No kuidas see hertsoginna küll nii hea välja nägi

Hiljuti meedia kihas sellest, kuidas hertsoginna Catherine pärast sünnitust nii hea välja nägi ning kommentaaride hulgas leidus palju kriitikat ja süüdistusi valemulje loomisest ja nii edasi. Mulle jäi silma, et isegi tema kõhu kohta öeldi, et see oli olematu, aga ma selle väitega küll nõustuda ei saa. Ma ei leia, et see oleks olnud koledat suur, vaid tema kõhupunn oligi täpselt selline nagu ühel äsjasünnitanud naisel see tavaliselt on. Ka koos selle kõhukesega nägi ta tõepoolest suurepärane välja.

Kuidas see siis nii sai olla? Kuskilt uudistest jäi kõlama, et tänapäeva naised on sünnituseks nii hästi ettevalmistatud (perekool, jooga, hingamiskursus, vettesünnitus ja muu selline), et põhimõtteliselt tulevadki lapsed lups ja lups.

Minul on ka kaks last sedasi “lups ja valmis” tulnud ning ma olengi lapsega haiglast väljunud nii nagu oleksin käinud teist poest ostmas. See on olnud puhas vedamine, sest ma ei ole kunagi käinud üheski perekooli loengus ega mingite harjutuste, kreemitamiste ja muude võtetega sünnituseks valmistunud.

Samamoodi olen kogenud sünnitust, mille järel võiksin kiruda hertsoginnat sellise valemulje loomise eest nagu sünnitus oleks midagi igapäevast. Aga milline peab siis üks sünnitama hakkav, sünnitav või sünnitanud naine välja nägema? Minu teada ei ole ühtegi ettekirjutust ja ma võin igasuguse valehäbita jagada, milline mina välja nägin.

Pärast esimest sünnitust pidin ma sünnitustoast palatisse kõndides minestama ning ma ei teadnud, kuidas istuda või astuda, sest õmblused tegid haiget. Ma olin kurnatud juba paar tundi enne lapse sündi, mis siis rääkida enesetundest pärast sünnitust, ja tegelikult oli see kogemus isegi kiire ja kerge esmasünnitaja kohta, valudest lõpptulemuseni läks 4,5 tundi.

esimene sünnitus

See lühike valutamise periood oligi just nii udune nagu esimene pilt. Ma sel hetkel üldse ei teadnudki, et Härra pilti teeb, ma ei teadnud isegi seda, kes ma olen ja kus ma olen.

Teine sünnitus oli mul kiire ja kerge, erilisi valusid ei olnud, haiglasse läksin pressidega, kõndisin ise parklast teisele korrusele sünnitustuppa ja 4 minutit hiljem oli laps väljas ning meie Härraga särasime ja tegime nalja. Me ise ka ei uskunud, mis just juhtus. Pilt küll seda ei edasta, pigem jätab mulje, et tegu oli minu kõige raskema sünnitusega. 😀

Jah, õhtumeiki ja -soengut ma endale ei teinud, kuid sünnitustoast palatisse läksin kergel sammul, mõnulesin pikalt duši all, sõin, istusin rätsepaistmes voodil ja surfasin netis. Poiss magas terve õhtu ja mina lõin igavusest aega surnuks. Koju meid kahjuks ei lubatud, kuigi ma palusin väga ilusasti.

Kolmandal korral olin ma haige, nii et juba seetõttu olin veidi näost ära, aga oma osa oli ka selles, et kolmas sünnitus oli peaaegu sama valus ja pikk nagu esimene.

IMG_7954IMG_7966Küll oskasin ma seekord valudega paremini toime tulla, ma hingasin need rahulikult üle, olin maruvaikne ja kui ma midagi öelda tahtsin, siis seda tegin ka sosinal. Pildil ongi parajasti viimane valuhoog käsil, mille järel tundsin juba kerget pressitunnet, Härra kutsus arsti ja ise istus minu selja taha ning 10 minuti pärast oli laps minu süles.

Korraks teemast välja, aga hakkasin otsima pilte pärast sünnitust ja ma ei leidnud neid Kolmanda kaustast. Siis meenus, et tegin detsembri alguses Pere ja Kodu blogisse mosaiikpilti ja ilmselt ma tõstsin pildid uude kausta mitte kopeerimise teel, vaid lõikamisega ning hiljem kustutasin need. Meel läks täitsa kurvaks, sest kadunud oli ka see pilt, kus meie 4,1-kilone pontsu beebikaalul oli, aga oh õnne, ma ei ole prügikasti vähemalt pool aastat tühjendanud, seal on üle 3000 faili ning kadunud pildid olid nende hulgas. Milline kergendus!

IMG_7975

Ma ei tea, miks mul pildil silmad kinni on, aga hiljem jäin selle kahetunnise tutvumise ajal tukkuma küll. Olin haige, väsinud ja terve mu alakeha valutas. Laps kaalus 4,1 kilo ja tema peaümbermõõt oli 38,5 cm, poisi väljumine oli protsessi kõige valusam osa, ma jäin küll terveks, kuid valu põhjal tundus mulle endale, et olen nabani katki. Samas nii hull asi ei olnud, et mul oleks püsti seistes pea ringi hakanud käima või jalgadel olemine oleks nõrkuse tõttu probleem olnud, kuid alakeha luuvalude tõttu astusin ja istusin nagu äsjasünnitanu.

Neljas sünnitus oli samasugune “kakahäda” nagu teine ja seda kogemust võrdleksingi poest beebi toomisega. Kell 6.30 jõudsime haiglasse kontrolli, 7.00 öeldi meile KTG põhjal, et läheb veel aega ja arst tuleb mind vaatama kella 8 ajal, aga laps sündis 7.37 ühe olematu pressiga, pigem tuli ise välja.

_MG_2430

Meie nägude põhjal võib eeldada, et lapse jaoks oli sünd palju raskem kui minu jaoks sünnitus. 😀

Kui me kolmekesi jäime, siis pesamuna rohkem uneles kaisus, Härral oli igav ning minul oli märg ja külm olla. Me vaatasime muudkui kella ja ootasime, et lapsega hakataks protseduure tegema ja mina saaksin pesema. Kui lõpuks preilile järele tuldi, siis hüppasin laualt maha, seda sõna otseses mõttes, sest laua ümber lainetas lootevesi ja ma ei tahtnud selle sisse astuda. Läksin sünnitustoa dušinurka pesema ning kuivatamise ajal kuulsin, kuidas meie beebi üle haigla kisama kukkus. Mul hakkas väga kiire, sest tahtsin last paitama ja kallistama minna. Kuivatasin ja riietusin kiiresti, kõhu tõmbasin bandaažiga sisse ja selga panin kleidi ning läksin jooksujalu protseduuride tuppa. Olin sokkides ja põrand oli libe, sedasi ma pooleldi jooksin ja pooleldi uisutasin päkkade peal.

Kui lapse kõrvale jõudsin, siis arst vaatas mind ja küsis imestunud, kas mina olen ema. Ma olevat kepsutanud nagu noor vasikas, mitte äsjasünnitanud naine. Ma ise tundsin end ka pigem noore vasikana – üle pika aja oli taas nii kerge olla, nautisin enda painduvust sokkide jalga panemisel ja kerget sammu.

Kuna lapsega oli kõik korras ja minu enesetunne oli suurepärane, siis meil lubati pärast lõunat koju minna. Härra läks koju juba ettevalmistusi tegema ja meie Neljandaga jäime sünnitustuppa pärastlõunat ootama. Laps ei teinud peale magamise midagi ning mina oleksin jõudnud endale 10 korda meiki peale kanda ja lokke keerata, kuid kuna ma ei värvi end peaaegu mitte kunagi ja juukseid ka oluliselt ei säti, siis ma seda ei teinud. Lugesin hoopis ajakirju, surfasin netis ja viimases lõpus tukkusin kerratõmbunult kott-toolis.

Lõpuks vaadati laps veel korra üle ja anti luba lahkuda. Härra tuli meile järele ja kella 13 ajal jõudsimegi kolmekesi koju tagasi ning alustasime päeva hommikukohviga, olime ära olnud vaid 7 tundi.

Isegi vetsutoimingud ei andnud tunda, et ma olin alles sünnitanud. Kui kogu protsess on nii kerge, siis pole eriline pingutus näha välja nii hea nagu hertsoginna. Samas ei peaks keegi end kehvasti tundma, kui tema sünnitus või taastumine nii kerge ei olnud. Sünnitused on erinevad ja eriti millelegi muule loota ei saa, kui puhtale õnnele. Mõni käib igas perekooli loengus, õpib hingamist, käib joogas ja jõusaalis, aga kahekilost beebit ei suuda välja pressida, tehakse lahklihalõige, laps tõmmatakse vaakumiga välja ning ema taastub kaua. Teine ei valmistu kuidagi ette, sünnitab viiekilose lapse kiiresti ja kergelt ning läheb samal päeval omal jalal koju nagu poleks midagi olnud.

Seega hertsoginna kontsakingi ei tasu võtta sünnitanud naiste kandadele astumisena. Temal lihtsalt vedas. Kui vedas – vaatamata sellele, et ma pärast kahte sünnitust olin kergejalgne energiapomm, ei oleks ma soovinud tutvustada oma last miljonitele inimestele ja pole võimatu, et ka hertsoginna oleks tegelikult eelistanud lahkuda meigivabalt tagauksest.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga