Nagu polekski vahepeal midagi teisiti olnud…

Härra on nüüd siis 6 päeva ära olnud ja ma harjusin sellega juba esimesel päeval, nagu ta ei olekski vahepeal 5 ja pool kuud kodus olnud ning säästnud mind tolmuimeja kätte võtmisest ja nõude pesemisest. Õnneks pärast nii pikka pausi oskan endiselt tolmu võtta ja nõusid pesta, olen saanud seda juba mitu korda teha. Samuti viisin auto rehvivahetusse, mida muidu oleks teinud tema, ja tõin sealt tagasi ja tassisin talverehvid keldrisse ja võtsin poiste toas kardinapuu alla, sest üks kinnitus tuli jälle seinast välja ja jättis endast järele tohutu augu, kuhu tuleks juba ankur paigaldada, et kardinapuu rohkem alla ei kukuks, kuid selle töö jätaks ma parema meelega Härrale, kes aga ei tule nii pea koju. Vähemalt hetkeseisuga on see nii, aga mine tea, Soomes tuleb nüüd pikk nädalavahetus, veel pikem kui meil, ja kui tal ei lubata pühade ajal tööd teha, siis niisama jalga kõigutama ta sinna ei jää.

Lapsed harjusid ka kohe sellega ära, et issi on jälle tööl, kuigi Neljas on siis vahepeal automaatselt kutsunud issit, kui ta on vajanud vetsutoimingute juures abi, aga ikka juhtub, kui viimased pool aastat on issi olnud number üks. Nüüd olen jälle mina number üks, lausa üks ja ainus, aga seda ainult järgmised 2 kuud, siis kolime suveks Soome ja kui hästi läheb, siis jääb Härra talvel taas täiesti koduseks, nii et sedasi ei olegi me väga palju lahus.

Lastest rääkides, siis nad olid põhimõtteliselt terved juba üle-eelmise nädala lõpus. Kui nad selle sama üle-eelmise nädala alguses olid inimvared oma oksendamiste ja kõrvapõletikega, siis nädala lõpus pidasime juba pärast lastearstiga konsulteerimist Teise sünnipäeva ja käisime perega Härra vennapoja sünnipäeval. Oksendamiste põhjus jäigi selgusetuks, sest ei minu ega Härra vanemad ei nakatunud sellesse, kuigi viiruse puhul oleks pidanud tegu olema kergesti külge hakkava asjaga, kuna esimest korda üldse olime kuuekesi sedasi sarnaselt rivist väljas ja esimest korda üldse oksendasid kõik lapsed. Pigem oli asi selles, mida me kõik olime söönud, aga me ei mõelnud välja, mis see võis olla. Või oli see üldse midagi muud, sest seda teist kõhuhäda, mis käib kaasas nii kõhugripi kui ka toidumürgitusega, kellelgi ei olnud.

Kuigi lapsed olid eelmisel nädalal korras, hoidsime lasteaialapsi veel kodus, et nende organism saaks veidi rohkem taastuda, koolilaps tahtis ise kooli minna, et mitte rohkem maha jääda. Ma peaks temast eeskuju võtma. Täna oli see haruldane päev, kus kõik läksid lasteaeda-kooli ja minagi pidin sama tegema, aga siis selgus lasteaias, et ühel on täna rattamatk ja lisaks tundsin, et olin lapsed liiga õhukeselt riidesse pannud, nii et läksin koju, otsisin kahele paksu voodriga õueriided, Kolmandale mitte, sest ta on hüljes ja armastab külma, edasi vurasin vanemate juurde ratta järele, viisin selle ja talvejope Teisele staadionile ära, siis viisin Neljandale paksu kombeka ja tahtsin Esimesele võtmed ka ära viia, mille ta maha unustas, aga kellaaeg oli selline, et ma ei teadnud, kas ta on koolis või juba ujulas, nii et selle jätsin vahele ja jõudsin tuppa tagasi kella poole 11 ajal – oli aeg hommikust süüa.

Härra ütles selle peale oma toetuse ja julgustusega, et las see kool olla, ärgu ma vaevaku end sellega, lapsed on prioriteet. Absoluutselt ei vaidle vastu, ega ma niisama hommikul 30 km kaugusele jalgrattale järele ei sõitnud, aga ma olen kooliga juba peaaegu poole peal, nii et ma ikka vaevan end edasi. Ma ei teinud seda täna, ilmselt ei tee ka homme, ma teen seda viimasel minutil ja veel pärast seda, aga ma teen selle ära. Täna ma vaid avasin e-kooli ja panin selle kohe kinni ka, see oli selline väike reaalsuskontroll, millele järgnes pea liiva alla peitmine.  Pärast seda avasin hoopis esimest korda reisipiltide kausta ja lõin seal veidi korda, see on ka miski, millega pean tegelema hakkama, sest ma ei taha ainult teiega muljeid jagada, vaid Seesamiga ka, kes selle reisi üldse välja pani ja kellele ma muljeid lubasin.

Muidugi nautisin ka vaikust, mida väga sageli ei kuule ja sättisin kaks kuivatitäit pesu kappidesse ja koristasin ja käisin ise pesus ja läksin lasteaeda arenguvestlusele, mis tegi täielikult tasa Teise koolivalmiduskaardi sisu, mida hommikul lugeda sain. Tegelikult on natuke kurb, et üks laps saab väga kiita kõige eest, mida ta teeb ja milline ta on ja sealjuures saan veel ise ka kiita, et ma nii toredad lapsed olen kasvatanud ja ise nii avatud olen ning samal ajal tekib teise lapsega tunne, et ma ei ole osanud teda üldse kasvatada ja tema kohta justkui ei olegi midagi head öelda ja kõik, mida ta teeb ja milline ta on, vajab veel harjutamist.

Mis seal ikka, lapsed on erinevad, kõik ei mahu kasti, kellel jääb üks jäse välja, kellel teine, kellel kõik kombitsad, samal ajal võtab mõni oma kastis nii vähe ruumi, et sõber mahub ka veel kõrvale ära. Ma sain täna mitmes mõttes tunda oma laste erinevust, aga kõige huvitavamal moel avaldus see Neljanda ja Kolmanda puhul. Meie kolmeaastane preili leidis, et tal ei sobi minna poistest jäänud tumesiniste kevadpükstega lasteaeda, sest teised hakkavad naerma – need on ju poiste püksid. Samal ajal viskas tema vanem vend oranži lillekaunistustega käekoti üle õla ja oli valmis minema, ei teda huvita, mida teised tema naiste käekotist arvavad. Ka Teine on käinud nüüd lasteaia viimases rühmas erinevate käekottidega ja minu teada ei ole keegi ei tema ega Kolmanda üle seetõttu naernud. Kust aga üks kolmeaastane tüdruk tuleb selle peale, et keegi üldse võiks tema tumesiniseid kevadpükse poiste omaks pidada ja seetõttu tema üle naerma hakata, seda ma ei kujuta ette.

Kõik, mis puudutab riideid, on tal ilmselt eelmisest elust kaasa tulnud, sest tal on riiete, ehete, kosmeetika ja üleüldse moega selline suhe, mida tal kellegi pealt matkida ei ole, kõik tuleb tema enda seest. Ka nädalavahetusel suutis ta mind üllatada, kui ta minu vanaema juures peeglikapil seisnud pudelikesi sorteeris ja ühega meie juurde tuli: “Vanavanaema, kas sa kasutad seda parfüümi?” Parfüümi! Ja kui peenelt ta seda veel ütles! Kust ta seda sõna üldse teab? Meil on kodus lõhnaõlid, me keegi ei räägi kunagi parfüümidest.

Täna sai ta oma lilla karukese, millele tuli kodus riided selga teha ja ta sattus sellest nii vaimustusse, et ma pidin hakkama koju jõudes esimese asjana karule kleiti meisterdama. Lisaks kleidile pidid karul kindlasti kõrvarõngad olema. Ma siis lisasin juba kaelakee ka.karuMulle tundus, et üks kiusamisvastane karu tuli veidi liiga uhke välja, Neljanda asemel oleksin eelistanud hipilikku stiili, aga tema karu, tema otsused. Ma väga tema ilusate riiete ja asjade vaimustust ei taha alla ka suruda, lihtsalt loodan, et kui ta otsustab tulevikus välisele ilule palju rõhku panna, siis sisemine kuskile kaotsi ei lähe. Karuke on tal igatahes ilus nii seest kui ka väljast, ta on kõigi sõber ning tema jaoks on kõik teised karud ja lapsed ilusad. Igaks juhuks.

Aga nüüd ongi kell nii palju, et unetundide arvelt näpatud kirjutamisele tuleb joon alla tõmmata ja magama ära kobida. Annaks nüüd Kõigevägevam, et lapsed terved püsivad ja mina oma asjadega järje peale saan, siis jõuan siia ka rohkem!

4 thoughts on “Nagu polekski vahepeal midagi teisiti olnud…

  1. Mul ikka tekib mõtteid ja äratundmist selles Teise küsimuses. Nagu olen (vist juba tüütuseni) kirjutanud, on ka minul selline Teine (kusjuures ongi Teine). Ja oi kui suur väljakutse on selline laps! Ja oi kui palju meelekindlust, tööd, kannatust, vahel ka ignoreerimisoskust (nt ignoda neid, kes ütlevad, et sa pole osanud oma last kasvatada, mis on veider, sest teisi ju olen… Eriti valus on seda kuulda vanaemade käest) see kõik nõuab! Ja pisaraid…. Need on need jäärapoisid, eks. Ma saan aru, et sinu Teine on ka jäär. Seda horoskoobiasja võib uskuda või mitte, minul on see aidanud mõista ja leppida. Jäärad on vanematele tohutu väljakutse ja olge ausad, pärs raske koorem, aga suurtena tuleb neist paljust midagi suurt. Lennart Meri, kes on mu poisiga ühel päeval sündinud, on öelnud, et ta oli oma vanematele väga raske laps. Ja neid on palju. Miskipärast on looduses selliseid tüüpe vaja, ja küllap on loodus teadnud ja lootnud, et just meie suudame neist midagi suurt kasvatada. Või noh, palju neid üldse kasvatada saab… Natuke ju siiski saab. Mina olen leidnud, et kõige tähtsam on mu Teise puhul koostegemine, koos temaga mängimine, olemine. Ta nö libiseb väga kergesti käest ära, ja ma täitsa kardan teismeiga, kui ta võib vilistada igale reeglile, sest ta on ju jäär ja tema sisemine ürgjõud sunnibki teda reeglitele vilistama.
    Ühesõnaga, pika jutu lõpuks ütleks, et sel teemal võiks lõputult arutleda, ja ma tunen, et sedalaadi arutelud on mulle toeks (ma ei ole üksi!). Täitsa võiks teha FB-grupi a la “Jääralaste vanemate rõõmud ja kannatused” vms 🙂 Ma kohe ühineks!

    1. Ei ole tüütuseni kirjutanud, kuidas saakski tüdineda teadmisest, et ma ei ole üksi. 🙂

      Teine on tõesti jäär, üks väga jäärapäine jäär. Selle koostegemise osaga on meil sama, ta tahab hästi palju tähelepanu ja koos olemist, eelistatult teiste lasteta. Kui oleme kahekesi, siis ta on hoopis teine laps. Kuni Härra ema võttis suuri poisse ühekaupa enda juurde, seni ei uskunud ta, et Teine võib olla võimatu tüüp, aga kui nüüd on poisse kahekaupa võtnud, siis näeb ka tema, et koos vennaga on Teine üks raske tegelane. Tähelepanu ei oska ta jagada, tahab kõike endale, muid asju jagab küll.

      Seda usun ka, et see tema raske iseloom tuleb tulevikus talle pigem kasuks, aga teismeiga kardan ka mina. 😀

  2. Ega muud polegi soovida ja soovitada kui jaksu ja vaikset pusimist. Ja palun ära oma kooli nüüd küll katki jäta, pigem tee aineid rahulikumas tempos aga ikka pidevalt. Iga mööduv aasta pigem viib motti, seega pisitasa edasi 🙂
    Ja lapsed ongi igaüks isemoodi ning vajab just endale sobivat lähenemist. Ja nii lähenedki igaühele omamoodi. Neljas võibolla tahab lihtsalt rõhutada oma tüdruk olemist ja sellele tähelepanu pöörata. Sellest preili olemisest kasvatakse tavaliselt mingiks ajaks välja.

Leave a Reply to Helen Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *