Tuulegeneraatorid, luiged, surnuaed.

Lapsed on nüüd 5 nädalat puhanud. Minule tähendab see seda, et ma olen 5 nädalat olnud hommikust õhtuni (ühe õhtuse erandiga) lastega ja ma ei tunne end teps mitte puhanuna. Kuna siin nad väsitavad end vähem, sest ruumi on meil vähem ja käia-teha on meil vähem, siis pole pisemad selle aja sees lõunaund ka teinud. Minu lastevaba aeg algab alles kella 22 ajal ja nüüdseks on käes see aeg, kus ma olen selleks kellaajaks juba mitu tundi vaimselt kutu olnud. Kuna oma lastest jääb ilmsel veel väheks, siis istun praegu söögitoas laua taga ja kuulan, kuidas allkorrusel beebi nutab. Ta teeb seda igal õhtul mitu tundi. Vaene ema, ma tean, mida ta tunneb…

IMG_1923

Me käime ja teeme õhtuti, kui Härra koju tuleb, sest mul pole vähimatki isu siin nelja lapsega üksi seiklemas käia. Paar õhtut tagasi käisime selle suve jooksul esimest korda idüllilises kalurikülas Reposaaris, kus saab tuulegeneraatorit kallistada. Mind väga tõmbab nende poole, need tekitavad minus elevust ja samal ajal mõjuvad rahustavalt ning minu silmade jaoks on need ilusad ka.

IMG_1927

Kui autost välja astusime, siis märkasin kohe kahte luike ja neile lähenedes ootas mind armas hall pundar – ma nägin esimest korda lähedalt inetuid pardipoegi. Minu arvates polnud nad üldse inetud! Ema ja isa luik olid vist inimestega harjunud, sest nad lubasid endale ikka väga lähedale minna, aga mitte liiga, siis hakkasid juba susisema.

IMG_1929

IMG_1945

IMG_1958

IMG_1966

Meist jäid nad rahulikult edasi põõnama, nii et pildistamisega ma väga palju nende rahu ei rikkunud.

IMG_1975

IMG_1990

IMG_2013

IMG_2033

Lapsed korjasid endal taskud “kristalle” täis ehk kivikollektsioon täienes korralikult. Kuna kõik ei mahtunud taskutesse ära, siis sokutati osa minu käekotti. Kui Härra juba pahandama hakkas, et milleks neid nii palju vaja on, siis lubasid lapsed osad vanaemadele viia, nii et, kallis emme, tee juba endale kuskile riiulile ruumi, sulle tuuakse varsti erilisi Soome kive!

IMG_2058

Reposaari kiriku juures käisime ka eelmisel aastal ja seiklesime kaluriküla vanade majade vahel, aga seekord sattusime teisele poole kirikut ja avastasime ilusaima surnuaia, mida meie silmad on näinud. Me tavaliselt ei jaluta niisama surnuaedades, aga selles veetsime küll pikalt aega, uurisime hauakive ja jalutasime surnuaia risti-põiki läbi, sest seal oli lihtsalt nii hea ja rahulik olla. Peale meie polnud seal ühtegi hinge. Või siis ainult hinged olidki.

IMG_2066

IMG_2070

IMG_2074

IMG_2075

See hauakivi tegi meele väga nukraks, kuigi igas kolmandas hauas puhkas pisike laps. Aga neli pisikest last… Õnnetu saatusega pere. Reposaari surnuaia kohta otsides selgus, et nemad ei ole ainsad, seal on isegi viie väikese lapsega hauaplats. See on see koht, kus ma ei oska midagi öelda, lihtsalt väga kurb. Vaatamata elamata jäänud eludele lahkusime surnuaiast positiivse tundega, just selle imeilusa viimse puhkepaiga tõttu, kus neid isegi 100 aastat hiljem meeles peetakse.

IMG_2081

IMG_2085

One thought on “Tuulegeneraatorid, luiged, surnuaed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga