Majalood: Lastetuba

Siit tuleb nüüd üks väga pikk postitus, aga ma poolitada ka ei taha, seega varuge aega. 🙂

Majas oli teisel korrusel kolm tuba, või isegi neli (oleneb lugejast), millest kaks olid läbikäidavad. Lisan plaani, mis ei ole üldse õigete proportsioonidega, aga annab ikkagi parema ettekujutuse kui minu seletamine.

Plaan

Kuna me ei olnud veel lapse soos kindlad, siis mõtlesime, et poisi puhul jäävad mõlemad parempoolsed toas lastetubadeks, väiksem mängutoaks, suurem magamistoaks. Tüdruku puhul oleksime natuke seinu ja uksi nihutanud ning jätnud väiksema toa tüdrukule ja suurema kahele poisile. (Oleks me siis vaid teadnud, et peagi on ikkagi üks roosamanna ka majas.)

Tööde käigus otsustasime siiski vaheseina maha võtta ja jätta lastele üks suur tuba. Täna enam nii ei teeks. Täna hoopis nuputaks, kuidas esikut ära kasutades luua neli pisikest magamistuba. Vahepeal kahetsesin, et vaheseinast loobusime, oleksime võinud selle hoopis natukese edasi nihutada, et läbikäidav tuba oleks jäänud suurem ja tagatoast oleks tulnud pisike magamistuba. Praeguses avaras toas on mõnusalt ruumi küll, aga mööblit on keeruline paigutada, kõik läheb ringiratast mööda seinaääri. Oleksime võinud kasvõi pooliku vaheseinagi jätta.

Aga alustame algusest. Kui me maja vaatamas käisime ja selle võtmed kätte saime, siis oli teine korrus paksult asju täis. Nii nagu esimesel pildil:

Enne

Esimene pilt on võetud kuulutusest ja sellel on suurem tuba. Teine pilt on tehtud sorteerimistööde vahepeal esimesest toast. Mul on kole kahju, et ma sellest ajast rohkem pilte ei teinud. Sorteerimismaterjali oli nii palju, et ma tõstsin mitmel korral käed üles ja ütlesin, et ma ei suuda enam. Igast kapist, sahtlist ja kastist tuli välja kila-kola, mis oli pakitud kilekottidesse, siis tuli välja kilekotte, mis olid täis kilekotte, igale riiulile ja sahtli- või kapipõhja oli laotatud kile. Kogutud kilekraami surusin kahte 200-liitrisesse prügikotti.

Prügikottidesse rändas veel palju igasugust kraami, näiteks augulisi kardinaid ja voodiriideid, tapeedijääke, poolpiduseid nipsasjakesi jne. Korralikumad kardinad, pleedid, tekid, linad ja muud kõikvõimalikud tekstiilist asjad jagasin kaheks. Osad asjad jätsin endale, osad asjad andsin ära. Samamoodi talitasin kõige muuga, mida kappides leidus, nagu raamatud, igas mõõdus paberid, nipsasjad, küünlad, lelud, jõuluehted jne. Sellele tööle kulus mitu täispikka päeva.

Kui tuba hakkas juba tühjemaks jääma, siis hakkas paistma silma ka see, kui vajunud kõik oli. See oli meie jaoks šokk. Nii põrand kui ka lagi olid täitsa lookas ja seda tõesti ei olnud majaga tutvudes näha, sest esiteks olid kõik nurgad maast laeni kraami täis ja teiseks me ei osanud seda vaadata ka. Kuid tühjas toas paistis vajumine kohe silma.

Me ei teadnud, kuidas seda korda teha ja mõtlesime üldse, et äkki tuleb maja buldooseriga kokku lükata, aga nii hull olukord siiski ei olnud. Kaks ehitusspetsialisti käisid maja seest ja väljast uurimas ning leidsid, et tegu on normaalse ajahambast ja ülemöbleeritusest tingitud vajumisega, mis on ilmselt oma vajumised ära vajunud ehk hullemaks enam minna ei saa.

69Kuna põrand oli nagunii vajunud ja sellega tuli midagi ette võtta, siis väga ei morjendanud üllatus, et papist plaatide all ei olnudki korralik laudpõrand, vaid lihvimata must laud. Mul oli nimelt nägemus, et saame endale vana ilmega õlitatud laudpõrandad ja küsisin veel spetsiaalselt vanadelt omanikelt, kas plaatide all ikka on laudpõrand. “Jah, muidugi!” Ega nad otseselt ei eksinud, kuid nad ei täpsustanud ka midagi, kui ma pikalt seletasin, kuidas tahaksin vanad põrandad taastada.

Nende lihvimata laudade alt tuli välja järgmine üllatus:

12 1413Kvaliteet on küll väga tolmune, aga selline see olukord teisel korrusel oli ka – iga sammuga hakkas tolm keerlema.

Ka seda sodi andis sorteerida, aga õnneks ei teinud seda mina. Selle saepuru-klaasikildude-kilekottide-ajalehtede-savinõude-rinnahoidjate-klaasvilla-sodipudru sorteerisid Härra ja tema isa ära. Saepuru läks hiljem talade vahele tagasi, muu jäätmejaama. Mõned rublad ja toidutalongid jätsime tegelikult mälestuseks ka.

15(Teise pildi peal on vaade esikust.) Edasi tuli nuputada, kuidas talad ära vahetada. Ideaalis oleks muidugi tulnud vahekorrus päris ära lammutada, aga see oleks liiga suur töö olnud. Pidasime targematega nõu, kas kannatab panna uued talad vanade vahele või lisab selline lahendus majale liiga palju raskust. Pidavat kannatama. Lisaks tuli välja, et olemasolevad talad olid liiga kitsad, liiga madalad ja paigaldatud liiga suurte vahedega. Pole siis ime, et põrand vajunud oli.

Uued talad tõmmati aknast sisse ja paigaldati vanade vahele, põrand tõusis selle tööga mitu sentimeetrit.

201924Ka põrandalauad saabusid läbi akna. Sammumüra vähendamiseks sai põrandalaudade alla rohelised plaadid pandud – tegelikult oleks piisanud ka ribadest taladel, aga kuna tegu polnud eriti kalli materjaliga, siis läksid need täies ulatuses maha. Paraku jooksmis- ja hüppamismüra need ei vähenda.

28Laudpõrandaga panin veidi mööda. Valisin välja kolme erineva laiusega lauad, et luua ikkagi vana ilmega põrand, kuid nende punnid ei klappinud omavahel ideaalselt ja tänu sellele on põrandas palju suuri vahesid, mis koguvad prahti ja legojuppe.

32 34 36Kõik seinad sai kipsplaatidega sirgeks aetud, välisseintesse läks ka 5 sentimeetrit soojustust. Vajunud lae puhul otsustasime peitmise teed minna.

42

Lisan vahele ka ühe pildi, kus Härra süles on Kolmas, kelle sünniks plaanisime maja valmis saada. Nii palju siis sellest plaanist. Samal pildil on näha ka värskelt krohvitud korstnajalg, mida tol päeval vaatamas käisime.

43

Uus lagi. Lõpuks nägi tuba ilus sirge välja. 🙂

Edasi sai tegeletud teiste tubadega ja maja suurimast toast sai laoruum, mille nurgakohvikus puhati jalga ja söödi võileibu:

45 46

Mõne kuu pärast sai hakata taas lastetoaga tegelema ja värvimistööde ajal tabas järgmine ehmatus, kui tumesinine sein jäi alguses hirmus laiguline. Kartsime, et peame hakkama tapeeti eemaldama ja uut lahendust välja mõtlema.

47 50 52

Aga nagu näha, siis kolmanda kihiga läks ilme juba ühtlaseks. Kui sama laiguline seis oli hiljem meie magamistoas tumepunase seinaga, siis me enam ei põdenud ka.

Pikka aega oli lastetuba koht, kus värvisime liiste ja riiuleid. Kuigi kirjutan sellest toast esimesena (vannituba ei ole tuba), siis tegelikult sai see viimasena päris valmis. Kuna laudade vahed jäid kohati suured, siis neid tuli peenikese pintsliga (millega tavaliselt joonistatakse) värvida, sest põranda peitsimise ajal suur pintsel vahedesse ei ulatunud. Abiks oli ka tavaline süstal, millega süstisin laudade vahele värvi ja siis ajasin selle pintsliga laiali. Jube tüütu ja aeganõudev töö.

Kuna lauad on ajaga kuju muutnud, siis on tekkinud uued vahed, mis vajavad samasugust värviga täitmist ja tegelikult on lapsed põranda üldse nii täkkeid täis peksnud/loobinud/kriipinud, et täna eelistaksin heledat põrandat. Siis ei paistaks sellised asjad nii hästi välja. Seega, kui piltidel on näha täpilist lastetoa põrandat, siis teate, et see ei ole praht, vaid kõik need täpid on värvikahjustused. Mis on tegelikult veel hullem, sest neid ei anna ära ka pühkida.

Lastetuba pärast remonti:

6056

Tänaseks oleme tuba päris mitu korda ümber tõstnud, osa asju välja visanud ja osa asju asemele toonud. Hetkel on vaatepilt selline:

lastetubaTeise nurga alt pilti ei ole. Vähemalt mitte sellist, millel tuba oleks korras. 😀

Igatahes läks lastetoa korda tegemine (kehtib tegelikult terve maja suhtes) arvestatust rohkem maksma, sest pidime paigaldama uued talad ja põrandalauad ning selle töö käigus asendasime ka talade vahel olnud prahi korraliku villaga. Samamoodi kulus aega loodetust paaaalju kauem.

Uue põranda ja lae tõttu kahanes toa kõrgus vaid 220 sentimeetri peale ning sirgeks aetud seinte ja lisasoojustuse pärast vähenes veidi ka põrandapind, toas on nüüd ruutmeetreid 28 ja natuke peale.

Veidi jama lugu, et täna palju asju teisiti teeksime, aga kui me veel viie aasta pärast majas elame, siis võib küll mõelda teise korruse suurele ümberehitusele, et iga laps saaks pisikese oma toa.

Lõppu veel üks väike kollaaž ilmestamaks, kui suure muutuse lastetuba läbi tegi. 🙂

Enne ja pärast

6 thoughts on “Majalood: Lastetuba

  1. Tere Liivi. Mul on teemaga mitteseotud kommentaar. Olen lugenud su blogi Pere ja Kodu portaalist ning võin kõhklemata öelda, et sinu oma on lemmik. Kas sa tead, et sa oled Kirjutaja? Sa kirjutad kõige paremini, eriti arvestades su noorukest iga ja seda, et suure osa täiskasvanuelust oled olnud tegus ema. Ma väga naudin, ja imetlen. Õiged sõnad, õiged võrdlused, ausus – see kõik teeb sinust nauditava, isikupärase kirjutaja. Olen ise sinust jupp maad vanem, 3 lapse ema, ja sinu tegusus on inspireeriv ja motiveeriv. Blogi avastasin alles nüüd ja mõtlesin, et annan endast teada – ikka on lahedam kirjutada, kui tead, et on ootavaid lugejaid. Soovin teile edu ja õnne eluteel. Toredad olete!

    1. Tere, armas lugeja! Aitäh, et endast teada andsid – Sinu tagasiside oli praegu väga ilus algus päevale. 🙂 See tõepoolest motiveerib rohkem kirjutama. Aitäh heade soovide eest ja soovin ka Sinu perele kõike head! 🙂

  2. Te olete väga suure töö ära teinud ja tulemus on väga ilus 🙂 Lastetoaga seoses, oleks väga huvitav lugeda, kuidas Sa kõik lapsed ühes toas magama saad. Kas on mingi rutiin, rituaal või nad ise jäävad magama. Nimelt mul endal on 1a5k poeg, kes ise ei oska veel magama jääda- teda peab süles kussutama, silitama, juustega mängima ja tema kõrval magamist teesklema 😀 Seega ehk on Sul mõnda nippi jagada 😉

    1. Ma sellel magama jäämise teemal peaksin ilmselt postituse kirjutama, sest kommentaar veniks liiga pikaks. 😀 Kui Esimene oli poolteist, siis ei uinunud tema ka ise, Teine oli hirmus kange, ta ei uinunud ka siis, kui ma kõrval olin, 1,5-aastasena ronis võrevoodist välja, reisivoodit raputas hullunud gorilla kombel ja lahtises voodis ei püsinud üldse. Igapäevane võitlus kestis 10 kuud, siis hakkas päevapealt ise magama jääma. Teistega on kergemini läinud, aga hetkel on seis ikkagi selline, et igal õhtul kestab trall 2 tundi. Hetkel hakkab kell 23 saama ja mina vastan kommentaaridele sedasi, et vahelduva eduga käin laste juures õiendamas. Juba hakkab veidi vaiksemaks jääma, ilmselt on keegi lõpuks kustunud. 😀

  3. Veel tahtsin öelda, et sul on ka päris palju väga häid fotosid. Fotograafia on sul vist hobi? Mõned lastepildid on küll väga kompud. Ma pole oma lapsi juba ammu pildistanud… Homme võtan fotoka kätte. Seebikas küll, aga parem kui mitte midagi.

    1. Võib vist nii öelda, aga aktiivselt ma oma hobiga ei tegele. Seda näeb minu fotoblogist, kuhu ma vahepeal ei postitanud aasta otsa midagi. Ka lapsi ei pildista ma enam nii aktiivselt ja seda just seetõttu, et ma ei taha kobakat peegelkaamerat igal pool kaasas kanda, aga seebikat ei ole ning telefon teeb olematu kvaliteediga pilte. Seega seebikarp on mõnikord täitsa asjalik tegelane, võtab vähe ruumi ja pildid käravad perealbumis küll. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga