Viimane nädal…

Mul on leinameeleolu. Reedel sõidame täispakitud autoga koju, Härra sõidab juba pühapäeval üksinda Soome tagasi ja ongi selleks korraks jälle kõik. Üritan end küll lohutada, et järgmised 3-4 kuud lähevad sama kiiresti kui viimased 2 ning siis saame jälle kevadeni rohkem koos olla, aga hetkeolukorda see väga ei leevenda.

Ma tean, et kodus pole enam aega kurvastada, siis tuleb hoopis hakata harjutama Neljandat lasteaiaga ja Esimest suurema iseseisvusega, tulevase koolilapse tuba vajab uuendust, laste riideid ja jalanõusid peab sorteerima, et väikeseks jäänud asjad eest saada, katkised ja lootusetult määrdunud minema visata ning välja selgitada, mida ja kui palju on juurde vaja, kuid enne kõike seda tuleb siiski head aega jätmise hetk üle elada. Tõotab küll tulla kergem, kui eelmisel korral, sest ma ei sõida enam pisarsilmi bussiga Soomest koju, vaid saadan Härra koduuksel ära, mida ma olen sadu kordi teinud. Mitte et see enam pisaraid silma ei too, ikka toob, aga elu ei jää seisma. Tookord bussis jäi.

Ka eelmisel korral hakkasin juba nädal enne lahkumist leinama, energia asendus emotsionaalsusega, midagi teha ei tahtnud ja kõik ajas nutma. Kõik emotsioonid meenutavad eelmist korda ja sedasi nüüd elangi läbi nii eelmist kui ka praegust ühise suve lõppu ehk olen topelt kurb. Ma ju tean, kuhu praegu päevad ja tunnid tüürivad…

Suvi küll veel läbi ei saa, aga ma ei saa seekord viimase hetkeni Soomes olla. Nagu mainisin, siis pean hakkama Neljandat lasteaiaga harjutama, et septembriks oleks ta juba eeskujulik lasteaialaps ja ma saaksin siis rahuliku südamega kooli minna. Esimene pole veel kordagi vastutanud kuskile õigeks ajaks kohale jõudmise eest, oma võtmete ja telefoni eest, lukustatud korteriukse eest, oma täis kõhu eest ja nii edasi ning ma ei taha, et ta hakkab septembrist seda üleöö tegema, kui ma oma koolipäevadel lahkun enne teda ja tagasi jõuan umbes neli kuni viis tundi pärast teda, seega kulub temalegi paarinädalane harjutusperiood ära.

Kuigi ma tunnen vähemalt tulevase koolilapse toa uuenduskuuri ees elevust ja igatsen nii nõudepesumasinat, kuivatit kui ka paari sammu kaugusel asuvat vannituba, et Härra ei peaks pool üks öösel mind keldrisse saatma*, siis kahju on ikkagi minna.

Ma tegelikult tahtsingi öelda, et olen emotsionaalselt hetkel üsna kinni, ei ole tuju kirjutada, ei ole tuju vastata kommentaaridele, ei ole tuju süüa teha, ei ole tuju koristada. Tuju tuleb kindlasti tagasi ja ilmselt juba nädala pärast samal ajal olen kenasti rööpas, käed-jalad on tööd täis ning Soome periood oleks nagu kauge minevik. Hetkel on siiski viimaseid päevi olevik ja Härraga nägemiseni jätmine lähitulevik.

* Ühel ööl juhtus selline lugu, et ma läksin pesumasinast pesu ära tooma, aga panin selle kõigepealt lauale, et mustad riided masinasse toppida ja siis jalutasin sirge seljaga keldrist välja ning poolel teel avastasin, et ma jätsin märjad riided lauale. Ja kustutasin tule! Aga lüliti on keldris ja kui seal tuli ei põle, siis keldrisse viiv koridor on kottpime ning ma olen nii argpüks küll, et ei julge minna mööda pimedat koridori pimedasse keldrisse. Nii pidin ajama Härra üles, et ta tuleks hoiaks mul käest kinni ja aitaks riided ära tuua…

960x540Selle pildi lisasin siia, sest mujale pole lisada, aga mulle nii meeldib, mida Virumaa Teataja mu silmadega siin teinud on. See on see pilt, mille nad mu kolumni juurde lisavad ja mida nad selleks veidi tuuninud on. Võib-olla vihje, et mu kolumnid on nii sinisilmsed. Ei vaidle vastu.

13 thoughts on “Viimane nädal…

  1. Liivi!

    Ma olen täiesti võhivõõras ning kirjutan esimest korda.
    Ma olen ikka pikalt su blogi jälginud ja Sulle ja ülejäänud viiele Sidrunile kaasa elanud!
    Kõrvalt vaadates ei ole meil mitte midagi ühist – mina olen 25-a, lastetu (kõlab nii kõledalt), abikaasatu ja alustan kolmandat eluaastat Austraalias. Kuid ma tunnen, et see, mis on Sinu ja Härra vahel, on see miski, mida mina endale suhtes tahaksin! Ma austan ja hindan Su ellusuhtumist, töökust, ettevõtlikust ja kindlat meelt!
    Ma elan kaasa headel hetkedel ja toetan veidi raskematel hetkedel..

    Ma isegi ei tea, miks ma pole varasemalt kirjutanud.. Aga siin ma nüüd olen – tahan öelda, et sa oled kuramuse Vinge naine ning ma hoian kõik sõrmed ja varbad, et Sul kõik ladusalt läheks!

    1. Ma ka ei tea, miks sa ei ole varem kommenteerinud ja mul suud kõrvuni ajanud! Aitäh, et nüüd kommenteerisid, kulus ära! 🙂

      Aitäh sõrmede ja varvaste hoidmise eest ning seikle Austraalias meie eest ka! Me oleme Härraga küsinud endalt, et miks meie seiklemas ei käinud, et miks see meil üldse mõttessegi ei tulnud. Nüüd küll käiks ja seikleks, aga veidi hilja on.

      1. Seigelda on tõesti tore aga ühel hetkel tahad koju jõudes kellelegi enda seiklustest pajatada!

        Kuidas see pildivõistlus läheb, kus auhinnaks Disney reis on? 🙂

  2. Liivi, sa oled väga vapper ja tugev! Sa oled varasemalt korduvaltki pidanud üksi nii kaua hakkama saama ning pea meeles, et kunagi tulevukus saab su mees Eestis elada ning ei pea enam ära minema.
    Ja eks talle on ka need lahkumised raskemad kui teab, et sul on raske 🙁
    Igastahes, tubli oled! Minu mees on päästja ja mul on raske isegi see 1 ööpäev iga paari päeva tagant vastu pidada.. Ehk kui beebi natuke kasvab (praegu 2-kuune), läheb kergemaks 🙂

    1. See tulevik mind veel püsti hoiabki. Kui seda lootust ka ei oleks, siis oleks ikka väga nukker olla.

      Olen küll palju kordi pikalt üksi olnud, aga kergem on harjuda koos olemisega kui vastupidi. 🙂

  3. Mind ootab ka kooliaeg ees! 🙂 Küll aga sedasi, et hakkan olema neli-viis päeva nädalas hoopiski Tallinnas.. Tunnen küll väga suurt ootusärevust, aga samas ka meeletut hirmu.. kanaema nagu ma olen :/ Kuidas küll lapsed ilma minuta hakkama saavad, kuidas küll kaasa kolme lapsega üksi hakkama saab?? Kuidas küll mina ilma lasteta hakkama saan!!???? :/
    Ma tean, et need aastad lähevad tegelikult kiiresti ja see võimalus praegu, täita oma unistus ja õppida eriala, mis on mulle nii hingelähedane, see on harukordne ja imeline.. Aga praegu tunnen isegi natuke süüd laste ees, olen ju kogu aeg nende jaoks olemas olnud..
    Õnneks on esimesel esimene kooli aasta möödas ja kolmandal esimene lasteaia aasta tehtud, aga ikkagi olen juba ette nii kurb, et ma ei saa neile rühma uksel soovida ilusat päeva ja öelda, et ma armastan neid.. teha õhtul headööd musi-kalli.. …mu süda puruneb juba praegu 🙁

    Eh, sain nüüd kurta väheke 😀
    Ja nagu mu isa ütles – kõik on motiveerituse küsimus! Ja motivatsioon on mul kõrgel!

    Sulle palju edu oma kooliaastaga ja Esimese pärast ära muretse, ta on tubli ja saab hakkama!
    Minu oma ei olnud enne kooli maja eest kaugemal õueski käinud jne, aga kooliga harjumine läks ilusti ja temast on saanud väga vastutustundlik tüüp 🙂
    Meil hindeid esimene aasta ei pandud ja kenasti oodati ka nõrgemate järgi(lugemine läheb meil väga raskesti..). Igatahes kõik läks palju paremini, kui enne kooli hirmutati! 😀

    Kohvitame mingi päev, mul poisid järgmisest nädalast aias! 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga