Ühiskonna pasakiht?

Pille tõi välja, kui palju tema ühe õige blogija iseloomustusele vastab ja mina, nagu teine õige blogija muiste, kopeerin nüüd teda, sest ise ma sama hea teema peale ei tulnud, kuigi nägin Perekoolis blogijaid iseloomustavat nimekirja:

1) max keskharidus
2) lagunenud perest pärit
3) noorelt ja väga noorelt emaks saanud
4) … ja lapsi peab ikka nii 3 olema
5) auto juhtimisõigust pole
6) välimuselt pigem tuustid
7) tööl pole käinud , enamasti
8) kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub
9) sisemiselt ka tuustid
10) meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

Ma lasin selle ühest silmast sisse ja teisest välja, sest minu arvates räägib selline üldistav ja halvustav suhtumine rohkem inimese enda kohta, aga tegelikult on sellele iseloomustusele vastamine hea võimalus end siin rohkem avada. Ma ei saa öelda, et ma siiani ei ole avatud olnud, aga ainuüksi selles nimekirjas on juba mitu teemat, mida ma enda mälu järgi blogis puudutanud ei ole. Ma võin muidugi eksida, sest mälu on mul hullem kui kuldkalal, mida tõestas ilmekalt eilehommikune vahejuhtum, kus ma tegin endale võileiva, lõikasin selle neljaks, keerasin selja, et kuum vesi teetassi valada ja kui uuesti oma pisikesi võikusid vaatasin, siis alles oli ainult kolm, mille peale hakkasin Silverit tögama, sest kellegi teise kõhtu see üks poleks kaduda saanud. Kui ta süüd omaks ei võtnud, hakkasin keelega oma hambaid kompima ja täitsa leidsin jääke leivapurust… Hea, et ma teda veel täis suuga oma võiku ärasöömises süüdistama ei hakanud.

Millest ma kirjutada tahtsingi … õigus, see nimekiri…

1. Max keskharidus

Sageli on tunne, et keskharidus, kui ma üldse selle omandan, minu maksimumiks jääbki. Ma olen koolis käinud 12 aastat ja mõned kuud peale, istuma ma ei ole jäänud, aga kutsekeskkooli kolmandal kursusel katkestatud õpinguid sain jätkata vaid 11. klassis ning see võttis motivatsiooni korralikult alla. Ma küll läksin keset aastat kutsekeskkoolist otse gümnaasiumisse, aga kui mind oli korduvalt õpetaja poolt klassitäie minu jaoks võõraste inimeste ees alandatud ja solvatud, siis see oli miski, millega ma kohaneda ei suutnud, kuigi teised ütlesid, et ärgu ma tehku välja, see õpetaja ongi selline.

Minul ei olnud paksu nahka, mistõttu ühel hetkel ma lihtsalt ei julgenud enam kooli minna ja ma pole siiani tolle asutuse ustest sisse astunud, isegi mu paberid tõi täditütar ära. See kogemus süvendas minu koolitraumat nii palju, et mul ei tulnud pikka aega haridustee jätkamine üldse mõttessegi. Mul ei ole ka selliseid vanemaid, kes oleksid haridust kuidagi eriliselt tähtsustanud ja survestanud mind koolis käima, nii et kõik oli minu enda otsustada ja teha.

Kui ma neli last hiljem suure pealehakkamisega 11. klassi astusin ja tolle õppeaasta jooksul püsis Neljas tervena kokku ühe kuu, siis ma elasin oma puudumiste ja kuhjunud tööde pärast igasuguseid emotsioone läbi, mu unenäod olid kooliteemalised painajad, ärkvel olles ei julgenud ma e-kooli avada ja see kestis hetkeni, kuni oli selge, et 12. klass jääb veel ootama. Kusjuures mul ei olnud mingit põhjust tunda ärevust, vastupidi, mu õppenõustajast klassijuhataja oli alati väga mõistev ja kui mõni õpetaja vähe teravama märkuse tegigi, siis see oligi vaid lühike märkus, mitte pikk näägutamine, aga kuskil sisimas, üldse mitte sügaval, olen ma endiselt see 18-aastane Liivi, kes kardab kõike kooliga seonduvat ja pika puudumise järel naelutab see hirm mind koju.

Sügiseks olen ehk 11. klassist toibunud ja valmis astuma suure pealehakkamisega 12. klassi, et saada üle ka koera sabast. Iseenesest mul kuskile kiiret ei ole, sest mul ei ole mingeid mõtteid, mida edasi õppima minna, aga kui kunagi need mõtted tulevad, siis selleks ajaks võiks keskharidus olemas olla.

Andestage, haritud blogijad, et statistikat sinna “max keskharidus” poole tõmban ja sellega ka teie koolidiplomit määrin, aga usun, et see on nii teie kui ka Perekooli kasutajate huvides, kui kõik ei püüdle kõrghariduse poole – vähem konkurentsi, eks.

2. Lagunenud perest pärit

Mu vanemad tähistasid viimati 30. pulma-aastapäeva ja nad on mul endiselt turteltuvid, vaat et saan veel väikese õe või vennagi. Ma ei ole neid kunagi kuulnud teineteise peale karjumas, võib-olla seda on olnud, aga mitte laste ees. Meie kahjuks oleme teineteise peale laste ees karjunud ja me kumbki ei saa aru, kust see tuleb, sest ka Silver pole oma vanemaid (kes tähistasid juba 54. pulma-aastapäeva) sedasi tülitsemas näinud.

Kui mitte arvestada seda, et mu nooremale vennale osteti esimesena käikudega ratas, siis oli mu lapsepõlv täitsa traumavaba. Lisaks sellele, et ma ei näinud oma vanemaid tülitsemas, ei näinud ma neid ka alkoholi liigtarbimas, suitsetanud pole nad samuti, nii et nad on selles osas igati eeskujulikud olnud. Ma päriselt võtsin neid eeskujuks, eriti oma ema, ma tahtsin väga tema moodi olla, juba seetõttu hoidsin teismeeas alkoholist ja tubakast (üksikute eranditega) eemale, aga muidugi ka seetõttu, et mõlemad maitsesid jubedalt. Ka noorelt abiellumine ja pere loomine oli just ema eeskujul minu unistuseks ning nii läkski, abiellusin samuti 19aastaselt (mehega, kes on loomuselt üsna palju minu isa moodi, nii et viimane oli mehevalikul eeskujuks) ja aasta hiljem olin ise ema. Nüüd mõtlen küll teisiti ja soovin, et minu tütar ei vaataks mulle sedasi alt üles, vaid elaks nii, et mina saaksin temale alt üles vaadata.

Ma üldse ei kahtle, et on inimesi, kelle jaoks oleme üks suur kamp sealt kaugelt teisest Eestist, aga mulle meeldib, et mu vanemad on lihtsad inimesed, kes peavad talu, mulle väga meeldis mu lapsepõlv ja mul on nii kahju, et meie lapsed saavad seda taluelu vaid keeleotsaga maitsta, aga asi seegi. Ka Silveri vanemad on teinud terve elu “häbiväärset lihttööd”, mis ei ole tegelikult üldse lihtne olnud, nii et oma pensionipõlve on nad auga välja teeninud ning seda põlve nad ongi nüüd juba kümme aastat ja peale pidanud.

Meil on nii minu kui ka Silveri vanematega lähedased suhted, me näeme pea igal nädalal, sageli isegi mitu korda nädalas ja ma ei vahetaks selliseid peresuhteid millegi vastu. Meie pered on ka peamiseks põhjuseks, miks me ei ole kolinud Soome, kuigi seda kaalunud oleme. Lihtsam on taluda kevadel ja sügisel lahusolekut teineteisest kui terve aasta kõigist teistest inimestest meie ümber, just nii terved on need perekonnad, kust Silveriga pärit oleme.IMG_6432Minu terve pere. Silver tegi pilti.

3. Noorelt ja väga noorelt emaks saanud

Ma ei tea, kas 20aastaselt sain noorelt või väga noorelt emaks, aga igatahes vastan sellele punktile ning ma juba lühidalt kirjutasin ka, mis ajendas mind varakult emaks saama. Oma ema enda iidoliks pidamine ei olnud muidugi ainus ajend, mulle lapsed ikka meeldisid ka ja väga igatsesin endale oma. Ma ei olnud ainus, Silver igatses samamoodi.

Meie esialgne plaanimajandus oli veidi eeskujulikum, ikka kool ja töö enne ning siis lapsed, aga läks teisiti. Mitte kogemata, aga alguse sai see küll sellest, et me arvasime, et ma olen kogemata rasedaks jäänud. See mõte oli hirmutav, mistõttu me mõlemad lootsime, et tegu on tsüklihäirega, aga veidral kombel olime mõlemad väga pettunud, kui just selleks see osutuski. Sealt ei läinud enam palju aega, kui Silver vihjas isadepäeval, et järgmisel isadepäeval tahaks ta juba ise kingitusi saada. Ja sinna see esialgne plaan läks. Selleks ajaks olime pea neli aastat koos olnud ja samal ajal valmistusime ka pulmaks, nii et aeg lapse saamiseks ei tundunudki enam nii vale. Ma ei ütle, et see aeg just õige oli, aga valeks ei pea ma seda endiselt.

4. … ja lapsi peab ikka nii kolm olema

Otseloomulikult! Kõigil peaks lapsi vähemalt kolm olema, siis ei oleks vananev rahvastik ja sellega kaasnevad sotsiaalsed probleemid enam Eesti suurimaks mureks. Olgu, keegi ei peaks saama sunniviisiliselt soovitust enam järglasi, aga seda enam tuleks “paljulapselise” sõimusõnaks muutmise asemel olla tänulik nende perede eest, kes lapsi rohkem soovivad ja sellega ainsate järglastena kasvavate laste tuleviku maksukoormat vähendavad.

5. Auto juhtimisõigust pole

Jess, siit tuleb minu tähetund. Autojuhiloa saamine oli miski, mida soovisin nii väga, et ma ei kannatanud oodata, kuni kutsekeskkooli kolmandal kursusel need tasuta saan, nii et kasutasin teisel kursusel ära oma stipendiumi (mis oli mul sel ajal 1600 krooni kuus) ja omandasin juhtimisõiguse esimesel võimalusel, isegi veidi liiga vara, sest olin siis veel viimaseid nädalaid 17aastane ja pidin oma sünnipäeva ootama jääma. Kõik eksamid tegin esimese korraga ära, kusjuures sõidueksamile läksin tegelikult nii, et olin õppesõitu teinud vaid 4-5 korda. Protsessi tegi lihtsaks asjaolu, et hakkasin ARKi lehel liiklusteste juba põhikooli lõpus lahendama, esimest korda rooli istusin veel varem (maaelu rõõmud) ning sõidueksami tegin Paides.OLYMPUS DIGITAL CAMERAKolmandal kursusel hakkasin omandama veel C1-kategooria juhtimisõigust, jõudsin isegi mõned õppesõidud ära teha ning oli lootust ka sellega varem sõidueksamile minna, aga siis jätsin kooli pooleli ja sinna see jäi. Sellest on isegi veidi kahju, kuigi mul pole kordagi C1-kategooria juhtimisõigust vaja läinud.

6. Välimuselt pigem tuustid

Absoluutselt, ma isegi ei ürita seda meigiga varjata! Olgu, mõnikord ripsmetušši kasutan, aga tegelikult tunnen ma end ka selleta ilusa tuustina. Võib-olla tulekski seda punkti natuke täiendada, hästi sobiks näiteks “välimuselt pigem tuustid, aga enesehinnang on laes”.mde

7. Tööl pole käinud, enamasti

Ma olen teinud igasuguseid erinevaid talutöid, aga päriselt tööl pole ma tõesti käinud. Päriselt töötamiseks ei pea ma ka künnivõistlustel abikohtunikuks olemist ja kahenädalast katseaega Jazzi käsipesulas, aga need on ainsad korrad, kus ma mingitki taskuraha olen teeninud. Aah, jälle valetan, olen Pere ja Kodu ning Virumaa Teataja kolumnide eest ka ikka honorari saanud ja selles vallas võiks mul ehk kunagi isegi potentsiaali olla, kui ükskord tekib vajadus või soov tööle hakata. Hetkel seda vajadust ega soovi ei ole, sest lapsed täidavad veel piisavalt minu päevakava.

Mina oma olematu tööstaaži pärast ei muretse, mul on pensionieani veel nii palju aega, et jõuan oma elus 30-40 aastat kindlasti tööl käia. Ma ei näe ka põhjust, miks peaks keegi teine meie pere valikute pärast muretsema või neid ette heitma, mõttetu tegevus, mis meie elus midagi ei muuda.

8. Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub

Ma olen viimase 10 aastaga saanud väga korraliku elukogemuse ja see on õpetanud mulle ka seda, et internetis targutamine ei vii kuskile, raiskab vaid energiat.

9. Sisemiselt ka tuustid

Ma ei tea, milline on üks sisemine tuust, aga ma usun, et selle Perekoolist võetud kommentaari autor seda on: “No kammoon. On inimesi, kelle blogi on huvitav, sest nad ise elavad huvitavat elu, teevad huvitavaid asju ja on huvitavad inimesed. Jaaa siis on inimesed, kelle blogi loetakse näitena ühiskonna pasakihist, sh massilised tãiskohaga poegijad.”

Minu jaoks iseloomustab ühiskonna alumist kihti pigem selline labane sõnakasutus ja see on miski, mida minu süüks ei saa panna. Ma ei ole kunagi ei avalikult ega anonüümselt kedagi sedasi solvanud, et end seeläbi teistest paremana tunda ja teate mis, tänu sellele ma tunnen end näiteks tsiteeritud kommenteerijast paremana.

10. Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

See on ju loogiline – milline kena mees vaataks tuusti?!Digital CameraKui me olime noored ja ilusad ning kaalusime mõlemad 15 kilo vähem. Silverile kulus kaalutõus ära, mulle mitte nii väga.

Kui aus olla, siis ma olin kunagi Silverit vaadates seda meelt, et nii koleda noormehega ma küll koos olla ei taha, aga näe, armusin ära tema sisemisse ilusse ja sellest piisas ka füüsiliselt atraktiivseks muutumiseks. Pealegi osutus ta nii heaks suudlejaks, et me alguses eriti muud ei teinudki ja nii ma ei pidanud teda väga vaatama ka. Kui ükskord silmad avasin, siis oli ta juba palju kenamaks muutunud, kuid siis ehmus tema, sest mina olin vahepeal paksuks läinud, aga näe jälle, ka tema hindab minu juures enamat kui pelgalt välimust. IMG_5832Ühiskonna pasakiht?

Kokkuvõttes võin öelda, et ma olengi see hariduseta saripaljunejast tuust blogija, kes tööl pole ei käinud ja kelle mees annab kõvasti soovida, aga selline iseloomustus ei solva mind, sest mind ei häiri mu vähene haridus, laste arv, tuust olemine, olematu töökogemus ega mehe välimus. Keegi teine ei peaks end samuti nende omaduste pärast häirituna tunda, see oleks asjatu vaev.

21 thoughts on “Ühiskonna pasakiht?

  1. Huvitav, ma loen kindlasti 50+ blogi ja ühegi autorid ei seostu mul vähimatki selle nimekirjaga. Mis vist ainult tõestab seda, et igaüks leiab internetist ja blogimaailmast üles need, kellega suhestuvad 😛 Mu meelest iseloomustab see nimekiri pigem anonüümset kommenteerijat mistahes veebikeskkonnas kui keskmist blogijat. Samas mul pole absoluutselt õrna aimugi, milline on üks keskmine blogija…

    Mul pole ka ilmselt aimu ega absoluutselt oluline, milline on enamiku nende inimeste haridustase, kelle blogisid ma loen. Minu jaoks on palju olulisem nende iseloom, kirjutamisviis, haritus ja empaatiavõime. Kõrgelt haritud teistele ülalt alla vaatavad empaatiavõimetud mustvalge maailmapildiga “mina tean kõige paremini, kuidas kõik teised elama peaks” kõigeteadjad ei istu mulle kohe absoluutselt.

    Välimusest ei oska ma kah suuremat pidada. Kui mulle blogija oma olemuselt meeldib, siis ta paistabki mulle ilus, ka välimiselt. No näiteks sind tuustiks nimetada mul küll pähe ei tuleks 😀 Minu jaoks olete te kogu perega üks ääretult ilus vaatepilt.

    Mu meelest oled sa lihtsalt fantastiline näide sellest, et EI PEA tingimata püüdlema linna, kõrghariduse, karjääri ja rikkuse poole. Meeldetuletus sellest, et maaelu on mõnus, head peresuhted ääretult olulised, lastega kodus olemine tänuväärne töö ja raha teenib piisavalt ka erinevate vajalike oskustega väljaspool uhket kontorit.

    1. Ma tegelikult ei nõustuks sellega päris. Olen praegu 28 aastane ja minu esimene armastus oli sama vana ja olime siis 16 aastased kui teineteist leidsime. Isegi kui olen 10 aastat hiljem paari pilti temast vaadanud siis deem, ta oli siis ikka juba päris kuum ja kena, ei olnud kohe kindlasti ebaatraktiivne ja seda tõestas see kuidas ikka teised tüdrukud ta järgi ilastasid. Kuid tema puhul vist see muutus pigem on olnud vastupidine, nägin teda alles hiljuti ja mulle tundub et hakkab juba vaikselt vananema ja kuidagi ennast käest lasknud ja väsinud noor mees 🙁

      1. Olen kohati sama täheldanud – varasemalt näotud on täitsa nägusateks muutunud ja vastupidi. Ja siis on need, kes ongi jäänud näotuteks või nägusateks.

  2. Minu meelest oled Sina imehea näide kuidas haridus ja intelligents ei käi käsikäes. Hoolimata poolikust haridusteest jääb Sinust läbi blogipostituste haritud, sisuka, mõtleva ja analüüsiva inimese mulje. Sinu sõnaseadmis- ja kirjalik väljendusoskus on kordades parem kui nii mõnegi kõrgelt haritud blogija oma.
    Arusaam sellest, et ülikooli magistridiplom on midagi elu tipphetke taolist, on väga kitsarinnaline. Kõik inimesed ei pea haridussüsteemi poolt mingisse ühiskonna jaoks sobiliku sõduri raami surutud saama.

  3. Mul on küll rakenduslik kõrgharidus omandatud, kuid tööl pole samuti väga käinud. Peale kooli lõppu jäin rasedaks, tööle enne sünnitust ei jõudnud. Nüüd olen täiskohaga kodune olnud juba kohe seitse aastat. Lapsi samuti neli, vanim sai äsja kuueseks, nooremad on kolmeaastane, kaheaastane ja üheteistkuune. Meilt küsitakse juba ammu (ilmselt suure hirmuga), et no kas tuleb juba järgmine. Teise ja kolmanda vahe on kõigest üks aasta ja üks kuu, aga mulle nii sobib ja meeldib.
    Kõik on meil kodused ka, mis teisi imestama paneb. Mulle tundub, et inimestel on lasteaiakultus lausa. Kui laps lasteaias ei käi, siis oled imelik.
    Pikk jutt ja point läheb juba kaduma, aga öelda tahan ma seda, et mis ühele õige, see teisele väär. Mul näiteks pole kunagi olnud soovi karjääri teha ja lapsi olen ma ka alati soovinud pigem rohkem kui vähem.
    Kõrgkooli lõpetasin ka tegelikult vist enamasti põhjusel, et muidu vaadatakse imelikult, kuna muidu koolis olin ju väga hea õpilane.
    Ei tasu teiste arvamuse pärast ju tegelikult muretseda!

    1. Kunagi arvasin, et kui vähegi võimalik, siis minu lapsed lasteaeda ei lähe, aga siis tundsin, et lähen hulluks, kui kõik neli on 24/7 kodus. Esimene läks lasteaeda 5aastaselt, teised kolmestena, aga oleksin siiski võinud nendega ka veel oodata, teised kolm on kõik periooditi lasteaias õnnetud olnud, Esimene ei olnud kordagi.

      Karjääri osas tunnen sama, see pole miski, millest ise kuidagi unistanud oleksin, pigem olen tundnud survet sellist unistust omada, kuigi ma eelistaksin pigem kuskil tehases mööblidetaile valmistada või muud taolist.

      Teiste arvamuse pärast ei tasu muidugi muretseda, sest siis jäädki muretsema. Alati jääb kuskile keegi, kes arvab halvasti.

      1. No mul on ka plaanis kaks suuremat ikka sügisest lasteaeda saata tegelikult. ?
        Siis jäävad koju ühene ja kahene.

  4. Pole te mingi ühiskonna pasakiht! Sul on annet kirjutamisesk ja üleüldse, nelja lapse kasvatamine on VÄGA suur töö. Mina kavatsen ka peale lapse sündi jääda pikemaks koju, siin kus elan on lapsehoolduspuhkus ca 8 kuud, aga kui vähegi võimalik jään ma vähemalt 2a saamiseni koju koos lapsega. Ja eks siis vaatab edasi kuidas on. Inimestel mingi omamoodi arusaam sellest, kui sa kodune oled.

    1. Isegi kui oleme, siis ainult väetisena. 🙂

      Võrreldes 8 kuuga on 2 aastat tõesti pikk aeg, aga meie mõistes isegi lühike, soovitatakse meil ju kauemgi lapsega kodus olla, nii et Eestis ei pöörita keegi silmi, kui 2 aastat kodune oled. 🙂

  5. Haha, seda oli mõnus/naljakas lugeda, sa nii ilus inimene, seest ja väljast!

    Tahaks ka nii ilus olla ilma meigita ja nii vahetu ja julge ennast avama!

    1. Aitäh!

      Pildid siiski veidi ilustavad, näonahk on mul tegelikult ebatasane ja ebaühtlane, mul on väga pooriline nahk ja lisaks on veel pigmendilaike ka, nii et meigita ma veatu ei ole. Mind lihtsalt ei häiri need iluvead sedasi, et neid peita tahaksin. 🙂

  6. See on nii naljakas ja lahe pilt seal p.10 all 😀 Need tagid ja sinu kelmikas pilk ja Silveri punakas vunts ja see agraarõhustik üldse.

    Mina üldiselt väärtustan väga haridust, aga ka silmaringi ja elukogemust, sisemist kultuursust. See blogi meeldib mulle just sellepärast, et on avameelne ja eluline, samas mitte kunagi labane. Rumal inimene niimoodi kirjutada ei oskaks.

    1. Jah, need tagid. Kui vanasti naersin ema noorusaja pilte “mis riided?”, “appi, mis soengud”, siis nüüd naeran enda pilte. 😀

      Kui nüüd aus olla, siis ma oskan väga hästi labane ka olla. Mitte perekooli stiilis labane, aga labast huumorit hindan küll. 😀

  7. Ma loen ka perekooli foorumit, ise sinna ei kirjuta. Ma ütlen ausalt, et ma tahaks teada, kes on nii mädanenud sisemusega inimesed päriselus. Vaatan inimesi enda ümber ja kõik on ilusad ja toredad. Kes on need, kes sinna nii kehvasti kirjutavad.

    1. Pole ainult perekooli teema. Kus vähegi võimalik anonüümselt arvamust avaldada, seal on kõige hullemal moel mõnitamist, parastamist, üldistamist ja nii edasi. Usun, et enda eluga rahulolev inimene midagi sellist ei tee, kuskil sisemuses peabki midagi väga valesti olema, kui teised inimesed sedasi ette jäävad.

    2. Keegi pole seal perekooli blogijate teemas selle blogi kohta kordagi halvasti öelnud, vaid hoopis kiidetud on Liivit.

      1. Antud teemas ehk tõesti konkreetselt minu kohta ei ole, kuigi ma leian, et inimene, kes kirjutab, et loetakse ühiskonna pasakihti, kuhu kuuluvad teiste hulgas saripaljunejad, paneb sellesse patta kõik blogijad, kellel järjest rohkem kui 2 last. Mingis vanemas teemas see eest on minu elu lahatud küll ja nimetatud mind raha pärast sünnitajaks. Lisaks olen näinud enda kohta käivat väga kohatut kommentaari, mis õnneks kustutati ilmselt moderaatori poolt igasuguse palumiseta.

        Kiitmist olen vähem näinud, pärast blogijate välimäärajale vastamist tuli tõesti üks kiitev kommentaar (mida oli väga tore lugeda), aga see ei muuda olematuks kõiki neid inetuid kommentaare teiste (ja üldistavalt kõigi blogijate) suunas. Teema üleüldiselt on õel ja halvustav, aga see ei ole ainult selle teema eripära, vaid kõikvõimalike anonüümseks jäämist võimaldavate foorumite, uudiste- ja meelelahutusportaalide oma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga