekaera korjamine, kivide korjamine, heina- ja põhutegu ja nii edasi. Kui ma olin traktori roolis, siis polnud heina- ja põhuteol väga vigagi, sama lugu kivide korjamisega, aga kuna sõitsime kordamööda, siis pidin vahepeal koormaid tegema või küünis heinapakke laduma või kultiveeritud põllul käru järel kõndima ja kive kärusse loopima, millega kaasnes näkku lendav muld. Tuulekaera korjamise ajal säras päike sageli lagipähe ja sedasi tunde kõndida põllul edasi-tagasi oli väga kurnav. Seda olen vist ennegi kirjutanud, et ma olen rohkem talveinimene, palavuses ma hästi ei funktsioneeri ja seetõttu ei meeldinud mulle ka tuulekaera korjamine või kõrge päikese all heinakoormate ladumine.

Naljakas mõelda, et kui minu isa oli väike, siis tehti heina käsitsi ja minu lapsepõlves oli see miski, millest mina midagi ei teadnud, sest me tegime pakiheina. Nüüd on minul lapsed, kes ei tea ega ilmselt saagi teadma midagi pakiheinast, sest seda enam ei tehta. Erandeid muidugi on, aga minu vanemad on oma tehnika juba mahagi müünud, nii et sealt enam heina- ega põhupakke ei tule, ainult suured rullid, mille tegemiseks on vaja kõigest ühte inimest traktori rooli. Varem oli 1 traktoris, 1-2 koormas, 1-3 viskasid hargiga pakke kärusse, 2-3 inimest ootasid küünis koormaid ja sageli võis need arvud üldse 2 või 3-ga korrutada, sest traktoreid oli põllul 2 ja siis ka oli veel ühel 2 käru järel.

Kambaga tuulekaera korjamine on samuti ajalugu, sest nüüd kasutavad nad taimekaitsevahendeid, kivide korjamine on ajalugu, sest nüüd on neil masin, mis on kaugelt efektiivsem kui 10 kivikorjajat käru taga. Nii et meie lapsed saavad talutöödest osa ainult traktori mugaval kõrvalistmel ja ka see on miski, mida minu ajal ei olnud. Ma sõitsin lapsena T-25 või T-40-ga, ei olnud mingit raadiot ega konditsioneeri ega kerget käiguvahetust, aga samas oli mul nii kahju, kui enne kaasaegsemate masinate tulekut T-40 maha müüdi. Mulle just meeldis selle pisike kabiin. Ja Põka… See oligi peamine masin, millega meie, lapsed, sõitsime. T-25 on hea laps, kellel on mitu nime, kelle jaoks Põka, kelle jaoks Pläta ja kelle jaoks Totu. Minu jaoks tundus see loogiline, sest käivitades tegi masin “põõõõõõõka-põõõõka-põõka-põka-põkk-põkk”, tühikäigul tegi “totu-totu-totu-totu” ja väljasuretades “pläta (paus) plätapläta (paus) plättplätt-pläta”. Oeh, mul tuli nüüd väike nostalgiahoog peale, kuulen praegu peas Põka hääli ja see toob naeratuse suule.

Ma mäletan, kuidas onu õpetas mind oma sapakaga sõitma, kui mul jalad ei ulatanud hästi pedaalidenigi, aga ma ei mäleta, kuidas mind õpetati traktoritega sõitma. Ilmselt tehti seda juba siis, kui jalad veel üldse pedaalideni ei ulatanud. Isa ütles, et tegelikult nad ei olegi kunagi õpetanud, aga ma seda hästi ei usu, sest Põka ja Russi käivitamised olid juba omaette ooperid – massid, käsigaasid, teatud käigukangi asendid… Keegi ikka pidi meile need selgeks tegema. Võib-olla onu, sest tal oli sageli rohkem viitsimist selliste asjadega tegelemiseks. Ma näiteks kartsin lapsena sõita traktoriga väikesest kallakust alla ja tavaliselt sõitis siis keegi teine põllule ja mina istusin rooli alles põllul, aga ükskord sundis onu mind kohe maja juures rooli, traktoril oli järel kaks käru, mis tegi asja minu jaoks veel hirmsamaks ja nii ma sunniviisiliselt keerasin teelt põllule ja samal ajal karjusin hirmust, aga kuna midagi ei juhtunudki, siis läks samal päeval hirm üle. Ma vist alles hiljuti kirjutasin sellest, aga topelt ei kärise.

Onuga seoses mäletan veel seda, kuidas mulle meeldis pärast tema tööpäeva (ta töötas ja töötab siiani mu vanemate talus) tema juurde ööseks minna, et seal vannis käia. Mõnikord käisime sedasi vennaga kahekesi. Mitte pesemise eesmärgil, vannis oli lihtsalt tore mängida. Ükskord ma mängisin sellist mängu, et hulpisin liikumatult kõhuli vees ja lugesin sekundeid, et kui kaua ma jõuan hinge kinni hoida ning onu tuli just sellel ajal mind kontrollima… Kui ma olen nüüd ise laste veemängude pärast korduvalt südamerabanduse saanud, siis mulle meenus see seik ja ma sain aru, miks onu paanikasse sattus ja minu nime röögatamise järel mind veest välja hakkas rabama. See ehmatus on ilmselt põhjus, miks ta näeb oma identsest kaksikvennast vanem välja.

2

Nüüd hakkab kõik juba hüplikuks minema, mälestused kerkivad esile läbisegi ja postitus kipub liiga pikaks venima. Tegelikult tahtsingi ju vaid öelda, et mul oli rikas lapsepõlv vaatamata sellele, vanaema juures sõid mind kirbud ja kodus olid põrandaliistud talvel härmas. Need ei olnud sellised kogemused, mis oleks mind tollal kuidagi seganud ja mida täna halva tundega meenutaksin. Ainus asi, millest ma lapsena puudust tundsin ja mida ebaõiglaseks pidasin, oli see, et meil ei olnud kodus Playstationit ja vanemad ei ostnud mulle käikudega ratast, aga vennale ostsid. Põhikooli lõpus ostsid lõpuks mulle ka ja veel ütlesid, et see on viimane ratas, mille nemad mulle ostavad, et hoidku ma seda hästi… Ja siis vend ja õde retsisid selle ära! (Nad on praegu ikka päris kindlasti mulle ühe ratta võlgu!)

Selle postituse kirjutamisega elasin nii palju oma minevikku sisse, et sain nii nutta kui ka naerda ja avastasin, et mul ei ole mitte ühtegi pilti, mis oleks tehtud vanaema ja vanaisa juures. Seda saab parandada, vanaema ja vanaisa küll enam ei ole, aga maja seisab veel oma koha peal… Veel annab parandada ka seda, et ma ei ole kuulnud lugusid isapoolsest vanaisast, nii et tuleb minna vanaemale ja vanaisa õele külla koos küsimata küsimustega. 

12 thoughts on “Minu rikas lapsepõlv

  1. Minul oli väga palju äratundmisrõõmu… Põka oli ja on vanaema juures tänini, vaid vanaisat, kes Põkat juhiks, ei ole enam. 🙁 Väga tore lapsepõlv oli talus kasvades.

  2. Väike parandus MTZ 82 oli teine traktor, mitte T 40. Vanaema juurde saadeti üks koorepakk piimaautoga 😀 Ning seda ei maininud, et kommi ostmas käisid autolavkas, kui vanaema juures olid. Kena meenutus ja tegelikult on palju rohkem mälestusi, kuid kes jõuaks neid kirja panna.

    1. Ma olen elanud terve elu vales! Ma olen alati arvanud, et see oli T-40. Issand, mida ma veel nii valesti mäletan?! 😀

      Ma iseenesest jõuaks neid mälestusi kirja panna küll, aga kes neid lugeda jõuab… 😀

  3. Mina olen ka maalaps, vanavanemad pidasid loomi ja põllumaa oli muidugi ka. Minu meelest oli sul täitsa tavaline maapiirkonna lapsepõlv. Mina küll aru ei saa mis välikäimlas või solgipanges nii hirmsat on, et lapsed kasvada ei saaks. Kui tuba on puhas ja soe, riided seljas ja kõht täis ning vanematel on laste jaoks aega siis on seda ju küll.

  4. Nii hea lugemine, eriline nostalgialaks isegi mulle. Seal ühel pildil su isal on ruutudega särk, isegi minu issil oli samasugune! Mingi roosakas-oranži tooniga, mulle nii meeldis see ja ilmselt talle ka kui see nüüd mingi 23 aastat hiljem tal ikka alles on 😀

    Ja sinised bellarussid on ikka ägedamad, sel oli kabiin ja ventilaator laes!

  5. Lemmik-blogijutt viimasel ajal!
    Nii et kui midagi meenub, siis kirjuta edasi, ja pane kindlasti pilte ka juurde 🙂
    Päris kindlasti on neid, kes rõõmuga loevad.

  6. Tõesti lahe lugemine. Vägev lapsepõlv!
    Ja ma ikka olen otsinud endale sobivat blogijat, keda jälgida. Mingi aeg oli selleks mallukas ja muud kuulsamad, aga siis kui Sinu avastasin, siis eelistan kõikidele blogidele just Sinu oma. Vat nii.

  7. Nii vahva lugeda, et sul on ka PÄRIS lapsepõlv olnud. No selline, millest on midagi meenutada 🙂 Kummaline on jah, kui kiiresti normaalsed asjad on muutunud ebanormaalseks. Kusjuures ma ise ka olen talu õues kõigega mänginud, kõikjale roninud jne, kuid enda laste puhul ikka olen aegajalt veidi liiga kaitsev.

    Aga ma tunne pidevalt, kuidas mu lapsed on oma sõprade seas imelikud, sest nad elavad kuidagi nii teisiti… kuigi me elame lihtsalt maamajas, oma õue ja mõningate loomadega ja meil on peres rohkem kui 1-2 last. Aga tänapäeval on see ebanormaalne.

    Eks loome oma laste lapsepõlve edasi 🙂

  8. Kuigi minu jaoks mingit äratundmis rõõmu väga polnud, kuna ma liialt noor vist, siis kirjuta ikka veel taolisi postitusi! Väga vahva on lugeda 🙂

    Kusjuures natuke äratundmist oli selle näol, et vanaema juures pidi pangel ja välikäimlas käima ning saunas kausi sees pesema 😀 Ja isa juures oli sama värk kui külas käisin ning seal närisid kirbud ka 😀

    Samas kui ma nüüd mõtlen, siis sai traktori kopa sees sõita ja lehma-pulli karjamaal joota ning pulli eest ära joosta ning laudas käisin alles mõned aastad tagasi abis sitta loopimas ja vasikaid jootmas 😀

  9. Eks elu oligi teine ja standardid teised. Tol ajal oli härmas toaseinad, välikäimlad, kord nädalas pesemised, parasiidid ja lastel vaba elu palju palju tavapärasemad, sest polnud lihtsalt muid võimalusi. See ei näidanud, et lapsed oleksid olnud näljas või kuidagi kannataksid rängalt. Kunagi elati muldpõrandatega tubades ka ja see oli ok. Nüüd on aga elu edasi liikunud ja elutingimuste standard on teine – ja kui tõesti üks laps tänapäeval elab tingimustes, a la muldpõrand, wc-ks on auk välikemmergus või tuppa sajab lund, siis see VÕIB tähendada seda (tingimata ei pea tähendama), et vanemate kupli all ei ole kõik korras ning lapsest ei hoolita ja veel hullem vbl isegi vägivallatsetakse. Sellistel juhtudel peab asja ikka uurima täpsemalt, miks see pere sellistes tingimustes tänapäeval elab ja kas pere või lapsed vajavad mingit abi. Kellelgi pole abi jutust, et kunagi ju elati nii ja naa. Jah kunagi oli normaalne elada muldonnis või koopas ja seal elasid terve mõistusega ning enda järglaste eest hoolitsevad täiskasvanud.

  10. Pole suur blogilugeja (või noh 8-9 a tagasi lugesin ja peale Kuue Sidruni avastamist, taas blogilugejaks hakanud.. Küll ainult sellesamuse siin!;), ent siia satun regulaarselt ja neid mälestusi-meenutusi oli puhas rõõm lugeda. Linnalapsena meenusid enda suved maal naabrite juures – karjas käimine, heinategu ja imemasinad! 87nda aasta väljakäiguna oli veel palju vanaviisi maailma võrreldes sellega, kuidas näiteks oma venna 5-aastane tänapäeval kasvab.

    Suhe maa-naabrite ja nende lastega jäi mingi hetk küll kaugemaks, aga mälestused oma eredaimates värvides, on igaveseks osa sellest, kes ma tänu sellele olen. Aitäh seda meenutamast. Jõudu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga