Vasaku jala teisipäev

Tänane päev ei alanud väga hästi. Ma ärkasin kõhuvaluga, mis iga sammu ajal peksis mind seestpoolt. Mõtlesin viivuks, et jätan lapsed koju ja hoian sedasi kokku paarsada sammu koos kõhusiseste hoopidega. Kuid mõlema poisi õpetajad on viimasel ajal rõhutanud, et lapsed peaksid rohkem kohal käima, seega tuli ära kasutada nende järjekordne korras tervise päev.

See eest otsustasin lapsed autoga 300 meetri kaugusele lasteaeda viia. Valisin kõigile õhukesed riided selga, sest aknast vaadates tundus ilm päikeseline ja ilus. Tegelikult oli õues jube külm tuul. Sättisin lapsed ruttu turvatoolidesse kinni ja hakkasin autot käivitama. Eelsüüteküünlad ei hakanud süüte sisse keeramisel tööle, aga ma mõtlesin, et mis seal ikka, öö oli soe ja küll auto ikka käima läheb.

Käiasin edutult. Lõpuks ikka mängisin võtmega nii kaua, kuni eelsüüteküünalde tuluke põlema hakkas. Proovisin siis uuesti, aga ups, olin juba aku nii tühjaks käianud, et enam ei olnud lootustki autole hääli sisse saada. Kell oli 8:59, oleksime pidanud sel hetkel juba lasteaias olema, seega ei olnud aega hakata riideid vahetama ja plaan B tuli kohe käiku võtta.

Kamandasin lapsed autost välja, haarasin pakiruumist kergkäru, tõin Neljandale toast teki ja Kolmandale kindad. Suured poisid koukisid omale seljakottidest kindad ja kiirustasime 3-aastase tempoga lasteaeda ehk meie pidasime Kolmandaga sammu, mitte tema meiega. Õnneks külma üle ei kurtnud keegi. Peale minu palja pea.

Kuna koju jõudes mul ikka kõht valutas ja väsimus oli ka peal, siis panin mõttes plaanid paika, et täna ainult vedelen ja üritan laste lõunaune ajal viimase nädalaga tekkinud unevõlga veidi vähendada. Paratamatult on õhtuvaikuses mu mõtted läinud vanaema juurde ja nii ma siis olen kurvastanud poole ööni. Samas päeval ei mõtle ma temale peaaegu üldse, vaid üksikutel momentidel tuleb meelde, et mul pole enam vanaema, aga siis leian taas tegevust. Kui lapsed õhtul magama jäävad, siis saabub lein.

Kui pisemad lõunaunne läksid, siis mõtlesin, et kasutan ikka veidikese seda aega ära ja teen ahju alla tule ning söödan jäneseid. Kuid enne tuli tuhk välja rookida, sest seda ma pole nädal aega teinud, ja kui ma juba ühest ahjust tuhka kogusin, siis tegin tühjaks ka teise korruse ahju ja köögipliidi. Kui ma puid tooma läksin, siis meenus, et homme läheb prügi. Vedasin siis garaaži kogunenud prügikotid konteinerisse, sest äkki hiljem ei oleks see enam meeles olnud.

Kui puudega tuppa jõudsin ja ahju alla tuld hakkasin tegema, siis põletasin ära ühe munakarbi ja terve ajalehe ning tundus, et tuli jäi alla. Edasi läksin õue küülikutele süüa ja juua viima, panin krõbinatekausi veekannu peale ja see libises vahetult enne jänesepuuri maha, otseloomulikult tagurpidi.

demotivation-posters-auto-310154

Sel hetkel tundus küll, et Murphy meelega annab mulle lisasamme, et ikka veel rohkem tunneksin, kuidas mu põrn ja magu omavahel kaklevad. Mahakukkunud krõbinad jäid lindudele, kui nad neid muidugi söövad, ja küülikutele viisin uue kausitäie.

Toas avastasin, et tuli oli ära kustunud ja põletasin veel ühe ajalehe ära. Kuidas on võimalik, et ahjupuude põlema saamiseks kulub mitu ajalehte ja pool pakki tikke, aga majad süttivad juhuslikust sädemest ja põlevad maani maha?! See on Murphy!

Koristasin ära veel lõunasöögist kööki jäänud segaduse ja juba oligi kell nii palju, et enam ei olnud mõtet magama minna. Nii palju siis plaanidest.

Hakkasin hoopis seda postitust kirjutama, siis jäin uudistama gifide lehti, aga targemaks ikka ei saanud ning lõpuni ka kirjutada ei jõudnud, sest Esimesele ja Teisele tuli hakata lasteaeda järele sättima. Lootsin imele ja proovisin autot käivitada, kuid too ei olnud üldse vastutulelik. Veel paarsada lööki kogu sisikonda.

Kõhuvalu on nüüdseks küll kadunud, alles on vaid meeletu väsimus ja tüdimus. Tuju on sama hall nagu oli päeval ilm.

Tegelikult tean, miks hakkab taas apaatsus peale tungima. Täna oli seitsmes päev lastega üksinda ja nüüd see hakkab juba tasapisi vaimu nüristama. Üksinda toimetamine hakkab vaimselt väsitama ja siis pole enam füüsilist jaksu ka. Ma alles täna avastasin, et Härra on juba nii kaua ära olnud, tunne on pigem selline, et ta üleeile läks. Temal on jälle selline tunne, et ta on kaks nädalat Soomes olnud – arvas juba, et järgmise nädala lõpus saab koju. Aga ei veel, esialgsete plaanide kohaselt tuleb ta kas maikuu esimesel või teisel nädalavahetusel.

Nüüd on aeg magama minna, aga enne veel viin prügikonteineri värava taha, sest ma unustasin seda päeval teha, kuid prügiauto võib vabalt juba pool 8 hommikul aia taga olla. Minu lükkan sel ajal alles kolmandat korda äratust edasi…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga