Mis toimps!

Jep, näppasin Liisa Leetma blogi postituste põhilise pealkirja. Pole küll vist patenteeritud, aga igaks juhuks mainin.

Igatahes toimps see, et mul on nii ropult palju teha, et ma upun riiete alla. Just nimelt riiete alla, sest neid on liiga palju, ikka täiega liiga palju ning nende sorteerimine võtab tohutult aega. Kahe pisema kapid olen korda saanud, suuremate kapp on hetkel käsil ning enda oma ootab ja ägiseb riiete all. Kuna ma olen lastele riideid korralikult ette varunud, siis meil on kõike suurustes 92, 98, 104, 110, 116, 122, 128, 134 ja mõni üksik asi isegi suuremas suuruses. Tegelikult on panipaigas Neljanda riideid veel suuruses 74, 80 ja 86, need ootavad praeguse inventuuri lõppu ja rändavad õe Kolmandale, meie Kolmandale väikeseks jäänud riided rändavad õe Esimesele ja Teisele.

Kuna ma olen mõne asja varunud või saanud juba aastaid tagasi, siis nii mõnigi asi on juba selline, mida ma enam oma lapsele selga ei paneks. Näiteks venimatu värvliga jäigad teksad. Nii lendavadki inventuuri käigus asjad:

  1. prügikotti (täiesti kasutuskõlbmatu kraam nagu närakad trussikud ja sokid)
  2. kaltsukotti (kui kaltsuvaibaks ei kõlba, siis õliseid käsi saab ikka puhastada)
  3. kotti, kus on asjad, mida oma lastele selga ei pane, teistele sokutada ei taha ja samas ei suuda neid prügisse ega kaltsu ka visata, sest need on terved ja puhtad asjad, lihtsalt eelmisest sajandist
  4. õe Kolmanda kotti
  5. õe Esimese ja Teise kotti
  6. nii öelda koduriiete kotti, mis rändab ema juurde, et seal oleksid lastele vahetus- ja trööpamisriided olemas
  7. nii öelda koduriiete kotti, mis rändab Härra ema juurde, et seal oleksid lastele vahetus- ja trööpamisriided olemas
  8. Teise kotti, kus on asjad, mis Esimesele väikesed ja Teisele suured
  9. Kolmanda kotti, kus on asjad, mis on Teisele väikesed ja Kolmandale suured
  10. Neljanda kotti kotti, kus on asjad, mis on talle endiselt suured
  11. Esimese kotti, kus on asjad, mis on talle endiselt suured

Lisaks rändasid osad riided kilekottidest kappidesse, nii et neid tühjaks kallatud kilekotte ja siis uuesti täidetud kilekotte on olnud viimastel päevadel nii palju, et vahepeal mõtlesin ühe kilekoti pähe tõmmata.

Enda kapis tuleb ka korda luua, sest Soomes uuendasin korralikult oma garderoobi ja nüüd on põhjust kapis ruumi teha ning vanad luitunud ja veninud kaltsud välja visata. Mul on viimast hirmus raske teha, iga topilise pluusi juures mõtlen, et äkki ma ikka veel kannan seda. Äkki läheb vaja, kui hakkan midagi värvima… Ja siis värvin ikka oma lemmiku kleidiga ja rikun selle ära, kui koperdan raske kapiga vastu riiulit ning ajan lahtise värvipurgi maha ja see plärtsatab sedasi põrandale, et pritsmed on riiete peal ka. Sain jälle ühe kaltsu juurde, mida kuskile selga panna ei kõlba, aga millest loobuda ka ei raatsi.

Ühesõnaga on minu kapis ka paras hullumaja, vanu riideid on nii palju, mida ma kunagi selga ei pane, aga ikka mõtlen, et äkki kunagi panen… Ja siis on veel rohkem riideid, mis mulle juba ammu selga ei lähe või polegi üldse kunagi läinud, aga ikka hoian neid alles lootusega, et äkki ükskord lähevad.clothes-pileTegelikult tahtsingi öelda, et pärast Soomest tagasi jõudmist on tegemist nii palju, et mul on raske siia sattuda. Lapsed, kodu, lasteaed, riided, vaagnalihased, mööbli värvimine ja nii edasi.

Viisin täna täiskasvanute gümnaasiumisse avalduse ära ja kohtusin vist oma tulevase klassijuhatajaga, kes küsis, kust ja miks ma tulen. Kui vastasin, et kodust, siis küsis, et mida ma seal kodus siis tegin vahepeal. Vastasin, et kasvatasin lapsi. Kui ta kuulis mitu last mul on, siis see näoilme oli kirjeldamatu, aga muutus kirjeldatavaks tagasi, kui “NII noor ja neli last” peale ütlesin, et ma ei tea, kas see 28 on ikka NII noor. Noor on muidugi, aga tema pidas mind palju nooremaks. Seda kindlasti seetõttu, et lõikasin tuka ette, aga ma veel ei saa seda näidata, sest kuigi olen täna juba kaks korda tukka sirgendanud, siis sain pärast teist korda veel veidi vihma ja olukord on taas kontrolli alt väljas.

Härra tuleb homme koju ja tahaksin tema tulekuks kõik korda teha, aga samas on see võimatu, sest poiste toas pole praegu värvimistööde pärast ruumi ja seetõttu on nende vana nari väikeste toas ja uus nari on veel lahtipakkimata kujul koos madratsirullidega esikus jalus ja kõik kohad on kilekotte täis ning üldse on riiete ja värvimisega veel nii palju mässamist, et koristada väga ei jõuagi. Täna tahan kindlasti kapi viimast korda üle võõbata… Ahjaa, kapile panin täna uksed ka ette ja ma reguleerisin neid viis tundi (okei, vähemalt viiekordne liialdus), aga uksed ikka ei käi. Tundub, et need on niiskusega paisunud, igatahes kuidagi ma neid enam korralikult toimima ei saa ja see teeb tigedaks, sest kapp on nüüd nii ilus, kuid uksed korralikult kinni ei lähe.

Tahtsin poiste toa 1.septembriks valmis saada ja oleksingi ehk saanud, kui mul poleks värvipurk maha kukkunud. Uue sain täna kätte, nii et vahepeal läks 5 päeva raisku. Nüüd loodan esmaspäevaks valmis saada, sest just siis on Esimesel aktus ja temast saab ametlikult koolilaps ning selleks ajaks võiks ju koolilapse tuba valmis olla.

Olgu, ma lähen tegutsema tagasi. Tahtsingi lihtsalt öelda, et ma olen elus, aga nii palju on veel enne kooli teha… Ei tasu vist loota, et kooliajal on rohkem aega. Aga seda loodan küll, et saan lõpuks ree peale. Praegu on kõik kuidagi pilla-palla.

Elus olemisest rääkides, siis täna oli korraks tunne, et kas sellist elu ma tahtsingi… Kolmas kutsus mind oma peput pühkima ja potist vaatas vastu hiigeljulk, mida ümbritses kaks papist rulli. Flush and go, eks! Ma olen miljon korda Neljandale öelnud, et ainult neid rulle tohib potti visata, mis on valget värvi ja kus on kirjad peal (ja mida on meie kodus päris harva), aga tema viskab ikka kõik rullid potti ja täna lausa kaks rulli ning Kolmas suutis oma junni just nende sisse sihtida, nii et mul oli väga tore neid virtsavees ligunenud “täidetud” rulle potist välja koukida. Kui meie endistel üürnikel poleks samade rullide pärast suurt toruummistust olnud, siis oleksin kogu kupatusele vee peale tõmmanud, aga umbes potiga ma riskida ei tahtnud.

See oli siis killuke elust, mis lapsevanemaks olemisega kaasas käib – üllatused ei saa kunagi otsa!

2 thoughts on “Mis toimps!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga