Hetked telefonist

Sorteerisin paar kausta ära, kuhu olin karjuva vaba mäluruumi vajaduse järel oma telefoni tühjendanud. Kaustades olid pildid, millest enamus on nii halva kvaliteediga, et ei kõlba neid isegi 10×15 piltideks trükkida ja albumisse panna. Tegelikult polegi suurem osa neist sellise väärtusegagi, et tahaks albumisse panna. Instagrami pole ma neid ka lisanud, sest see võtab ebamõistlikult palju aega. Nii et mul polegi nendega suurt muud teha, kui siia lisada, sest teie ju ikka tahate näha halva kvaliteediga igavaid hetki argielust. Ei, ma ei solvu, kui te neid vaadata ei viitsi, aga ma lisan ikka ja lobisen veidi juurde ka. Järjestus on täiesti juhuslik ja ajaliselt igatepidi segamini.

1

WP_20140420_020

WP_20140421_007

Siis, kui Neljandale veel kiikumine meeldis… Mõnus kevadeootus tekib neid pilte vaadates.

4

Clipboard

Suvi 2014, kui ma hakkasin poisipead välja kasvatama ja võitsin tänu sellele aasta koledaima soengu peaauhinna – mütsi! Kahjuks ei olnud see paari päeva, nädala ega kuu töö, aega läks hoopis 2 aastat, aga õnneks enam ei pea kogu aeg mütsi kandma. Ainult siis, kui juuksed on rasvased.

DSC_0012

“Lillepeenar”, kus kasvas ainult umbrohi.

DSC_0016

See on küll Looduse Aasta Foto nominent! Tegelikult oli neid tegelasi kümneid ja nad kõik peesitasid vaatetorni serva pealt, aga kaugelt pildistades jäid nad vaid pisikeste täppidena näha ehk ma ei saanud jäädvustada seda vaatepilti, mis meile avanes.

DSC_0025

Mina niisama laeva peal teel Soome! Kohale jõudsin villis jalgadega ja kuna mul teisi jalanõusid kaasas polnud, siis järgmisel päeval oli valida, kas liigun tagasi koju inimese moodi (aga valust kõveras) jalanõusid kandes või lasen kõikjal paljajalu ringi. Valisin viimase ja selle ainus miinus oli oksemaitse, mis tuli suhu, kui avastasin, et astusin tänaval kellegi kollase rögaläraka sisse. Selline glamuurne taustalugu siis ühel “olen niisama ilus” pildil.

DSC_0019

DSC_0029

Lapsed toovad ellu (või sombusesse ilma) värve!

DSC_0036

Selle pildi taga on lihtsalt mõnus emotsioon. Tulime kõik just põllult, poisid olid jagatud kahte traktorisse ja kombaini. Esimesed olid juba koju (minu vanaemate juurde) jõudnud ja ootasime kõik koos kombaini – rohutirtsud siristasid, õues oli nii hea värske lõhn, täiskuu paistis ja siis tuli kombain mõnusa mürina ja kollaste vilkuritega. See oli nii idülliline põllumehe tütre hetk.

DSC_0037

Kolmas ja Neljas lehvitavad lasteaeda jäänud Teisele.

DSC_0043

Oma aia puhul armastasin kõige rohkem vaatepilti marjapõõsastes nosivatest lastest. Nad võisid pikalt ühe põõsa juures marju noppida või siis mööda vaarikahekki ühest otsast teise liikuda ja meetrikõrguselt kõik vaarikad nahka pista. Ka ussitanud.

2

Sel päeval oli haiglas “kaks kanüüli ühe hinnaga” kampaania. Tookord ärkas Esimene haiglase näoga (nagu pildil näha) ja kurtis, et tal käelabad valutavad, olid teised punased ja paistes. Minul oli jälle kurk nii valus, et ei saanud neelatagi. Läksime koos EMOsse (oli nädalavahetus), arst vaatas lapse üle, vaatas minu kurku ning saatis õe lapselt vereproovi võtma. Kui õde tuli, siis ta keskendus ainult minule, kuigi ma ütlesin, et ma sain aru, et ma ei pea vereproovi andma. Tema vaidles vastu ja kokkuvõttes võttis ainult minult ja paigaldas igaks juhuks kanüüli ka. Kui uuesti arstiga rääkis, siis tuli tagasi, vabandas ette ja taha ning kordas protseduuri lapsega. Vähemalt saime ühtekad olla.

DSC_0057

OOTD ehk kuidas 20 € eest hästi riietuda: Müts (nüüdne BredenKids, soodushind 7 €), jakk (nimetu, taaskasutus 3 €) kleit (nimetu, taaskasutus 2.50 €), sukkpüksid (nimetu, taaskasutus, 2.50 €), jalanõud (Kavat, taaskasutus 5 €).

DSC_0064

Kolmanda esimesed lasteaiapäevad. Vaatasime koos, kuidas suured vennad bussiga matkale läksid.

DSC_0081

Kombainis laiutamisruumi väga ei ole.

DSC_0141

Tulime lasteaiast ja jäime hommikuse ergutava vihmasaju kätte. Neljas võttis vihmast viimast.

DSC_0151

Teel lasteaeda.

WP_20140227_006

Ma ei saa aru, kuidas lapsed selliseid asju fännavad. Minul hakkas juba väikesest sõidust halb, aga nemad võiksidki end keerutama jääda. Issand, mul hakkas isegi pildi vaatamise peale sees keerama…

WP_20140327_007

WP_20140401_008

Kui Kolmas sai muhu, siis need nägid enamasti just sellised välja.

WP_20140422_011

Neljas, Kolmas (vankris) ja Teine (rattaga) ootasid akna all, kuni ma Esimese rühmast ära tõin. See oli hirmus tüütu aeg, palju tüütum, kui praegu koos pesamunaga kolme lapse lasteaeda viimine ja sealt tagasi toomine. Tol ajal tuli minna ühele poole maja, enamasti ei leppinud pisemad ootamisega ja nad tuli rühmaruumi kaasa võtta (üks süles, teine käe otsas), samal ajal tuli aidata Esimesel/Teisel riietuda, pesamuna süles hoida ja 2,5-aastast Kolmandat jälgida, et ta laste tehtud meisterdamistöid oma maitse järgi ümber ei kujundaks, siis kolme lapsega teisele poole maja minna, et korrata sama järgmises rühmas. Üldiselt oli higimull otsa ees.

Nüüd on palju kergem – kõik käivad omal jalal, Esimene läheb üksi oma rühma, me viime Neljandaga Teise ja Kolmanda nende rühmaruumidesse, liigume läbi maja, ei pea vankriga ühelt poolt teisele poole maja liikuma, viimase asjana kontrollime Esimese üle ja lähemegi tagasi koju. Higimull on ikka otsa ees.

WP_20140422_021

See ei ole veel lõpp, kaks korda sama palju pilte jäi veel albumisse ootama, aga mul saab kohe sülearvuti aku tühjaks, nii et hiljem tuleb vol 2 ja võib-olla ka vol 3. Aga kui praegu jäi nendest piltidest väheks, siis tegin hiljuti ajutiselt avalikuks oma Facebooki albumi “Kolm Põrsakest ja Printsess Herneteral”.  See oli pikalt päris peidus, sest mingil põhjusel läksid seal pildid valesse järjekorda ja minusuguse korraarmastaja jaoks oli see nii suur katastroof, et selline korralagedus tuli avalikust ruumist eemaldada. Nüüd ükspäev jäin albumit vaatama ja mõtlesin, et mul tulid varem pildid ikka palju paremini välja, lausa nii hästi, et ma ei saa sellist annet ainult endale hoida. Nii siis jagangi teiega mõnda aastat laste elus.

Siia postituse lõppu lisan oma isikliku lemmiku, mille kvaliteet sai veidi kannatada, sest salvestasin selle Facebookist. Arvutist otsimine oleks võtnud lihtsalt liiga palju aega.

1559769_688870371163215_1166003145_n

10 thoughts on “Hetked telefonist

      1. meil kukuvad nägu ees siit-sealt alla ikka küllalt tihti, aga ma pole ühtegi muhku siiamaani näinud 😀

  1. Ohhhh, milline kullafond! Imelised pildid, imelised lapsed 🙂 Kõik nii iseloomulikult omamoodi, aga samas nii äratuntavalt sidruni-pere.
    Nii ägedad olete, ja müts maha, superema oled 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga