Üks lause toitumiskavast (42/365) ja palju esmaspäeva hommikut.

Nagu viimane kord kirjutasin, siis täna olin nelja lapsega perearsti ukse taga. Sellest kirjutan kohe pikemalt, aga enne toitumiskavast. Sain perearsti juures toreda üllatuse, kui nägin, et poiste HGB näidud on 132-144. Need numbrid on palju suuremad kui tavaliselt. Näiteks Kolmanda viimane näit oli 110 ja nüüd 144. Ilmselt mängib siin rolli see, et toidulaual on rohkem rohelist kraami, rohkem liha ja toitumiskava algusest alates 100 % mandariinimahl, mis sisaldab ohtralt C-vitamiini. Neljanda HGB näit oli 116, mille üle ma ei imesta, sest tema ei söö eriti rohelist ning üldse jätab ta palju järele. Kolmas nokib tema jääkidest hea ja parema välja, et siis pole ime, miks ühel see number nii väike on ja teisel nii suur. Nüüd tahaksin enda näitu ka teada, sest see on mul tavaliselt 100-110 vahel ning üle 121 pole vist kunagi olnud.

Aga muidu ma ikka (veel) näpuga toitumiskavas järge ei aja ning teen süüa lihtsalt esimestel nädalatel kogetu põhjal. Praeguse laatsareti keskel ei olegi kellelgi suurt isu ning päevad ja ööd on nii kaootilised, et söögitegemise juures ei ole hetkel kava järgimine prioriteet. Täna andsid kõik neli vereproovi ning Kolmas sai väga valusa süsti tagumikku, seetõttu tahtsin neid premeerida ja lohutada ning tõin neile poest just seda, mida nad tellisid. Tegelikult Neljas kordas ainult teiste soove, milleks olid pulgakommid, Skittlesi kommid ja Tik-Tak`id. Kõik need on sellised asjad, mida ma kunagi neile ei osta, aga täna tegin neile seda headmeelt. Põhiliselt ikka Kolmanda valutava tagumiku pärast. Ühest küljest tahan, et lapsed toituksid tervislikult, aga teisest küljest olen nii suur pehmik, et ei taha valutava tagumikuga lapsele pulgakommi ostmise asemel porgandit koorida.

Ups, ühest lausest sai nüüd paar lõiku, aga rohkem mul küll midagi lisada ei ole. Vist. Mul on lihtsalt hea meel, et tehtud muudatuste tulemus on laste vereproovis näha ning see motiveerib muutma ka neid asju, mida siiani pole suutnud, näiteks filmiõhtud kräpi saatel. Filmiõhtutest muidugi ei loobuks, aga krõpsu asemel võiks kasta isetehtud dipikastmesse porgandit, või üldse mitte näksida. 🙂

Nüüd pikemalt tänase hommiku juurde, mis sai alguse tegelikult juba õhtul, kui väikese palavikuga Kolmas kurtis jubedat peavalu ja lihtsalt nuttis mu voodis ega olnud nõus minuta magama. Samal ajal hakkas oma toas Neljas nutma. Lõpuks nad nutsid end kahekesi minu voodis magama ja mina magasin neljandat ööd üks käsi maas, et ma voodist alla ei kukuks. Lapsed laiutasid, siplesid, nutsid, köhisid mulle näkku ja nii edasi. Mu äratuskell pidi helisema kell 6, aga Neljas otsustas juba kell 4, et ta ei taha enam magada. Tund aega üritasin teda magama tagasi saada, aga see ei õnnestunud, ja selleks ajaks, kui mu äratuskell helisema hakkas, oli puupliit köögi soojaks kütnud, mina olin duši all käinud, pesumasin hakkas lõpetama ning me vaatasime Neljandaga multikaid.

Ajasin poisid ka üles. Kolmas ei olnud selle üle üldse rõõmus ja pisaraid tuli nii varase äratuse kui ka arsti juurde minemise pärast. Aga kõik sujus siiski hästi ja 6.58 olime perearsti ukse taga. Siis muidugi selgus, et elav järjekord on vahemikus 8.00-9.00, aga arst võttis meid vahele.
Alustasime vereproovidega, Teine kuni Neljas andsid oma tilgad vapralt ära, aga Esimene tegi seda ikka väga vastumeelselt ja poolnuttes. Vähemalt ei karjunud nii nagu teda tapetaks, mida on varem ette tulnud küll. See eest karjus pärast Kolmas, kui ta sai süsti tagumikku. Kuna visiit toimus üsna kiirkäigul ja lapsed segasid väga palju, siis ma ei saanudki päris täpselt aru, mis süst see oli, aga kui ma ei eksi, siis see oli midagi allergiaga seoses ja peaks kergendama Kolmanda köha ja hingamisvaevusi.
Köha on tal hull küll, ikka väga hull, ei anna rahu päeval ega ööl. Põletikunäit oli tal siiski korras, kuigi ma eile hakkasin päris tõsiselt pabistama, kui ta oma väikese palaviku ajal nuttis ja köhis. Mõtlesin juba, et äkki kopsupõletik platsis. Aga ei, näidud on korras, kurk, kõrvad ja kopsud ka. Suurtel poistel täpselt samad lood, aga Neljanda põletikunäit oli 50 ja tema sai antibiootikumid peale. Muidu kurk, kõrvad ja kopsud olid ka temal korras, seega ei teagi, millest tal see näit kõrgem on.

Kuigi arsti juures saime tunni ajaga käidud, siis laste jaoks oli see liiga pikk aeg ja lõpu poole ma juba päris ärritusin, sest ma ei saanud vahepeal mitte midagi aru, mida arst rääkis. Üks segas ühelt poolt vahele, teine teiselt poolt, jutustasid omavahel, ronisid voodi peal ja sahistasid seal kaitsekilega. Selliste momentide jaoks võiks küll igal ühel oma tahvelarvuti olla, siis saaks need pihku pista ja rahu oleks majas. Arst võttis seda olukorda väga rahulikult ja minu keelamiste peale ütles, et nelja lapse kohta on nad isegi vaiksed. 😀

Tervisekeskuses on muidu väike mängunurk ka, aga minu jaoks on see kõige ebaloogilisem koht, kus mängida. Ma ei taha oma lapsi sinna lubada ja seda kahel põhjusel – et nad ei korjaks endale näiteks kõhugrippi külge ega köhiks mänguasjadele oma miljoneid pisikuid lisaks, mida siis omakorda kõhuhädalistele jagada, või hoopis tervetele lastele, kes samuti erinevatel põhjustel tervisekeskusesse satuvad. Kui lapsed mind vähegi kuulavad, siis mängunurk jääb nende poolt kasutamata. Täna kuulasid, aga on olnud ka neid kordi, kus lihtsalt minnakse “aga ma tahaaaan” saatel.
Vaatamata suurele sagimisele läks kõik siiski kergelt, kiirelt ja üsna rahulikult. Ainult Kolmanda kibevalus pepusüst oli see, mille ajal laps tegi suurt hädakisa, aga see oligi päris viimane asi ja peale seda läksime minema. Kolmas siiski nuttis veel pikalt ja hoidis oma kanni kinni. Alles kodus mingi aeg ütles, et pepu pole enam nii valus. Ma arvan, et ma mõistan teda igati, sest ma olen raseduste ajal katkemisohu pärast saanud kannikatesse süste, mille tõttu ei saanud ma enam selili magadagi, sest pepu oli nii sinine ja valus. Kolmandal on ka süstikoht puhta paistes ja hell, aga ta on vapper poiss ega kurda. Kui koju tagasi jõudsime, siis nägin Millit naabri aias. Naaber oli loonud ava, mille kaudu oleks võinud Milli koju tulla, aga seda kasutas hoopis Lotte naabri aeda pääsemiseks. 😀 Lotte on muidu tubli küülik, tema läks kohe oma aeda tagasi, kui ma naabri aias neid koju püüdsin ajada. Millil polnud plaaniski aia alt läbi pugeda, aga ma sain ta puuriida ja aia vahelt kätte, sest tal lihtsalt ei olnud enam kuskile minna – tupik! Võtsin tal turjast kinni ja tõstsin meie aeda tagasi, kust ma ei saa teda enam mingi nipiga kätte. Tuleb Härra ära oodata (õnneks ei pea kaua ootama*) ja tema abiga Milli kinni püüda ning puuri pista. Naljakas, kuidas samal ajal, kui ühte ei saa taga ajades ka kätte, trügib teine ise tuppa. Milli võtmise asemel oleks pidanud hoopis Lottet kloonima.

*Härral on nüüd hooaeg läbi ja ta hakkab tihedamini kodus käima ning kauem kodus olema. Kui ülemus oma plaane jälle ringi ei tee, siis Härra tulebki juba nädala lõpus ja läheb uuesti pärast isadepäeva.

2 thoughts on “Üks lause toitumiskavast (42/365) ja palju esmaspäeva hommikut.

  1. Ma olen ka oma lapse puhul tähelepanud, et mida suuremaks ja vanemaks saab, seda rohkem kardab igasuguseid nõelu ja süstlaid. Pojal oli kevadel tõsisem haigus ja siis pidi iga nädal vereproovi andma ning iga korraga kartis seda üha rohkem.
    Kas sa võid oma Virumaa Teataja kirjatööd blogis ka avalikustada? 🙂 Mul ei käi seda ajalehte ja kuidagi ei pääse lugema.

    1. Jep, Esimene oli ka alguses see poiss, kes ei teinud teist nägugi, kui verd võeti. Hirm on suurem kui asi väärt, karjub kuni torkeni ja siis on kõik, sest polnudki nii valus. Oleks see siis järgmisel korral meeles…

      Küsisin ja võin VT kolumni siia ka üles panna. Tänase päeva jooksul teen seda. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga