Vastused lugejate küsimustele: lapsed

Kas sa tahaksid kunagi veel lapsi? Aga su mees? / Ja keegi juba eespool küsis ka – kas neli last on sinu/teie piir?

Kui nüüd naljaga vastata, siis ei, neli last ei ole meie piir, umbes üks või kaks on. Neli last ületavad omavaheliste nääklemistega me taluvuspiiri hiljemalt lõunaks, aga kui lapsi on kodus ainult kaks, siis neid ei pane tähelegi.

Iseenesest oleksime ka neljast enamaks võimelised ja kui peaks juhtuma, et jään kogemata rasedaks, siis see laps sünniks, aga sellele võimalusele kavatsen sügisel kriipsu peale tõmmata. Kuigi ups-lapse eest võtaks Silver vastutuse, siis tegelikult tema rohkem lapsi ei taha ja tänaseks on tema enda seatud vanusepiir ka juba kukkunud. Kuna 15 aasta jooksul ei ole tema mõtted numbrite osas muutunud, siis ma julgen arvata, et need ei muutu ka järgmise 15 aasta jooksul. Tema tahtis noorelt isaks saada, jutuks oli meil neli last, nii läks ja rohkem pole siin enam midagi rääkida.

Minul on need mõtted seinast seina käinud, aga ajaga on viienda lapse soov pigem kahanenud. Ma tahaksin …_MG_1803… olla ühe korra veel rase. Mõelda, kas ta on poiss või tüdruk. Tunda ta liigutusi, luksumist. Kuulda tema südametööd. Tunda ootusärevust temaga kohtumise ees: “Milline ta välja näeb? Kumma moodi ta on? On tal juuksed?”IMG_7975… ühe korra veel sünnitada. Kuidas see algaks? Oleks see pika pausi tõttu nagu esimene kord või tuleks kolmas äkksünnitus? Tahaks uuesti tunda seda põnevust protsessi ees, elevust tulemuse ees, rõõmu last esimest korda nähes. Tahaksin isegi uuesti sünnitusjärgset nälga tunda – toit pole kunagi varem ega hiljem maitsenud paremini kui pärast sünnitust.P3290141… jälle habrast beebit nii heldinult imetleda, et pisar tuleb silma. Tahaksin tema lõhna tunda, ta hädist nuttu kuulda, teda rinnaga toita ja olla talle kogu maailmaks.

Praegugi sellele mõeldes ja vanu pilte vaadates tuleb beebiisu peale, aga kõik on ilus vaid seni, kuni beebi saab kahenädalaseks. Sealt edasi ei taha ma …_MG_2476… gaasi- ja hambavalu nuttu. Ma olen seda nii palju kuulnud, et ma rohkem ei jaksa. Mulle aitab sellestki nutust, mida ma praegu iga päev kuulen. _MG_6544… magamata öid. Ma olin nii palju aastaid totaalselt magamata, et mul on siiani unehäired ja öised kuumahood, kui miski mu und segab. Ja une segamist Neljanda poolt esineb endiselt, nii et isegi pea 5 aastaga ei ole tema õppinud igal ööl magama ning see ärritab, kuigi ma ajan end tema pärast vaid korra voodist välja. Ma ei taha alustada uuesti punktist, kus öösel tuleb 10 korda ärgata või saab kokku ainult 2 tundi magada. WP_20140526_006… olla aasta ööpäevaringselt lastega koos ja sealt edasi veel paar aastat sedasi, et saan heal juhul korra kuus end tuulutada. Mitte et ma poleks viimased 4 nädalat olnud ööpäevaringselt nelja lapsega koos ja esimene võimalus vahelduseks tuleb alles järgmise 4 nädala pärast … Võimalus siis lapsed vanaemadele jätta ja kinno minna on siiski olemas, beebiga ei oleks. 

Kui eluolu oleks praegu teistsugune ja Silver viiendale lapsele avatud, siis ehk isegi mõtleksin tõsiselt kõige uuesti kogemisele, aga kuna peaksin endiselt suurema osa ajast aastas seda beebivankrit üksinda lükkama, siis pole siin midagi mõelda. Tehtud, nähtud ja kerge see ei olnud. Meil on beebivankrita tegelikult täitsa tore kamp, kellega on olemised, käimised ja tegemised nii kergeks muutunud, et seda meelega taas keerulisemaks muuta väga ei tahaks. Kui, siis ainult koera võrra.

Milliseid enda iseloomu omadusi tunned ära oma laste iseloomus?

Mõtlen ja mõtlen, aga välja ei mõtle. Lihtsam on vastata, mille poolest nad minust erinevad, sest seda märkan rohkem, kuid päris kindlasti tunnen ma lastes ära iseenda, kui nad omavahel vaidlema lähevad. Nende hääletoon, demonstratiivne ohkamine, sõnavara … Ma ärritun kergelt, nemad ka.

Kui ma näen mingit sigadust, siis kostub üle maja: “Jumal küll, mida te jälle teinud olete?! Ma ütlesin, et siin toas ei söö, räägi nagu seinaga! Aaaah, igavene seakari! Mina pean jälle teie järele koristama, ega mul muud teha ei olegi. Aitäh teile!” Kurb on kuulda, kui lapsed samamoodi näägutavad, näiteks: “Jumal küll, jälle mu legod segamini aetud! Ma ütlesin, et neid ei puutu, räägi nagu seinaga! Aaah, igavesed lollakad! Pean hakkama jälle otsast peale ehitama! Aitäh teile, tõesti noh, aitäh!”

Näen nendes ka sarnast sõbralikkust, empaatiavõimet, tolerantsust, avatust, kuid samas on nad alles lapsed ja minu arvates iseloomustavad sellised omadused pea kõiki lapsi.

Lapsi eraldi vaadates, siis tunnen end ära Esimeses, kui ta fantaseerima hakkab. Lapsena olin täpselt samasugune, võtsin millestki kinni ja hakkasin sellest looma aina uusi ja uusi jaburusi, ise nende üle naerdes. Vanemad aina kordasid, et aitab juba, aga mina ikka lasin edasi ja naersin silmad märjaks. Ma fantaseerin sageli ka praegu, kuid mitte enam nii tüütult.

Teises näen enda kangust, me mõlemad oleme sellised, kellele peab jääma viimane sõna ja kui argumendid on otsas, siis jalutame lihtsalt minema, aga need viimased sõnad veel õhku paiskame. Olgu see siis kas või tüdinenud “jaaa-jaaa-jaaa” teise asjaliku argumendi peale, peaasi et ikkagi viimane sõna.

Kas esimesel algav puberteet ka juba endast märku annab? Kuidas ise ja kuidas vennad-õde sellega hakkama saavad?

Esimesel annab puberteet korralikult märku ja ma ütleksin, et kõige kehvemini saab tema ise sellega hakkama. Tema kuuldes ei tohi isegi vendadele ja õele öelda, et ärgu need torkigu teda, tal on puberteet, sest “issand jumal noh, tal pole mingit puberteeti, meil endil on”. See oleks nagu sõimusõna, kuigi me oleme seletanud, et see on täiesti normaalne osa inimese arengus ning talle ettegi lugenud, mis puberteedieaga kaasneb, et ta mõistaks, kui normaalne see kõik on, mida ta füüsiliselt ja vaimselt läbi elab.

Igatahes jah, uksed meil kodus pauguvad, vastu vaieldakse, ebaõnnestumisi ei taluta: õppimise ajal pekstakse rusikat vastu lauda, ehitamise ajal lendavad legod ja “perssed” … Lisaks lähevad juuksed ruttu rasvaseks, näonahal on mustad poorid ja üksikud punnid ning higihais võib pärast trenni jalust maha võtta. Ta saab alles kümme ja mulle tundub ta liiga noor, et hakata näiteks higipulka kaustama, kuid tegelikult kuluks see juba ära.

Kuna ise oled seksi jms teemadel väga avameelne, siis palju ja kuidas lastega räägid neist asjadest? Kas poisid üldse uurivad või huvituvad neist teemadest (minu 10aastane tütar uurib küll ja hoolimata sellest, et olen ka ise avameelne, ei oska ma temaga alati rääkida nendel teemadel).

Minu käest lapsed seksi kohta suurt midagi küsinud ei ole, aga olen avastanud, et internetis on otsitud “naisdega kebimise” kohta, nii et huvi ja uurimine on täitsa olemas ning selle najal on jõutud lõpuks ka vastavate videoteni. Selle peale võtsin ise teema tagasihoidlikult üles ja rääkisin seksist, kui teineteist armastava mehe ja naise vahelisest intiimsusest, mis on midagi muud võrreldes videotes nähtuga.

Seda, et ma ei oska nendega seksist rääkida, tunnen samuti, sest lapsed on nii erinevas vanuses ja kõik, mida räägin kahele suuremale, jõuab lõpuks ka kahe pisemani ning nende omavahelistesse naljadesse. Pean hoolega sõnu valima, sest lastel ei ole kohati mingit filtrit vahel ning ma ei taha, et meie kodust need jutud näiteks lasteaeda jõuaksid.

Samas pedofiilidest rääkides ma tagasihoidlikuks ei jäänud. Rääkisin neile igasuguseid versioone sellest, kuidas nad lapsi endaga kaasa meelitavad ja mida kõike nad lastega teha võivad, seda ikka kuni “tee ussile musi” olukordadeni välja. Ma ei hoiatanud neid ainult võõraste eest, vaid rõhutasin, et ka tuttavate hulgas võib olla halbade mõtetega inimesi, mistõttu lugesin ette palju erinevaid ärakasutamisviise, et nad oskaks need ära tunda.

Selle vestlusega kaasnes nende omavahelist teema üle arutamist ja inetuid nalju, nii et see oli mõnda aega ebameeldivalt aktuaalne ja võimalik, et levis ka kodust väljapoole, aga ma siiski arvan, et selline vestlus oli vajalik. Ebamugav, aga vajalik. Võib-olla peaksingi küsima, kui palju nad jutuajamisest tänaseks mäletavad, äkki tuleb seda korrata.

Kui saaksid edasi anda oma ühe elutarkuse oma lastele, mis see oleks?

Ma üritan neile pidevalt anda edasi oskust enda ja oma ebaõnnestumiste üle naerda. See ei ole elutarkus, aga see aitab elule mitte alla jääda. Toon näiteks viimase korra, kus jalgpalli mängimise ajal üks poiss kukkus ja seda nii piinlikuks pidas, et mängust välja läks. Tema tuju oli rikutud, mäng oli rikutud, samas oleks ta võinud maas lamades hüüda “igavene mullamutt, pani mulle jala ette” ning kõigil oleks nalja nabani olnud ja mäng oleks jätkunud.

Praegu oskavad lapsed rohkem teiste üle naerda, aga mina korrutan neile pidevalt: “Kes tahab teiste kulul nalja teha, peab oskama ka enda üle naerda ja kui sa oskad enda kulul nalja teha, siis ei saa keegi sinu üle naerda, sest te naerate koos.” Ma ei pea siinkohal silmas, et lase end mõnitada ja pane omalt poolt veel juurdegi, kuigi ka see võiks tegelikult kiusajate puhul täitsa toimida. Mõtlen heatahtlikke nalju, musta huumorit, elu liiga tõsiselt mitte võtmist …

Kui me Silveriga poleks ka kõige raskemal ajal iseendi ja meie ebaõnne(stumiste) üle nalja teinud, siis me ilmselt ei oskaks enam naeratadagi, sest poleks seda aastaid teinud. Me muidugi nutsime ka, aga nutt ja naer käivad ikka käsikäes ning soovin, et ka lapsed oskaks halvimast võtta parima.

Millised on teie peretraditsioonid?

Meie traditsioonid on kõige tavalisemad – kõik mainimisväärsed päevad mööduvad vanemate juures süües. Kuna minu ja Silveri vanemate vahemaa on ainult 4-5 kilomeetrit, siis enamasti käime päeva jooksul mõlemas kodus, aga rohkem siiski Silveri vanemate juures, sest seal peres istutakse pea iga tähtpäevade puhul laua taha. Minu vanemad näiteks iseseisvuspäeva ja ülestõusmispühi suurejoonelise perekondliku õhtusöögiga ei tähista, nad rohkem kasutavad võimalust nendel päevadel põhjendatult kooki süüa. Kokkuvõttes ongi meie traditsioonideks iga tähtpäeva puhul minna kookidega vanemate juurde, nii ka emade- ja isadepäevadel.

Päris meie traditsiooniks on muutunud piknikud kaljurannas, seda nii Soomes veedetud tähtpäevadel kui ka niisama. Kallo kaljune rand ja Reposaari tuulegeneraatoriga muul on traditsioonilised kohad, kus me siin igal võimalusel käime ning need on ilmselt ka need, mida lapsed jäävad alati Soomes veedetud suvedega seostama. Kujutan juba ette, kuidas nad kauges tulevikus reisivad oma peredega Porisse, et neile näidata radu, mida mööda nad lapsepõlves käisid: “Vanemad tõid meid alati siia kividele jooksma ja merekohinat kuulama, me ei tüdinenud kunagi sellest ära … oh, olid ajad.”IMG_4256IMG_3707

18 thoughts on “Vastused lugejate küsimustele: lapsed

  1. Mu esimene on su esimesega sama vana ja no meil ka seda eelpuberteeti ikka palju 🙂 Õpetaja ütles selle kohta, et see on vaimne puberteet ja eks ta nii ongi. Solvumist on kole palju ja issand hoidku kui 5a noorem vend midagi endale saab või mõnda tema asja puutub.

    Eks ise kipun ka tänitama ja siis pärast on “hea” kuulata kuidas lapsed omavahel sama maneeriga kaagutavad. Aga elu on vahepeal nii väsitav, et ei oska kuidagi ka rahulikum olla ja sada korda kõike seletada, lihtsam on korraks karjatada…

    1. Minu rahulik seletamine läheb enamasti ikka üle “kurat, ma räägin siin ja te ei tee minust üldse välja ka, mis see on siis” õiendamiseks. Kambavaimus lihtsalt meeleolu nii ülev, et mind ei kuule keegi, kui ma just kurja häält ei tee. 😀

  2. Mul 10nene tüdruk kasutab juba aasta igapäevaselt higipulka kuigi tüdrukutel seda higihaisu probleemi veel nii väga pole. Aga ennetavalt, et tekiks harjumus sisse. Nende klassis on ka poisse, kes peale kehalist nii jubedalt haisevad, et tüdrukutel pidi süda pahaks minema. Nii, et 10sele higipulk on ikka täiesti normaalne 🙂

    1. Lapsed peale kehalist pesemas ei käi? Koolist tulles pole kunagi higihaisuga probleeme olnud, seal käib pärast kehalist pesemas ja vahetab riided. Kodus lähevad kehalise riided kohe pessu ja korduvalt neid ei kanna, vähemalt pluusi mitte.

      Jalgpallist tuleb trenniriietega otse koju ja siis on teine lugu.

      1. Mina nii vara ei laseks higipulka kasutada, kui, siis ainult väga looduslikku.
        Ei ole sellepärast kindlasti vaja muretseda, et peab kümneselt kasutama juba, sest muidu ei teki harjumust, eriti veel, kui tegelikult vajadustki pole. Tekib see harjumus väga normaalselt ka siis, kui alles vajaduse ilmnemisel kasutusele võtta.

    2. pulkdeodorandi kasutamine pole teps mitte kasulik, kui seda pidevalt kanda… Loe netiavarustest, mis koledad haigused liigsest higinäärmete sulgemisest saada võib. Ikka pesta tuleb sagedasti 🙂

      1. Ma olen suur higistaja, ei saa ilma antiperspirandita, aga jube on küll lugeda (ja ka tunda), kui kahjulik see tegelikult on. Kodus olles annan kaenlaalustele puhkust ka, aga see eeldab tõesti, et ma mitu korda päevas end värskendan. Väljas nii sageli pesta ei saa.

        Lapse puhul muidugi karmide vahendite poole ei vaataks, otsin uueks kooliaastaks loodusliku toote. 🙂

      2. Ju siis mõned poisid ei pese… Korralikud riietusruumid on olemas aga eks kambakesi on see pesemine nagu on – üks ei lähe ja teised järgi. Õpetaja räägib ja kodus räägitakse aga aitab vähe.

        Jah, olen teadlik deodorantide kahjulikkusest. Hetkel tähendab deodorandi kasutamine seda, et tüdrukul on 1-2 korda nädalas meeles hommikul seda kasutada. Pesemisel ja higistamisel ei ole selles mõttes ju seost – loomulikult käivad lapsed end õhtuti pesema, aga päeva peale higistama ajab ikka. Olen teadlik ka sellest, et higi ei tohiks haiseda. Aga jah… Olen proovinud looduslikke variante, minule ei aita.

  3. See “naisdega kebimine” on äge leid. Ma huvipärast guugeldasin ja vasteks tuli ainult sinu blogi. Huvitav, kuidas nad ennast huvitavani välja jõudsid sellise otsinguga?

  4. Mõlgutan ka mõtteid oma kohe 10aastaseks saavale pojale seksiteemade rääkimisest. Aga ei oska kuskilt alustada. Kuidagi äkki ei tahaks peale lennata ja samas mingi liblika-lille jutuga pole ka ju mõtet minna. Olen 35aastane ja minu puberteedi ajal sellest ei räägitud. Need teadmised tulid mingist raamatust (vist oli äkki Oliver ja Ulrike?).
    Puberteet on meie kodus ka üsna aktuaalne. Viha, nuttu ja jalgade trampimist tuleb ette. Ja puberteedi mainimine tekitab veelgi enam trotsi. Meie sõnavarasse see ei kuulu.

    1. “Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma” on meil olemas, ehk peakski selle peidust välja võtma. 🙂

      Me sõna “puberteet” ei väldi, sest see pole miski, mis oleks trotsi väärt. Meie jaoks pole see sõna halvamaiguline ja oleme lapsele ka öelnud, et keegi ei mõtle selle sõnaga halba, vaid see on lihtsalt ühe arenguetapi nimi ja see kestab seni, kuni temast saab mees. Tõin talle just veidi aega tagasi näite, et kas poleks olnud imelik, kui ma oleksin solvunud iga kord, kui keegi raseduse ajal minu kohta rase ütles. Arvas, et see oleks olnud imelik. Ütlesin selle peale, et minu arvates on ka imelik, kui tema solvub sõna “puberteet” peale. Sai asjale pihta küll ja naeris enda üle. 🙂

      1. Samas rasedus ongi enamasti pigem positiivse kõlaga sõna. Minu arust. Ja puberteet on selline negatiivsem arenguetapp, rasedus pole ju arenguetapp. Kõrvutada võiks äkki siin nt keskeeakriisi või menopausi? “Ah, ärge tehke emast välja, ta ongi selline ärritunud ja turtsakas, tal menopaus”. Kõlab nagu hingele pai, mis? 😀

        1. Oleneb, kuidas võtta, ma seletasin Esimesele, et tal on puberteet, mis tähendab seda, et ta kasvab aeglaselt meheks. Sedasi kõlab lapse jaoks ju isegi täitsa positiivselt, millel lihtsalt negatiivsed kõrvalnähud. 🙂

          Kui menopausi näitega kõrvutada, siis tooksin hoopis võrdluseks olukorra, kus ema higistab ja õhetab ning ma lohutan teda sellega, et see on menopausi ajal täiesti normaalne ja tema kukub selle peale karjuma, et tal pole mingit menopausi, meil endil on. Või kui õde ema õhetamise üle naerab ning ema selle peale solvub ja minema jalutab, siis ütlen, et mis siin naljakat on, see on menopausi juures täiesti okei, oled ükskord ise samas olukorras. Viimane näide on siiski ebareaalne, sest ema ise teeb oma menopausi üle nalja ning meie õega naerame ja lõõbime koos temaga, ei mingit draamat. 😀

          1. M’iga n6us.
            Samas, 10-aastasega suheldes tuleb targalt vahendeid valida ja siin oled sa oskuslikult olukorra lahendanud. Praeguseks 🙂

            Kirjutan ka esimest korda 🙂
            Seega lisan veel kaks asja: ma väga-väga naudin su kirjutamist ja olen mitu korda sind alglasside 6petajana ette kujutanud. Aga olles nüüd su unistustepostituse läbi lugenud, siis see amet sulle endale ilmselt (siiani) meelepärane pole tundunud.
            Ja teine asi ka – kas lapsed (see vanim st) on su blogi juba avastanud?

          2. Ei, õpetajaks ma ei sobi, pole kannatust. Olen end ette kujutanud eesti keele õpetajana (enne pean selle muidugi ise ära õppima 😀 ), aga mul ei ole selleks piisavat närvikava. Lisaks ei viitsi ma eriti rääkida, nii et ma ei kujuta end ette tervet päeva tahvli ees ühte ja sama juttu ajamas. 😀

            Lapsed on blogist teadlikud, aga ise selle vastu huvi pole tundnud. Paljude kahtlasemate (tobe nägu, mingi riietus, vanaema juures laudas olemine jne) piltide puhul küsin, kas neid häirib, kui nende sõbrad neid pilte nägema juhtuvad. Ühesõnaga ei küsi niisama luba, vaid annan mõista ka, kui avalikud need pildid tegelikult on ja kui on tõesti midagi, mille puhul nad ei taha, et teised lapsed (täiskasvanutest on neil ükskõik) näeksid, siis neid pilte ma üles ei pane.

            Ka nendest tundlikematel teemadel kirjutades küsin enne, kas neid häirib, kui mõne sõbra ema selle või tolle kohta loeb ja sõbrale edasi räägib. Enamasti ei häiri, aga on ka asju, mida olen kirjutamata jätnud, sest nende arvates on see piinlik olnud.

            Mõne asja puhul on lapsed ka ise sõpradele öelnud, et nad otsiksid mu blogi/instagrami üles, siis näevad mingit pilti. Seda olen palunud siiski mitte teha. 😀 Pole vaja.

            Aga küll tulevad nii lasteaiast kui ka koolist koju kommentaarid teistelt lastelt selle kohta, mida nende vanemad neile näidanud on ja on tulnud ka kommentaar, kus kellegi ema oli öelnud, et ma olen loll, et igasuguseid pilte üles lisan. 😀

  5. Mistahes meediamaastikul toimetades on vastukajad alati olemas, nendega toimetulekuks peab olema piisavalt paks nahk v6i siis külm närv. Minul endal ei ole kumbagi, seet6ttu piirdun kommentaaridega 🙂
    Olin ise 10-aastaselt veel suhteliselt vagur ja tasane, aga 4-5ndas klaasis läks mürgel lahti. Seda v6imendas mu ema algusjärgus menopaus, aga v6isin ma siis seda tookord teada ja tema äärmist ärrituvust kuidagigi m6ista …
    Igatahes oli kodus sageli selline 6hkkond, et parema meelega olin lihtsalt kogu aeg ära – muusikakoolis, trennis, tundide kaupa s6branna juures, v6i siis koolilaua taga peidus, ise ajaloo6piku varjust Alexander Dumas’d lugedes. Ilmselt ei oleks minust iial sellist raamatumaniakki saanud, kui mul oleks kodus vähegi rahulikum 6hkkond olnud.
    J6udu teile! 🙂
    Olen ise 40+ , juba kergete kuuma-ja külmahoogudega rinda pistmas, 6nneks olen aegade jooksul ostnud kokku terve kollektsiooni lehvikuid (tango-ja salsa6htute jaoks), nii et saab neid siis otsapidi ka muul ajal kasutama hakata 😉

    Ahjaa, olles m6nda aega ka 6petaja olnud, siis seda pean küll ütlema, et iial ei tulnud ette sellist päeva, kus pidin kogu aeg ühte ja sama juttu rääkima. Ma oleksin ise otsad andnud.
    Niisiis tegingi äärmiselt egoistlikult iga kord (ja igal aastal) uue klassi ette sattudes oma aines käsitlevate peatükkide puhul k6ikv6imalikke minivariatsioone (keele6pe).
    Ja ega ma tänagi ei tea, mis minust suurena saab 🙂

    1. Ega mul ka ei ole paksu nahka ega külma närvi, mõnikord ikka värisen ka, aga läheb ajaga üle. 🙂

      Lohutav lugeda, et sa veel tänagi ei tea, kes sinust suurena saab. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *