VT kolumn: Anonüümne kommenteerija

Saatsin täna ära laupäevase kolumni ja sellega meenus, et eelmise kuu oma jäi blogisse lisamata. Parandan selle vea:

Mis saab, kui kõik väljaanded kaotavad võimaluse anonüümselt kommenteerida ehk piiravad anonüümse kommenteerija sõnavabadust? Sõnavabadust, mille piiramist on ta pidanud ennegi kogema.

Kui anonüümne kommenteerija käis koolis, siis ta avaldas oma negatiivseid arvamusi õpetajate kohta musta markeriga koolipinkide lauaplaatidele. Anonüümselt. Kuni tema käekiri ära tunti, päevikusse märkus kirjutati ja tagatipuks pandi pärast tunde laudu pesema.  Anonüümne kommenteerija ei saanud vanaviisi jätkata, sest tema tegevus ei olnud enam anonüümne, kuid vanad harjumused olid visad kaduma.

Kui anonüümse kommenteerija esimese silmarõõmu tunded ei olnud vastastikused, siis ta kirjutas ööhakul suurelt aerosoolvärviga tema kortermaja seinale, kui lõdva kummiga pükse tüdruk kannab. Samuti ei jätnud ta paar maja edasi enda teada, milline suguelund on paralleelklassi Kalle, kelle poole too lõdva kummiga tüdruk vaatas. Kuid endiselt saatis teda ebaõnn, tema toimetamine jäi politseipatrullile silma, ta sai väärteo eest ametliku hoiatuse ja taaskord pidi ta enda sõnavabaduse ise maha pesema.

Anonüümne kommenteerija oli kogetud sõnavabaduse piiramise järel löödud. Kuidas küll väljendada enda arvamust nii, et ta oma sõnade ja tegude eest vastutama ei pea. Sügava mõttetöö keskel hakkas ta muuseas laual olnud ajakirja kaanestaari keskmisest suuremaid kõrvu veel suuremaks joonistama. Kui ta oma kätetööd märkas, siis see pakkus talle nii suurt nalja, et avaliku elu tegelaste välimuse uuendamine muutus tema uueks lemmikuks ajaviiteks.

Kui nende koju tekkis arvuti ja internetiühendus, siis anonüümne kommenteerija avastas, et ta ei peagi enam ajakirjapiltidel inimeste eripäradele oma joonistamisandega rõhku panema, vaid ta saab pöörata nendele tähelepanu artikli alla kommentaare jättes. Anonüümselt! Lõpuks sai ta nautida piiramatut sõnavabadust ja ta nautiski seda piiramatult. Polnud enam teemat, mida ta ei oleks vallanud ja nii leidsid tema arvamused oma koha iga veebiväljaande erinevate artiklite all. Ei olnud lugu, kui arvamus ei käinud üldse uudise sisu kohta, sest erinevus rikastab!

Kuid viimase aja sündmused on muutnud anonüümse kommenteerija ärevaks – Postimehe veebileht hakkas piirama tema sõnavabadust. Ta kardab, et ka teised veebiväljaanded lähevad sama teed ja hakkavad peale suruma vastutuse võtmist sõnavabaduse kasutamise eest, aga vastutada anonüümne kommenteerija ei taha. See ei ole tema jaoks sõnavabadus.

Mul on anonüümsest kommenteerijast kahju, aga ma pean ütlema, et Postimehe veebilehte on nii hea lugeda, kui artiklite all on vähe, aga see eest ainult asjalikke kommentaare. Sealse idüllilise keskkonna sees tekkis lootus, et teised suured uudisteportaalid pesevad samuti oma koolipingid ja majaseinad roppustest puhtaks ning võtavad kommenteerijalt vastutustundetu anonüümsuse. Kui ta seejärel enam sõna ei võta, siis järelikult ei olnudki tal midagi öelda ja kaotajaks ei jää keegi, ka anonüümne kommenteerija mitte, sest talle jääb endiselt loominguvabadus paberväljaannetes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga