Veidi rõõmu, nuttu, kaasaelamist ehk niisama mõtteid.

Tegin siin üle-eelmises postituses väikese vihje, et 1000 € võiks kuskilt sülle kukkuda ja uskumatu, aga see juhtuski! Täna oli arvel 500 € rohkem palka kui olime oodanud ja sama juhtub ka järgmisel kuul, aga nüüd juba oskame sellega arvestada. Lugu siis selline – kui Härra eelmisel nädalal maksuametisse kohtutäituri nõuet korda ajama läks, siis avastati, et tema maksukaart oli tehtud vale programmiga või muud sellist. Nii tehti talle möödaminnes uus maksukaart, aga sellele pandi palju väiksem maksuprotsent, sest kevadel lasi Härra selle protsendi hästi kõrgele tõsta, et vältida olukorda, kus peaks deklareerimise järel juurde maksma. Tagasi on ju ikka toredam saada. Igatahes oli ta nüüdseks maksudega väga plussis ja maksuprotsent viimaseks kaheks kuuks langes kolinal. Härra ainult ei osanud arvata, et see vahe nii hästi tunda annab ja mina üldse ei teadnud, et see protsent tal väiksemaks muudeti. Seega meie jaoks üsna tühja koha pealt tulnud raha, aga kahjuks ei saa selle eest Türki sõita, vaid see kõik kulub autode peale. Abiks sellegipoolest! 🙂

Härra autole juba leidsingi 180 € eest korralikud plekkveljed koos peaaegu uute talverehvidega. Kuna kaks velge on tal praegu nii roostes, et rehvidel ei püsi õhk sees, siis vaatasin alguses kahte uut velge 100 € eest, aga nüüd saame 180 € eest terve jooksu, millel talverehvid juba peal, seega jääb ära ka rehvide ümberlöömine ja sellega kaasnev 50-60 € suurune kulu.

Autodest rääkides, siis minu tänane nutt tuligi sellest, et minu armas Voyager ei läinud käima. Nüüd ütlen küll armas, kuigi enne kirusin seda panni maapõhja, aga ma tean, et see pole tema süü, et meie pole ostnud uut akut ega pihusteid (ligi 400 € tükk) ära vahetanud. Aku nüüd ostame, aga pihustid jäävad ikka vahetamata, mis tähendab endiselt suuremat kütusekulu ja seda, et juba -5 kraadiga tuleb eelsoojendus paar tundi enne käivitamist külge panna. Tüütu! Miks me ei ostnud bensiinimootoriga Voyageri? Järgmine kord teeme paremini ja ostame sellise bensiiniröövli:Värvitoon saab ilmselt teine olema, sest ma ei ole näinud veel punast Grand Voyageri, millel oleks vähem kilovatte kui 208. Jah, unistada on tore, aga see järgmine kord tuleb parimal juhul alles 2-3 aasta pärast.

Tagasi selle juurde, kus auto käima ei läinud. See hetk oli tõesti selline, kus tuli nutt kurku, et miks pean mina selliste asjadega tegelema, miks ei ole mul meest kodus või vähemalt starteriga akulaadijat. Alles nädal tagasi tuli sõber keset oma tööpäeva mind päästma ja andis oma aku pealt voolu, täna tuli sõbranna mind päästma ja andis oma auto, et saaksin poes ära käia. Aga postkontorisse ma enam ei jõudnud ja sinna lähen homme jala nelja lapsega, sest auto ei lähe käima.
Nutt tuli kurku rohkem seetõttu, et viimati sain 3 nädalat tagasi paar lastevaba tundi, kui viisin Teise sünnipäevale ning jäin teda Rakvere peale ootama, ja viimased 2 nädalat on üldse väga tõbised, tubased ja üksikud olnud. Jah, ka nelja lapse seltsis saab end üksikuna tunda, sest ma tahaksin täiskasvanutega ka veidi silmast silma suhelda. Aga ei Härra ega minu ema tohi pisikutega kokku puutuda ning tervete lastega sõbrannad ka meid külla ei oota, nii istumegi nelja seina vahel, nägemata suuri inimesi, kellega saaks suurte inimeste jutte rääkida. See autolugu lihtsalt suurendas seda koduseinte vahele aheldatuse tunnet. Õnneks muutus nutt rõõmuks, sest sõbranna tuli appi ja pisikute pärast ta ei põdenud, kuna tema enda laps oli ka täna tatine ning saime veel kohvi ka juua. Lõpp hea – kõik hea.

Kui mina olin 19-aastane, siis ma olin abielus, ootasin Esimest ja remontisin meie kodu. See oli see, millest ma olin unistanud. Mitte kordagi ei olnud ma kaalunud maailma avastamist ja ma ei mäleta, et see oleks sel ajal üldse nii popp olnud. Minu jaoks on see rong küll läinud, aga ma saan nüüd kaasa elada oma 19-aastasele täditütrele, kes alustas täna reisi Maltale, kuhu ta jääb pooleks aastaks. Kuna me elame 21. sajandis, siis me oleme teineteise eludega muidugi tänu internetile kursis ja kaasa elan talle tema reisiblogi vahendusel. Viimases postituses lubas ta, et rohkem piltideta sissekandeid ei tule ning ma olen kindel, et ta edastab Maltat kogu tema ilus, sest Madli instagram kubiseb ilusatest piltidest. Silma ja kätt tal on! See pilt ei ole küll veel Madli tehtud, aga annab (mulle) aimu, mis meid ees ootab. Rohkem küll teda, aga ma jään siiski meie külma talve ja argimurede juures talle kaasa elama ning läbi tema Maltat avastama.

Madli, head reisi Sulle ja ära siis unusta blogida!

8 thoughts on “Veidi rõõmu, nuttu, kaasaelamist ehk niisama mõtteid.

  1. Ma võin ka sinuga lobisema tulla , kui oma Lotteka & Pöialpoisi olen lasteaeda saanud . Viimane kord sõnusin ära , et kutt esmasp lasteaeda , s***agi – pühap õhtu tabas meid suuur ehmatus ja elu esimene larüngiidi hoog ning öö tuli haiglas veeta ja lasteaed lükkus nädalaega edasi .

    1. Ma loodan, et ma saan enda omad ka esmaspäevast lasteaeda. Järgmine nädal tuleb küll vist jälle kole kiire (Härra kodus, aiatööd, veekeskus, kino, ülemus tuleb brigaadiga Eestisse hooaja lõppu tähistama, silmaarst, isadepäev jne), aga ülejärgmisest kõlgutan jälle kodus jalga ning siis võid külla tulla küll. 🙂

      Kas sa viid lapsed hommikusöögiks kohale? Kui jah, siis saame juba lasteaias kohtuda ja koos minu juurde (või hoopis kohvikusse) kohvitama minna. 🙂

      Päris kole larüngiidi kogemus. Loodan, et see ei kordu, aga kui kordub, siis usu mind, see ei ole enam suur ehmatus. Kui see lohutab muidugi. 🙂

      1. Esmasp-Teisip viin hommikusöögiks , sest siis ma ise kooli , muud päevad alles üheksaks . 🙂 Seda saab arutada veel ju 😉

          1. Mu jõnglased lasteaias, aga sinu omad vist mitte jh .. Ma võiksin sinuga täna kohvitada , u lõunapaiku , aga mdea kuidas ma su kätte saan .. Numbreid me pole ju vahetanud . Kui sulle sobib muidugi täna .

  2. Pole mingi ime, kui haigete laste kõrvalt hulluksminemine tuleb. Mul tuleb vahel kahe lapsega ühe päevagagi selline tunne, et jookseks kuskile. Ja minu omad on vanemad 😀 ja poole vähem.

    1. 😀

      Jaah, mul on 3/4 lastest jälle tõbised… Mul ei ole tunnet, et jookseks kuskile, sest ma ei jaksa enam joosta ka. 😀 Tahaks ainult teki alla pugeda ja lõunani magada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga