Vanad lemmikud

Kirjutasin meie uutest lemmikutest, kaanidest, aga vanadest pole ammu midagi jaganud. Ma isegi ei tea, kellest alustada, vanimatest olijatest?

Uutele lugejatele eellooks ja vanadele mäluvärskenduseks: viis aastat tagasi tulid perre hiidküülikud Lotte ja Milli, tänaseks Lottet küll enam ei ole, aga Milli elab endiselt. Milli tuli tegelikult umbes kaheksa kuud hiljem, nii et tema saab viieseks alles kevadel. Lotte aga ei elanud palju üle kolme aasta. Oh jummal, mul läksid tema meenutamisega jälle silmad märjaks. mg_01251Lotte vasakul, Milli paremal.

Majast kolimise järel kolisid küülikud Silveri vanemate juurde, seal suri Lotte ja tema asemele tuli Pätu. Neil on seal nii umbes 200-300 m2 oma aeda, kus neil on marjapõõsad, pikk hekk, kuusk, elupuud ja lillepeenrad. Viimastest enam palju järel ei ole, sest küülikutele meeldib kõvasti urge kaevata.

Kui Pätu tuli, siis ta sai pikka aega Milli käest vastu kõrvu, mistõttu nad alguses koos ei elanud, Pätu sai Milli aia kõrvale endale omaette aiakese. Kõrvakiilud Pätut aga ei heidutanud ja ta põgenes kogu aeg Milli aeda, lõpuks jäigi sinna ja pika peale hakkasid kokku ka hoidma. Mehe ja naisena nad omavahel siiski ei sobi, sest järglasi nad saanud ei ole.Clipboard02Milli on endiselt umbusklik ja mind naljalt ligi ei lase, aga Pätu on teistsugune, tema tuleb kohe vastu, kui aia juurde minna. Suurem asi inimesearmastaja pole muidugi ka tema, sest tema huvi raugeb kohe, kui saab aru, et ma ei anna talle midagi söödavat. Selline mõnus egoistlik tüüp, aga siiski piisavalt julge, et teda on kerge kinni püüda ja sülle võtta.

View this post on Instagram

#küülik Pätu ❤

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Milli kinni püüdmine on nii võimatu, et olen seda viimase paari aasta jooksul vaid korra teinud, aga üllatas see, et ta oli süles väga rahulik, ei löönud mul nina veriseks ega midagi.

Ma tegelikult ei pea neid enam meie lemmikuteks, sest nad ei ela meiega, me ei sööda neid (küll aga ostame neile küülikute sööta), me ei vii neile minu vanemate juurest enam isegi heina, sest Silveri isa hakkas ise heina tegema. Me vaid käime neid mõnikord leivaviilude või tikritega poputamas ja teeme neile võimalusel pai, mis siis tähendab, et paitame ainult Pätut.

Neile kindlasti meeldibki selline küüliku elu rohkem, kus nad elavad omaette, kaevavad auke, söövad seda, mis neil aias kasvab ja saavad inimese käest head ja paremat juurde. Mingit paitamist või süles tassimist nad ei taha ning inimese seltskonda väga ei igatse. Vähemalt mitte minu seltskonda. Mina olen neid taga ajanud ja sülle võtnud ning minu lähedale nad ei kipu, aga Silveri vanemad neid sedasi “piinanud” ei ole ja neid usaldatakse palju rohkem.

Millil ja Pätul on Silveri vanemate juures üks sõber ka, suur koer Mona, kes neid valvab ja kaitseb. Mona on muidu korralik murdja, aga enda küülikuid ta ei puutu. Alles hiljuti hakkas ta magama küülikute aia kõrval ning esimesel nädalal haukus igal ööl, kuni ühel õhtul nägid Silveri vanemad, et ta haugub puu otsas passiva tuhkru või muu sarnase looma peale. Nemad ajasid kiskja puu otsast alla ja koer murdis ta maha. Ilmselt oligi teine küülikutele, vähemalt pisemale, silma peale pannud ja Mona võttis aia kõrval koha sisse, et küülikuid kaitsta. Kui ta tahaks, siis ta saaks lihtsalt astuda küülikute aeda ja seal ka veidi lõbutseda, aga ta ei näe küülikutes saaki, vaid sõpru.img_3720Pärast küülikuid tulid meile kassid, sellest saab kolm aastat, kui just Ruubil see number juba käes ei ole. Robini kolm saab täis vist detsembris. Olen varem jaganud, kui ebanormaalne kass Robin on ja saanud selle peale tagasisidet, et minusugusel ei tohiks hamstritki olla … Hamstrit ei olegi, pärast kasse tulid juurde hoopis merisead ja rotid. Nüüd siis kaanid ka.

Mul on hea meel teatada, et Robin on vahepeal normaalsemaks muutunud. Ta on endiselt kõige kobam kass, keda näinud olen, aga ta ei söö enam igasugust sodi sisse ega oksenda seda välja. Tegelikult seda juhtub, aga harva, nii umbes korra kvartalis. Enne oli see iganädalane või periooditi isegi igapäevane teema.

Hiljuti leidsin oksehunniku, mille sees olid Rimi rohutirtsu jalad ja too rohutirts on viimase aasta jooksul ainus söödud mänguasi. Neljas sai selle nahaarsti juures preemiaks ja õhtuks oli Robin selle nahka pannud, küllap ei suutnud mõnusalt pehmele kummimaterjalile vastu panna. Paar korda on siin vahepeal ka nõudepesukäsna söönud ja selle põhjuseks ei ole olnud lihtsalt see, et olen käsna kraanikausile unustanud, sest viimast olen ma teinud palju rohkem. Kui olen sageli unustanud ja midagi juhtunud ei ole, siis olengi vabamalt võtnud ja muretult käsna kraanikausi serval hoidnud, seda kuni järgmise pooliku käsnani.

Suures plaanis on olukord tänaseks siiski täitsa normaalne ja ma ei mõtle enam iga asja puhul, kas Robin sööks seda või mitte. Veider on isegi meenutada, et alles oli aeg, kus ei saanud karvase kraega mantlitki nagisse jätta, sest kass kukkus selle karvu välja kiskuma ja ära sööma. Pole päris selline asi, et oskaks seda ette näha ja eos ohu elimineerida …

Legolaua ehitamisest alates on Lego jupid kassile täiesti kättesaadavad, aga ta pole neid kordagi söönud, ta vaid näppab laualt lahtiseid rehve (või kui neid ei ole, siis kisub neid autode küljest ära) ja mängib nendega. Tagasi ei vii, mina pean neid rehve mööda elamist kokku korjama või tolmuimeja seest välja koukima.

Need, kes kommenteerisid tookord, et selline asjade söömine on noore (emahoolest ilma jäänud tänavakassi) puhul tavaline nähtus ja ajaga mööduv, siis teil oli õigus. Kellel sama probleem, siis Robini näide peaks olema lootustandev.

View this post on Instagram

Kellele ma paki võin saata? 😀

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui veel Robinist kirjutada, siis temas on kaks isiksust, üks on memmekas, teine agressiivne. Ta tahab kogu aeg inimeste juures olla, süles mõnuleda, kaisus magada, juukseid lakkuda ja nii edasi. Kui oleme maal, siis ta on õues inimeste sabarakk. Ta nutab sauna ukse taga, kui ma laval istun ja leili võtan ning tuleb meeleldi leiliruumi kaasa, kui talle ukse avan. Ruubi ei teeks seda kunagi, ta kardaks.

Kõige rohkem poputavad Robinit muidugi lapsed ja nemad saavad kõige enam ka Robini agressiivsust tunda. Kassile meeldib magada kummuti peal, teleri kõrval, teda üldiselt lärm ei häiri, aga teda häirib, kui lapsed möllavad/kaklevad ja Neljas selle ajal kiljub või nutab. Olen korduvalt näinud, kuidas kass end selle peale istuma ajab, tüdinud näoga last vaatab ja talle lõpuks kummuti pealt selga või pähe hüppab. Ta ei ole kedagi lõhki tõmmanud, kuid küüned ja hambad ähvardavalt ikkagi sisse lööb.

Kui Robin kõnnib köögilaual või magab puhta pesu otsas, siis teda ei huvita laste keelamine, ta ei tee neist üldse väljagi. Kui lapsed üritavad teda pesu otsast ära tõsta, siis ta lööb neile hambad kätte kinni, enne seda ka kräunub hoiatavalt. Lapsed temast jagu ei saa, ta on neile täielikult pähe istunud. Mind ja Silverit ta kardab, mind vähem, aga Silveril tarvitseb teises toas vaid paar sammu teha, kui kass on laualt kadunud.

Robin on korra mänguhoos Silverile kanda kinni hüpanud ja kui aru sai, keda ta murdma hakkas, siis ehmus ka ise ära ja muutus järsku nii malbeks kassikeseks. Kui ta lastest kellegi jala ümbert kinni võtab ja hambad kanda lööb, siis laps võib jäädagi kisama, ta ei lase lahti. Neljas on üldse päris palju kordi kummargil maas olnud ning kass on tal küüntega peast kinni hoidnud ja teda korralikult murdnud. Ta ei tee seda jõuga, ta ei küünista ega hammusta verele, aga ta teeb seda piisavalt tugevalt ja valusalt, et viieaastane kassi alt minema ei saa.

View this post on Instagram

Nädalavahetus maal oli väsitav. 😀 #kassiraskeelu

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui tige Robin ei saa lapsi murda, siis ta murrab Ruubit ja ka sellise vihaga, et teine kräunub tal käes. Tänaseks on ta nii õhku täis, et käib vanemate juures isegi laudakasse tuuseldamas. Tal käib nüüd jõud lauakassidest üle, sest alles on vaid väikest kasvu emased. Kui isased olid ka mängus, siis ta ei läinud lauda lähedalegi, aga talu enda isane suri vanadusse ja võõras kõuts lõpetas külas käimise, kui emased steriliseeritud said.

See on tegelikult veider, kuidas Ruubi ja Robin aktsepteerivad vaid teineteist, kuigi nad on pisikesest peale talus käinud, seal kolm suve veetnud ja laudakassidega päevast päeva samal territooriumil viibinud. Laudakassid oleksid tutvusest või isegi sõprusest huvitatud, aga meie omad ei lase neid ligi, Ruubi ise käib nendest suure kaarega mööda ja Robini ainus huvi on nende peal oma võimu näidata. Nad on isegi koerad ja mullikad rohkem omaks võtnud …

View this post on Instagram

Kirju #seltskond 😊

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Seda on küll raske näha, aga pildil on ka Ruubi, kes oleks sel päeval võinud oma elu Mõmmi lõugade vahele jätta, sest koeral läksid keset põldu silmad põlema ja tal oli jumala ükskõik minu karjumisest, tema pidi kassi kätte saama. Õnneks jõudis kass metsani joosta ja puu otsa ronida, siis kustusid ka Mõmmi silmad ja koer muutus madalamaks kui muru, sai aru küll, et tegi pahandust. Robin on aga nii võimukas, et tema paneb koera paika ja kui tahab, siis sööb Mõmmi kuudi juures ka tema toitu, koer samal ajal väriseb kuudis.

Mullikad lähevad kasside peale väga elevile, nad isegi jooksevad kassi peale tormi, kui see eest ära lippab. See muidugi paneb kassi veel kiiremini lippama ja mullikad veel rohkem tormama ning minu hinge kinni hoidma, et kari suuri loomi kassist tormijooksuga üle ei käiks.

Üldiselt koerad seal kasse ei murra ja mullikad ka neid surnuks ei trambi, nii et ma päriselt kasside elu pärast seal ei karda, kuid õnnetuste eest pole keegi kaitstud, isegi üheksa eluga neljajalgsed mitte. Kassid on aga maal õnnelikud, palju õnnelikumad kui siin korteris ja ma olen kindel, et kui kassi elu peakski otsa saama noorelt rebase lõugade vahel või mullika sõrgade all, siis ta on elatud elu üle rõõmsam kui pärast aastatepikkust aknalaual nutmist vanadusse surres.

Ruubi ehk veel kannataks tubase kassi elu välja, kuigi ka tema istub igatsedes aknalaual, kui pole mitu nädalat õue saanud. Robin läheb aga juba siis hulluks, kui tal jääb üks nädalavahetus vahele. Ta nutab nii aknalaual kui ka välisukse ees ja üritab põgeneda, aga õnneks trepikojast kaugemale ei ole ta jõudnud.

Õues on nad kehvad hiirekuningad, mõned üksikud linnud ja hiired (ilmselt raskelt haiged või vanadusest väetid) on nad kätte saanud, aga ära söönud neid ei ole. Nad on rohkem “vaata, sain hiire kätta, anna mulle nüüd Shebat” kassid, kes ajavad õues muid asju.

Ka toitumise osas on nad erinevad. Robin, teadagi, sööb kõike ja mitte eriti tagasihoidlikult. Ruubi see eest sööks vaid pehmet toitu, eelistatult Shebat ja muud sellist Kitekatist kallimat. Pehmet toitu saavad nad siiski vaid hommikuti, muul ajal on ees Applawsi kuivtoit steriliseeritud kassidele. Kuna Ruubi sööb kõrbinaid salaja, kui lootus veel pehmet toitu saada on kustunud, siis peab kogu aeg kausis kuivtoit olemas olema. Robin sööb jälle rohkem kui peaks, sest ta lihtsalt saab, ja on veidi paksuke. Ruubi on kõhnake, aga kui ma Robinile mõeldes vähem krõbinaid ette paneksin, siis jääks Ruubi päris nälga, sest talle lihtsalt ei jääks kaussi midagi.

Ruubi on hoopis teistsugune kass kui Robin, ta on küpsem, tasakaalukam, väärikam. Ta ei lähe hoogu ka siis, kui ta lastega mängib, ei mingit ründamist ega hammastega haaramist. Ta ei ole avalikult memmekas, aga talle siiski meeldib kaisus magada, ta lihtsalt läheb laste kõrvale enamasti alles siis, kui nad on juba unedemaal.

Kui me tuleme koju, siis on mõlemad kassid ukse ees vastas. Kui lapsed tulevad koolist ja trepikoja välisuks käib, siis on mõlemad neil ukse ees vastas, nad tunnevad juba sammude järgi ära, kui enda inimene on tulemas. Kui aga keegi koputab meie uksele, siis on vaid Robin ukse ees, Ruubi kaob turris sabaga kuskile kaugemasse nurka ära ega tule seal nii pea välja. Robin võtab külalised liputava sabaga vastu, tema ei karda kunagi kedagi. Ruubi ka otseselt ei karda, aga ta ei armasta lärmi, sagimist, võõraid

View this post on Instagram

#pühapäev

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Ruubi on tegelikult üsna märkamatu kass, ta otsib tähelepanu ainult hommikuti, sest ootab siis oma pehmet toitu. Robin nõuab aga kogu aeg tähelepanu või teeb lihtsalt nii palju pahandust, et on kogu aeg nähtav. Ruubi teeb ka pahandust, tal on rumal komme närida mööblit, kui kõht tühjaks läheb, aga krõbinad ei isuta. Meil ei ole kodus vist ühtegi mööblieset, millel Ruubi hambajälgi sees ei oleks, halvimal juhul on tükidki välja järatud.

Pahandust teevad nad ka koos, aga see on juba rohkem Silveri süü, sest ta keelas talvel kraapida tumbat, mida kassid kaks aastat kraapinud olid. Sinnani nad teritasidki küüsi vaid ronimispuu ja tumba küljes, aga kui Silver neid keelama hakkas, siis asendati tumba tapeediga … Ei ole tore.

Midagi enamat mul kassidest kirjutada ei ole, aga vähemalt teate, et nad on ikka olemas ja mulle tundub, et nad on oma eludega täitsa rahul (kui nad vähemalt ühe päeva nädalas saavad maal õues joosta).

Merisead ja rotid jätan järgmiseks korraks, muidu venib postitus liiga pikaks.

One thought on “Vanad lemmikud

  1. Oiii kassid! Meile tuli 3a tagasi üks must kassipoeg ukse taha ja jätsimegi ta endale. Paras kaak küll ja ka alati küünistas mänguhoos ja kräunub koledal kombel, aga ikka armas. Nüüd juba nädala kadunud – olen kõik tee ääred läbi käinud ja varjupaigast uurinud, ei miskit. Lihtsalt veider. Vbl on mingi ilves ta maha murdnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga