Nelja lapsega kirbukal

Olin vist eile eriti positiivselt meelestatud, sest ma tõepoolest arvasin, et nelja lapsega kirbukale minemine on hea mõte.

Hea mõte, eks? Neli väikest last, kitsad vahed, tuhat riiulit täis miljon asja (sealhulgas komme, küpsiseid, mänguasju), teised inimesed, kassajärjekord… Kõlab tõesti hästi.

Kuna ma varasemast tean, et kirbuka poekäruga on riiulite vahel liiklemine pea võimatu, siis otsustasin siseneda kitsama kergkäruga, aga ka sellega ma takerdusin asjadesse juba paari meetri kaugusel sissekäigust. Kuna ma soovisin põhiliselt kookoseküpsiseid, siis pidime minema kirbuka kõige kaugemasse otsa – loomulikult jäid teele erinevad mänguasjad, mille nägemise peale Neljas kisama pistis. “Mõmmmmiiiii… Titaaaaaaa… Kutsuuuuuu… Titaaaaaa… Uuuuäääääää…”

Jah, juba sain aru, et see oli ikkagi halb idee. Okei, võtame siis need küpsised ja ruttu minema… Aga nägin silmanurgast vaibahunnikut ja meil oli siin vaipasid vaja. Esimene kaltsuvaip maksis 4 € ja see kutsus tervet hunnikut läbi lappama. Muidugi samal ajal, kui ma vaibajahil olin, pidin kogu aeg poisse keelama, sest seal samas olid igasugused küpsised ja krõpsud, mida ei saanud silmadega vaadata. Siis nad kakerdasid teistel jalus, Kolmas kräunutas Neljandat ning minu kannatus hakkas katkema.

Kuhjasin valitud vaibad kergkäru kaare peale, võtsin suuna kookoseküpsiste juurde, aga vaibahunnik jäi juba esimeses kitsas vahes kastide taha kinni, hoidsin neid siis hunnikus üle õla ja ühe käega lükkasin käru, mis ei tahtnud enam manööverdada. Juba hakkasin käiku kahetsema.

Küpsiste juures panin vaibad jälle kergkäru kaarele tagasi, viskasin korvi 7 pakki küpsiseid ja panin korvi vaipade peale. See oli veidi liiast, sest kaar vajus kokku ja Neljas hakkas vaibakuhja all nutma ja nuttis kuni kassani välja, kuigi vaibad olid ammu minu õlal. Teel kassani ja selle juures toimus kõik eelpool kirjeldatu, mul oli igatahes higimull otsa ees ja suu vahutas.

Et mitte Esimesele liiga teha, siis mainin ära, et tema oli väga tubli, aitas korvi tassida ning kutsus ka oma vendi korrale – temaga koos võiks küll poodides käia. 🙂

Aga kõigi neljaga on see siiski peavalu, sest eks ka Esimesel ole oma soovid ja siis käib kõrva ääres pidev sumin. Oleksin ma siis kirbuka külastamisest midagi õppinud, ei, me läksime edasi Prismasse, kus me ei jõudnud toiduosakondagi, kui juba loobusin ja autosse tagasi läksime. Kui poiste “kohutav kahene” pole kunagi avalikus kohas peale tulnud, siis Neljas küll kisab ja viskab end pikali kõikjal, kus asjad ei käi tema tahtmise järgi.

Kuna toidukraami oli siiski vaja, siis käisin kiiruga siin kohalikus pisikeses K-marketis ja jätsin lapsed autosse. Jaa-jaa, nii ei tohi, aga mõnikord on selline variant isegi ohutum. Näiteks eelmisel aastal samas poes oli olukord, kus sel ajal, kui mina maksin, hakkas tollal 2,5-aastane Kolmas üksinda poest välja minema, Esimene läks talle suure jooksuga järele, mille peale hakkas Kolmas ka jooksma ja nii nad jooksid peata kanadena poest välja ning mina sain nad alles parklas kätte. Samal ajal jäi poodi üksinda 4-aastane, kes pidi siis valvama poekärus istuvat aastast õde.

Ei ole kerge käia üksinda lastekarjaga poes ning pean tõdema, et ma ei olegi kunagi meiesarnast seltskonda poes näinud.

Igatahes koju tagasi jõudsin püstiste juuksekarvade ja näljaste lastega ning keset jätkuvat hullumaja kukutas Teine klaasi miljoniks killuks. Selle katkise klaasi peale saatsin lapsed nende tuppa ja palusin neil sinna jääda. Ma isegi ei pidanud karjuma, nad nägid juba minu näoilmest, et mul on tõsi taga ja kadusid pikaks ajaks oma tuppa. Eile oli taas selline päev, kus tundsin, et minu mõõt hakkab täis saama. Viimati sain meelt lahutada 4. aprillil, kui käisime Härraga laste ööune ajal kinos. Millal ma viimati sain päris puhkepäeva (ehk lastevaba päeva), seda ma üldse ei mäleta. Viimased neli nädalat pole suuremad lasteaias ka käinud. Hakkab vaikselt ajudele küll.

6 thoughts on “Nelja lapsega kirbukal

  1. Mulle väga meeldivad Su kirjutised. Mul endal on vaid üks laps (Neljandaga ühevanune) ja Sinu kirjeldused on mu jaoks põhimõtteliselt õudusunenäo valdkonnast 🙂 Sa oled kohutavalt tubli; ning et Sa suudad seejuures olla rõõmsameelne, positiivne ja huumorimeelega, on imetlusväärne. Ilmselgelt oled Sa väga tugev natuur.

    Jõudu ja jaksa! (ja uusi sissekandeid, palun :))

    1. Tegelikult ei ole üldse tugev – neid hetki ikka on olnud, kus olen põrandal kõva häälega ulgunud ja mõelnud, et enam ei jõua. Ka rõõmsameelne, positiivne ja huumorimeelega olen rohkem siis, kui lapsed magavad. 😀 Seega jõudu ja jaksu läheb vaja küll. 🙂 Aitäh tagasiside eest!

  2. Sa ei kujuta ette, kui lohutav on seda kõike lugeda. Nii hea on teada, et ma pole ainus, kes pidevalt juuksed püsti peas ringi käib ja kurjalt uriseb. Ja et sellisesse seisu jõuda ei peagi keegi minu kolmest midagi väga hullu tegema, piisab sellest kui seda mitte nii väga hullu tehakse kolmel rindel ja päev läbi. Mul umbes sama vanad lapsed, aga kaks nooremat on tüdrukud (mis vist on hulka lihtsam, vähem testosterooni) ja esindatud ainult nooremad kolm vanuseklassi sinu omadest. Siit küsimus, et kui vanad su lapsed siis hetkel nüüd ongi. Lugesin pere ja kodu blogi ja seal on ju põhimõtteliselt kirjas, aga ei viitsi uuesti postitusi üle lugema minna ja küll oleks mõnus, kui sul kuskil tutvustuses oleks kirjas, et mis aasta ja kuu eksemplarid sul on, kust saaks aeg-ajalt lihtsa vaevaga meelde tuletada.

    1. Eks need nooremad pärdikud ajavadki juuksed kõige rohkem püsti, peaaegu 7-aastane on juba täitsa inimlaps. 😀

  3. No ma nüüd siis lugesin blogi tutvustust ka ja sain vanused enam-vähem teada, aga ega ikka tuleb enne kurta, et puudu on ja siis uurida, et äkki ikkagi ongi olemas :P.

    1. Seal need vanused on tõesti enam-vähem, Esimene saab tegelikult juba juulis 7-aastaseks ja Neljas augustis 2-aastaseks. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga