Nelja lapsega Ahhaas, kui dinosaurused veel elasid

See on nüüd üks vana teema, sest tollest Ahhaa keskuse külastamisest on möödas juba 2 ja pool kuud, aga see meenus alles eile, kui Tikri postitust lugesin. Tookord tahtsin jagada rõõmu, kuidas nelja lapsega sellises vähe asjalikumas kohas käimine oli kardetust kergem, aga siis oli see blogi alles ideetasandil olemas ning hiljem ununes rõõm. 😀

Kui meil oli lapsi veel kaks, siis käisime ka Ahhaas, kus 3-aastane lõbutses täie raha eest, aga 1,5-aastane tüdines esimese viie minutiga ja nii kulus tookord kogu aur Teise peale. Seetõttu pelgasin uut käiku, sest Neljas ei olnud sel hetkel eriti palju vanem, kuid nüüd tuli ohjata nelja last. Kartsin asjata, Neljas pidas kenasti vastu ning igav tal ei hakanud, poistel ka mitte.
dinosaurusLäksimegi ainult dinosauruste pärast, aga esimene ring ürgsisalike vahel möödus kiiresti ja nutuselt. Isegi suured poisid olid alguses umbusaldavad, aga lõpuks olid kõik neli seda nägu, et tahaksid dinosaurustele pai teha.

output_V0VFwyPeegellabürint oli laste lemmik ja ma ütleksin, et poisid olid väga tublid, et ka üksinda seal hakkama said. Mina näiteks ei saanud ühest otsast sisenemise ja teisest väljumisega hakkama, kuidagi lõpetasin ikka seal, kust alustasin. Ma vaatasin kogu aeg põrandat, sest no iga loll eristab päris põranda ja peegelduse, aga see nipp ei töötanudki, vähemalt mitte minu puhul, ilmselt ma siis loll ei ole. 😀_MG_2782_MG_2785Hiljem pilte vaadates avastasin, et meiega samal ajal seikles labürindis veidi vanem noormees, kellel on Teisega ilmselt ühine stilist. _MG_2779See torn oli ka üks laste lemmik, ma sain iga poisiga mitu korda tipus ära käia, Härra samamoodi._MG_2789Muidugi meeldis poistele masinates olla. Poisid ju! Kolmanda lemmik oli elektriauto, hämar tuletõrjeauto teda ei kutsunud, aga suuremaid küll, sest seal oli palju nuppe ja masinat sai “käivitada”._MG_2924_MG_2848Kui me Ahhaasse läksime, siis seal oli mitu suuremat kooligruppi ja lapsi/noori oli igal pool “jalus”. Sedasi oli raskem oma lapsi jälgida, sest poisid kippusid ikka erisuundades minema, aga meid Härraga oli vaid kaks. Neljas oli alguses pikalt kergkärus, tema ei kippunudki sealt välja ning oli ülerahvastuse pärast pelglik. Aga siis järsku kadusid kõik ära ja me olime keskuses peaaegu ainsad. Siis läks olemine väga lihtsaks, poiste jälgimine ei olnud enam raske ning preilil tuli ka eluvaim sisse._MG_2877_MG_2868Keskuses on kaks “auku”, millest näeb siis teineteist. Härra üritas Neljandale näidata, et ma olen selle augu põhjas, aga preili ajas sõrad vastu, kartis klaasile astuda. Kui lõpuks nägi, et seal augu põhjas lehvitab üks tuttav nägu, siis viskas end vahepeal isegi pikali, et paremini näha.

Hiljem, kui ta pööraselt ringi jooksma hakkas, siis ta kukkus ja tänu sellele märkas veel ühte “auku”, mille põhjas oli luukerega laboriruum. Ka selle klaasi peale ei julgenud ta astuda, roomas hoopis turvaliselt “augu” serval nagu gifist näha:output_9404qV_MG_2861output_zZqwUDNeljas tõesti jooksis seal pärast pööraselt ringi, tema jaoks olid suurimad atraktsioonid need tulekesed põranda sees. Ta jooksis vist kõik lambikesed läbi ja üritas neid laiaks litsuda nagu putukaid. Seda siis oma töntsi pooleteistaastase jalakesega, mis tihti ei saanud lambile isegi siis pihta, kui see otse tema jala all oli. 😀output_UFUxUXDinosauruste juures oli ka üks toake, mille põrand oli puhta kreenis, aga mis ekraanilt vaadates tundus sirge. Poistele pakkuski ekraan vist rohkem huvi, kui toake ise. Igatahes nad pikalt mässasid ja edvistasid seal. Samal ajal jälgisin mina neid väljast ja kõkutasin naerda selle üle, kui lihtsad asjad neis sellist elevust tekitavad.

Teine kreenis ruum oli ka, aga seal ma pilte ei teinud ja sealt oli raske lapsi kätte saada, sest too ruumike oli täis noori, kes seal lihtsalt istusid ja juttu rääkisid. Meie 3-aastane Kolmas läks nende juurde ega saanud enam sealt välja, läks paanikasse ja Härra pidi ta siis sealt noorte vahelt (keda oli ikka terve klassitäis) ära päästma. Suuremad poisid said küll ise välja, aga nad ei tahtnud sealt ära tulla ja mina ka ei tahtnud suure seltskonna ees lastega taidlema hakata.

Keskuses olime kokku vist 3 tundi, aga pilte tegin selle aja sees tõesti vähe, sest rohkem kulus aur ikkagi laste peale, kes ei püsinud üldse koos. Kõik jooksid pead laiali ringi, jalad liikusid kiiremini kui mõte. Kohati oli tüütu küll, aga ei midagi nii hullu, et pelgaks selliseid päevi korrata.

Kui Ahhaast ära läksime, siis ostsin 4D kinno 3 piletit, et Härra saaks suuremate poistega dinosauruste lühifilmi vaatama minna, aga ma kinokava kohe ei vaadanud ja hiljem avastasin, et film hakkab alles 2 tunni pärast. Kuna meil olid kõhud ka tühjad, siis külastasime Siriust, kus saab vähese raha eest suure hunniku friikaid. Sirius on koht, kus me Härraga enne lapsi sageli kräppi sõime, kui ta Tartu kandis töötas ja mina tal komandeeringus külas käisin. Kui me aastakese Tartus elasime, siis sai ka paar korda kuus friikaid või lögaburgerit osta ning neid Emajõe kaldal süüa. Romantika missugune!

Lõunakeskuses selgus, et meie 5-aastane on ikkagi liiga lühike, et 4D kinno minna, aga meil oli juba temale pilet olemas. Tuli midagi muud välja mõelda. Nii siis käisin mina üksinda mingis kaevanduses sõitmas ja sain seal seljapõrutuse. Öeldi, et dinosauruste film raputab veel rohkem ja ma hakkasin Esimese pärast täita muretsema, sest mina sain tõesti raputamise pärast haiget. Kuid Härra ja Esimene jäid enda seansiga väga rahule, oli olnud piisavalt tõetruu ja seljapõrutust ei saanud kumbki. Vedas neil.

Kes parasjagu kinos ei olnud, need lõhkusid Lõunakeskuses õhupalle. See mäng läks lastele väga peale. 🙂
output_2m9E9YPäev venis kokkuvõttes üsna pikaks, aga lapsed olid väga tublid. Mõtlesime küll, et äkki nad magavad teel Tartusse, aga ei maganud, kuid sellest ei olnud hullu ka, kellelgi polnud aega väsimust tunda. Kui hakkasime koju sõitma, siis Neljas kustus kohe ja peagi kustusid vennad ka._MG_2951

3 thoughts on “Nelja lapsega Ahhaas, kui dinosaurused veel elasid

  1. Mulle väga meeldib, et Sa + mees ei ole lastega nö “mugavusstsoonis”, et võtate ette igast käimisi ja tegemisi ja võibolla veel rohkemgi kui mõni 1-2 lapsega. Tublid!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga