Kunagi ammustel aegadel anti koolis kodutööks luuletuse kirjutamine ja et see oleks lihtsam või raskem, kuidas kellelegi siis, anti ette valik pealkirju, mille hulgast valisin mina “jäljed kastemärjal rohul”. Ma olin selle luuletuse üle nii uhke ja pean tõdema, et minu arvates on see endiselt täielik meistriteos!

Jäljed kastemärjal rohul…

Öös hämaras,

on puud käsikäes,

kuu kutsub loomad,

tähed linnud toovad.

Meelitab pimeduse mahe lõhn,

julgustab öine jahe õhk,

keegi hirmu ei tunne,

inimesed kõik vajunud on unne.

Mets laulab ja tantsib,

kes jookseb-kes vantsib,

kes seekord otsib,

see ka leiab,

sest täna öösel linnud-loomad,

kuuvalgel sugu teevad.

Tants ja trall kaob koos kuuga,

hommikul pole enam miskit kuulda,

on vaid jäljed kastemärjal rohul…

No kas pole andekas? Mõtlen siin, et äkki kirjutaks veel mõned luuletused ja annaks oma luulekogu välja, aga kas on tänapäeval veel kedagi, kes luuletusi loeb? Pealegi on meil juba omajagu luuletajaid: V. Pentus, S. Kallas, V. Reiljan, E. Savisaar, N. Seli, M. Stalnuhhin ja paljud teised.