Kaks kassi on parem kui üks

Meie punast kassi Ruubit te juba teate. Nüüd on meil ka Robin, kes sai eile ametlikult meie pere liikmeks, kuigi minu jaoks on ta olnud pereliige juba esimesest hoiukodu päevast peale.

Ta sattus meie juurde hoiukodusse üsna planeerimatult. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas oleksin tahtnud Belle koju tuua, aga kahjuks meie pere ei olnud temale see õige. Robini puhul saigi saatuslikuks see, et ta meenutas mulle Bellet. Nägin Facebookis varjupaiga kuulutust, kus otsiti kassipoeg Pätule kodu või hoiukodu ja ma pikemalt mõtlemata kirjutasin, et pakun talle viimast.

12373381_1645389822394899_8186595521047636268_n

(Pilt on võetud Virumaa kodutute loomade varjupaiga Facebooki lehelt.)

Miks hoiukodu? Sest Härra ei olnud vaimustuses teise kassi ideest ja seetõttu tuli esialgu proovida, kuidas kooselu sujub, nii kasside endi kui ka uue kassi ja perepea vahel.

Kui ma Robini (endise nimega Pätu) kätte sain, siis olin üllatunud, sest ta oli palju väiksem kui pildi järgi arvaks. Ta oli lausa niru! Härra heldis kohe, kui nägi, millise armetu emapiimast ilma jäänud kassipojaga meil tegu on. Ka nägi ta seda, et kassi silmad olid imelikult kissis ja vesised ning minagi hakkasin märkama, kuidas kassipoeg ei talunud valgust ja kuidas ta turtsus ja turtsus ja turtsus.

_MG_2046

Järgmisel hommikul läksin kassipojaga kohe arstile ning tuli välja, et pisike oligi haige. Tal oli kõht parasiitidest punnis, tal oli nohu ja ta oli ilmselgelt kannatanud palju tühja kõhtu, sest ka arst ütles, et kassipoeg on tegelikult vanem kui kasvu põhjal eeldaks. Nii Robin kui ka Ruubi said ravi peale, sest nohu pidi väga nakkav olema ja Ruubil tegelikult oligi juba ninaots vesine, olid nad ju eelneval õhtul terve aja ninapidi koos.

Ruubi ja Robini esmakohtumine oleks olnud väärt filmimist, sest see lihtsalt oli nii naljakas. Ruubi ei näinud, et ma panin elutuppa ühe olematu kassiniru, kes hakkas kohe laste järel ümber tumba jooksma. Küll nägi, et lapsed jooksevad tema mänguasjaga ringiratast ja ta hakkas seda taga ajama hetkel, mil Robin korra seisma jäi. Robin jäi suurte silmadega Ruubit vaatama ja kui viimane ühe ringi ajal temast liiga lähedalt möödus, siis ta susises ähvardavalt, mille peale Ruubi susinal püsti hüppas ja turris karvaga teda vaatama jäi. Jep, kirjutades ei tundu midagi erilist, aga kõrvalt vaadates oli väga naljakas.

Järgmisel hetkel nad juba nuusutasid teineteist ja siis hakkas möll pihta, nad jooksid ja mängisid terve õhtu ning magasid sügavalt terve öö. See oli üle pika aja esimene kord, kui Ruubi meid öösel kiusama ei hakanud. Siis oli ka esimene kord, kui Ruubi koos minuga magama ei tulnud, tema jäi hoopis Robini kõrvale diivani peale. Küll tulid nad kahekesi keset ööd teisele korrusele meie kaissu, aga minu lojaalne sabarakk kadus siiski päeval, mil Robin majja tuli.

Ruubi ja Robin saavad üldiselt omavahel hästi läbi, aga Ruubil oli vahepeal 2-3 nädalat nii halb olla, et väikesegi jõuvaru korral andis ta Robinile tappa, kui too temaga mängida tahtis. Ruubi nimelt korjas mingi koleda bakteri üles – päevadega vähenes tema isu nullini, karv muutus koledaks ja kass ei nurrunud enam. Järgmisel hetkel ta oksendas sapivedelikku ja oli kõrge palavikuga nii loid, et ta ei liigutanud ühtegi lihast, kui Robin teda murdis. Siis ta käiski kaks päeva tilgutite all, sai kolm päeva sundsöötmist ja -jootmist, sest ta ise ei vaadanud toidu ja vee poolegi, aga vähemalt ta hakkas teisel päeval ringi liikuma ning kolmandal juba nurruma. Ma olin nii rõõmus, kui tema nurrumist kuulsin – Ruubi oli tagasi! Päris tagasi ta tegelikult ei ole siiani, ta sööb nüüd vähe ja on söögi suhtes väga pirtsakas. Nii pirtsakas, et see, mis viis eile keele alla, ei kõlba täna enam üldse süüa. Aga nii palju ta siiski sööb, et hakkab vaikselt kosuma ja teda paitades ei ole enam tunnet nagu oleks käe all nurruv kassi skelett.

Vähemalt mänguisu on tal päris tagasi ja nad lasevad Robiniga nagu hobused mööda korterit ringi, kappadi-kappadi-kappadi nii öösel kui ka päeval. Kui nad just ei maga.

_MG_2386

Nurrumisest rääkides, siis Robin ka alguses ei nurrunud ja ma arvan, et ta lihtsalt ei osanud või tal polnud kunagi põhjust seda teha. Oli ta tänavalt leitud ja mul on tunne, et eelmises hoiukodus oli ka midagi puudu, sest ta sõi meil esimestel päevadel nii nagu poleks kunagi süüa saanud. Ta sõi ahnelt oma kõhu nii punni, et me ei julgenud teda süllegi võtta ja ta tegi seda urisedes, et jumala eest Ruubi suutäitki kõrvalt ei pätsaks. Paari päevaga sai ta küll aru, et kõike ei pea vägisi sisse ahmima, sest söök ei kao kuhugi, kuid täitmatu isu on tal endiselt. Nirust kassipojast on saanud veidi paksuke noor kass.

Clipboard

Aga ma tahtsin tema nurrumisest kirjutada. Esimene hale nurrumine tuli pärast pikka kõrvataguse sügamist ja see oli nii õrn, et kõrval pikutanud Härra seda ei kuulnud. Aga mina kuulsin ja see tegi seest nii soojaks. Selleks ajaks oli Robin meil umbes 3-4 päeva olnud, sealt edasi hakkas ta aina rohkem ja valjemini nurruma ning nüüd teeb ta seda iga pisiasja peale. Nagu Ruubigi.

_MG_3476

_MG_3489

Kasside omavaheline kooselu sujub hästi. Käivad sama kasti peal (Ruubi enam vooditesse ei pissi), söövad koos, magavad koos või siis samal ajal erinevates kohtades, mängivad koos, teevad pahandust koos ja jooksevad meile koos uksele vastu, kui koju saabume. Ükskõik, kas oleme olnud ära 15 minutit või terve päeva, alati tulevad nad uksele vastu selliste nägudega nagu oleksid just pärast rasket hiirepüüdmist korra tukastanud – ringutavad ja ohkavad tähtsalt ning on ootusärevad, et kas neile midagi preemiaks ka tõime.

Robini ja Härra kooselu nii harmooniline pole. Mõnikord, eriti öösiti, pole Härra kummastki kassist üldse vaimustuses, aga Robiniga on tal rohkem selline armastuse ja vihkamise suhe. Ruubi ei käi eriti köögikappide ja laua peal, aga kui ta seda reeglit rikub, siis laseb kohe jalga, kui käega vastu lauda patsutada. Robin ei jookse kuskile, patsuta ja riidle palju tahad – kui tema tahab saada singiviilu, siis ta peab selle saama. Kui laua pealt ei saa, siis lapse käest saab ikka ja siis juba koos leivaga. Enam ei saa toitu hetkekski järelvalveta jätta, ka köögitükki mitte, sest Robin on kohe selle kallal ning Härral ihukarvad püsti. Aga kui sama teeks koer, siis… No kuule, ta on ju koer! Ühesõnaga on tema rohkem koerainimene. Mina lihtsalt loomainimene.

Robin õnneks teab, kuidas häid suhteid hoida ja ta on esimesest päevast peale rohkem Härra poole hoidnud, tema sülle, kõrvale ja peale magama kippunud ja seda väga pealetükkivalt. Kui Härra ta ära tõstab, siis ta läheb kohe sülle tagasi ja tõmbub nurrudes kerra, et edasi magama. Isegi koerainimese süda sulab sellise asja peale!

_MG_3082

See pole fotolavastus, vaid täitsa päriselt jäi Härra korteris keset kolimiskaost tukkuma. Seda ta ei tundnud, kui kass tema rinnale magama läks, aga ärgates oli Robin veel samal kohal ja Ruubi oli külje alla pugenud. Kassid teavad, kellele pugema peab!

Kuigi Härrale tihti Robini krutskid ei istu, siis on ta kassi poolt ikkagi sedasi ümber käpa keeratud, et Robinit ta ära anda ei tahtnud, kui kassipojale oli kodupakkuja olemas. Õigemini oleks kodu samaks jäänud, vaid pererahvas oleks muutunud. Siis saingi Härra poolt nõusoleku muuta hoiukodu kassi ametlikuks koduks, aga selle vahepealse kolimiskaose ja kohanemise keskel ei jõudnud sellega tegeleda. Kuni siis eilseni.

Ma tunnen, et meie kodu on tänu kassidele kohe palju kodusem ja ma olen lihtsalt nii rahul, et mina , kes “ma ei taha elamisse ühtegi karvakera”, need kaks karvakera siiski koju tõin! Kahe kassiga on see tunne veel tugevam ja mul on hea meel, et nad on teineteisel olemas, kui meid pole kodus. Igavust nad meie äraolekul ilmselgelt ei tunne, sest muidu ei ripuks kardinad hiljem üksikute aasade küljes…

IMG_3720

IMG_3737

Edit: Meie teised karvakerad, keda ei saa võtta tuppa elama, on kolinud oma majaga Härra vanemate õuele. Facebookis küll jagasin seda, aga kõik sinna ei satu ja ma ei taha, et keegi arvaks, et me tegime Lottest ja Millist küülikupraadi. Nad on täitsa alles. 🙂

8 thoughts on “Kaks kassi on parem kui üks

  1. Ahhhh!! Palun tee veel kassipostitusi!! 😀
    Mul käisid vanemad paar nädalat tagasi reisil ja tõid oma alla aastase päti minu juurde – no niiiii tore oli, et keegi koju tulles ootas, tahtis mängida ja nurrus öösel külje all. Kahjuks üürikorterisse ei saa kassi võtta ja elusolend on nii suur kohustus ka, ei taha ju teda üksi koju ka jätta, kui endal käimised. Vanemaks ja püsivamaks saades võtan raudpolt karvakera koju! Seniks kadestan teisi ja nende kassipilte, nii et feed me!!! 😀

    1. Sellepärast ongi kaks parem kui üks, et keegi ei peaks üksindust tundma. Pikemate käikude puhul see muidugi ei toimi, siis on kaks kassi korraga kurvad.

      Järgmine kord teen lohutuseks postituse, kuidas kassid on kardinad katki teinud, kuidas nad meil öösel magada ei lase ja kuidas Robin kõhulahtisuse ajal mitu päeva jutti igale poole kakaseid käpajälgi jättis. 😀

  2. Aga karvad? Meil ka kaks kassi, muidugi ma armastan neid ega kujuta ette aega, kus nad oma üheksa elu on ära elanud. Aga need karvatuustakud, mida üks või teine neist aegajalt maha poetab, need ei aja mind isegi hulluks enam. Kassi magamiskoht diivanil on ainult tema päralt – sealt lihtsalt ei jõua karvu koristada.

    1. Kui Ruubi haige oli, siis märkasin karvu, iga pai peale lendles neid silmnähtavalt. Aga muidu on karvu vähe, mind ei häiri, meest küll, sest ta kannab kodus dressipükse, mis karvu külge võtab.

      Kassidel kindlaid magamiskohti polegi, pigem magavad igas võimalikus kohas. Küllap siis poetavad oma karvu nii ühtlaselt üle elamise, et ei riiva silma.

      Kui Ruubil karv lahti oli, siis paitasin teda liimirulliga, millega riideid puhastatakse. Sedasi sai palju lahtist karva kinni püütud. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga