Natuke Murphyt ja nalja ja segadust

Viimase kahe nädala jooksul meil väga igav ei ole olnud. Eelmise nädala alguses tuli esimene tõsine huviline autot vaatama, täpsemalt saime poolel teel kokku ja meie tegime veel omakorda poole tee peal vahepeatuse, et istmed autosse tagasi tõsta. Auto oli seest tühi, sest vedasime keldrist asju ära ja kuna Härra jäi tolle päeva õhtust päris mitmeks päevaks kõrge palavikuga pikali, siis need istmed jäid ka plaanitust pikemaks ajaks Härra vanemate garaaži seisma, mis lõppes sellega, et hiired või rotid jõudsid ühe istme katki närida. Õnneks vaid ühe istme ja sellegi ühekohalise, mitte ei võetud paar ampsu kolmekohalisest istmereast, aga ikkagi oli see jube halb üllatus. Lisaks oli potentsiaalse ostja ees väga piinlik, sest näriliste poolt auguliseks söödud autoiste on ilmselt selline puudus, millest tahaks eos teadlik olla, mitte avastada seda autoust avades. Olgu, talle sai seda öeldud mõned sekundid enne ukse avamist, aga piinlik oli ikka.

Kõige tobedam on see, et me oleks võinud tulla selle peale, et kellelegi võivad need istmed ette jääda, sest sama lugu on juhtunud laste turvatoolidega, mis said vist ainult päevaks mu vanemate sauna eesruumi tõstetud. Mõlemad turvatooli katted näriti auguliseks ja ühel järati turvarihm ka läbi. See oli veel see aeg ka, kus meil oli raha nii umbes -54556 (suvaliselt lisatud number, mis tegelikult väga liialdatud ei ole, sest isegi nüüd 5 aastat hiljem on meie maise vara väärtus viiekohaline number, mille ees on miinus) ja mõte uute turvatoolide ostmisest võttis pisara silma. Läks siiski nii, et pigistasime aukude suhtes silmad kinni, sest need olid ainult kattes ja katkiste turvarihmade asemel hakkasime kasutama auto turvavööd. Üks auguline tool on siiani kasutuses, aga augud ei riiva silma, sest tool seisab kolmandas reas ja silm lihtsalt ei ulata sinnani. Teise oleme tänaseks välja vahetanud.
Loo moraal võiks olla, et autos ei sööda, sest (turva)toolile pudistatud toit jätab endast maha närilistele ahvatleva lõhna. Muidugi võiks ka olla, et ära jäta midagi ruumidesse, kuhu pääsevad närilised, kuid see pole sageli väga võimalik, sest meil maal pole väga palju selliseid ruume, kuhu närilised ei pääseks.

Tagasi auto juurde minnes, siis pärast esimest vaatajat, kellel oli üks teine auto veel silmapiiril, tekkis teine huviline, kes vaatama tuli ja ostust huvitatud oli, kuid küsis nädalaks lisaaega, et ostmiseks vajalikud vahendid muretseda. Kuna huvilisi polnud pea kahe kuu jooksul üldse olnud ja too esimene vaatajagi ei tundunud autost väga vaimustuses olevat, siis muidugi ütlesime, et saame nädalakese oodata (mitte tehingut ennast, vaid vastust, kas tehing üldse tuleb). 
Arvate juba ära, mis edasi hakkas toimuma? Loomulikult ärkasid kõik huvilised üles. Üks saatis sõnumi, et maksab nii palju ja tuleb kohe järele. Vastasin, et lubasin huviliste järele oodata ning pean oma lubadust, mille peale too vastas, et ta teab selliseid lubajaid küll, et edu mulle müümisel… Järgmine oli valmis pika maa maha sõitma, et vaatama tulla ja sobivuse korral kahe autoga pika maa tagasi sõitma, aga ütlesin ka talle, et pean oma lubadust. Ikkagi toredad inimesed olid ja ma ei taha oma lubadust murda. Kolmas tuli vaatama, sest ta nagunii oli siinkandis ja siis vähemalt on auto üle vaadatud, kui selgub, et huvilised jäävadki vaid huvilisteks. Neljas tahtis vaatama tulla. Viies helistas, küsis, kus auto täpselt asub, kokutas korra ja lubas tagasi helistada, aga pole seda siiani teinud. Kuuendana helistas see esimene vaataja, kes lubas kolme päeva jooksul oma otsuse öelda, aga oli seitsmes päev, nii et me ammu ei arvestanud temaga.
Vahepeal juba mõtlesin, et võtan kuulutuse maha, sest mis mõttes on järsku iga päev keegi, kes tahab autot vaatama ja/või ostma tulla. Samas tekkis hirm, et kui võtan kuulutuse maha, aga tehinguks ei lähe, siis vahepealsed huvilised kaovad ka ära ning oleme tagasi alguses. Õnneks kuulutuse lõppemise päeval ütlesid ka huvilised, et neist saavad ostjad ja nüüd olemegi ühe auto võrra vaesemad. Natuke kahju on ka, sest teenis teine meid ikkagi 4 aastat ja natuke peale, lisaks oli palju pehmema vedrustuse ja sõidumugavusega kui uus auto…_MG_5987_MG_5993Õnneks uuel autol on jälle omad plussid ning tänu vana auto müümisele saame uuega nüüd paariks päevaks Lõuna-Eestisse sõita. Ei peagi selleks enam laenu võtma. Lisaks saame juba laenatud raha tagasi maksta, reisikindlustuse soetada, Pariisis ära käia ning ongi raha otsas. Vahel on kõik lihtsalt nii, et number pangaarvel ei muutu kunagi, raha lihtsalt tuleb ja läheb ja tuleb ja läheb ja kätte ei jää ikka midagi... Ühesõnaga sellest automüügist mingit suurt tulu ei saanud. Kui võtta maha enne müüki tehtud investeeringud, millest 700 € lisas puhtalt mugavust ja vähendas iluvigu, siis saime vaid nii umbes 1300 raha, mis on muidugi ka raha, aga alati võiks saada rohkem.

Nüüd kulus autoteema peale nii palju ruumi, aga mul veel Murphy lugusid, mis meile siin vahepeal lõbu pakkusid. Näiteks eelmisel nädalal panin ma endale günekoloogi juurde aja, mille sain selle nädala esmaspäevaks. Pärast kõne lõpetamist hakkasin mõtlema, et issand jumal, mul võib siis ju SEE aeg kuus olla, mis kõik ära rikub, aga midagi enam muutma ei hakanud, sest tsükkel oli sealmaal, et kohe oleks võinud see aeg alata ja esmaspäevaks läbi saada. Nii ma ootasin, päeva, kaks, kolm, seitse… Ja läksin esmaspäeval kooli hirmuga, et äkki olen hoopis rase, mitte ei ole haigus või antibiootikumid tsüklit vähe raputanud . Teadsin küll, et ei saa olla, aga ma teadsin Neljandaga ka, et ei saa olla, seega tahtsin teha enne arsti juurde minekut testi, et pukis ei tuleks mingit üllatust.

Kuna väike närv oli sees, siis ma ei suutnud teha seda testi kuskil kooli või Põhjakeskuse vetsus ning sõitsin füüsika tunni ajal testiga koju. Sõidu ajal tundsin alakõhus tuttavat pakitsust ja kodus vetsu jõudes polnud mõtet testi enam avadagi. See oli selline päris lõbus hetk, kus lehvitasin testiga Härra ees, astusin vetsu ja kaks sekundit hiljem hüüdsin, et ma pole rase. “Päris kiire test!” Test jäi kappi oma aega ootama ja günekoloogiaeg lükati ka edasi, nii et sain rahuliku südamega kooli tagasi minna ja arsti juurde minemise asemel sain teha ühe võõrsõnade töö järele ja teise ette, sest ma ajasin kuud segamini ja õppisin ära ka 6.märtsi tööks.

Täna ajasin ka Rakvere Smartposti pakiautomaadid segamini. Bio4You tegi üllatuse ja saatis mulle paki, aga ma vaatasin sõnumis ainult seda osa, et pakk on Rakveres, automaatselt kohe eeldasin, et Põhjakeskuses ja just sinna me sõitsimegi, kui olime Kroonikeskuses raha arvele lisanud. Põhjakeskuse pakiautomaadi juures avastasin, et pakk on hoopis Kroonikeskuses… Ma tahtsin vihastada, aga ma ei vihastanud, vaid hoopis naersin ja seda naeru ei suutnud ma kinni hoida, kui tühjade kätega auto suunas kõndisin. Kui autosse istusin, siis Härra küsis ohates: “Las ma pakun, pakk on Kadrinas pakiautomaadis?!” Vastasin, et oleks see vaid nii, hoopis Kroonikeskuses on. Selle peale ei öelnud ta enam midagi, vaid leppis olukorraga. Mis teha, see pole teps mitte esimene kord, kui mul nii juhtub, seega on Härra juba harjunud ega viitsi enam isegi küsida, kas ma ei oska lugeda või milles asi.

Natuke tõsisemat Murphyt ja segadust ka. Lubage ma meenutan, et pidin Teise väikeklassi/õpiraskustega laste klassi panemiseks võtma hinnangu psühholoogilt, kelle juures me Tallinnas vahepeal käisime ja kes enne lasteaia personali väikeklassi soovitas. Mul ei meenunud kohe tema nimi ja nii kirjutasin Laste Vaimse Tervise Keskuse üldmeilile, millele oleks pidanud vastus tulema 5 tööpäeva jooksul. Õnneks tuli vahepeal psühholoogi nimi meelde ja helistasin 5. päeval üldtelefonile, et temaga kontakti saada. Anti tema e-mail, kirjutasin talle ja jäin vastust ootama. Vastus tuli nüüd neljapäeva hommikul, veidi rohkem kui 2 nädalat pärast esimest kirja. Kusjuures sel hommikul viis Härra lapsed ise lasteaeda, nii et ma magasin telefoni helisemise hetkel õndsat und. Vastus ise oli siis selline, et psühholoog ja psühhiaater vaatasid kogu loo uuesti läbi ja viimane ootab mind järgmisel nädalal enda juurde, et anda üle see soovitud paber.
Juhuslikult oli samal päeval lasteaias Rajaleidja spetsialistidega kohtumine, kes küsisid lapse arengu kohta, tegid temaga teste ja lõpetasid selle kohtumise sõnadega: “Seda last me komisjoni ei oota, tema koolipikenduseks või õpiraskustega õpilaste klassi suunamiseks ei ole mingit alust!” Püsimatus ja huvipuudus ei olevat piisav põhjus õpiraskustega klassis õppimiseks, see olevat lapse vaimse võimekuse raiskamine ja vaimsed võimed olla tal paremad kui paljudel tavalistel lastel. Tavaliste laste all peeti siis silmas neid, kelle puhul keegi ei kaalu koolipikendust ega väikeklassi. Jah, huvipuudus ja püsimatus (lisaks ka väsimus, sest meie aeg oli lõunaune ajal ja nii sain lapse lasteaias otse voodist kätte) paistsid välja, aga samal ajal ei valmistanud ülesannete lahendamine talle probleeme. Üks ülesanne oli näiteks selline: “Isa tuleb koju ja tal on 12 õhupalli. Kui te jagate vendade ja õega need omavahel võrdselt ära, siis mitu õhupalli igaüks saab?” Ma arvasin, et seda ta ära ei tee, sest ta rohkem liidab ja lahutab, korrutamistest ja jagamistest ei tea suurt midagi, aga tegi siiski ära.

Ühesõnaga Rajaleidja spetsialistid leidsid, et tavaklass on poisile sobilik koht ja nemad meid nõustamiskomisjonis näha ei taha. Mulle jäi mulje, et otsus on lõplik ja kui nii, siis mul ei olegi enam psühholoogi hinnangut vaja, sest sellega pole enam vist midagi teha. Lisaks ärkasin oma magusast unest põhjuseta, mis on antud loo juures muidugi kõige väiksem mure, aga väärib siiski mainimist. Samas ei ole ma selle otsuse lõplikkuses nii kindel, aga lasteaias pole ma saanud sel teemal kellegagi rääkida. Teise õpetaja ütles, et tema ka (nagu Rajaleidja spetsialistidki) ei saa aru, miks logopeed ja tugiõpetaja üldse koolipikendusest või väikeklassist rääkima hakkasid, et tema arvates on Teine täitsa tavaline poiss. Püsimatu küll, aga ei midagi nii hullu. Samas logopeed ja tugiõpetaja ise jätsid jälle mulje, et õpetajad jätavad nii mõndagi rääkimata, et tegelikult pole Teisega üldse nii kerge. Saa siis aru!

Esimesega oli väga lihtne. Mina olin 99 protsenti kindel, et lapsel on vaja koolipikendust, lasteaias võttis teema esimesena üles tema õpetaja, mille järel kasvas kindlustunde protsent 100 peale, pärast teda kinnitas ka logopeed, et lapsel on vaja koolipikendust ja Rajaleidja spetsialistid olid peaaegu ühel meelel, et selleks on alust, vaid üks nõustamiskomisjoni liige oleks lapse kooli saatnud. See oli täiesti loogiline, loomulik ja lihtne teekond. Seekord ei saa ma enam paraku mitte midagi aru. Kui siin ei ole väikeklass, kus on siis õpiraskustega lapsed, enam valikuvariant, siis on mul ainsad variandid panna laps tavaklassi või 8 kilomeetri kaugusele teise kooli, kus on väiksem kollektiiv, aga mis tähendab mitmeks aastaks keerulist ja tüütut logistikat ning seejärel ikkagi siia üle tulemist, sest tegu on algkooliga. Lõppkokkuvõttes ei tea tegelikult keegi, mis Teisele kõige parem on, isegi mina, kes ma olen ta EMA, ei tea seda. giphyHetkel ei taha ma siinkohal mingit nõu ka saada, see ajab ainult rohkem segadusse ja segadust on mul juba piisavalt. Järgmisest nädalast tegelen selle teemaga edasi, alustan taas lasteaiast ja siis selgub, kas jõuan üldse Laste Vaimse Tervise Keskusesse või ongi kogu lugu ja psühholoogi hinnangu võin kodus seina peale rippuma panna. Ma tegelikult ei tea ka seda, kui usaldusväärseks seda hinnangut pidada olukorras, kus psühholoog kohtus lapsega aasta jooksul ainult kolm korda ning kokkuvõttes ütles meie mure peale, et mõni laps ongi selline ja midagi ei ole teha. Jah, lohutas küll, aga abi ma siiski ei saanud.

9 thoughts on “Natuke Murphyt ja nalja ja segadust

  1. Tere, Liivi!
    Kirjutan täitsa teisel teemal sulle. 🙂
    Nimelt on meie peres ka nüüd pisikene kassipreili – kolm nädalat saab täna täis, kass ise on 7-nädalane. Probleemiks on aga pissimine, sinna kuhu ei tohi. Tänaseks on ta kaks korda meie voodisse pissinud (tõenäoliselt kadedus, sest tõstsime ta seal korduvalt maha, samuti magab väike poja meie kaisus), kolm korda kotttooli peale (see tundub nüüd ta lemmikkoht olevat), ühekorra fliisi peale ja ühe korra ka elutuppa vaiba peale. Ja jumal teab veel kuhu!! Õnneks ta piss ei haise veel.
    Ometi käib ta ka oma vetsumajas, mida puhastan kaks korda päevas.

    Mäletan, et kas sul oli probleem kassi pissimisega, kuidas olukorra lahendasid? Kas enam pahandusi ei tee? Hetkel kasutan vetsumajas saepuru, äkki talle ei meeldi see?

    Enam magamistuppa kassi ei lase, sest ei viitsi tekke ja muid asju nii tihti pesta.

    Äkki oskad nõu anda!

    Elerin

    1. Hei!

      Meil lahenes see mure siis, kui majas teisele korrusele ka liivakasti ostsime ja mõlemad piinlikult puhtana hoidsime. Lisaks ei sobinud talle kristallid, nende sees ta väga käia ei tahtnud. Nüüd korteris on kassidel kahepeale ainult 1 liivakast, mis ei ole kogu aeg piinlikult puhas, vastupidi, mõnel hommikul võib seal jäädagi liiva sõeluma, aga rohkem pole ta kordagi kuskile mujale pissinud. Pärast selle teise liivakasti ostmist pissiski ta vist ainult 2 korda lapse voodisse ja mõlemal korral oli teise korruse liivakast must, ilmselt alumisele korrusele ei viitsinud kõmpida.

      Võid proovida küll saepuru asemel midagi muud. Meie lemmik on Natusan kassiliiv, teistega võrreldes veidi kallim on, aga paakub väga hästi, ei tolma eriti ja hoiab hästi lõhna kinni.

      Loodan, et leiate selle murekoha üles, mis ta sedasi tegema paneb. Mäletan veel liigagi hästi, kui suur probleem see tegelikult on. Kuigi üritasin ka magamistubade uksi kinni hoida, siis ta ikka leidis selle momendi, mil mina või lapsed unustasime ja kohe kasutas võimalust. See oli nii tüütu aeg.

    2. Ma ei ole selles päris kindel, aga minu arvates soovitatakse 7-nädalast kassipoega veel ema juures hoida. Mõtlen, et äkki pidi kassipoeg liiga kiiresti iseseisvuma ja see pissimine on tulnud sellest ning see kaob vanemaks saamisega.

      Googeldasin korra ja leidsin sellise lõigu: Korralik kasvataja võõrutab kassipoegi alates 2,5 – 3 elukuust. Ühekuused kassipojad söövad küll juba iseseisvalt ja käivad liivakastis, kuid nad alles hakkavad seda õppima. Valdavalt toituvad nad ikkagi emapiimast. Piimast saavad nad ka immuunsuse. Ema õpetab poegadele korralikku käitumist nii inimese kui teiste kassidega. Enneaegne võõrutamine vähendab ka kõige tervema ja tugevama kassipoja immuunsuse. „Paremal“ juhul väljendub see seedehäiretes, pissiloikudes üle terve korteri, seltsimatus iseloomus, halvemal juhul võib lõppeda aga haiguste ja surmaga. (http://www.narvavet.ee/est/?page=sections&cat=16&art=193)

      Kuidas kassipoega aidata, seda ma ei tea, tõesti loodan, et ta ise kasvab suuremaks ja saab targemaks. 🙂

      Tahtsin veel lisada, et Ruubi käis ka ilusti liivakastis, aga ainult kakal, seda ta mujale ei teinud. Kakamisel mängib see kraapimine suuremat rolli, võib-olla seetõttu eelistas siis liivakasti, kuigi kristallid tegelikult ei meeldinud. Parimal juhul võibki siis saepuru asendamine millegi muuga hästi mõjuda. 🙂

      1. Kahjuks jah võeti kassipoeg ema juurest liiga ruttu ära. Ei teagi, miks kasvatajal sellega rutt taga oli. Ise algul teadsime, et kassipoeg on kahekuune. Aga siis kui kassile järele läksime selgus, et alles 5-nädalane. Hirmus pisike oli, aga hakkas kohe vetsumajas käima. Algul panime wc toidukausside lähedale, siis liigutasime järjest kaugemale. Loodan ka, et ta tõesti alles pisike ja sellepärast on need õnnetused juhtunud. Junnid teeb alati ilusasti vetsumajja.
        Nüüd on ilusti kosunud. Sööb üksnes konserve/pasteete. Krõbinaid ei taha. Loodan, et hakkab varsti ka krõbinaid sööma. Olen kahte erinevat varianti ostnud, aga ei söö kumbagi.
        Loodame, et ei mõju muud moodi halvasti, et nii vara ema juurest ära võeti. Õhtuti ronib sülle ja otsib tissi ning lutsib pehmet hommikumantlit või fliisi. Vaene väike, aga nüüd õnneks need korrad ka vähemaks jäänud. Muidu on rõõmus ja vahva.

        1. Korralik kasvataja nii varases eas kassipoeg ei loovuta. Kas te kassipojaga arsti juures olete juba käinud? Kassikesel võib ka varjatud tervise probleeme olla. Kas ta ussirohtu on juba saanud?
          Kas ostetud kassitoit on ikka just kassipoegadele mõeldud? Suurtele kassidele mõeldud krõbinad on talle närimiseks liiga suured. Kui kass eemaldati juba nii varases eas, siis ei pruukinud ta olla veel korralikult võõrutatud ja võib olla ei oskagi veel krõbinaid süüa. Ema eeskuju on ka korralikul toitumisel oluline. Pojad õpivad ema eeskujul, et mida ja kuidas kõlbab süüa.
          Meie kassil oli ka probleem. Nimelt kippus nurka kakama Aga selle lahendas ka kahe liivakasti meetod. Üks siis kakale ja teine pissimiseks. Mõlemaid peab ülipuhtana hoidma.
          See käppadega sõtkumine ja lutsutamine tuleb ebakindlusest. Ja ta võib seda kogu elu tegema jääda kugi enamasti harvemini kui väiksena. Kuigi olen kohtunud kassiga, kes tegi seda kogu elu ja järjepidevalt kui inimese süles oli.
          Loodan, et leiate oma probleemidele lahendused 🙂

          1. Muidugi olen ma ostnud üksnes kassipoegadele mõeldud toitu. Olen proovinud nii Royal Canini ja Natures Protection. Tõenäoliselt ei oska ta lihtsalt neid süüa – loodan, et äkki ikka õpib. Vahepeal poetan mõne krõbina pasteedi sisse, siis on ilusti ära söönud. Toorest liha sööb ka ning kohvikoort, hapukoort, kohupiima.
            Ussirohtu on saanud nüüd juba kaks korda. Ning 16. veebruaril saab kahe kuuseks, siis läheme arsti juurde vaktsineerima. Eks siis kurdan arstile ka oma muret, et kiisu liiga ruttu ema juures ära võeti.
            Kahjuks oli kasvatajal sellega tõesti kiire.

  2. Proovi krõbinaid vees veidi leotada algul- konservi konsistents söömiseks kiisupojale parem, krõbinad konservis sööb ka ilmselt tänu sellele, et need seal pehmemaks muutuvad. Mida vanemaks kass saab, seda vähem leotamist krõbinatele ja küll ta siis harjub ka leotamata.
    Liivakastis soovitan samuti natusani kasutada.

    1. Ei olnud koostöö, ma arvan, minule tuli see igatahes üllatusena. 🙂 Pakis oli nõudepesuvahend, erinevaid vannitooteid suurtele ja väikestele, kummikommid, laste hambapasta, seebid ja baobabi pulber. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *